Põllumajanduseksperdid

Väga vaikselt hakkab minu kannatus otsa saama. Seoses Martini ümber üles puhutud skandaaliga on erinevates kommentaarides hulganisti eksperte välja ilmunud, kes oskaks täpselt põllumajandusettevõtte ära majandada. Ikka nii, et saadava toetusrahaga oleks kõik tehtud, hooned täiesti korras ja ümbrus säramas, porimülkad kadunud ja mis kõik veel.

Loetakse pahatahtlikult avalikustatud toetussummasid ja arvutatakse, mida kõike selle raha eest oleks ise saanud. Ja siis lööb lõkkele kustutamatu kadedus. See kadedus paneb mürki pritsima ja ühtlasi tundub, et muudab ka eksperdiks.

Mul on siin ka talu pidada. Ja toetusi saan ka. Vähem, kui Martin, sest kujutage ette, neid toetusi ei antagi lihtsalt niisama, vaid need on seotud kasutatava maaga ja ka loomade arvuga. Minul on lihtsalt väiksem talu. Sellegi poolest võin kihla vedada, et ka minu summad tekitaksid mõnes isehakanud eksperdis selle kena edasiviiva kadeduse. Kindlasti suudaks iga teine täiesti vabalt selle rahaga oluliselt paremini ära majandada. Ilmselt oleks juba uue laudagi ammu ehitanud. Ja ümbruse korda teinud. Ja loomade olukord oleks parem. Ja… mida kõike veel.

Nii kaua, kui ajakirjandus verejanuliselt ründab, on ilmselt ka neid eksperdist kommentaatoreid. Ah jaa, kindlasti on nad vähemalt magistrid. Ja töölistele suudavad nad ka normaalselt palka maksta. Huvitav, kuidas ma siia saaksin kasvõi ühe sellise eksperdi? Minul, kujutage ette on ära majandamisega raskusi. Pidevalt pean mõtlema, mida saan teha ja mis tuleb edasi lükata. Mis üldse ära unustada. Aga plaane on palju. Nii, et vajan eksperti

Toidust

Pisut üle aasta on nüüd möödas sellest, kui lõpuks teada sain osade oma terviseprobleemide põhjuse. Selleks on toidutalumatus. Seda, mis on omakorda toidutalumatuse algpõhjuseks, ma veel ei tea. Arvestades, kui kaua võtab asjadest teada saamineaega, siis, võib-olla ei saagi teada. Näiteks puukborrelioosi haigestusin 1986 aastal, teada sain, mis minu piinad põhjustas 2011 aastal.

Umbes viimased 10-15 aastat olen olnud teadlik madalast hemoglobiinitasemest, tundnud pidevat väsimust, halvematel päevadel nii hullusti, et olen ka päeval püüdnud lisaks magada. Lisaks väga halb mälu. Mõned aastad tagasi lisandus seletamatu lööve. Pereõde küsis seda nähes, et mis see on? Selle asemel, et öelda, mul pole õrna aimugi ja tegelikult oleks pidanud selle küsimuse hoopis mina esitama, püüdsin kuidagi asja põhjendada. Justkui end süüdi tundes, et endal lööve käe peal ja ei oskagi vastata, et mis see on… Lisaks hakkas kimbutama seletamatu seedehäire. Ja kehakaal tõusis.

Lõpuks jõudsin selleni, et ikkagi arsti juurde minna ja uurida, ega äkki pole tegemist tsöliaakia või laktoositalumatusega. Sai käidud Ida-Tallinna keskhaiglas uuringul. Tulemus oli null. See tähendab kõik oli korras. Kõik peale minu tervise. Aga see olukord oli mulle juba enam, kui tuttav. Millegi pärast on alati nii välja kukkunud, et minu hädasid ei diagnoosita. No näiteks see borrelioos, või puusaprobleem või aneemia või väsimus. Kuna mul on ausalt öelda muud ka teha, kui enda tervisele mõelda, siis sai see asi mõneks ajaks sinnapaika jäetud. Kuni eelmise aasta LINK konverentsini Itaalias. Siis pööras lööve ikka väga koledaks. Nii, et koju jõudes hakkasin lahendust otsima. Selleks ajaks olin juba piisavalt hästi aru saanud, et tavameditsiinist pole mulle abi. Õnneks on nüüd olemas internet ja saab ise ka üht-teist uurida. Olin toidutalumatust juba ise kahtlustama hakanud. Niisiis läksin tasulisele uuringule Biokliinikusse Tartusse ja lasin teha selle toidutalumatuse testi . Loomulikult doktor Trofimova soovitusel. Tulemus oli ehmatav, selgus, et ma ei talu suurt midagi. Vähemalt esialgu tundus küll nii. Paar esimest kuud läkski olukorraga kohanemise tähe all. Aga hakkama ma sain ja enesetunne hakkas paranema. Küll ignoreerisin ma doktori soovitust jätta välja ka suhkur ja mesi. Test seda ei näidanud ja minu jaoks oli muutus niigi väga suur. Kõige raskem oli taluda mõtet, et ma ei saa juustu süüa. Põhimõtteliselt häiris mind see, et ise maal elades ja loomi kasvatades pean ise hoopis kookospiima ostma. Milline ökoloogiline jalajälg!

