Hinnad muutusid

Ikka kõrgemaks, loomulikult.

Asi on tingitud pakenditest. Õigupoolest peabki üks väärt kraam ju viisakas välja nägema ka. See viisakas väljanägemine on paraku üsna kulukas saavutada. Ju olen minagi alles poolel teel.  Praegu on trükist käes esimesed etiketid, jäätisele.

jäätis karbis

Natuke õnnelikku juhuste kokkulangemist ka taga: minu juurde sattus üks väärt kujunadaja:) Selline romantiline stiil sobib just minusugusele talunaisele:) Esialgu on üks variant ja sordi näeb ära lisasildilt küljel. Kindlasti tulevad ka eraldi sordisildid.

Teine uuendus on vaakumkotid. Kasutan neid nii kohupiima, grilljuustu, kui vajadusel juustu ja sõira pakkimiseks. Kuna vaakummasin on odav, siis kotid jällegi kallid.

Kolmas uuendus puudutab hapukoort ja kodujuustu. Säästukarbid said nüüd kõrvaldatud, kuna viimane partii oli praakkaantega, nendel jäi üks nurk täiesti lahti. Nüüd olen peaaegu alguses tagasi ja käigus on plasttopsid. Vahepealsest klaastaarast loobusin, kuna ega see oma eesmärki ei täitnud. Tagastamise osatähtsus oli väga väike ja ära müüdud sai nagunii kõik, nii, et taaskasutust viisakas vormis ei toimunud.

Kogu see pakendijant viis hindade tõstmisele. Sest ega siis minu jaoks sellest midagi odavamaks ega soodsamaks ei lähe, kui pakend kallim on. Loomad tahavad ikka üleval pidamist, inimesed motiveerimist. Kogu see talu on üks kallis ettevõtmine. Nii jääb pakendimuudatuse rahaline pool kliendi kanda.

Toetustest

Alates homsest saab esitada “Väikese põllumajandusettevõtete arendamise toetuse” taotlust.  Lähemalt PRIA lehel.

See on nüüd (peaaegu) üks ja ainus toetus, mis toimib nii, nagu võhikud ette kujutavad. See tähendab, antakse raha.  Kõik muud sarnased investeerimiseks ja arendamiseks ette nähtud toetused käivad paraku teist moodi: kõigepealt tuleb OMA rahaga investeering ära teha ja siis saab OSA sellest rahast tagasi. Miks ma seda rõhutan? Sest ausalt, närvidele käib, kui kogen suhtumist, et näe PRIA muudkui annab toetust ja mis nii viga teha. Kui see nii lihtne on, miks te siis ise midagi ei tee?

Aga tagasi tulles selle nüüd avaneva taotlusvooru juurde. Tõepoolest, kõik kes selle taotlemise kriteeriumitele vastavad, peaksid ka taotlema. Sest, mis moodi seda maaettevõtlust, selles tähenduses, siis ikka põllumajandust, muidu arendada? Suured ja juba edukad nagunii selle toetuse saajad ei ole, see on mõeldud väikestele.

Mind puudutab see ka päris lähedalt, nimelt minu ettevõte NessaT müüb väikemeierei seadmeid ja väga paljud väiketootjad vajavad neid.  NÜÜD on õige hetk selleks investeeringuks toetust taotleda. Olen juba päris palju hinnapakkumisi välja saatnud ja olen valmis neid veel koostama. Samuti olen valmis nõuga abiks olema, kui keegi tunneb, et seda oleks vaja. Just toetuse taotlemise juures.

Ja kohe, kohe avanevad üle Eesti LEADER taotlemise voorud. Ka see on üks vägagi reaalne koht just väiketöötlemise arendamiseks toetust saada. Aga seal paraku tuleb tõesti ennem isiklik raha leida ja siis saab osa tagasi.

