Istanbul VI

Sophia katedraalist ära tulles nägin seni suurimat ronitaime, tundus luuderohi.

66F339B3-A092-480C-A8C1-9541B810BF12

Edasi liikudes hakkasid silma linnud purskkaevus, neid toideti seal.

3EFB2D0D-112A-4D2E-A2D0-D6645F2AF595

Lõunale otsustasin minna samasse kohta, kus eile õhtust söömas käisin. Enda teada valisin küll teise roa, aga minu arvates oli see täpselt sama asi. Õnneks ju maitses:) Huvitav oli koha atmosfäär, väga mehelik, pea kõik lauad olid täis, ei mingit lipitsemist klientide ees, meeskond rabeles, et kiiresti teenindada.

Jalutasin hotelli, kirjutasin veel natuke blogi ja läksin trenni.

Õhtusöögiks välja ei läinud, sõime puuvilju ja rääkisime.

Edasi tuleb kurb osa, ärasõit.

Lennujaamaga sain kenasti hakkama. Nagu lubatud, katsetasin lennuki mugavusi. Sellisel lennul ei pea raamatut ja pirukat kotis olema 🙂

Kasutasin veel türgi keelt ja kuna seda oli väga vähe vaja, siis sain ilma inglise keelele üle minemata hakkama.

Lõpp

Advertisements

Istanbul V

Kolmandal hommikul alustasin blogimisega ja tundsin rõõmu sellest, et ei pea mitte kuhugi minema, ega mitte midagi tegema. Mingil hetkel hakkasin ometigi linna kaarti uurima, kuna tahtsin välja minna. Avastasin enda üllatuseks, Hagia Sophia katedraal on sisuliselt Topkapi palee kõrval, ainult pisut lõpus vaja teisele poole keerata, Jätsin siis jõusaali pärastiseks ja otsustasin hoopis katedraali vaatama minna. See liikumissuund oligi mul ainuke, kõik asub lähestiku ühes kohas.

Tegin eemalt mõned pildid ja kui tahtsin ühe selfi ka teha, siis pakkus üks kena asiaadi tüdruk, et võib mind pildistada. Pildistadime siis üksteist 🙂

Katedraali juures tuli üks noormees rääkima ja ütles, et see avatakse alles 45 minuti pärast. Kutsus turule. Arvasin küll, et mul on turust kōrini, aga aega ju oli. Nii Ladin end maiustuste poodi viia. Kavatsesin neid nagunii osta ja mõtlesin, et sama hästi vōin seda ju kohe teha.

Müüja hakkas pakkuma ja kõik oli maitsev, teine serveeris kohe teed. Lõppes lugu sellega, et kõik, keda ma meeles pidada tahan, saavad maiustusi ja riideid ma seekord ei ostnud 😂 Tüübid on tõesti osavad. Peale maiustusi suunas müüja mu veel kõrval olevasse ehtepoodi. Maiustste ostmine käis vene keeles, ehtepoe müüja valis inglise keele. Mul kulus pool minutit, et enda peas keeled ära vahetada ja siis teatasin pidulikult, et olen kahetsusväärsel kombel kogu oma raha sinu poes ära kulutanud ( jutt siis eelmisele müüjale suunatud, aga mõlemad said aru). Selle peale teatas tüüp üsna tuntava uhkusega, et mõlemad poed kuuluvad talle 😀

Läksin igatahes välja ja selgus, et vahepeal on sadama hakanud, samuti märkasin väga ilusat purskkaevu, mis ennem ei töötanud. Läksin seda pildistama.

26A986F4-21A8-470D-94B3-F7CA9FBC1CA1

Kuna sadas ja mul oli aega, siis kasutasin ära purskkaevu ääres oleva loodusliku vihmavarju. Puu oli pingi kohal nii tiheda võraga, et midagi läbi ei sadanud. Istusin, kui juurde tulid neli noormeest, kes viisakalt ennast tutvustasid Istanbuli ülikooli tudengitena ja küsisid kas mul on aega mõnele küsimusele vastata. Loomulikult oli mul aega. Kuna nad olid nii toredad, siis küsisin omakorda, kas ma võin neid pildistada, kuna ma kogun mälestusi. Nemad poseerisid rõõmsalt.