See protest viiski kitsede soetamiseni. Kitsepiim ju oli lubatud, see tähendab sellele mu keha ei reageerinud negatiivselt.Ajapikku hakkas aga kahtlus tekkima, kuidagi liiga selge oli seos lööbe ja kitsepiimatoodete vahel. Ka ei olnud pojad vaimustatud mõttest, et kasutan toitudes kitsepiima ja eelistasid kindlalt kookospiima.

Suvel Avatud talude päeval sattus siia inimene, kes soovitas mul loobuda ka magusast. Mõte iseenesest polnud ju uus, mäletasin küll, mida dr. Trofimova rääkis. Katsusin siis vaikselt loobuma hakata. Proovisin mõned nädalad, aga tulemus ei olnud just päris ootuspärane. Tundus, et ka see ei ole lahendus. Ikka tekkis lööve ja päris ära ei kadunudki, lihtsalt aeg-ajalt oli hullem ja siis leebemas versioonis.

Otsustasin lõpuks teha uue testi, sest midagi pidi ju ometigi veel olema. Kuna tahtsin nii-öelda konkureerivat arvamust ja ka Tartusse sõit ei vaimustanud sugugi, siis läksin seekord Madleen Simsoni juurde Steliori. Ega selgust see küll ei toonud, kuna tulemused erinesid. Ometi oli ka seal midagi, mis tundus loogiline. Välja tuli erinevates vormides nitraatide talumatus. See on ilmselgelt tõsi, kuna hetkel on lööve jälle tagasi ja põhjuseks üks kena punane singitükk, mis kingiks toodi. Punane värv töödeldud lihal ei ole teadupärast mitte loomulik, vaid nitraatide tulemus. Kes on ise liha suitsutanud või kasvõi küpsetanud, teab, et liha muutub hallikaks. See, selleks ju läheb üle ka. Kahjuks on nii, et kui miski on ärrituse vallandanud, siis selle vaibumine võtab aega pea nädala.

Ometi on just viimasel ajal olnud selliseid nädalaid, kus mul tõepoolest ei ole mitte mingit löövet. See tähendab, et olen saanud enda jaoks õieti toituda. Ka energiatase on juba ammu oluliselt parem, kui vahepealsetel aastatel.

Olen ikka aeg-ajalt mõelnud, et kui palju oleksin suutnud teha ja korda saata, kui poleks olnud neid tervise probleeme. Arvestades, kui palju olen suutnud sellegi poolest korda saata.

Praktilise poole pealt ka natuke. Kitsed läksid uude koju. Kuna oma eesmärki nad minu elus ei täitnud, siis polnud mõtet nii palju vaeva nende eraldi lüpsmisega ka näha. Uus kodu on Hiiumaal ja seal nad said uuesti natuke suurema karja liikmeks.

img_01651

Kui oleksin lehmade asemel kitsekarja pidanud, oleks need kaks kaunitari olnud vägagi toredad. Aga lehmad on ikkagi need loomad, kes siin on ja toodavad. Nii, et head elu uues kodus!

Toidust. Olen nüüd käinud Tervisetoidukoja praktilises loeng/õpitoas ja põhjus, miks sinna läksin oli tõepoolest nii proosaline, et tahtsin õppida paremini süüa tegema. Minu jaoks ei ole eesmärk omaette kehakaalu alandamine, kuigi tunnistan, et mulle meeldib, kui see kaal alaneb. Olulisem on hea enesetunne. Kuna ikkagi on piirangud toiduvalikule päris suured, siis tuleb süüa teisi asju ja ei tee paha ka õppida juurde.

img_00091

See on nüüd asi, mida enam täpselt ei mäletagi. Just see kotlet, kas see oli kikerherne- või kalakotlet. Igatahes riis on indiapärane, india pähklite ja kurkumi ning curryga, salat on minu jaoks Franzise salat, üks tore vabatahtlik tegi seda siin: porgand, peet, õun, sibul, paprika mõnusas sidruni-oliiviõli kastmes ja siis aedoad. Oliiviõliga praetult. Kuna mulle ei sobi rapsiõli, ega kahjuks ka ghee.

