Kokkulepetest

Minu jaoks on mingisse ühendusse kuulumine kokkulepe. Kokkulepe, et saame asjadest enam-vähem ühte moodi aru, tuleme kokku kas koosoleku vormis või muul põhjusel. Saame kasutada käsuahelat, mis on MTÜ puhul küll alati natuke küsitav.

Viimasel ajal on minu jaoks lausa kuhjunud erinevate kokkulepete koorem. On selline kokkulepe, mis kohustab periooditi lausa kaks korda kuus koosolekul käima, on üks teine kokkulepe, kus on samuti koosolekud juba igal kohtumisel, kõik justkui väga olulised. Ja siis on selline kokkulepe, kus kirjutatakse ette mis moodi tuleb oma territooriumi hooldada.

Vaatan kõiki neid kokkuleppeid ainult enda mätta otsast, ei püüa ega taha panna end teiste osaliste kingadesse.

Minu jaoks on pool päeva vältav koosolek tootmispäeva kotamine. Ei jõua midagi tehtud ei enne, ega pärast.

Kaugel müügipäevale järgnev koosolek tähendab seda, et koju jõudmine on alles päris õhtul. Ja ausalt, ma ei oleks ettegi kujutanud, et on olemas nii palju intriige.

See viimane kokkulepe on nüüd kohustanud mind ära riisuma oma maaga piirneva peatänava ääred. No tore ju, linnas ka majaomanikud peavad oma tänava ääri hooldama. Ainuke probleem on selles, et reeglina on see hooldatav ala meetrites. Meil tuleks juhtumisi üle kilomeetri aia ääri riisuda.

20. märtsil oli mul plaaniline randmekanali operatsiooni aeg. Jätsin selle ära, sest sain aru, et mul ei ole võimalik seda aega kaotada ja keegi ei saa praegu sellisel määral minu tööd üle võtta. Läbi nende käte käib nelja inimese sissetulek. Kui meiereist natukene aega on, siis tuleb tegeleda kõikvõimaliku paberitööga, mis alalõpmata on ebapiisavalt tehtud. Raamatupidamine, laoarvestus, kõikvõimalikud aruanded, taotlused, planeerimine õigupoolest lõputu loetelu.

Minu isiklik prioriteet on ettevõtte arendamine. Selleks on vaja täie energiaga tegeleda kõige eelloetletuga. Meierei töötab seitse päeva nädalas, mul ei ole puhkepäevi ja see on minu enda valik.

Küll ei ole minu teadlik valik olnud see, et keegi saab mulle veel ette kirjutada, mida tegema pean.

Ilmselt on selle koha peal juba nii mõnigi arvanud, et ega ma siis üksi kõike ei pea tegema. Loomulikult, aga eks kõigil meie meeskonnast on omad kohustused ja ei ole siin ülearu vaba aega kellelgi.

Järgmine tore mõte on muidugi see, et siis võib ju kedagi palgata. Oleme sellele isegi mõelnud ja kavatseme seda teha ka.

Seni, aga kavatsen taganeda kõigist nendest kokkulepetest, kuni olen uuesti võimeline mingeid siduvaid kokkuleppeid sõlmima.

Tunnustus, lõpuks!

Pika ja vaevarohke töö tulemusena on Sepa mahetalu meierei saanud piimakäitlemisettevõtte tunnusnumbri, selleks on T104. See tähendab, et meil on õigus müüa oma tooteid nii poodidele, kui restoranidele, kui  igale poole, kuhu võimalik.

Selleni jõudmiseks tuli lisaks ammu olemas olevale meierei ruumile ehitada juurde puhas vahekoridor. Lisaks koostada kehvema diplomitöö mahus pabereid. Kõik see on meie aja ja raha ressurssi (õigupoolest selle puudumist) arvestades olnud vägagi närvesööv. No kes tegeleb ehitusega, kui puuduvad vahendid? Vastus on, et eks ikka see, kes selleks on sunnitud. Tulemus on muidugi hea ja oleme ka ise rahul, et tingimused paranesid.

Nüüd on siis vaja teha kaua oodatud arenguhüpe ja leida ostjaid ja koostööpartnereid oma toodetele.

