Nii palju kirjutamata lugusid

Mõtlesin üles otsida oma kooliaegsed luuletused. Olen nimelt täiesti veendunud, et need olid väga küpsed ja heal tasemel. Ei leidnud. Võib-olla olen need kaustikud ära visanud.

Vaatasin oma väikest kasti kõige vanema ajalooga ja pilte iseendast, ning mõtlesin: Kes sa selline oled?

Suur muutuja, seda kindlasti. Aga mis hinnaga? On vaid üks pilt, kus olen tõepoolest õnnelik. Mäletan seda. Fotograaf käskis mõelda millelegi heale. Mõtlesin H-ile ja naeratasin. Ta oli esimene, kes ütles, et olen tark ja ilus. Ja siis ma olingi.

Ta ei tundnud mind ära, kui paari kuu pärast uuesti kohtusime. 

Edasi on küll ilu, aga õnne ma ei näe, näen kibestumist ja eluga leppimist. Aga see on vaid see kast, järgnevad albumid, mis on natuke hilisemast ajast. Ja seal on uuesti lootus. Kuni tuleb pettumus.

Kas Suur Õnnetus oleks olnud olemata, kui mina ei oleks olnud pettunud? Või on see mõttetu enda piinamine ja tõde on see, et hukatuse tee valis I ise. Oli ju kaks ennustust, täiesti erinevad. 

Pole vist juhus, et minu selle aasta naistepuna kuivab lehe vahel, mille pealkiri on: ” Mõelge järele, kuhu viib see tee millel astute”

Praegu lähen ma edasi, täie veendumusega, et see, mis teen on õige ja vajalik. Kinnitust jätkamiseks tuleb ka piisavalt tihti. Aga ma ise? See pole ju kõik, mida teen. Kes ma praegu olen? Kuidas olla ka natuke ilusam inimene?

Igatahes lähen täna lõpuks surnuaeda, üks oluline võlg on vaja klaarida. 

Kõige Ilusamale Inimesele

Tegin koju jõudes täpselt seda, millest juttu oli, kõndisin majapidamisele tiiru peale ja meenutasin: seda tegid Sina. 

Ma pole tõepoolest kunagi varem kohanud nii Ilusat Inimest. Kedagi, kes on äärmiselt töökas, abivalmis, taibukas ja delikaatne korraga.

Sel õhtul, kui pakkusid end appi paprikaid puhastama ja siis muuseas tükeldasid lisaks seened ja koorisid sibulad, oli minu süda jäägitult Sinu. 

Tundsin end halvasti, kui iga päev sai vabatahtliku kuuest töötunnist kaksteist, hullematel päevadel neliteist tundi tööd. Sa jõudsid selle napi nädalaga tehtud rohkem, kui mõni teine kuuga ( või üldse kunagi).

Mul on hea meel, et minu toidud Sulle meeldisid ja kahju, et mul polnud aega veel paremini teha, oleksid seda väärinud.

Tänan Sind kõige eest.

Ja…ütlesin algul, et kõik vabatahtlikud on mulle tahtmatult midagi õpetanud, nii ka Sina. Aga see on isiklik.

Ühtlasi tänan veelkord kõiki, kes on kustumatult minu mälus: Maris, Kairi, Alex, Kiersten, Ewoud.

Sepa mahetalu ootab jätkuvalt Wwoof vabatahtlikke.

Pöörane aeg

Ütlesin eile koju ostma tulnud klientidele, et viis laata nädalas on liig. Noh, et natuke vabandada valitsevat segadust. Siis, kui vastuseks kuulsin, et teine käib ka viis päeva nädalas kontoris tööl, sain aru, et me ei räägi sama keelt.

Korra ilmus “Eesti Naises” artikkel elulaadist, kus vaadeldi üht minu päeva. Selle nädala kõrval see näiteks toodud päev kahvatub. 