4A9C3AE8-CBF3-434D-982B-EA07B80A7251

Ootasime siis koos, millal palvele kutse minarettidest läbi saab. Selles kohas oli kolm mošeed lähestikku ja hüüdmine nii ajastatud, et nad üksteist ei segaks, see tähendab vaheldumisi. Viis minutit läks kindlasti.

Tegime siis väikese lavastuse, mina istusin tagasi ja noormehed lähenesid eemalt, üks filmis, üks esitas küsimusi ja kaks olid lihtsalt nii sama juures. Küsimused olid muidugi Türgiga seotud. Ah jaa,  kõigepealt ikka esitleti ennast, küsiti kust ma olen ja mida teen. Üks küsimus oli näiteks, missugune on minu arvates mailman parim ülikool. Vastasin, et asjaolusid arvestades on korrektne vastus Istanbuli Ülikool, muud küsimused olid samas laadis, sain hakkama ja lahkusime väga sõbralikult. Video läheb siis õppejōule, loodan et nad saavad hea hinde.

Palusin ühel poistest pilti teha:

Liikusin lõpuks katedraali poole ja sain aru, et ikka veel on aega. Juurde astus vanem naine ja tutvustas end giidina. Pidin kahjuks talle teatama, et raha on otsas ja ei saa tema teeneid kasutada. Juurde tuli kolm noort, kes tutvustasid ennast üliõpilastena ja küsisid luba mõned kûsimused esitada. Arvasin muidugi, ju sama kursuse omad, aga polnudki, küsisid hoopis ajaloo kohta. Tegin strateegilise vea ja eeldasin, et kõik peab olema Türgiga seotud ning eksisin Prantsuse revolutsiooni aastaga. Siis selgus, noormees oli prantslane. Päris piinlik. Noored siis sellised:

8F964998-8130-41B7-91C4-C13ADA6E0DD8

Lõpuks lasti katedraali sisse. Praegu tegutseb see mošeena, niisiis tuli jalanõud ära võtta ja pea katta. Väikese piirde taga olid ka reaalselt palvetajad.

Katedraal on väljast fotogeenilisem

DC8DCAA3-5684-4056-AD37-DD02EF5D4E36

691D5D46-717D-438A-89B5-140BA2896A94

Istanbul IV

Õhtupoole turult tagasi jalutades mõtlesin tõsiselt võimalusele varsti jälle sööma minna ja tuletasin meelde tee ääres nähtud spordiklubi silti. Läksin ja ostsin treeninguks püksid, kahetsesin , et ei tõstnud kohvrisse võimlemisusse ja otsustasin, et see üsna paljastav särgik, mis mul kampsuni alla panekuks kaasas on, sobib küll.

Edasi kõndides sain aru, et see klubi on ikka liiga kaugel ja hotelli jõudes hakkasin netist otsima. Leidsin ühe, mis oleks pidanud ümber paari nurga olema. Lõpuks selgus, et koht on paar korda kolinud ja tegelikult asub lihtsalt üle tee. Läbi akna paistsid ainult trenazöörid ja musklis noored mehed. Lõin kartma ja astusin juba kaks sammu eemale, siis mõtlesin, et mis asja – ma ju ei karda midagi. Pöörasin ümber ja läksin sisse. Poistel võttis natuke aega, et piisava inglise keele oskusega isend leida, aga räägitud me saime ja mina õiguse järele jäänud kahel päeval seal treenida. Valisin ratta, ikkagi tuttav asi. Jooksulint ei ahvatlenud ka põhjusel, et olin ikkagi pea 6 kilomeetrit kõndinud ja tahtsin teist liiki koormust. Mõtlesin sõita 20 kilomeetrit, aga jõudsin ainult 14,5, kui mu kaaslane helistas, ta oli hotelli jõudnud.