Leiame, et meie grilljuust sobib restorani, meie kordi tunnustatud sõir samuti. Loodame kaupluste huvi meie 40% hapukoorele, kodujuustule ja teistelegi toodetele, mis kannavad ka mahemärki.

Pildil see vaheruum, mis oli vajalik tunnustuse saamiseks.

IMG_0560[1]

Munade hind tõuseb

Alates tänasest, 20.03.2017 maksab karp mune (10tk) 2,50€. Hind kehtib ühtmoodi nii kaubaringi klientidele Pärnus, erinevates OTTides, kui ka kodust ostmisel. Erandeid pole.

Hinnatõusu tingis täna hommikune uudis kanade (ja muude lindude) pidamise piirangu kehtestamise kohta. Nimelt juba alates 1. aprillist 2+17 võib linde pidada vaid siseruumides või võrkaiaga piiratud ja võrguga kaetud välialal.

Meie kanad on teatavasti nautinud täielikku vabadust ja meil puudub võrkaed. Ainult sisetingimustes ei ole võimalik kana aastaringselt pidada. No peetakse muidugi aga see on lindude suhtes väga ülekohtune ja ka munade kvaliteet pehmelt öeldes ei ole rahuldav.

Niisiis on meil vaja kiiresti piisava suurusega väliaeda. Kusjuures 10 päeva ette teatamist on ka täiesti ebapiisav!

Aia rajamine on väga kulukas ettevõtmine ja sellest ka hinnatõus.

Kõik kliendid, kes selle uudise valguses soovivad meie munade tellimisest loobuda, palun andke märku.

110827aa268

Mahetunnustus

Sepa mahetalu tooted (sõir, grilljuust, kohupiim, kodujuust, hapukoor ja või) on nüüd ametlikult mahetunnustusega. Tunnustuse number on 17733.

Tunnustus annab õiguse kasutada toodetel mahemärki:

mahelogo

Tarbijatele on see garantiiks, et toote kõik koostisosad on tõepoolest mahedad. Teadupärast tekitab suurt segadust, et maheettevõtte valmistooted ei olegi tihti mahedad. See on siis tingitud sellest, et mõni koostisosadest on mittemahe või ei ole lihtsalt jõutud/tahetud dokumente ära vormistada. Meie ülaltoodud tooted on mahedad, mahelogo on momendil küll ainult grilljuustu pakendil. Mujale jõuab see koos uute etikettidega, nende saamine on aga veel mõne asja taga kinni.

Kuningas on alasti

Lugesin Maalehest artiklit, millega nõustun. Maal on asjad mitut pidi ummikus: kes otsib tööd, see ei leia sobivat ja peab linna tööle minema, tihti kolitakse ka ära sel põhjusel. Kes otsib töölist, ei leia samuti, sest maale polegi jäänud enam inimesi, kes tahaksid tööle tulla. Või, on, aga nende inimeste ootused tööle, eelkõige aga palgale on oluliselt kõrgemad, kui ettevõtjal on võimalik pakkuda. Linnast maale tahtjaid ilmselt oleks ka, aga siin tuleb juba kaks takistust: elamispind ja ikka see töötasu.

Maal elamine on palju kallim, kui linnas elamine. See aeg on paljude jaoks möödas, kui ise oma köögivili kasvatati, need inimesed, kes linnas tööl käivad ei jõua paljud enam midagi kasvatada. See on ju tavaliselt põhiline argument, et maal saab enda kasvatatu tasuta, see tähendab, elu on odavam. No ei ole, isegi , kui jõuate ise köögivilja kasvatada, siis kardetavasti tuleb ikka maaharimise eest kellelegi maksta, või on siis nii, et keegi on kodune või väiksema töökoormusega, et kaevab ja mässab ise. Kallimaks muudab maaelu põhiliselt transport. Mida kaugemal linnas, seda suuremad kulud. Talvised küttekulud küll võivad väiksemad olla, aga see sõltub suuresti, mis elamispind on.

Soodsam võiks maaelu ideaalis olla sel juhul, kui töökoht on kohapeal, linnas käia vajadust pole ja töö kõrvalt jõuab tõepoolest ise oma juurikad kasvatada, kütmise kulud on madalad, sest maja peab sooja ja ehk veel mõni tingimus.

