SaareMaaPäevad ja Vabaõhumuuseumi Leivapäev

Just need on sel nädalavahetusel kohad, kust meie kaupa leida võib.

SaareMaaPäevad toimuvad 12.-13.09.2014 Kuressaare Kultuurikeskuses. Vähemalt meie oleme sel ajal seal, päevad ise on pikemad ja laiahaardelisemad.

Vabaõhumuuseumi Leivapäev toimub nagu ikka septembris, seekord 14.09.2014. Meie asume toiduhoovis. Maheõue pole ennem asja, kui tunnustatud mahetöötlemine on registreeritud. Seni on tunnustatud mahetootmine. Tõsi küll, oleks võinud segadust tekitada ja küsida sinna porgandit müüma :), seda poleks keegi ju keelata saanud, aga tõenäoliselt ei oleks siis piimatooteid võinud kaasa võtta. Las ta siis olla.

Ise olen tegelikult täiesti kurnatud. Terve september on veel väga tihedate müükide tähe all ja mingit puhkust veel ei paista.

Kuidas mulle Tallinn isegi meeldima võib hakata

Lugu on iseenesest lihtne. Pisut kaugemalt peale hakates: olen kohutav orienteeruja. Kohutava all pean silmas halba. Kui kusagil on vaja otsutada, kas pöörata paremale või vasakule ja ma kindlalt ei tea, kuhu, siis minu suunataju paneb mind alati valesti minema. Ja kui ma otsustan, et ei anna esimesele impulsile järele, vaid lähen vastupidi, kuna ma ju alati eksin, siis otse loomulikult lähen ma ikkagi valesti. Linnaliikluses ei ole see just meeldiv. Siis pole ka imestada, et ma enda jaoks võõrast ja suhteliselt suurt Tallinna eriti ei armasta. Nüüd on aga elu lihtsamaks tegemas selline tore vidin, nagu GPS ja kuigi ta kipub pikemat teed valima (ja ma tean küll, et saab seadistada). siis ikkagi viib ta kenasti kohale.

Olles lõpuks Ida-Tallinna keskhaiglasse gastro-enteroloogi aja saanud ja selle ka ära jõudnud oodata, käisin muidugi vastuvõtul. Kaks korda, kuna esimene kord alles määrati analüüsid ja üsna minu soovil ka enteroskoopia. Ma lihtsalt tahtsin kindel olla, kuidas selle tsöliaakiaga ikkagi on. Ei ole, võib lühidalt kokku võtta.

Intensiivpõllumeeste ees vabandama siiski ei tõtta, miski mu vaevused ju ometi põhjustas.

Kuna minu jaoks oli väga mõttetu ainult arstiaja pärast sõita, siis ühitasin esimese käimise rooside ostmisega. Netis jäi silma selline iludus:

grande amore

Pilt on Hansaplandi lehelt. Roos on nüüd ka minu aias, aga pilt on tegemata jäänud, kui õitses. No ja ega ma ühe roosiga ei piirdunud, lisaks veel pinnakatteroos Sorrento ja roniroos Jasmine. Peale arve tasumist mõtlesin, et tühja need kingad… Nimelt on minu vanad Riekerid nii kulunud ja katki, et ei kannata enam väga kanda. Neli aastat vastu ka pidanud.

Teisel korral arsti juures käies tulin tagasiteel Ülemiste Keskuse juurest läbi ja mõtlesin sööma minna. Analüüside tõttu olin lõunani paastunud. Peale lõunatamist mõtlesin, et vaatan paari poodi ka. Esimene oli üks väike kingapood, mille nime ma ei mäleta ja tühja sest poe nimest. Nii, kui sisse astusin vaatasid vastu kvaliteetjalanõud, allahindlus 50%. Momentaalselt murdsin enda jaoks lubadust kingi mitte osta (roosidele kulunud raha…) ja asusin valima. Koju tulin lausa kahe paariga.

Rihmikud Tamaris:

DSC_0072

Ja sellised Riekerid:

DSC_0073

Nii saab ka ära selgitatud pealkiri. Pärnus poleks nii head allahindlust ja normaalseid kingi ka otsides leidnud, kui Tallinnas juhuslikult sattusin. 

Aga nüüd üks enda jaoks lahti mõeldud mõttearendus. Tegelikult on see ju ilmne, lihtsalt vahest on vaja mõni asi nii öelda “puust ja punaseks” lahti mõelda. 