Illustreeriv foto on tegelikult järgmisel päeval tehtud, sest käisingi kahel päeval. Etteruttavalt: täna minnes ütles üks noormeestest, et Olen tagasi oodatud. No muidugi, tüli ma neile ei teinud ja maksin.

18626FE9-4E83-44CA-9B61-DC82362515E6

Peale treeningut oli muidugi mõnus ja natuke vähem kurb jälle sööma minna.

Seekord sõitsime trolliga, samasse suunda, kus ma juba kahel korral olnud olin. Trollipeatused on lahendatud nii, et magnetkaart a an tõkkepuu ja siis pääseb ooteplatvormile. Lisaks on peatuses vormis mees, kes valvab. Trollid on topelt suuruses, see tähendab, lõõtsaga trollile on veel teine samasugune järgi ühendatud. Kasutatakse neid päris palju.

Seekord viidi mind Kurdi restorani, mis erines eelnevatest nii meeleolu, kui toidu poolest. Riigita rahvana on neil tuntavalt palju just rahvuslikku uhkust. Seda on tunda ka mu kaaslases. Kahjuks on türgi poliitika olnud kurdide suhtes üsna ülekohtune, isegi hariduse saamist on piiratud.

Valisin restoranis lambalihast roa. See serveeriti küll praetaldrikus, kuid tegelikult oli supi ja prae vahepeane hautis, ilma kontideta, kuid eriti leeme maitsest oli tunda äärmiselt pikka koos kontidega hautamist. Nii maitserikas ja täidlane maitse, kasuka maitset ei mingit. Serveeriti muidugi selle lameda leivaga ja juurde salativalik teisel taldrikul. Mulle meeldis.

097CAE4F-9128-4B9C-9327-7583F6F8CD0A

Söögikoht pidi olema äärmiselt populaarne ja selle väite kontrollisin täna lõuna ajal üle, vastas tõele.

Istanbuli suur turg

Kuna turg oli isegi lähemal, kui eelmise päeval käidud palee ja kuulub kohustusliku külastamise alla, siis otsustain päeva sellele pühendada.

Jalutuskäik viis juba tuttavas suunas. Sisenesin seitsmendast väravast, mis lähim oli.

608BD153-F08B-4DCE-BE76-6CD939F625F6

Esimene mulje oli muidugi vau!

C4535FE5-BB0C-43AB-893F-3FAEE2D23DDD

Suur hästi valgustatud lõputu koridor, mis iga natukese aja tagant hargnes, mis omakorda hargnes jne.

Esialgu olid valdavalt ehted. Seal müüakse põhiliselt ehteid, kotte, vaipu, keraamikat ja nõusid, kangaid, riideid, jalanõusid, maiustusi, lampe jne. Salle muidugi. Mina lõpetasin päeva kahe salli võrra rikkamalt, aga sinna lõppu on palju aega.

Esimene reaktsioon kaupmeestele oli, et mulle ei meeldi. Ei meeldi igaühele rääkida, kust ma olen ja keelduda sisse astumast, sest tahan edasi minna. Segadusele pani punkti sallikaupmees, kes mu õnge võttis ja kasutas müügistrateegiat alustada täiesti ulmelisest hinnast. Kui ära tahtsin minna, muutis taktikat ja küsis, kui palju ma olen nõus maksma. Arvutasin siis ja alateadlikult muidugi arvestasin selle esialgu küsitud hinnaga. See oligi eesmärk, nii et salli võrra rikkamana teadsin täie selgusega, et olen kõvasti üle maksnud. Tundsin end kehvasti ja otsustasin hoopis sööma minna.

Niisiis lahkusin turult, kuigi sealgi oli söögikohti.

Läksin eelmisel päeval külastatud tänavarestorani ligidal asuvasse analoogsesse kohta.

1BEF4EE2-DAF4-40C9-A3CD-1C888D2B11CE

Vaade tänavale.

Ja tellitud toit.

D07488B0-6317-4DA8-9E7E-E8F3CEC09D95

Kana seekord. Maitsev oli eelroaks toodud oliivipasta, mida sai nende lamedale leivale panna. Pean endale selgeks tegema, kuidas seda kutsutakse. Igatahes türgi keelt ma ei praktiseerinud ja arvele oli juba lisatud 5% jootraha.