img_01681

Minu ost Foodfestilt: väga korralik blender. Mitu spetsiaalset programmi. Tunnistan, et mõtlesin paremast blendrist juba mõningane aeg ja kui Foodfestil seda riista töötamas nägin, hakkasin seda endale tahtma. Kui aga valmis toodet proovida sain, oli asi otsustatud. Tektstuur on väga palju parem, kui tavalise riistaga, see on lausa õhuline.

img_01701

Tulemus enam nii fotogeeniline ei ole. Mürkroheliseks muudab segu spiruliina.

img_01711

Tegelikult oligi see tänane õhtusöök ajend, miks lõpuks kirjutasin. Lihtsalt nii suurepärane. Meie pere on ka eriliselt tänulik Kapteni talu klient Pärnu OTTis. Praetud ahvenafilee, paneeritud riisijahuga, lisandiks pruun riis, salat avokaado, tomati, sibula ja küüslauguga ning taimne külm kaste päevalilleseemnetest.

Toidu teema lõpetuseks. Kuna meierei ei pea iga päev töötama, kui ma seda ei taha, tänu uuele suurele katlale, siis kaks päeva oli see hoopis mahla päralt.

img_01661img_01671

Tulemuseks õuna-porgandi mahl. Ma ei kavatse seda müüa!

Piinlik lugu

Täna Foodfestil  ütles vähemalt kaks (kui mitte kolm) inimest, et nad loevad minu blogi. Piinlik lugu on, see, et mitte midagi pole juba tükk aega lugeda olnud.

Teen siis nüüd olulistest asjadest alanevas järjekorras hästi väikese ülevaate.

Foodfest – oleme esindatud D – hallis Ehtsa Talutoidu alas, kohe esimese nurga peal. Kaasas on jäätis, sõir, grilljuust ja hapukoor. Tutvustan oma tooteid, loon kontakte ja nii palju, kui võimalik müüa on, siis müün ka.

Müügiga seoses – ikka on meie tooted saadaval Pärnus OTTi kaudu igal teisipäeval Pärnu Haigla juures kell 15.45-16.30 ja Kaubamajaka juures 17.00-17.45 parklas. Loomulikult ka Martensi väljakul, see tähendab Pärnu Keskuse juures igal neljapäeval kell 16.00-18.00.

Lisaks meie enda kaubaring Pärnus neljapäeviti ja Tallinna viime kaupa esmaspäeviti. Üht-teist on saadaval ka Viljandis, ikka OTTi kaudu.

Kordan seda siin üle, kuna huvi, kust tooteid saab on nii suur.

Loomulikult on sõir homme müügil Lindora laadal.

Ajateljel päev tagasi: osalesin prantsuse juustukorüfee Michel Lepage juustukoolitusel, kolmapäeval Saidafarmis

img_01091

…ja teisipäeval toimus koolitus minu enda meiereis Sepa mahetalus. Oli väga huvitav. Minu täiesti tuttuue katlaga tegi esimese juustu Michel.

img_00711

Koolituse juurde kuulus ka katsetus minu tuleviku projektist: talurestoran või kohvik:

img_01061

Selle teostamise põhiraskus oli Raidul, kes valmistas toidud ja tagasiside on olnud väga positiivne.

Ajateljel veel tagasi: esmaspäeval sain kätte ja sai ka paika uue 300 liitrise juustukatla Advanced+. Sellega oli närvikulu kõvasti üle keskmise, kuna vedaja lihtsalt viivitas terve nädala ja siis veel natuke, enne kui katla peale laadis. Nii ei jäänud meil muud üle, kui katel ise suurelt autolt maha laadida ja Koongast koju tuua.Suurel autol polnud mingit tõsteseadet, ega oleks see Pikaveresse sisse mahtunud sõitma. Saime hakkama, natuke külamehed aitasid ka. Selle abi eest olen veel tänu võlgu. Aga protsess ise oli umbes selline:

img_00101

Need ülejäänud kastid maas olid täiesti võõras kaup, mille olime sunnitud ennem maha ja pärast tagasi peale tõstma, et katel üldse kätte saada.

Ma ei julgenud ennem pildistada, kui katel juba peaaegu maas oli. See traktor ja see tõstuk ei ole kohe kindlasti selliseks tööks sobivad…

Katla meiereisse saamine oli selle kõrval juba lihtne…

img_00131

Leng tuli eest ära võtta.

img_00161

Lugupeetud kõike lugevad organid: teises katlas ei ole mitte pooleli toode, vaid jääkprodukt grilljuustu tegemisest. Igal juhul on kõige tülikam uue asja puhul see kaitsekilede eemaldamine.