Alapealkiri võiks olla “Katkised teksad”

Ajendatuna natuke Evelin Ilvese skandaalist ja natuke enda mõningasest mõtlemise muutusest, või kuidas seda õieti sõnastada. No igatahes vaatasin Evelini pilte (nagu paljud ilmselt sel ajal) ja mõtlesin, et tegelikult on ta ju minust natuke vanem. Välja aga näeb… nooruslik. 

Jõudsin lausa soovini endale ka katkised teksad soetada. Poodi siiski kohe ei tõtanud. Skandaali edenedes vaatasin korra veel pilte ja nägin neid, kus Evelin jalutas linnas koos tütre ja nõunikuga, Obama visiidi ajal. Katkistes teksades. Andestage minu õelus, kuid neid koos vaadates käis läbi pea mõte, et sobiks vahetus: nõunik presidendi prouaks ja Evelin ehk nõunikuks :) 

Tegelikult mõtlesin ka seda, et  kohatu on nõunikuga jalutada, üsna ilmselt ei ole nõuniku “omamine” (enam) mitte millegagi põhjendatud. See oli nüüd kõrvalepõige.

Igatahes läks mul katkiste teksade isu üle. On ju riietus selge sõnum sellest, kes inimene on ja mida ta elult ootab. Mina ei tunne end seda tüüpi nooruslikuna. Eks ole tehtud elus igasugu asju, mis enamus ei kannata mitte mingit kriitikat. Ma ei ole täna see, kes 10 aastat, ammugi 20 aastat tagasi ja ei muutu ka kunagi enam selliseks. See, et muutused toimuvad, on normaalne. Mõni muutus puudutab välimust, mõni sisemust, mõni elukorraldust, aga tagasipöördumised on välistatud.

Veel üks teemaarendus: Minu traditsiooniline perekond vajab küll kaitset.

Milline, võite küsida. Just selles asi ongi. Minu arvates on kaitsmist väärt püsiväärtused. Sellised väärtused nagu kõlblus, ja oskus ennast väärtustada on kõvasti alahinnatud.

 

 

 

Ootused ja tegelikkus I osa

Mõtlesin kaua, kuidas seda teemat kokku võtta. Tegelikult on ju terve suvi ka kirjutamises vahele jäänud, nii et siia tuleb minu jaoks vanu asju.

Ootuste koha pealt on mul hea näide: roos “Aprikola”. Tellisin selle Gardenist ja ei olnud just väga teadlik, mida oodata. Istutasin ta kõige tagumisse ritta ja ootasin kõrget suurte õitega roosi. Minu pettumus oli väga suur, naabrinainegi arvas, et see küll teab mis asi pole. Sel kevadel istutasin roosi ümber – esimesse ritta ja oh üllatust, ta on vaata, et kõige ilusam! Tegelikult pole ju midagi muutunud, ikka sama kõrge ja sama suurte õitega, muutusid ainult minu ootused.

DSC_0035

IMG_6484

 

 

Mõlemal pildil “Aprikola”. Ta on tõeliselt ilusa värviga, suure (!) õiega (tagareas oli täpselt sama õis väike :), täiesti vihmakindel ja tubli õitseja. Nii palju loevad siis ootused.

Tervele suvele olid minu ootused ka kõrgendatud. Aga nagu kombeks, siis suurt miski ei lähe nii, nagu plaanitud. Õnneks mitte ainult negatiivses mõttes. 

Terve see aasta on olnud selline, et minu “akud” pole täis olnudki. Suve keskel hakkasin tundma, kuidas ma füüsiliselt vajangi laadimist. Kuna aega polnud, et normaalselt poodi minna ja otsida, siis tegin valiku netis ja Artur tõi soovitu lihtsalt poest ära. Minu elukvaliteet ja rahulolu kasvas kohe 100%

IMG_6471

 

Seda lamamistooli ma ka kasutasin, terve suve jooksul nii umbes 1,5 tundi, 15-20 minuti kaupa päevas, nii kuidas aega võtta suutsin. Aga sellest piisas. Ja laud toolidega oli vahepeal täielik meelispaik. Ma tõepoolest käisin seal hommikukohvi joomas. Nüüd on kasutus juba tükk aega tagasihoidlik, ilmad pole enam nii soojad (vähemalt vahepeal). Seda uskumatut raha raiskamist enda heaolule muudab talutavaks suur allahindlus, kui ostsime, oli suvi juba poole peal ja suvekaubad juba odavamad. Ja ma ei kavatsegi seda raiskamist kahetseda!

 

Laupäev 06.09.2014

Täna on Sepa mahetalu kaup Tartus Maarjalaadal ja Säga-Aaviku talus Tarvastu külas Viljandimaal. Säga-Aavikul toimub mahetoidu päev.