Uudis on ka see, et olen nüüd Maaelu Edendamise Sihtasutuse mentor ja praegu on veel võimalik sinna mentiiks kandideerida. Ise näen, et suudan abiks olla kõige rohkem just meiereid rajada soovivatele inimestele, aga mitte ainult. Kuna seal on õigupoolest kohtade arv piiratud ja ka minu aeg ei võimalda väga paljusid aidata, siis kes tunneb, et see teade on tema jaoks, tegutsege kohe. Infot saab minult.

Õppepäev meiereis

19.03.2016 toimub juustu ja jäätise valmistamise õppepäev/töötuba.

Algus on kell 11.00, lõpu kellaaeg vastavalt sellele, kuidas jõuame, aga neli tundi läheb aega päris kindlasti.

FB usaldusväärsus selliste asjade reklaamil sai minu jaoks küll pisut kannatada. Tundub, et ülearu lihtne on kusagil grupis kirjutada, et jah, soovin osaleda. Aga vahepeal nullini langenud osalejate arv on siiski uuesti nii palju taastunud, et nüüd on see päev lukus,kui need kaks inimest ka tulevad, kes alles ühendust võtsid. Kui siiski ei tule, siis paar kohta võiks olla.

Mis puutub järgmisesse sarnasesse päeva, siis aprilli alguses oleks veel võimalik seda teha. Tingimused oleksid samad. Hilisemal ajal mingeid selliseid õppepäevi enam ei toimu, kuni oktoobrini. Siis võib uuesti proovida.

Üksiti juhin kõigi väiksemate põllumajandustootjate tähelepanu kahele aprillis algavale taotlusvoorule: “Väikeste põllumajandusettevõtete arendamine” ja LEADER. Viimase puhul on küll igal tegevugrupil natuke erinev see vooru väljakuulutamine, aga olen aru saanud, et aprilli keskel on väga paljudel gruppidel taotluste esitamise aeg. Siia puutub see nii palju, et mõlemast kohast on sobiv väikemeierei või ka pruulikoja seadmete soetamiseks rahastust küsida. Kuna minu ettevõte NessaT OÜ müüb väikemeierei seadmeid, õllepruulikoja seadmeid, roostevaba mööblit, külm- ja sügavkülmkambreid, siis olen huvitatud, et neid seadmeid vajavad inimesed saaksid ka info, kust saada selleks ostuks raha.

Toimub töötuba/õppepäev

Sepa mahetalu meiereisse on planeeritud töötuba ehk õppepäev, ei teagi, kuidas korrektselt nimetada. Igatahes sisuks on juustu valmistamine.

Võimalus on 19.03.2016 laupäeval toimuvaks juustu ja jäätise valmistamise õppepäevaks registreerumine. Selleks päevaks on huvilisi juba rohkem. Kuna praegu on see huvi FB grupi tasemel, siis ootan kindlat registreerumist minu meilile: neletamm70@gmail.com . Registreerumise järel saadan ettemaksu arve, tõenäoliselt summale 20€.

Kui nüüd 19.03.2016 osalemise huvi on suurem, kui pean mõistlikuks korraga inimesi vastu võtta, siis jäävad viimased registreerujad uue õppepäeva ootele.

Registreerumise tähtaeg mõlemaks päevaks on 12.03.2016

Panen siia mõned pildid meiereist:

juustupress, jäätisemsin, nõudepesumasin - Copy (450x253)katel, koorelahutja, pehme jäätisemsin, mikser, pliit, kiirjahutskapp (450x253)seinakapiga (450x253)

 

Ajend kirjutamiseks

Blogi on jätkuvalt natuke unaruses olnud. See pole meelega nii, lihtsalt kuidagi on äkki kõik muu kiirem ja olulisem olnud.

Vahepealne aeg on kulunud meirei ja toodete arendamisele. Nüüd on asjad nii, et meiereis on juustupress ja nõudepesumasin. Paigaldamist ootab seinakapp, et lõpuks ometi saaks asju natuke normaalsemalt ära panna.