Otsustasin turule tagasi minna😄

Kõigepealt võttis mu rajalt maha üks vanem härrasmees, seletas, et tahab mulle kindlasti teksasid näidata. Ma väitsin küll, et ei vaja neid, aga see ei lugenud. Viis mu kiira-käära ühte nurgatagusesse poodi. Seal oli kaks noorhärrat, kes minema kupatati, mulle pakuti istet, ise istus minu vastu ja siis ma sain teada kõik nende 7 põlve äri kohta, selle, et neil on veel pererestoran, et tema mängib mingit keelpilli, liigutus meenutas mandoliini ja et ta tantsib ka. Panen vahepeal punkti, kuigi tegelikult olid ainult komad. Seda sain ka teada, et ta on vallaline ja 48 aastane. Välimuse poolest oleks võinud olla ka 58 või 68, üsna eatu. Küsisin, miks abielus ei ole, aga selle peale seletas väga pikalt, kogu suguvõsa küsib sama ja kui hea inimene ta ikka on. Kutsus oma pererestorani õhtust sööma.

See vestlus käis vene keeles. Kuna mul tõesti polnud plaani teksaseid osta, siis katsusin tulema saada. Tüüp mõjus kuidagi häirivalt. Ilmselt oli tema strateegia klient surnuks rääkida, et siis minema pääsemise hinnaks ise teksaseid küsiks, sest nendest ta juttu ei teinud.

Kusjuures ta surus mind veel vaibapoodi ka ja kui seal väga kindlalt väitsin, et ei soovi, alles siis sain minema.

Sain ainult natuke kõndida, kui vahelduse mõttes üks meeldiva olekuga mees oma poodi salle kutsus vaatama. Läksingi, sest Olin juba otsustanud olukordi nautida. See oli küll tore, sest ta polnud pealetükkiv ega agressiivse strateegiaga, vaid selline leebe sõbra tüüpi. Näitas salli ja siis ütles, et seda on proovida vaja. Minu salli sidumise viis teda ei rahuldanud ja nii asus ta seda ise tegema. Tüübil oli muidugi silma, sest esimene sall sobis mu jopega, aga teise võttis üsna tagasihoidliku ja väitis, et see rõhutab mu ilusaid(!) silmi ja jutt oligi tõsi. Kui ta sama pühendunult asus mulle kolmandat salli kaela sättima, küsisin luba pildistada ja lõppes see meie ühise selfiga.

3947C642-F43F-476C-88FB-AB1F5CE911BB.jpeg

Ostsin teisena pakutud salli, maksis selle täie teadmise ja rõõmsa meelega üle ja lahkusin väga positiivse tundega .

Natuke aitas ilmselt kaasa ka see, et mees teadis meie pealinna ja lubas kindlasti Eestis ära käia, sõber pidi vist Tallinnas olema.

Vahepeal jäid ette veel mõned ostud, mis emotsioone nii palju ei liigutanud. Siis pöördus minu poole järjekordne meeldiva olekuga müüja, kellest ei saanud mööda vaadata, nii pikk lihtsalt, eriti türklase kohta. Temaga kasutasin ära kogu oma türgi keele, küsimata jäi vaid kaç yaşındasın ehk maakeeli kui vana sa oled, kui ta hakkas rääkima, et ma peaksin talle võimaluse andma. Välja nägi 30-35. Mina olen 47 ja kahjuks ei näe ka noorem välja. Kuna see jutt tuli juba peale kauba eest tasumist, siis liigitub vist lisaboonuseks kliendile 😀 Igatahes tuju tegi heaks, kena mees oli 😀

Panen siia nüüd lihtsalt turu pilte.

Ehk jätkub

Istanbul III

Jalutasin aeglaselt hotelli tagasi ja nautisin linna.

Jõudsin pisut ennem ja oli vast tund, kui saabus ka kaaslane, kes loomulikult tahtis sööma minna 🙂 Mis seal siis ikka, võin ju piirduda õige vähesega.