Mõlemas kohas on kaasas meie ürdivõi. Olles maitsnud Saaremaa karulaugu võid, tekkis minul küll küsimus, et see on kõik või? Tõenäoliselt on palju inimesi vaeva näinud, et retsept välja töötada, aga tulemus… Ostke Sepa mahetalu ürdivõid.

Nii palju kirjutamata lugusid

Mõtlesin üles otsida oma kooliaegsed luuletused. Olen nimelt täiesti veendunud, et need olid väga küpsed ja heal tasemel. Ei leidnud. Võib-olla olen need kaustikud ära visanud.

Vaatasin oma väikest kasti kõige vanema ajalooga ja pilte iseendast, ning mõtlesin: Kes sa selline oled?

Suur muutuja, seda kindlasti. Aga mis hinnaga? On vaid üks pilt, kus olen tõepoolest õnnelik. Mäletan seda. Fotograaf käskis mõelda millelegi heale. Mõtlesin H-ile ja naeratasin. Ta oli esimene, kes ütles, et olen tark ja ilus. Ja siis ma olingi.

Ta ei tundnud mind ära, kui paari kuu pärast uuesti kohtusime. 

Edasi on küll ilu, aga õnne ma ei näe, näen kibestumist ja eluga leppimist. Aga see on vaid see kast, järgnevad albumid, mis on natuke hilisemast ajast. Ja seal on uuesti lootus. Kuni tuleb pettumus.

Kas Suur Õnnetus oleks olnud olemata, kui mina ei oleks olnud pettunud? Või on see mõttetu enda piinamine ja tõde on see, et hukatuse tee valis I ise. Oli ju kaks ennustust, täiesti erinevad. 

Pole vist juhus, et minu selle aasta naistepuna kuivab lehe vahel, mille pealkiri on: ” Mõelge järele, kuhu viib see tee millel astute”

Praegu lähen ma edasi, täie veendumusega, et see, mis teen on õige ja vajalik. Kinnitust jätkamiseks tuleb ka piisavalt tihti. Aga ma ise? See pole ju kõik, mida teen. Kes ma praegu olen? Kuidas olla ka natuke ilusam inimene?

Igatahes lähen täna lõpuks surnuaeda, üks oluline võlg on vaja klaarida. 

Kõige Ilusamale Inimesele

Tegin koju jõudes täpselt seda, millest juttu oli, kõndisin majapidamisele tiiru peale ja meenutasin: seda tegid Sina. 

Ma pole tõepoolest kunagi varem kohanud nii Ilusat Inimest. Kedagi, kes on äärmiselt töökas, abivalmis, taibukas ja delikaatne korraga.

Sel õhtul, kui pakkusid end appi paprikaid puhastama ja siis muuseas tükeldasid lisaks seened ja koorisid sibulad, oli minu süda jäägitult Sinu. 

Tundsin end halvasti, kui iga päev sai vabatahtliku kuuest töötunnist kaksteist, hullematel päevadel neliteist tundi tööd. Sa jõudsid selle napi nädalaga tehtud rohkem, kui mõni teine kuuga ( või üldse kunagi).

Mul on hea meel, et minu toidud Sulle meeldisid ja kahju, et mul polnud aega veel paremini teha, oleksid seda väärinud.

Tänan Sind kõige eest.

Ja…ütlesin algul, et kõik vabatahtlikud on mulle tahtmatult midagi õpetanud, nii ka Sina. Aga see on isiklik.

Ühtlasi tänan veelkord kõiki, kes on kustumatult minu mälus: Maris, Kairi, Alex, Kiersten, Ewoud.

Sepa mahetalu ootab jätkuvalt Wwoof vabatahtlikke.

Pöörane aeg

Ütlesin eile koju ostma tulnud klientidele, et viis laata nädalas on liig. Noh, et natuke vabandada valitsevat segadust. Siis, kui vastuseks kuulsin, et teine käib ka viis päeva nädalas kontoris tööl, sain aru, et me ei räägi sama keelt.

Korra ilmus “Eesti Naises” artikkel elulaadist, kus vaadeldi üht minu päeva. Selle nädala kõrval see näiteks toodud päev kahvatub. 