Juustuga olen katsetanud juba novembri lõpust-detsembri algusest. Kahjuks tuleb tõdeda, et ilma pressita pressitud juustude happelisus tõusis laagerdumisel liiga kõrgele. Nüüd korralikult pressitud juustud on hoopis paremad. Natukene läheb veel aega, et kõik päris viimaseni paika saaks. Näiteks soolamine, see on praegu pisut katse-eksituse meetodil. Tundub, et tuleb pisut soolamise aega suurendada.

IMG_6613

See on külmkapp. Osa on katmata, osa vahatatud ja osa juustukattega kaetud.

Avasin ka jäätisemüügi hooaja -Tartu Taskus toimunud Eesti Maitsete üritusel. Kuna tegelikult on ju talv ja seega väga suurt jäätisehuvi polnudki loota, siis võtsin külmiku asemel kaasa pehme jäätise masina. Sisuks šokolaadi jäätis. Tuleb öelda, et olengi selle masinaga ainult kaks korda jäätist teinud. Esimesel korral, kohe peale masina saamist panin sinna oma tavalise jäätisesegu ja tagasi sain magusa marjavõi. Nüüd, teisel korral tegin järeldused ja jäätis tuli suurepärane. Magusavõitu, aga ideaalse tekstuuri ja väga hea maitsega. Niisiis on mind selle masinaga veel siia-sinna müüma oodata. Asi see 30-40kg ikka tõsta:)

Kuidagi iseenesest  on välja kukkunud, et igal nädalal on meiereis töötuba või demo päev. Nende piiri on vahest ka raske tõmmata. Kuna seadmete vastu on jätkuvalt suur huvi, siis olen pakkunud võimalust vaatama tulla. Ja siis on selgunud, et tegelikult saavad kliendid ka konsultatsiooni. Peangi nüüd enda jaoks kuidagi välja mõtlema, mis moodi seda ka teenusena pakkuda. Keeruline, sest inimesed ei teagi ju tulles, et ma saan ka muul moel, kui seadmeid näidates, abiks olla.

Kui sa ei tea, et sa seda ei tea, siis ei oska sa ka selle kohta küsida.

Igatahes on kõik võimalused siin jätkuvalt avatud: saab mingit konkreetset toodet õppida, saab talu külastust tellida, saab seadmete demopäeva küsida. Olen meeleldi nõus ka esinema, nii talu, meierei, kui muudel teemadel.

Aasta lühidalt

2015 oli mõneski mõttes murranguline.

Meierei. Kuigi valmis enam-vähem 2014 aasta lõpus, siis päriselt tööle hakkas alles 2015 aasta kevadel. Ja ei ole veel valmis…

Minu jaoks tähendas see köögi vabastamist piimaga seonduvast, köök meenutab nüüd jälle eluruumi. Lisaks tootmiskoguste suurenemist, kuigi ka varem töötlesin ma ju kogu piima, aga 2015 aastal oli lüpsilehmi juba üheksa, ning ka piima rohkem. Seda kõike oma köögis pottidega teha oleks olnud väga kurnav. Lisaks suurenenud elektriarvet… Meierei seadmed tarbivad kõik elektrienergiat.

Uue ettevõtte loomine: NessaT OÜ. Paljuski juhuste kokkulangemisel sündinud otsus. Algus oli küll üpris karm – ainult suured väljaminekud. Õigupoolest võtsin teadliku riski ja kasutasin mitte vaba olevat raha… See tähendas tervet aastat võlgu. Õnneks on see nüüd läbi ja NessaT on oma olemasolu õigustanud.

Koostöö Vallyga. Oleme saanud üksteisele toeks olla ja koos laatadel müümas käinud. Kui üks hästi ei jaksa, siis teine ikka ärgitab. Hästi iseloomustab seda Vally küsimus “Raha on vaja või?” Selge, et on vaja (vaata eelmist lõiku:) ) ja nii me terve suve müümas käisimegi, täpselt nii palju, kui suutsime.

Kokku lausa kolme välisreisi: Esimene kevadel Sloveeniasse, kui läksin oma katelt ära tooma ja tehasega tutvuma. Üksi, autoga läbi Euroopa! See oligi puhtalt ärireis, ei mingit puhkust, ega lõbu.