Restorane ja tänavakohvikuid on igal sammul, aga vähemalt selles piirkonnas on tõesti pea pooled araabia päritolu. Seekord oli kindel soov minna just türgi restorani ja nii vaatasime neid üksjagu, ennem valimist.

See oli tõepoolest üsna teistmoodi, parema teenindusega kohe kindlasti.

Polegi interjööri pildistanud. Tellisime lambaliha varda. Levinud lisandiks on siin röstitud tomat ja paprika. Roa juurde kuulub nende lame leib, millest ise tükke murrad. Hinnad on minu arvates üsna meie sarnased 40-46-52 türgi liiri, mis siis tuleb jagada 3,5-4 ga, et saada eurod. Kusjuures selles restoranis olid valikus ka 140 liirised road.

Toit on maitsev ja tunda, et tooraine on värske ja kvaliteetne. Ja veel lisanditest: petersell, lihtsalt hunnik värsket peterselli taldrikul, kust võtad oksakese näpu vahele ja sööd.

F88CD336-1B73-4695-9596-D7D7A3D909B8

Kuulsat türgi kohvi, mis mulle tegelikult väga meeldib, türklased ( ja ka kurdid) ise ei joo. Joovad hoopis türgi teed, mis serveeritakse väikestest lillevaaasi meenutavatest klaasidest.

B59A6900-241E-4E78-8A8B-D6F871A6EC23

Koos teega serveeriti maiustusi ja küsiti meie magustoidu soovi, seda me ei soovinud, peale seda toodi siis veel viilutatud ja kooritud õun ning kooritud ja risti poolitatud mandariinid vaagnal. Lisaks siis ka väikesed taldrikud desserdi kahvlitega. Koht jättis hea mulje.

Olen siin juba isegi märganud, aga mu kaaslane tegi päris nördinud märkuse, et see pole enam Istanbul, vaid Arabistan. Selline mulje, nagu oleks türgi naised pearätte kandma hakanud, tegelikult on linn araablasi täis, toidukohtades, tänaval, hotellis on pea pooled, mõnes kohas lausa  enamus  rättide ja ka burkadega. Nii, et kui meilt võib jääda mulje, et miks need põgenikud Türki ei lähe, siis tegelikult on Türgi neid täis.

 

Istanbul II

Topkapi palee juurest tagasi jalutades olin juba õige näljane ja lasin ennast “sisse visata “ ühte ennem tee ääres vaadatud tänavarestorani. Otsus asju selles järjekorras teha oli muidugi õige, sest paleed hakati peale kella 16.00 juba vaikselt sulgema. Niisiis tänavarestoran. Tellisin apelsinimahla ja kohaliku kala, mille nime ei julge enam kirjutada. Teenindaja oli väga sõbralik ( nagu seni kõik on olnud) ja kuuldes, et olen Eestist, näitas kohe käest üle enda pea, eesti tüdrukud on nii pikad. Täitsa tavaline noormees oli 🙂 aga jah, meil on pikki tüdrukuid piisavalt.

Restoran oli selline:

 

Välirestoranides on mingid soojuskiirgurid, nii et külm seal olla ei ole. Tegin endastki väikese jäädvustuse, lihtsalt kinnituseks õnnelikule päevale.

Ja kui praad lõpuks saabus oli see selline:

Igati mõnus roog, õige suurusega ja üsna tervislik.

Suutsin restoranis teenindajaga ära kasutada ka paremiku oma türgi keelest, ilmselt selle tõttu unustas ta mahla arvele lisamata, juhtisin sellele tähelepanu ja jätsin ikka raha ka.

Tagasi jalutades sai kinnitust juba päeval tekkinud tunne: armastan Istanbuli. Kartsin, et see üüratu linn muserdab mind oma massidega, kuid vastupidi- seal on nii palju elu!

Eriti nähtavaks muutubki see pimedas, kõik need tänavakauplused, kohvikud, inimesed.  Panen mõned pildid ja pean hetkel lõpetama, vist jätkub.