Mis siis nüüd nii erilist? Aga muidugi 20. august, riigipüha. Ja mida teeb eesti rahvas riigipühal? Eks ikka korraldab üritusi, kaasa arvatud laatu. Nii polnudki ma veel eelmise nädalavahetuse möllust toibunud ( mäletatavasti “Augustiunetus” Pärnus, samal ajal Jorma Raekoja platsil, see oli laupäev, pühapäeval Artur Ökofestivalil Põlvas ja Jorma ikka Raekoja platsil), kui juba kolmapäevaks oli vaja uut kaupa, et müüa korraga nii Võru linna päevade laadal, kui Hapukurgifestivalil Tahkurannas. Hapukurgile läksin ka ise kaasa, oli seal ju Romantilise Rannatee retseptiraamatu esitlus, kus ka minu retsept sees.

Niisiis püüdsin unustada kallale kippuvat masendust ja tegin, mis suutsin. Sõira oleks võinud rohkem olla, aga tekkis toorme puudus. Peale kolmapäeva on teatavasti neljapäev ja see on meie kaubaringi päev. Ka selleks oli loomulikult kaupa vaja. Nii, et peale Tahkurannast koju jõudmist hakkasin jälle sõira tegema. Kahjuks ei olnud sel nädalal tõesti võimalik klientidele mune müüa. Palun vabandust ebameeldivuste pärast. 

Läheb tüütuks, aga ka neljapäeval tegin terve päeva tööd. No ja eilne oli muidugi tipp. Sinna mahtus viimase heinapõllu ülevaatus – tulemusena suunasime ühe mehe vaalutama. Sinnateel loomadega tegelemine, täpsemalt naabrimehe vasikad oli vaja meie karjast minema ajada. Ja kuna parem on karjamaalt otsas ja kari närviline, siis sai ka Jormale ülesandeks tehtud uut karjamaad juurde panna. Selleks oli vaja ühest kohast karjus üles võtta ja siis uude kohta panna. Trakorile tõstuk taha panna, et heinarullid eest ära lohistada. Paraku pidi ta vahepeal ka veel linnas ära käima, et osta geneka rihm, mis neljapäeval kõigil meelest oli läinud.  Nii, et ka tema lõpetas siis, kui pimedaks hakkas minema ja auto pakkimine jäi väsimuse tõttu ööseks. 

Samal ajal ehitas Artur koos Erikuga kanalat. Lõpuks hakkab asi ilmet võtma ja selle aasta noored kanad saavad munemist alustada uues kanalas. Siinkohal olen VÄGA tänulik Erikule, kes aitab olulistel tööettappidel ja tegi ka plaani, mis moodi asja üldse lahendada. Tegelikult ta ka taastas minu vahepeal kaduma hakanud usu meeste arukusse… Mul lihtsalt on vaja vahepeal kogeda suhtlust endast targema inimesega.

Siinkohal on paslik juhtida tähelepanu muudetud päiselausele. Tõepoolest, siinseid tekste ei saa käsitleda asitõendina toimunud sündmuste ja nendega seotud isikute kohta, kuna tegemist on minu ilukirjandusliku ajaviiteblogiga. Eitan kategooriliselt kõike – vajadusel.

Tagasi tulles minu enda pöörase päeva juurde. Sõira ja ürdivõid tegin nii umbes kella kaheteistkümneni, õhtul muidugi. Edasi jätkasin ainult jäätisega. Vahepeal andis Maia teada, et üks meie noor pull on karja juurest leelet tõmmanud. Mina ei saanud teda paraku ennem aega otsida, kui jäätisesegu jahtuma olin saanud. Selleks ajaks oli juba peaaegu pime. Niisiis võtsin seekord asja rahulikult ja eeldasin, et küllap ta läheb naabri loomade juurde, etteruttavalt, nii ka juhtus. Kõndisin lühikese tiiru, veendusin, et pulli pole näha ja tulin tagasi kööki tööle. Uus masin võimaldab piiramatult järjest jäätist teha, nii tukkusin diivanil ja reageerisin masina seisma jäämisele, et siis uus segu sisse panna. Kuna Jorma pidi poole neljast tõusma, siis polnud nagunii magama minekuga kiiret, lihtsam oli järjest üleval olla, et teda siis äratada. Jormal oli vaja ennem laadale minekut limusiinid joota ja muidugi auto pakkida. Artur ärkas natuke hiljem ise, ka tal jäi õhtul auto pakkimata. Minu asi on välja saadetav kaup ja inventar komplekteerida. Sellega tegelesin siis kuni kella viieni hommikul. Ja lõpuks, kui poisid olid ära sõitnud, läksin magama.