Mis siis nüüd nii erilist? Aga muidugi 20. august, riigipüha. Ja mida teeb eesti rahvas riigipühal? Eks ikka korraldab üritusi, kaasa arvatud laatu. Nii polnudki ma veel eelmise nädalavahetuse möllust toibunud ( mäletatavasti “Augustiunetus” Pärnus, samal ajal Jorma Raekoja platsil, see oli laupäev, pühapäeval Artur Ökofestivalil Põlvas ja Jorma ikka Raekoja platsil), kui juba kolmapäevaks oli vaja uut kaupa, et müüa korraga nii Võru linna päevade laadal, kui Hapukurgifestivalil Tahkurannas. Hapukurgile läksin ka ise kaasa, oli seal ju Romantilise Rannatee retseptiraamatu esitlus, kus ka minu retsept sees.

Niisiis püüdsin unustada kallale kippuvat masendust ja tegin, mis suutsin. Sõira oleks võinud rohkem olla, aga tekkis toorme puudus. Peale kolmapäeva on teatavasti neljapäev ja see on meie kaubaringi päev. Ka selleks oli loomulikult kaupa vaja. Nii, et peale Tahkurannast koju jõudmist hakkasin jälle sõira tegema. Kahjuks ei olnud sel nädalal tõesti võimalik klientidele mune müüa. Palun vabandust ebameeldivuste pärast. 

Läheb tüütuks, aga ka neljapäeval tegin terve päeva tööd. No ja eilne oli muidugi tipp. Sinna mahtus viimase heinapõllu ülevaatus – tulemusena suunasime ühe mehe vaalutama. Sinnateel loomadega tegelemine, täpsemalt naabrimehe vasikad oli vaja meie karjast minema ajada. Ja kuna parem on karjamaalt otsas ja kari närviline, siis sai ka Jormale ülesandeks tehtud uut karjamaad juurde panna. Selleks oli vaja ühest kohast karjus üles võtta ja siis uude kohta panna. Trakorile tõstuk taha panna, et heinarullid eest ära lohistada. Paraku pidi ta vahepeal ka veel linnas ära käima, et osta geneka rihm, mis neljapäeval kõigil meelest oli läinud.  Nii, et ka tema lõpetas siis, kui pimedaks hakkas minema ja auto pakkimine jäi väsimuse tõttu ööseks. 

Samal ajal ehitas Artur koos Erikuga kanalat. Lõpuks hakkab asi ilmet võtma ja selle aasta noored kanad saavad munemist alustada uues kanalas. Siinkohal olen VÄGA tänulik Erikule, kes aitab olulistel tööettappidel ja tegi ka plaani, mis moodi asja üldse lahendada. Tegelikult ta ka taastas minu vahepeal kaduma hakanud usu meeste arukusse… Mul lihtsalt on vaja vahepeal kogeda suhtlust endast targema inimesega.

Siinkohal on paslik juhtida tähelepanu muudetud päiselausele. Tõepoolest, siinseid tekste ei saa käsitleda asitõendina toimunud sündmuste ja nendega seotud isikute kohta, kuna tegemist on minu ilukirjandusliku ajaviiteblogiga. Eitan kategooriliselt kõike – vajadusel.