Ja veel pisut tagasi: lihaveised on müüdud. Nüüd on talu edasine suund selgelt piima töötlemine.

Maaelu arengukava toetus

“Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetusega” on Sepa mahetalus soetatud: juustukate, juustupress, nõudepesumasin, kiirjahutuskapp, veepuhastusüsteem, pehme jäätise masin, roostevaba mööblit. Lisaks on ehitatud paremaks juurdesõiduteed. Lisaks on tehtud mitmeid mitte- investeeringuid.

Toetuse eesmärgiks on olnud talu meierei arendmine, et parandada majanduslikku suutlikust. Toetuse taotluse maht kokku oli planeeritud 232256€, sellest toetus 15000€. Tegelikult teostatud kulud läksid prognoositust suuremaks. Esialgu planeeritud investeeringutest said mõned asendatud. Toetus on täitnud eesmärgi – talu meierei tegutseb, müügikäive on kasvanud juba esimesel aastal üle 20%.

Müüa kari

Lihaveised on müügis. Pakkumine on nii öelda komplektina ja sisaldab 21 looma, neist 13 koos pulliga karjas olnud ja eeldatavalt tiined ning 8 eelmisel aastal sündinud ning veel mitte paarituseas olevat mullikat. Komplekti ei kuulu tõupull Hektor ja ei pruugi, aga võivad kuuluda kaks pullvasikat.

Täpsem loetelu koos põlvnemisega Loomde müügi rubriigis.

Müügi põhjus on keskendumine piimatootmisele ja töötlemisele.

IMG_6630

Esiplaanil Maša, sündinud 2007

IMG_6629

Epu 2007 sündinud, natuke nõgus selg

IMG_6633

IMG_6634

Mullikas 2014, haav küljel

IMG_6637

Mullikas 2014

IMG_6645

IMG_6648

must sündinud 2005

Mussa, must sündinud 2005

sünd 2007 liikumishäire

Lontu, sündinud 2007, liikumishäirega

tagumine sünd 2011 50% ja üks udaraveerand kahjustatud

Esiplaanil Lontu, tagumine Totu maatõu ristand, üks udaraveerand on kahjustatud, tema on nudi 2015 aasta mullika ema.

sünd 2015 75%

2015 sünd

sünd 2015 75% mustjas

2015

sünd 2015 50% kõige vanem

Sünd 2015, 50% limusiin. Serval olev holstein ei kuulu müüki.

sünd 2015 50%

2015 ja 50%, tema ema on hiiglasuurt kasvu.

sünd 2015 II

2015

sünd 2015 juulis 50%

2015, kõige noorem, juulis sündinud 50%

sünd 2015 mõlemad 50% kõige nõrgem paar

2015, punane on 50% limusiin ja 50 holstein

sünd 2015 grupina

Kaheksa 2015 aastal sündinud mittetiinet mullikat. Neist 4 on 50% limusiinid

Seda ja teist

On olnud jälle pisut pikem paus. Kiire, noh, kuigi praegu on talus vabatahtlik Svea, siis ikkagi on aega natuke vähe, et kirjutada.

DSC_0248[1]

Naabreid huvitab kindlasti, miks kanalisatsiooni tegemine pooleli jäi. Väga lühidalt: peatasin tööd, kuna tööde teostaja osutus petiseks. Kogu solk oleks põhjavette tulnud, kui oleksin selle (kõigiti heaks kiidetud) töö lasknud lõpetada. Nüüd kogun raha, et normaalsest ja ausast firmast kõigepealt projekt tellida.

imbpeenar

Sellisesse “imbpeenrasse” taheti kärgtorud paigaldada… Kes natuke kokku on puutunud, näeb, et peenrast on asi kaugel, pigem nagu väike süvend.

Heinaaeg on alanud. Oli üks väga kehv heinaaasta, aga see tänavune on hullem veel. Ilmselgelt hakkame heina juurde ostma.

Laadad käivad täie hooga, Vastseliina kostitas seekord tugeva tuulega, nüüd on tulemas Pärnu Hansapäevad. Jätkub müük Pärnumaa Toiduvõrgustik OTT müügikohas Pärnu Keskuse ees neljapäeviti kella 16.00-18.00 ja Saku Selveri ees Väikesel Taluturul igal reedel. Lisandumas on veel müügikohti Pärnus.

DSC_0223[1]

Pildil Viljandi Hansapäevad Viljandimaa OTTi müügialas, muuseumi õues.