Kahjuks pidas Jorma vajalikuks mulle iga 1,5 tunnit tagant helistada, et täpsustavaid küsimusi esitada… Ja lõppude lõpuks jäi meil Vanamõisa laadale ikkagi minemata. Minu viga, et nende tingimustega korralikult ei tutvunud. Eeldasin lihtsalt, et ju nad siis ei tahagi kohamaksu, kui arvet ei esitata. Kohapeal selgus, et see oleks pidanud makstud olema. Huvitav küll kuidas, ilma arveta? Igatahes ei tahtnud Jorma korraldajatega jagelema hakata ja mina (magavana) leidsin, et võtku siis kogu kaup Raekoja platsile. Praegu on meie tooted Tallinnas Raekoja platsil ja Jõgeval Küüslaugufestivalil. Mina kirjutan, üle pika aja. Siis hakkan piimajahutajat (uut) tühjendama. Kuumutan ära ühe potitäie hapupiima. Teen homseks ühe sõira juurde. Küllap see ära kulub. Kuulan, kuidas Madis traktorit käivitab, ehk saab viimase põllu rullitud. Ideaalis hakkan koristama. Ilmselt hakkan ikka praktiliselt ka. 

Järgmine nädal ON oluliselt rahulikum. Kuigi… Pärnu Taimelaadal teeme korraldajate palvel ka seekord kohvikut. Pärnu Taimelaat on absoluutselt kõige paremini organiseeritud laat! No igatahes üritan välja mõelda, mida menüüsse panna. Suurt grillpanni oleks vaja, aga raha selle ostuks ei ole ja rent on ebamõistlikult kallis.

Ah jaa, raha. Seda lugedes võib jääda mulje, et nii palju laatasid, ju siis teenime hullult hästi. Kahjuks pole see nii.

16.08-17.08.2014

Viimasel ajal on ainus, mida kirja suudan panna, see kus me müümas oleme. Ehk paraneb asi septembris…

Seekord on võimalik meie jäätist osta Raekoja platsilt, “Tallinn kutsub külla” raames. Meie jaoks juba traditsiooniline asi, kolmas aasta (või neljas?) Oleme seal nii laupäeval, kui pühapäeval. Muud peale jäätise plaaniliselt kaasas pole, aga kui keegi tahab midagi pühapäevaks tellida, siis see võimalus on küll. Meilile, palun.

Laupäeval 16.08.14 toimub Pärnus “Augustiunetus” Ju siis minuski ikka kübeke kohvikupidajat peitub, et end sinna registreerisin. Kaasas on tooted: või, ürdivõi, toorjuust ürtidega, maitsestamat jogurt, kodujuust, sõir ja jäätis.

Kohviku poolelt on menüüs suvikõrvitsa kotlett toorjuustuga, see on soe toit (vähemalt plaaniliselt), siis veel röstitud punase peedi salat salatijuustuga (feta), sibulapirukas, rukkijahust korvikesed toorjuustu-sinihallitusjuustu kreemiga, sõira suupiste (tikukas) ja tosca kook. Jookideks presskannukohv, ürditee ja õunamahl, vesi ka. Oleks võinud laiema valiku teha, aga mida pole on aeg. Kohviku asukoht on praegu veel vaid Herdise teada, kuna me igal juhul voolu vajame ja peame ikkagi generaatorit kasutama, siis peab kohvik olema sellises kohas, et oleks kuhu generaatorit eemale viia. Võtame kaks telki, siis on ka meie külalistel võimalik kuivaks jääda, kui sadama peaks juhtuma.

Algselt veel laupäevaks planeeritud Ülenurme Rukkimaarjapäeva laat jääb ära. Pole keda sinna saata.

Küll on pühapäeval minek Põlvamaale Ökofestivalile. Sinna jõuab kindalsti sõir (Tervitused Andrusele!), jäätis ja tõenäoliselt jääb ka võid, ürdivõid ja toorjuustu ürtidega Pärnust veel üle.

Kust leiab?

9. augustil leiate meie tooted Hauka laadalt, asukoht Kooli tänaval.
Samal ajal ka Pärnust Lapsepõlvemaagia festivalilt Rüütli tänava lõpust. Ja veel Tõstamaa vallapäevade turuhommikult.
Pühapäeval, 10.08.2014 jätkab Hauka laada müügikoht.

Viljandi Folgil

Juba tänasest, 24.07.2014 kuni pühapäeva õhtuni, st. 27.07.2014, leiate Sepa mahetalu beeži müügitelgi Viljandi Pärimusmuusika festivali piknikualalt Pärimusmuusika Aida juures.

Kuna sinna müüma pääsemiseks oli vaja muu hulgas pakkuda odavat sooja toitu, siis on meie menüüs suvikõrvitsa püreesupp. See sobib taimetoitlastele ja on väga maitsev. Lisaks presskannukohvi ja loomulikult jäätis. Kaasas on ka sõira.