Tagasi tulles minu enda pöörase päeva juurde. Sõira ja ürdivõid tegin nii umbes kella kaheteistkümneni, õhtul muidugi. Edasi jätkasin ainult jäätisega. Vahepeal andis Maia teada, et üks meie noor pull on karja juurest leelet tõmmanud. Mina ei saanud teda paraku ennem aega otsida, kui jäätisesegu jahtuma olin saanud. Selleks ajaks oli juba peaaegu pime. Niisiis võtsin seekord asja rahulikult ja eeldasin, et küllap ta läheb naabri loomade juurde, etteruttavalt, nii ka juhtus. Kõndisin lühikese tiiru, veendusin, et pulli pole näha ja tulin tagasi kööki tööle. Uus masin võimaldab piiramatult järjest jäätist teha, nii tukkusin diivanil ja reageerisin masina seisma jäämisele, et siis uus segu sisse panna. Kuna Jorma pidi poole neljast tõusma, siis polnud nagunii magama minekuga kiiret, lihtsam oli järjest üleval olla, et teda siis äratada. Jormal oli vaja ennem laadale minekut limusiinid joota ja muidugi auto pakkida. Artur ärkas natuke hiljem ise, ka tal jäi õhtul auto pakkimata. Minu asi on välja saadetav kaup ja inventar komplekteerida. Sellega tegelesin siis kuni kella viieni hommikul. Ja lõpuks, kui poisid olid ära sõitnud, läksin magama.

Kahjuks pidas Jorma vajalikuks mulle iga 1,5 tunnit tagant helistada, et täpsustavaid küsimusi esitada… Ja lõppude lõpuks jäi meil Vanamõisa laadale ikkagi minemata. Minu viga, et nende tingimustega korralikult ei tutvunud. Eeldasin lihtsalt, et ju nad siis ei tahagi kohamaksu, kui arvet ei esitata. Kohapeal selgus, et see oleks pidanud makstud olema. Huvitav küll kuidas, ilma arveta? Igatahes ei tahtnud Jorma korraldajatega jagelema hakata ja mina (magavana) leidsin, et võtku siis kogu kaup Raekoja platsile. Praegu on meie tooted Tallinnas Raekoja platsil ja Jõgeval Küüslaugufestivalil. Mina kirjutan, üle pika aja. Siis hakkan piimajahutajat (uut) tühjendama. Kuumutan ära ühe potitäie hapupiima. Teen homseks ühe sõira juurde. Küllap see ära kulub. Kuulan, kuidas Madis traktorit käivitab, ehk saab viimase põllu rullitud. Ideaalis hakkan koristama. Ilmselt hakkan ikka praktiliselt ka. 

Järgmine nädal ON oluliselt rahulikum. Kuigi… Pärnu Taimelaadal teeme korraldajate palvel ka seekord kohvikut. Pärnu Taimelaat on absoluutselt kõige paremini organiseeritud laat! No igatahes üritan välja mõelda, mida menüüsse panna. Suurt grillpanni oleks vaja, aga raha selle ostuks ei ole ja rent on ebamõistlikult kallis.

Ah jaa, raha. Seda lugedes võib jääda mulje, et nii palju laatasid, ju siis teenime hullult hästi. Kahjuks pole see nii.

16.08-17.08.2014

Viimasel ajal on ainus, mida kirja suudan panna, see kus me müümas oleme. Ehk paraneb asi septembris…

Seekord on võimalik meie jäätist osta Raekoja platsilt, “Tallinn kutsub külla” raames. Meie jaoks juba traditsiooniline asi, kolmas aasta (või neljas?) Oleme seal nii laupäeval, kui pühapäeval. Muud peale jäätise plaaniliselt kaasas pole, aga kui keegi tahab midagi pühapäevaks tellida, siis see võimalus on küll. Meilile, palun.

Laupäeval 16.08.14 toimub Pärnus “Augustiunetus” Ju siis minuski ikka kübeke kohvikupidajat peitub, et end sinna registreerisin. Kaasas on tooted: või, ürdivõi, toorjuust ürtidega, maitsestamat jogurt, kodujuust, sõir ja jäätis.

Kohviku poolelt on menüüs suvikõrvitsa kotlett toorjuustuga, see on soe toit (vähemalt plaaniliselt), siis veel röstitud punase peedi salat salatijuustuga (feta), sibulapirukas, rukkijahust korvikesed toorjuustu-sinihallitusjuustu kreemiga, sõira suupiste (tikukas) ja tosca kook. Jookideks presskannukohv, ürditee ja õunamahl, vesi ka. Oleks võinud laiema valiku teha, aga mida pole on aeg. Kohviku asukoht on praegu veel vaid Herdise teada, kuna me igal juhul voolu vajame ja peame ikkagi generaatorit kasutama, siis peab kohvik olema sellises kohas, et oleks kuhu generaatorit eemale viia. Võtame kaks telki, siis on ka meie külalistel võimalik kuivaks jääda, kui sadama peaks juhtuma.