Meiereisse pole töölist leidnud. Momendil aktiivselt ei otsi ka. Koht on vaba, kui tuleb õige inimene. Ei arva midagi kandidaadist, kes soovib, et kaks korda päevas Koongas bussi vastas käin. Nii, et täitsa tõsi, mul ongi väga kõrged nõudmised. Inimene peab ise tööle saama, tööpäeval on kokku lepitud algus ja lõpp ning selle aja sees tuleb tööd teha. Kui keegi peaks veel rääkima, et maale on vaja töökohti luua, siis vaidleksin vastu. Tegelikult on kõik need, kes tööd tahavad ammu tööl ja need kes tööl ei ole, ega need ei tahagi. Ja vägisi sundida ei saa.

Sloveenid käisid külas. Müün väikemeierei seadmeid ja külas käisid Plevniku esindajad. Olid üllatunud, kui kena ja rahulik on Pikavere ja Eesti üldse  :)

DSC_0238[1]

Meiereis.

DSC_0240[1]

Tööd küll puha pooleli, aga kena koht ikkagi🙂

Ise käisin ka külas – Juustupoistel. Nad on ostetud seadmetega väga rahul ja tahavad veel. Muljetavaldavalt palju saavutanud lühikese ajaga!

DSC_0256[1]

Mirek ja Kaido ehk Juustupoisid

Ootan saadetist Setumaalt. Sepa mahetalu sõir võitis Saatse muuseumis sõirade võistlusel esikoha. Kuna Artur lahkus enne võitja väljakuulutamist kauba lõppemise tõttu, ootan nüüd postiga aukirja.

 

 

 

Ikka veel kitsedest

Selline kaunistus külamaastikule:

DSC_0209[1]

Ei tea, miks neile just ronida meeldib, aga kiviaed on just paras, kuhu hüpata ja kus kõndida. Teine on õigupoolest ketis, muidu tuleksid nad kohe lauta tagasi. Neile tundub täiesti arusaamatu, miks mina ära lähen ja nemad peavad karjamaale jääma.

Pullijuttu ka. Ikka veel on müügis tõupull Asti. Äärmiselt rahulik ja viisakas loom, parimas eas.

DSC_0202[1]

Praegu suvises vormis, see tähendab, et jahu ei ole juba tükk aega saanud ja on saledama joonega. Paaritamiseks ongi parem, kui pisut saledam ja sportlikum on🙂 Tahan teda elusloomaks müüa.

Talus on kitsed

Ja nii see ongi. Väga pikalt planeeritud ja ammu välja valitud kaks imearmsat valget kitse.

poistega aeda ladumas

Viisin nad poiste juurde, et loomad söövad seni, kui aia ladumine käib. Esimesel päeval asi toimis, aga täna… Ju igatsesid lauta tagasi. Igatahes peale mõnda suutäit:

maitsev

…otsustasid nad koju tagasi tulla:

kitsed koduteel

…ja kuigi lehmad mulle kohe kõik ära rääkisid, olin mina ikkagi piisavalt rumal, et kitsesid küla vahelt otsida, peale seda, kui Jorma helistas ja kurtis, et nad jalga lasid, enne, kui taipasin lauta vaadata. Magasid oma aias.

Lasteaed käis külas

Juba talvel avaldas Tõstamaa Lasteaed soovi talu külastada. Tunti huvi ka, milliseid tegevusi talus lastele pakkuda oleks. Kuna juba mõningane aeg tagasi koostasin ühele teisele lasteaiale mõned programmi variandid, siis oli üsna lihtne need nüüd uuesti välja pakkuda. Valituks osutus nö. keskmine variant, kus lisaks taluga tutvumisele ka jäätis ja keskkonnateemaline õppemäng. See viimane on tükk aega ootel olnud, DEMO Farmi projektist saadud ja seni veel kasutamata. Nüüd siis kulus ära.

Lapsi tuli kaks rühma ja nii saigi suur grupp rühmadeks tagasi jagada. Mina pildistasin seda osa, mis minuga toimus, see tähendab mängu ja hiljem loomade juurde minekut. Artur võttis jäätise enda peale ja sellest minul pilte pole.

DSC_0130

Vanem rühm mängimas.

DSC_0131

Ja noorem rühm:

DSC_0133

DSC_0135

Kõige põnevam oli ikkagi loomade juures.

DSC_0136

DSC_0142

Mõni julgem andis koguni pull Astile leiba. Seda ma õigupoolest tegema ei julgustanud, ta on ikka väga suur loom. Aga maatõugu lehmad sobivad lastega suurepäraselt.

Oli tore päev.