Teine suvel Pärnumaa Taluliiduga Itaaliasse Toscana maakonda. Valdavalt puhkusereis. Sain mitu kogemust. Ühte neist ei kommenteeri avalikult. Teist küll. Väga põnev ja arendav just veinikultuuri, toidu ja loomulikult looduse, ning arhitektuuri poole pealt. Olen nüüd haritum.

Kolmas sügisel Pärnu Lahe Partnerluskogu esindajana jällegi Itaalias toimunud LINC konverentsile Marateas Basilicata maakonnas. Jällegi kogemused. Huvitav, et sageli saadakse reisidel teada hoopis iseenda kohta. Mina jõudsin kaaslaste abiga selleni, et näha, midagi on väga valesti. Tervise poolelt, ka iseendasse suhtumise poolelt.  Tegelen nüüd tasapisi selle teadmisega. Mis muusse puutub, siis see, mis eelmisel reisil oli halvasti, see oli seekord hästi. Lisaks jällegi toidukultuur, loodus, kogemus suurelt ja suurejooneliselt rahvusvaheliselt ürituselt. Veini küll voolas ojadena, aga eelmise reisiga nõudlikuks muutunud maitset see enam ei köitnud. Basilicata on paik kaljudel, mis veinist seal saabki nii väga rääkida.

Töökorraldus. Kuna terve suve olen olnud hõivatud müükide, reiside ja ka asjaajamistega, on olnud suur vajadus abi järele. Samuti on poistel olnud abi vaja, eelkõige heinaajal, aga ka muudes meeste töödes. Nii oleme proovinud ühte ja teist moodi. Mõelnud erinevatele variantidele. Väga keeruline on olnud, ausalt-öelda. Juba mõningane aeg tagasi jõudsime selleni, et vaja on inimene siia tööle võtta. Ja siis läks raskeks. Üks ei taha ühte asja teha, teine ei taha teist asja teha, kolmas ei oska suurt midagi teha, aga mõnda asja on valmis õppima. Olen olnud kogu aeg seisukohal, et vormistan tööle täistöökohaga ja täistööajaga inimese. Lihtsalt sel põhjusel, et muidu tuleb maksukoormus mõttetult suur – sotsiaalmaks tuleb ikka ju täiskohalt maksta, isegi kui inimene poole kohaga on vormistatud. Aga talu on väike. Selleks, et täistööaeg tuleks, on vaja teha erinevaid töid. Kui üks asi ei meeldi ja teist asja ei oska, siis ei tule tunnid täis. Lõpuks aitas õigele suunale üks asendusteenistuse inimene. Ta rääkis, et enamasti on taludes meeslüpsjad ja teevad ka karjaku tööd. Nii saigi lõpuks Töötukassa kaudu kuulutus pandud. Vähemalt väga arvestatav kandidaat on praegu olemas. Ja teadmine, et tegelikult otsivad paljud inimesed praegu tööd.

Tervis. On olnud õigupoolest väga kehv. 2014 aastal hävitatud vasak käsi on täpselt sama haige, kui aasta tagasi, no võib-olla on tsipa paremaks läinud, aga koormust ju ka ei ole. Parem käsi on teise probleemiga ja ka väga halvas seisus. Lisandus väga jõuliselt välja löönud allergia ja seletamatud kõhuhädad. Kõige sellega (peaaegu) olen tegelenud ja kuna seni pole perearstilt tõsiselt võetavat abi saanud, siis püüdnud ise otsida ja alternatiivmeditsiini kasutada. Tulemused pole kaugeltki rahuldavad, nii et ka alanud aasta läheb suuresti tervise küsimuste tähe all.

Suuresti eelmise lõiguga seotult lasin lõpuks maja ja krundi energeetikat mõõta. Kalju Paldisel. Tulemused osutusid veel halvamaks, kui arvasin. Selle tulemusel katavad nüüd põrandaid džuudivaibad. Polnud just väga väike väljaminek, aga vähemalt moraalselt on see enestunnet tõstnud. Samuti vana kola välja viskamine. See on veel pooleli. Mõjub ka väga vabastavalt.