Algselt veel laupäevaks planeeritud Ülenurme Rukkimaarjapäeva laat jääb ära. Pole keda sinna saata.

Küll on pühapäeval minek Põlvamaale Ökofestivalile. Sinna jõuab kindalsti sõir (Tervitused Andrusele!), jäätis ja tõenäoliselt jääb ka võid, ürdivõid ja toorjuustu ürtidega Pärnust veel üle.

Kust leiab?

9. augustil leiate meie tooted Hauka laadalt, asukoht Kooli tänaval.
Samal ajal ka Pärnust Lapsepõlvemaagia festivalilt Rüütli tänava lõpust. Ja veel Tõstamaa vallapäevade turuhommikult.
Pühapäeval, 10.08.2014 jätkab Hauka laada müügikoht.

Viljandi Folgil

Juba tänasest, 24.07.2014 kuni pühapäeva õhtuni, st. 27.07.2014, leiate Sepa mahetalu beeži müügitelgi Viljandi Pärimusmuusika festivali piknikualalt Pärimusmuusika Aida juures.

Kuna sinna müüma pääsemiseks oli vaja muu hulgas pakkuda odavat sooja toitu, siis on meie menüüs suvikõrvitsa püreesupp. See sobib taimetoitlastele ja on väga maitsev. Lisaks presskannukohvi ja loomulikult jäätis. Kaasas on ka sõira.

Uskumatult hea

Maitse üle muidugi ei vaielda, niisiis on tegemist minu subjektiivse arvamusega. Kuna eelmisel aastal tuli üks inimene (tema enda väitel) Mihkli laadale ainult minu toorjuustu ürtidega pärast ja oli väga pettunud, kui mul seda polnud, siis seekord tegin natuke, igaks juhuks. Välja tuli uskumatult hea. Tegelikult lausa uus tase. Kogus on piiratud, kes ees, see ostab. Ja kui see eelmise aasta väga andunud huviline loeb, siis on tark enda jaoks kinni panna, nt. helistades või meilides.

Teine asi, mis mulle sügava mulje jättis, on jõhvika sorbett. Sobib laktoositalumatutele, kuid ei sobi täis veganitele, kuna sisaldab munavalget. Sobib ka toortoitujatele, aga ei sobi suhkrut vältivatele inimestele. Minu arvates on see superhea. Kuna minul on nüüd jõhvikad otsas ja sõbranna metsa ajamisel ei ole sügavat mõtet enne sügist :) , siis ärge palun tellima hakake. Minge ostke Mihkli laadal või Võru Folgil. Võrru sai esimene katsetus, mis on natuke liiga magus, aga Mihklis on täiuslik.

Igaks juhuks kordan veel üle: Sepa mahetalu tooted on sel nädalavhetusel 19.07.2014 müügil Võru Folkloorifestivali laadal ja Mihkli laadal Pärnumaal. Mihklis seekord lava kõrval paremale poole, Premiast järgmine telk kiviaia ääres. Teine koht on ka, seal on ainult jäätis.