Kardetavasti sellest ei piisa, et kord juba linna siirdunud inimest maale tagasi meelitada või hoopis kedagi linnast ära kutsuda. Ikka see palga number kipub takistuseks saama. Seni on tõepoolest püütud soodustada töökohtade loomist sel moel, et kui taotled näiteks LEADER toetust, saad lisahindepunktid töökohtade loomise eest. Ja kui ei suuda neid luua, siis oma viga. Hunnikutes raha on välja jagatud maal kultuurielu arendamiseks- külamajad, üritused, mänguplatsid jne. Justnagu see olekski kõige olulisem, mida maal vaja on. Ja siis tõdeme, et elanikud lahkuvad linnadesse, ikka veel ja jätkuvalt. Nüüd siis liidame omavalitsused kokku, et inimeste arv omavalitsuses suurem oleks. Aga kõige tagumises külas B on järgmisel aastal jälle inimesi vähem, kuni see päriselt kaardilt kaob ja seda ei muuda miski.

Väikeettevõtlust maal ei soosita mitte mingil muul moel, kui ehk ainult sõnades. Kordades lihtsam oleks sama ettevõtet linna rajada, või linna lähedale. Tõõjõudu leiaks lihtsamalt, transpordikulud ja sellele minev aeg oleks väiksemad. Selle asemel, et ennast haigeks muretseda nõuetekohaste ruumide ehitamisega, saaks need sobivad ruumid rentida. See kõik annaks päris korraliku eelise ja võimaldaks edukamalt tegutseda, ka palka paremini maksta.

Selle asemel, et lõputult kultuuri arendada, võiks ometi kord küsida, mida vajavad maal tegutsevad ettevõtjad, et tõepoolest töökohti oleks. Mina ütlen, et palgatoetus oleks päris kena. Ja mitte 6 kuud, nagu teatud tingimustel Töötukassa kaudu praegu võimalik on, vaid vähemalt kolm aastat, et tõepoolest oleks võimalik jalad alla saada. Ja kaugus linnast võiks olla siis arvestatud, et mitte tekitada olukorda, kus mõni ettevõte end seepeale linnapiirist 500 meetrit eemale registreerib…

See ei muudaks küll tööd kergemaks ega meeldivamaks ega porist aega vähem poriseks, aga annaks ometigi maal ka võimaluse väikeettevõtjal toime tulla, leida töölisi neile paremini palka makstes.

Mäletan sellist aega, kui Koongas olid kõik 8 kortermaja inimesi täis ja kuigi mingit kultuurielu teadlikult ei arendatud, siis elu maal oli, sest inimestel oli töö ja teenistus.

Selge, et seda tagasi ei keera, aga pisut annaks ära teha ikkagi.

Tuleb aidata

Ma pole just eriline annetaja, mõned toetuse küsimised lausa häirivad, a´la aidake korraldada üritust, mainime Teid toetajana … lehel. Sellistel kordadel tunnengi, et mida paganat. Ise tulen üsna kesiselt toime, kogu aeg on mure, et kuidas arved maksta ja loomad toita ja palgad maksta.
Aga see alljärgnev abipalve FB vahendusel on teistmoodi. Võtab pisara silma. Mis moodi ei ole raha loomadele toitu osta! Ja veel nii paljudele! Tuleb aidata.
Ise toetasin ja loodan, et seda saavad ja tahavad veel paljud teha, sest sellisele karjale ikka kulub…
Alljärgnev on kopeeritud FB-st.
Kasutaja Ande Arula foto.
Ande Arula