Isklik elu. Pole ju õigupoolest blogi teema, aga pean vajalikuks siiski ära märkida, et peremehe koht on jätkuvalt vaba. Noorperemeheks võivad end nimetada minu pojad ja peremeheks võiks nimetada minu abikaasa või äärmisel juhul elukaaslane, kuna sellist inimest minu elus praegu ei ole, siis on talul perenaine, kes olen mina ja peremeest ei ole. Ajendi selliseks väljaütlemiseks andis tõsiasi, et minu nõusolekuta on üks inimene end nii tituleerinud. Pole tõsi. Kuna olen selle talu ise üles ehitanud, siis olen üsna tundlik sellises asjas ja ausalt-öelda pean sellist isehakkamist tõsiseks talu maine kahjustamiseks.

Areng ja külalised. Enda jaoks suureks arenguks pean seda, et olen nüüd võimeline inglise keeles nii rääkima, kui kirjutama. Tase on peaaegu sama, mis minu vene keelel, kirjutamises on tase õigupoolest oluliselt parem, kui vene keelel. Seda tänu sellele, et Sloveenia firmaga on olnud suhtlus inglise keelne ja seda pole mitte vähe olnud. Lõputud meilid, mille saatmiseks pidin algul üle kontrollima ja vaatama iga viimase kui sõna kirjapilti (ka sõna ennast:) ), nüüd pean kontrollima vaid mõnda sõna aeg-ajalt. Väga suure panuse andis ka viis päeva inglise keelt Nicolaga, WWOOF vabatahtlikuga. Esimesel päeval oli suhtlus minu poolt konarlik ja kesine, viimasel päeval arutasime temaga minu keeleoskust (muuhulgas) ja ta arvas, et valdan kõrgemal kesktasemel inglise keelt. Minu jaoks oli see paras üllatus, ise arvasin, et ehk nüüd on tugev algtase.

Tooted. Sõir on jätkuvalt üks põhitoodetest. 2015 sain tunnustuse Tartu Toidufestivalilt, kus minu sõir pälvis austusväärse teise koha, ehk lohutusauhinna. Samuti kiitis sõira prantsuse juustukorufee Michel. Sõirale ongi nüüd lisandunud juust. See on kahtlemata alles algaja juust, aga praegu olen asjaolusid arvestades ise rahul. Arenguruumi on muidugi palju. Osaliselt on areng seotud ka veel puudu olevate seadmete ja keldriga. Muud tooted on nimekirja poolest olnud jällegi nagu Ameerika mäed. Kord lühike, siis jälle pikk loetelu. Momendil tõmban jälle koomale. Miks vahepeal jälle suuremat nimetust tegema hakkasin, oli tingitud soovist päästa Tartu Turuhoone müügikohta. Ei õnnestunud.

Tehnika. Põllumajanduse poole pealt on seis sama nutune, kui varemgi. Õigupoolest kehvemgi, sest algselt uuena soetatud heinavarumise tehnika vajab juba remonti. Traktorite remont  on küll momendil edenemas, aga mida pole on korralik uus tehnika. Selle eest sai 2015 soetatud uus (kasutatud) auto. Maagaasil sõitev, see tähendab madalamaid küttekulusid ja ka keskonnahoidu.

Viimasest sõnast edasi minnes, keskkonnahoid. 2015 sai taotletud kanalisatsioonisüsteemi renoveerimiseks toetust ja osalise rahastuse see taotlus ka sai. Kahjuks talv siiski saabus ja ellu viia seda projekti vist ennem kevadet ei õnnestu. Teine karjuv kitsaskoht on muidugi sõnnikuhoidla ehitus. Kuna tegemist on suure investeeringuga, siis selleks on plaan PRIA toetust küsida. Kahjuks 2015 mul selline võimalus puudus- müügikäive ei vastanud kriteeriumitele ja 2016 taotlusvoor on alles detsembris. Millest on väga tõsiselt kahju, sisuliselt tuleb veel 1,5 aastat oodata, menetluse aeg ju ka. Igal juhul on see prioriteet.