Näljast

Vaevalt, et asjaga mitte kokku puutuv inimene märgata oskab, aga maal on nälg tulemas. Loomadel. Asi on tingitud selle aasta ilmadest. Kevadel oli pikalt kuiv ja ka väga soe, hein hakkas kiiresti kõrt looma ja jäi väga hõredaks ja madalaks. Kuivale ja kuumale järgnes mäletatavasti pikk külma ja vihma periood. Juba niidetud või karjatatud maadel ädal kasvama ei hakanud, õigemini hakkas väga visalt. Terve juuni läks heina tegemise mõttes väga halvasti, vihmad käisid nii tihedalt, et heina koristatud ei saanud, vähemalt mitte õigeaegselt. Meil mädanes osa päris ära, see sobib vaid allapanuks. Või väga hullu näljaga söötmiseks. Oleme ausad, see väga hull nälg on juba paistmas. Põld, kus eelmisel aastal oli 190 rulli, andis sel aastal 90 rulli heina. Ja nii igal pool, üle poole vähem, kui tavaliselt. Siin on asi muidugi hullem, kui ehk mujal – meie mullastik on valdavalt “väga õhuke paepealne muld”, see ei hoidnud niiskust ja nii jäigi hein erakordselt kiduraks.

Praegu saab muidugi kenasti heina teha, ainult saaki ei kogune. Ja muidugi annab tunda raisku läinud juuni – praeguseks peaks juba rohkem tehtud olema. Samas, kui vaadata üle niidetud hektareid, siis neid on palju. Peaaegu kõik põllud on niidetud, vajaminevast söödast on aga üle poole puudu.

Loomadele ei jätku talvist sööta, aga ilusaid põlde purustatakse…

12.-13.07.2014

Täna, 12.07.2014 on Sepa mahetalu jäätist ja sõira võimalik osta Varbla laadalt ja Karksi Ordulinnuse laadalt.

Homme õhtul oleme müümas Kidise Tiigimuusikal

nii nad tapsidki meie Ferdinandi

Ehk on kolmas maailmasõda hoopis teise näoga, kui oodatakse?

Meie “Karistusseadustikus” räägitakse paatoslikult “rahva tervise vastasest kuriteost”. Loomulikult peetakse silmas narkootikumidega seonduvat. Ainult… narkootikumide kahjulikkusest, keelatusest, karistatavusest teavad enamus inimesi, isegi lapsed. Seda, et tavaline poest ostetav, kontrollitud ja lubatud toit võib olla tugevalt tervist (kuna kõigile kättesaadav, siis rahva tervist) kahjustav, aga räägib alternatiivmeedia. Enamus inimesi ei tea nendest ohtudest piisavalt.

Mina näiteks ei teadnud pea aasta jooksul hommikuks (tavatootmise) kaerahelbeputru süües, et see viib raske haiguseni. Ometi on nüüd hetkeks puzle tükid oma kohale asetunud: gluteenitalumatuse (või tsöliaakia) tunnusteaga  maadeldes ja igavikulist arsti aega oodates olen ikka imestanud, et mismoodi see gluteeni värk mind tabas. Pole kunagi olnud teab mis nisutoodete tarbija, vahest harva saia ja veel harvem küpsetisi. Vähemalt viimaste aastate jooksul. Ikka rohkem leiba söönud (enda tehtut veel pealegi) ja siis muidugi see kaerahelbe hullus. Mida muud tagant järele öelda on. Igal hommikul puder. Lihtne, maitses ka, just nagu tervislik…

Nüüd, lugedes glüfosaatide toime kohta, kõigepealt siit ja siis veel teistest allikatest üle kontrollides, jõudis kohale, kust ja millest mu häda alguse sai. Eks ikka meie oma tubli ja edasipüüdlik põllumees, kes kaera kasvatas ja põllud enne kenasti umbrohust puhtaks tegi.

Kui mingi osagi praegusest oletusest paika peab, on tegu kõige ehtsama mürgitamisega.

PS. Luban nii selle postituse kommentaaridesse, kui eraldi postitusena kirja panna, kui eksin. Sellisel juhul kavatsen ka tavatootjate, meie riigi ja tervise kaitsel olevate ametkondade ees oma blogis vabandada. Seni, aga – äkki see ongi kolmas maailmasõda? Ahnuse võitlus ja kui ahnus võidab, siis inimkond hääbub.