 

Istanbul

Üle pika aja valmistun tõsisemalt kirjutama. Mobiilis pole see paraku pooltki nii mugav, kui arvutis. Suvalisel hetkel võib grammeri pakutav inglise keelne sõna läbi lipsata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Minu jaoks on praegu nii mõnigi asi peaaegu, et esmakordne. Võiks ju olla ka esmakordne, mõtlen nüüd päris üksi reisimist, kui ma poleks juba sooritanud seda natuke pöörast autosõitu Sloveeniasse. Aga teistmoodi on küll.

Alustan lennust. Ei ole veel nii mugavat lennukit näinud, kõigil olid personaalsed erineva programmivalikuga päris korraliku ekraaniga seadmed, koos kõrvaklappidega. Paraku ise ei kasutanud, kuna poole tunnise lennu edasilükkamise tõttu jõudsin lennujaamas Elisa raamatuäpi alla tõmmata ja muidugi oli raamatki juba pooleli. Tagasilennu ajal katsetan lennuki seadet, kui ikka on sama mugav lennuk. Ja mugav oli see muuski mõttes, ruumikas, pakuti sooja toitu ja jooke, tasuta. Nii, et kui seni pidasin Lufthansat heaks, siis Turkish Airlines on parem.

Minu õnneks ei pidanud hoomama, kui suur on Istanbuli lennujaam, vaid kõik, see tähendab passikontroll ja pagasiala oli väga lähedal väravale, kust sisenesin.

Paraja segaduse tekitas see, et inimene kellega kohtuma pidin ei olnud ootamas ja ei vastanud ka telefonile. Hiljem selgus, et põhjuseks oli tema lennu hilinemine ja minu helistamise ajal tema alles lendas.

Igatahes lahenes kõik hästi ja sõitsime hotelli. Hotell Topkapi on küll üsna tavaline aga hea asukohaga, kuulus Topkapi Palace on paraja jalutuskäigu kaugusel, samuti suur turg.

 

Ja vaade aknast linnale:

Õhtul jõudnuna polnud muud teha, kui end sisse seada ja välja sööma minna. Väljas sadas, kuigi ilm on oluliselt soojem, kui Eestis, nii 10 kraadi ringis, siis ikkagi kahetsusväärselt sarnane.

Mõningase otsimise järel astusime sisse Jeemeni restorani. Türgi keelt nad seal ei rääkinud, küll aga inglise keelt. Personaliks olid süürlased. Ja peale konkreetset üle küsimist selgus, et minu kaaslane on kurd. Niisiis Türgis, Jeemeni restoranis, kus töötavad süürlased, koos kurdiga. Päris segane värk 😏

Toit oli küll hea, aga mu kaaslane kinnitas, türgi köök on oluliselt parem ja tema enam Jeemeni restorani ei lähe. No jah, mis siis ikka.

Restoran nägi iseenesest välja selline:

Järgmisel hommikul tegin natuke uurimistööd, et mis on hotellile iseseisva uurimisretke jaoks sobivas asukohas ja leidsin, et Topkapi palee, mille järgi hotell nime on saanud, on pisut alla tunnise jalutuskäigu kaugusel ja mis veel olulisem lihtne minna.

Istanbuli liikluse kohta sain esimesel õhtul lihtsa ja praktilise õpetuse – tuleb joosta. Ilmselgelt on pidevad kiirabiautode signaalid märk kodanike kehvast sportlikust vormist.

Selle teadmisega varustatult panin jalga oma Ecco ketsid, mis on iga nende eest makstud senti väärt ja alustasin iseseisvat linna uurimist. Miks nii? Sest kujutage ette, mu kaaslane peab siin ka tööd tegema 😃 Ja ongi hästi, sest muidu oleks mul jäänud saamata äärmiselt äge kogemus. Selleks on ülevoolav rõõm ise hakkama saamisest, võimalus valida oma tempo ja tunda rõõmu võõra linna detailide märkamisest.