Mis edasi? Katsun sihid selgena hoida. Ja nendeks on talu edasi arendamine. See nõuab rahalisi vahendeid, mis tuleb teenida. Selleks omakorda on vaja edukaid müüke, milleks omakorda head toodangut, päris palju head õnne ja tööd ikka ka. Talu muide on minu jaoks ühisnimetaja kogu minu elu kohta:)

Tartu Turuhoone müügikoht on suletud

Ongi olulisim pealkirjaga öeldud.

Kahju on. Eelkõige nende inimeste pärast, kes selle koha üles leidsid ja püsiostjateks kujunesid. Aga… liiga vähe, et vajalik müügimiinimum saada. Koha üleval pidamise kulud olid kõrged ja ära tasumiseks oleks käive pidanud suurem olema. Kusjuures algul ka oli. Oktoober läks müügi mõttes kenasti, selle eest november oli niivõrd täielik häving, et seda ei kompenseerinud kuidagi ka jällegi pisut parem detsember. Nii saigi otsustavaks teadmine, et uue lepingu sõlmimisel pidavat turu haldajal olema kombeks veelgi hinda tõsta ja VTA nõue kolme kuu möödumisel koht tunnustada, lisakulu dokumentide kordasaamise eest. Ma pean siinkohal silmas teenusena enesekontrolliplaani koostada laskmist. Ah, et miks ma seda ise ei tahtnud kirjutada? No ma ei teagi, aus vastus on, et ei suuda ennast seda tegema sundida. See, mis minu jaoks on arusaadav ja vajalik kirja panna, ei ole ilmselgelt piisav osa, nii kavatsesngi lasta teha kellelgi, kes omab kogemusi.

Mis saab Tartust edasi? Ma ei tea veel isegi täpselt. Üks võimalik variant on käija seal müümas mõnel päeval kuus. Selleks pean kõigepealt ise natuke toibuma, koht peaks vaba olema ja kõigile üheselt arusaadav, et see ei ole püsiv müük, mis vajab tunnustamist.

Kõige tõenäolisem on siiski see, et tartlastega kohtume laatadel, nagu eelnevaltki.

Ikka müügiteemal

Tartu Turuhoone müügikoht on nüüd avatud olnud varsti kuu aega, esimene katsetus oli 17. oktoobril.

Esimese päeva müügiedu tiivustas kohta rentima, november on aga olnud üsna kesine. Kuna kulud kohale on üsna kõrged, siis paremate tulemuste saavutamiseks on seal nüüd müügil ka teiste tootjate kaup. Loomulikult on tegemist töödeldud taimekasvatussaadustega, nii et lugupeetud kõike kontrollivad organid ei pea mitte muretsema – see on lubatud.

Õnneks on sõbralikke väiketootjaid, kes kohe soostusid kaupa müüki andma. Näiteks Tõrvaaugu Mahe Talu tatrajahu ja- kruup.

Kaatarusaare (mahe) talu hoidised: mahlad, siirupid, supipõhjad, salatid.

Lisandumas Alt-Lauri (mahe) talu hapukapsas ja -kurk.

Kes teab, äkki tuleb veel mõni tore mõte.

Letis on uuesti Sepa mahetalu kanamunad. Vahepeal neid lihtsalt ei jätkunud. Nüüd on kanad aga pisut jahedama ilmaga kohanenud ja munevad jälle kenasti. Järgmine tagasilöök on ootamas muidugi siis, kui ilmad päris külmaks lähevad… aga seni müüme täpselt nii palju, kui müüa on.

Ikka veel on viimata jäätisekülmik, aga küllap jõuab seegi peagi turule.

Minu enda täiesti hullumeelne elukorraldus, kui elasin enamuse nädalast Tartus, on nüüd pisut rahulikum. Väga armas vanaproua soostus mind turul müügiga pisut aitama. Täiesti vabatahtlikult.