SOS! VAJAN NÜÜD ABI ENAM, KUI KUNAGI VAREM. EE202200221042555143 Kreedera Arula.LOOMAD VAJAVAD ABI. Iga väiksemgi summa on kindlasti abiks. Ka jagamisele olen tänulik.
Mu jõud on otsakorral võidelda inimesega, kes on nii külm ja kalk. Mul pole enam täna millegi eest ostma minna piima varssadele ja vasikatele, pole raha küttegi jaoks, et üldse esmavajalikke asjugi teha. Ma olen 6 aastat teinud tasuta, ilma palgata tööd ja enamus abilisi, fänne ja oma pere kaasa arvatud samuti. Samuti teevad maahooldustega tööd ju loomad ja teenivad päris kopsaka toetuste summa arvele, kahju, et nad ei vääri sellest oma ninaesiseks midagi. Olen elanud vales, võikas lootuses, et kõik saab korda ja petnud ka oma kaaslasi. Kuid enam see nii jätkuda ei saa. Ma olen liiga ärritunud, et rääkida kõigest aga usun, et halvimal tsenaarjumil lasen kõik oma vanad haavad jälle lahti kiskuda, et tõde päevavalgele saaks tulla. Ma pole blondu, kes lihtsalt alla annab ja hetkel ma ei tunne, et abipalumine on häbiasi. Ma leian vahendid ja võimaluse, et säilitada loomad ja oma koht siin elus. Ja see on koos loomadega.
Kõik kes meid aitavad praegu, leian kindlasti mingi muu võimaluse tasuda. Meil on vaja hakkama saada viis kuud, siis läheme oma teed, kuid mul on vaja pea 300 hinge eest hoolitseda.
Tänan Senkat ja oma kallist tütart Kreederat, kes on tulnud mulle appi just siis, kui on kõige raskem ja loomade pärast, sest nemad on ju alati rõõmsad, kui talli ukse lahti lööd ja ütled “tere hommikust”!
Hoian teid kursis edasisega.

Sügav pettumus

Ma polegi nii pingsalt uudiseid jälginud, kui nüüd seoses Martini ümber toimuvaga. Esialgne siiras rõõm asendus kiiresti jahmatusega: mida kõike üles ei kaevatud, kuidas tõde segati pool- ja lausvalega. Kuidas enamikku ajakirjanikest ei huvitanud mitte sendi eestki, et Martinil oleks olnud suur võimalus olla ministrina väga edukas.

Olen väga sügavalt pettunud, et meie viies kolonn, oh vabandust, ikka viies võim, sai oma tahtmise ja Martin oli sunnitud tagasi astuma.

Tahaks väga teada saada, kui paljud ajakirjanikest võtavad nüüd antud olukorras vastutuse? Nii väga taheti “verd näha”! No ja jõutigi nii kaugele, et keegi võttis ja tappis tal viis pulli ära! Või surid loomad ise piinlikusest skandaalide pärast?!

Põllumajanduseksperdid

Väga vaikselt hakkab minu kannatus otsa saama. Seoses Martini ümber üles puhutud skandaaliga on erinevates kommentaarides hulganisti eksperte välja ilmunud, kes oskaks täpselt põllumajandusettevõtte ära majandada. Ikka nii, et saadava toetusrahaga oleks kõik tehtud, hooned täiesti korras ja ümbrus säramas, porimülkad kadunud ja mis kõik veel.

Loetakse pahatahtlikult avalikustatud toetussummasid ja arvutatakse, mida kõike selle raha eest oleks ise saanud. Ja siis lööb lõkkele kustutamatu kadedus. See kadedus paneb mürki pritsima ja ühtlasi tundub, et muudab ka eksperdiks.

Mul on siin ka talu pidada. Ja toetusi saan ka. Vähem, kui Martin, sest kujutage ette, neid toetusi ei antagi lihtsalt niisama, vaid need on seotud kasutatava maaga ja ka loomade arvuga. Minul on lihtsalt väiksem talu. Sellegi poolest võin kihla vedada, et ka minu summad tekitaksid mõnes isehakanud eksperdis selle kena edasiviiva kadeduse. Kindlasti suudaks iga teine täiesti vabalt selle rahaga oluliselt paremini ära majandada. Ilmselt oleks juba uue laudagi ammu ehitanud. Ja ümbruse korda teinud. Ja loomade olukord oleks parem. Ja… mida kõike veel.