Natuke veel selle liikluse ja jooksmise kohta: ülekäiguradasid pole just palju ja levinud praktika on lihtsalt üle tee lipata. Ennem tuleb veenduda, kui kaugel on autod ja nende ning enda kiirust adekvaatselt hinnata. Kusjuures autode vahelt võib ilmuda ka roller, mis on natuke raskemini ennustatav. Aga jalakäija lastakse läbi ( enamasti )

Esimene minu pilku köitnud detail oli kassimaja. Selline:

Seal on mitu täiskasvanud kassi, kassipojad ja maja ees väljas kassitoit ja veekauss, see kõik tavalise kortermaja ees.

Ka järgmine detail on seotud loomadega, täpsemalt küll lindudega. Tuvipesula.

Samba jalamil on sinine plastikust pessukauss veega. Ega see tuvide alt väga välja ei pista, linnud naudivad pesemist. Sammas ise selline:

Ägedat arhitektuuri, enamalt jaolt mošeesid on siin nii palju, et ei jõua ära pildistada.

Topkapi palee piletijärjekorras lasin end ära rääkida vene keelset ekskursiooni pakkuval giidil. Pakkumine sisaldas siis pileteid väljapool järjekorda ja umbes kahe tunnist tuuri. Koos minuga moodustasid grupi kaks kena noort Kasastanist. Ikkagi kunagi ûks CCCR

Selgus, et noormees ( kasahh) oli äärmiselt hästi kursis Türgi ajalooga ja küsis kogu aeg giidilt juurde. Teadmised pärinesid seriaalidest, mis meilgi jooksnud ja midagi jookseb praegugi. Tunnistan, et mina neid vaadanud ei ole ja olin üsna võhik. Kuulasin ja vaatasin, mida räägiti ja imetlesin palee ilu ja tohutut territooriumi. Kujutlusvõime hakkas tööle nähes kõigis peenardes tihedalt istutatud, praegu maha lõigatud roose. Giid ütles, kevadel on seal tulbid. Neid peenraid oli meeletult palju.

Lisan siia nüüd pilte paleest. Minu enda jaoks oli isegi suurem elamus tegelikult Kuldsarve laht. Lugematutest raamatustest lapsena loetud, küll hakkasid selle lahe äärest mereröövlite seiklused, küll muud seiklused….

Ehk jätkub

Novembrikuu

Lõputud vihmad, pori, mülkaks muutunud õu. Hingede aeg.

Aeg mõtlemiseks, kui ikka suudan selleks aega leida. Peale kahte järjest olnud reisi: kõigepealt Saksamaale mahekanakasvatust õppima ja siis päris puhkusereis Küprosele.

Saksamaa oli inspireeriv ja tekkis üsna kindel visioon, mis moodi oma kanakasvatusega edasi peaks minema. Nägime ohtralt mobiilseid kanalaid, nii väiksemaid treileri mõõdus, kui ka suuremaid, angaari tüüpi.

Siin üks treileri mõõdus mobiilne kanala:

 

 

IMG_1186[1]

Rattad all ja kui karjamaa paljas, siis teise kohta.

Suur angaari tüüpi oli suuskadel ja traktoriga teise kohta lohistatav:

IMG_1406[1]

Koosnes kahest angaarist, kus ühes sisustus ja teine puhtalt jalautusala.

Vaevalt Saksamaalt tagasi jõudnuna, ootas ees puhkusereis Küprosele.

Soojus, päike, puhas Vahemeri. Väga mõnus! Ohtralt külastasime ka kõikvõimalikke kindlusi ja muid vaatamisväärsusi.

IMG_1912[1]

Nüüd tagasi olles mõtlen elu üle järele. Üks eluperiood on läbi saanud ja alanud järgmine. Ma ei tea, mida see toob, aga tervitan muutusi rõõmsa uudishimuga.

Kokkulepetest

Minu jaoks on mingisse ühendusse kuulumine kokkulepe. Kokkulepe, et saame asjadest enam-vähem ühte moodi aru, tuleme kokku kas koosoleku vormis või muul põhjusel. Saame kasutada käsuahelat, mis on MTÜ puhul küll alati natuke küsitav.