Nii kaua, kui ajakirjandus verejanuliselt ründab, on ilmselt ka neid eksperdist kommentaatoreid. Ah jaa, kindlasti on nad vähemalt magistrid. Ja töölistele suudavad nad ka normaalselt palka maksta. Huvitav, kuidas ma siia saaksin kasvõi ühe sellise eksperdi? Minul, kujutage ette on ära majandamisega raskusi. Pidevalt pean mõtlema, mida saan teha ja mis tuleb edasi lükata. Mis üldse ära unustada. Aga plaane on palju. Nii, et vajan eksperti

Toidust

Pisut üle aasta on nüüd möödas sellest, kui lõpuks teada sain osade oma terviseprobleemide põhjuse. Selleks on toidutalumatus. Seda, mis on omakorda toidutalumatuse algpõhjuseks, ma veel ei tea. Arvestades, kui kaua võtab asjadest teada saamineaega, siis, võib-olla ei saagi teada. Näiteks puukborrelioosi haigestusin 1986 aastal, teada sain, mis minu piinad põhjustas 2011 aastal.

Umbes viimased 10-15 aastat olen olnud teadlik madalast hemoglobiinitasemest, tundnud pidevat väsimust, halvematel päevadel nii hullusti, et olen ka päeval püüdnud lisaks magada. Lisaks väga halb mälu. Mõned aastad tagasi lisandus seletamatu lööve. Pereõde küsis seda nähes, et mis see on? Selle asemel, et öelda, mul pole õrna aimugi ja tegelikult oleks pidanud selle küsimuse hoopis mina esitama, püüdsin kuidagi asja põhjendada. Justkui end süüdi tundes, et endal lööve käe peal ja ei oskagi vastata, et mis see on… Lisaks hakkas kimbutama seletamatu seedehäire. Ja kehakaal tõusis.

Lõpuks jõudsin selleni, et ikkagi arsti juurde minna ja uurida, ega äkki pole tegemist tsöliaakia või laktoositalumatusega. Sai käidud Ida-Tallinna keskhaiglas uuringul. Tulemus oli null. See tähendab kõik oli korras. Kõik peale minu tervise. Aga see olukord oli mulle juba enam, kui tuttav. Millegi pärast on alati nii välja kukkunud, et minu hädasid ei diagnoosita. No näiteks see borrelioos, või puusaprobleem või aneemia või väsimus. Kuna mul on ausalt öelda muud ka teha, kui enda tervisele mõelda, siis sai see asi mõneks ajaks sinnapaika jäetud. Kuni eelmise aasta LINK konverentsini Itaalias. Siis pööras lööve ikka väga koledaks. Nii, et koju jõudes hakkasin lahendust otsima. Selleks ajaks olin juba piisavalt hästi aru saanud, et tavameditsiinist pole mulle abi. Õnneks on nüüd olemas internet ja saab ise ka üht-teist uurida. Olin toidutalumatust juba ise kahtlustama hakanud. Niisiis läksin tasulisele uuringule Biokliinikusse Tartusse ja lasin teha selle toidutalumatuse testi . Loomulikult doktor Trofimova soovitusel. Tulemus oli ehmatav, selgus, et ma ei talu suurt midagi. Vähemalt esialgu tundus küll nii. Paar esimest kuud läkski olukorraga kohanemise tähe all. Aga hakkama ma sain ja enesetunne hakkas paranema. Küll ignoreerisin ma doktori soovitust jätta välja ka suhkur ja mesi. Test seda ei näidanud ja minu jaoks oli muutus niigi väga suur. Kõige raskem oli taluda mõtet, et ma ei saa juustu süüa. Põhimõtteliselt häiris mind see, et ise maal elades ja loomi kasvatades pean ise hoopis kookospiima ostma. Milline ökoloogiline jalajälg!

See protest viiski kitsede soetamiseni. Kitsepiim ju oli lubatud, see tähendab sellele mu keha ei reageerinud negatiivselt.Ajapikku hakkas aga kahtlus tekkima, kuidagi liiga selge oli seos lööbe ja kitsepiimatoodete vahel. Ka ei olnud pojad vaimustatud mõttest, et kasutan toitudes kitsepiima ja eelistasid kindlalt kookospiima.

Suvel Avatud talude päeval sattus siia inimene, kes soovitas mul loobuda ka magusast. Mõte iseenesest polnud ju uus, mäletasin küll, mida dr. Trofimova rääkis. Katsusin siis vaikselt loobuma hakata. Proovisin mõned nädalad, aga tulemus ei olnud just päris ootuspärane. Tundus, et ka see ei ole lahendus. Ikka tekkis lööve ja päris ära ei kadunudki, lihtsalt aeg-ajalt oli hullem ja siis leebemas versioonis.

Otsustasin lõpuks teha uue testi, sest midagi pidi ju ometigi veel olema. Kuna tahtsin nii-öelda konkureerivat arvamust ja ka Tartusse sõit ei vaimustanud sugugi, siis läksin seekord Madleen Simsoni juurde Steliori. Ega selgust see küll ei toonud, kuna tulemused erinesid. Ometi oli ka seal midagi, mis tundus loogiline. Välja tuli erinevates vormides nitraatide talumatus. See on ilmselgelt tõsi, kuna hetkel on lööve jälle tagasi ja põhjuseks üks kena punane singitükk, mis kingiks toodi. Punane värv töödeldud lihal ei ole teadupärast mitte loomulik, vaid nitraatide tulemus. Kes on ise liha suitsutanud või kasvõi küpsetanud, teab, et liha muutub hallikaks. See, selleks ju läheb üle ka. Kahjuks on nii, et kui miski on ärrituse vallandanud, siis selle vaibumine võtab aega pea nädala.

Ometi on just viimasel ajal olnud selliseid nädalaid, kus mul tõepoolest ei ole mitte mingit löövet. See tähendab, et olen saanud enda jaoks õieti toituda. Ka energiatase on juba ammu oluliselt parem, kui vahepealsetel aastatel.

Olen ikka aeg-ajalt mõelnud, et kui palju oleksin suutnud teha ja korda saata, kui poleks olnud neid tervise probleeme. Arvestades, kui palju olen suutnud sellegi poolest korda saata.

Praktilise poole pealt ka natuke. Kitsed läksid uude koju. Kuna oma eesmärki nad minu elus ei täitnud, siis polnud mõtet nii palju vaeva nende eraldi lüpsmisega ka näha. Uus kodu on Hiiumaal ja seal nad said uuesti natuke suurema karja liikmeks.

img_01651

Kui oleksin lehmade asemel kitsekarja pidanud, oleks need kaks kaunitari olnud vägagi toredad. Aga lehmad on ikkagi need loomad, kes siin on ja toodavad. Nii, et head elu uues kodus!

Toidust. Olen nüüd käinud Tervisetoidukoja praktilises loeng/õpitoas ja põhjus, miks sinna läksin oli tõepoolest nii proosaline, et tahtsin õppida paremini süüa tegema. Minu jaoks ei ole eesmärk omaette kehakaalu alandamine, kuigi tunnistan, et mulle meeldib, kui see kaal alaneb. Olulisem on hea enesetunne. Kuna ikkagi on piirangud toiduvalikule päris suured, siis tuleb süüa teisi asju ja ei tee paha ka õppida juurde.

img_00091

See on nüüd asi, mida enam täpselt ei mäletagi. Just see kotlet, kas see oli kikerherne- või kalakotlet. Igatahes riis on indiapärane, india pähklite ja kurkumi ning curryga, salat on minu jaoks Franzise salat, üks tore vabatahtlik tegi seda siin: porgand, peet, õun, sibul, paprika mõnusas sidruni-oliiviõli kastmes ja siis aedoad. Oliiviõliga praetult. Kuna mulle ei sobi rapsiõli, ega kahjuks ka ghee.

img_01681

Minu ost Foodfestilt: väga korralik blender. Mitu spetsiaalset programmi. Tunnistan, et mõtlesin paremast blendrist juba mõningane aeg ja kui Foodfestil seda riista töötamas nägin, hakkasin seda endale tahtma. Kui aga valmis toodet proovida sain, oli asi otsustatud. Tektstuur on väga palju parem, kui tavalise riistaga, see on lausa õhuline.

img_01701

Tulemus enam nii fotogeeniline ei ole. Mürkroheliseks muudab segu spiruliina.

img_01711

Tegelikult oligi see tänane õhtusöök ajend, miks lõpuks kirjutasin. Lihtsalt nii suurepärane. Meie pere on ka eriliselt tänulik Kapteni talu klient Pärnu OTTis. Praetud ahvenafilee, paneeritud riisijahuga, lisandiks pruun riis, salat avokaado, tomati, sibula ja küüslauguga ning taimne külm kaste päevalilleseemnetest.