Viimasel ajal on minu jaoks lausa kuhjunud erinevate kokkulepete koorem. On selline kokkulepe, mis kohustab periooditi lausa kaks korda kuus koosolekul käima, on üks teine kokkulepe, kus on samuti koosolekud juba igal kohtumisel, kõik justkui väga olulised. Ja siis on selline kokkulepe, kus kirjutatakse ette mis moodi tuleb oma territooriumi hooldada.

Vaatan kõiki neid kokkuleppeid ainult enda mätta otsast, ei püüa ega taha panna end teiste osaliste kingadesse.

Minu jaoks on pool päeva vältav koosolek tootmispäeva kotamine. Ei jõua midagi tehtud ei enne, ega pärast.

Kaugel müügipäevale järgnev koosolek tähendab seda, et koju jõudmine on alles päris õhtul. Ja ausalt, ma ei oleks ettegi kujutanud, et on olemas nii palju intriige.

See viimane kokkulepe on nüüd kohustanud mind ära riisuma oma maaga piirneva peatänava ääred. No tore ju, linnas ka majaomanikud peavad oma tänava ääri hooldama. Ainuke probleem on selles, et reeglina on see hooldatav ala meetrites. Meil tuleks juhtumisi üle kilomeetri aia ääri riisuda.

20. märtsil oli mul plaaniline randmekanali operatsiooni aeg. Jätsin selle ära, sest sain aru, et mul ei ole võimalik seda aega kaotada ja keegi ei saa praegu sellisel määral minu tööd üle võtta. Läbi nende käte käib nelja inimese sissetulek. Kui meiereist natukene aega on, siis tuleb tegeleda kõikvõimaliku paberitööga, mis alalõpmata on ebapiisavalt tehtud. Raamatupidamine, laoarvestus, kõikvõimalikud aruanded, taotlused, planeerimine õigupoolest lõputu loetelu.

Minu isiklik prioriteet on ettevõtte arendamine. Selleks on vaja täie energiaga tegeleda kõige eelloetletuga. Meierei töötab seitse päeva nädalas, mul ei ole puhkepäevi ja see on minu enda valik.

Küll ei ole minu teadlik valik olnud see, et keegi saab mulle veel ette kirjutada, mida tegema pean.

Ilmselt on selle koha peal juba nii mõnigi arvanud, et ega ma siis üksi kõike ei pea tegema. Loomulikult, aga eks kõigil meie meeskonnast on omad kohustused ja ei ole siin ülearu vaba aega kellelgi.

Järgmine tore mõte on muidugi see, et siis võib ju kedagi palgata. Oleme sellele isegi mõelnud ja kavatseme seda teha ka.

Seni, aga kavatsen taganeda kõigist nendest kokkulepetest, kuni olen uuesti võimeline mingeid siduvaid kokkuleppeid sõlmima.

Tunnustus, lõpuks!

Pika ja vaevarohke töö tulemusena on Sepa mahetalu meierei saanud piimakäitlemisettevõtte tunnusnumbri, selleks on T104. See tähendab, et meil on õigus müüa oma tooteid nii poodidele, kui restoranidele, kui  igale poole, kuhu võimalik.

Selleni jõudmiseks tuli lisaks ammu olemas olevale meierei ruumile ehitada juurde puhas vahekoridor. Lisaks koostada kehvema diplomitöö mahus pabereid. Kõik see on meie aja ja raha ressurssi (õigupoolest selle puudumist) arvestades olnud vägagi närvesööv. No kes tegeleb ehitusega, kui puuduvad vahendid? Vastus on, et eks ikka see, kes selleks on sunnitud. Tulemus on muidugi hea ja oleme ka ise rahul, et tingimused paranesid.

Nüüd on siis vaja teha kaua oodatud arenguhüpe ja leida ostjaid ja koostööpartnereid oma toodetele.

Leiame, et meie grilljuust sobib restorani, meie kordi tunnustatud sõir samuti. Loodame kaupluste huvi meie 40% hapukoorele, kodujuustule ja teistelegi toodetele, mis kannavad ka mahemärki.

Pildil see vaheruum, mis oli vajalik tunnustuse saamiseks.

IMG_0560[1]