Toidu teema lõpetuseks. Kuna meierei ei pea iga päev töötama, kui ma seda ei taha, tänu uuele suurele katlale, siis kaks päeva oli see hoopis mahla päralt.

img_01661img_01671

Tulemuseks õuna-porgandi mahl. Ma ei kavatse seda müüa!

Piinlik lugu

Täna Foodfestil  ütles vähemalt kaks (kui mitte kolm) inimest, et nad loevad minu blogi. Piinlik lugu on, see, et mitte midagi pole juba tükk aega lugeda olnud.

Teen siis nüüd olulistest asjadest alanevas järjekorras hästi väikese ülevaate.

Foodfest – oleme esindatud D – hallis Ehtsa Talutoidu alas, kohe esimese nurga peal. Kaasas on jäätis, sõir, grilljuust ja hapukoor. Tutvustan oma tooteid, loon kontakte ja nii palju, kui võimalik müüa on, siis müün ka.

Müügiga seoses – ikka on meie tooted saadaval Pärnus OTTi kaudu igal teisipäeval Pärnu Haigla juures kell 15.45-16.30 ja Kaubamajaka juures 17.00-17.45 parklas. Loomulikult ka Martensi väljakul, see tähendab Pärnu Keskuse juures igal neljapäeval kell 16.00-18.00.

Lisaks meie enda kaubaring Pärnus neljapäeviti ja Tallinna viime kaupa esmaspäeviti. Üht-teist on saadaval ka Viljandis, ikka OTTi kaudu.

Kordan seda siin üle, kuna huvi, kust tooteid saab on nii suur.

Loomulikult on sõir homme müügil Lindora laadal.

Ajateljel päev tagasi: osalesin prantsuse juustukorüfee Michel Lepage juustukoolitusel, kolmapäeval Saidafarmis

img_01091

…ja teisipäeval toimus koolitus minu enda meiereis Sepa mahetalus. Oli väga huvitav. Minu täiesti tuttuue katlaga tegi esimese juustu Michel.

img_00711

Koolituse juurde kuulus ka katsetus minu tuleviku projektist: talurestoran või kohvik:

img_01061

Selle teostamise põhiraskus oli Raidul, kes valmistas toidud ja tagasiside on olnud väga positiivne.

Ajateljel veel tagasi: esmaspäeval sain kätte ja sai ka paika uue 300 liitrise juustukatla Advanced+. Sellega oli närvikulu kõvasti üle keskmise, kuna vedaja lihtsalt viivitas terve nädala ja siis veel natuke, enne kui katla peale laadis. Nii ei jäänud meil muud üle, kui katel ise suurelt autolt maha laadida ja Koongast koju tuua.Suurel autol polnud mingit tõsteseadet, ega oleks see Pikaveresse sisse mahtunud sõitma. Saime hakkama, natuke külamehed aitasid ka. Selle abi eest olen veel tänu võlgu. Aga protsess ise oli umbes selline:

img_00101

Need ülejäänud kastid maas olid täiesti võõras kaup, mille olime sunnitud ennem maha ja pärast tagasi peale tõstma, et katel üldse kätte saada.

Ma ei julgenud ennem pildistada, kui katel juba peaaegu maas oli. See traktor ja see tõstuk ei ole kohe kindlasti selliseks tööks sobivad…

Katla meiereisse saamine oli selle kõrval juba lihtne…

img_00131

Leng tuli eest ära võtta.

img_00161

Lugupeetud kõike lugevad organid: teises katlas ei ole mitte pooleli toode, vaid jääkprodukt grilljuustu tegemisest. Igal juhul on kõige tülikam uue asja puhul see kaitsekilede eemaldamine.

Ja veel pisut tagasi: lihaveised on müüdud. Nüüd on talu edasine suund selgelt piima töötlemine.