Müüa perenaine

Võiks küsida paar retoorilist küsimust. Näiteks: “Kust saada head orja?” või “Kui palju makstakse kasutatud, aga siiski töökorras perenaise eest?”

Sellised huvitavad mõttearendused tulevad konto seisu vaadates pähe. Ei ole just paljut vaadata. Kuigi samas on huvitav: eraisik Nele Tamm koos FIE Nele Tammega, OÜ Sepa mahetalu ja NessaT OÜ, saab ikka päris mitu korda isikuid vahetada ja siis väikesi liitmistehteid teha ja siis saab veel Maksuametist vaadata, ega kellelgi neist isikutest või äriühingutest kogemata pole tekkinud maksutagastus õigust… Täna selgus näiteks, et kahel kolmest on võimalik pisut tagastust taotleda. Taotlesidki… Ja siis saab omavahel laenu teha. Nagu mehed poe nurga juures klapivad, et kas tuleb pudel välja… Aga selle eest on meil nüüd hulga peale uus (kasutatud) auto. Ei ole Ford. Hoopis VW ehk Volkswagen ja lahe on see, et see on CNG ehk maagaasil töötav, bensiiniga sõidab ka, siis kui gaas otsas on. Ah jaa, see mitmuse kasutamine, kes nüüd päris tuttavad veel pole, siis kõik need erinevad isikud on ikka see üks talunaine Nele.

Ja veel üritasin kogu oma alles olevat raha Sloveeniasse juustukatla eest ära maksta. Palun vabandust nende käest, kellel on õigus minult ülekannet oodata…Ei teagi, kas õnnestus. Kui, siis on jäänud veel küsimus, kuidas see katel ikkagi minuni jõuab: kas lasen saata (oma raha eest) või lähen järgi, et üksiti kõik muu ka ise üle vaadata. Inventuuri tulemusena olin sunnitud loobuma mõttest kedagi kaasa võtta. Kui üksi sõidan, siis on ehk eelarve võrdne. Üksi minekut takistab muide tegelikult ainult argus…. See, et ma piisavalt head inglise keelt ei räägi, on ettekääne.

Hädas IT-ga

Hakkasin tegema uut lehte, vastloodud uuele firmale. Kuna internetis leitavus on väga oluline ja kuna olen enesekindel (vahest ka põhjusetult), siis mõtlesin, et hea mõte on valida Veebimajutusest vähe vägevam pakett. Kuna olen WordPressiga harjunud ja Edici siis ei meeldinud, kui korra proovisin, valisin variandi, kus saab teha WordPressi kodulehe. Tegingi:  http://nessat.ee/   Ega see ju päris valmis veel ei ole, aga midagi on juba olemas. Ja siis üllatusin: googeldades lehte ei tule… Uurisin, mida ma siis ostnud olin ja sain aru, et seal tuleb veel jumal teab mida teha, et kõik toimima hakkaks… Ei ole ma päris IT naine, kuigi ühe keskealise talunaise kohta pole ju viga.

Kes annab head nõu?

Sellest ma saan isegi aru, et kui üldse hakkama ei saa, tuleb teenus tellida. Aga äkki ikkagi saan ise?

Maaema messil

Sõbrapäeval, 14.02.2015 on Sepa mahetalu tooteid võimalik osta Maaema messil Tallinnas.

Lisaks teada sõirale ja teistelegi järele proovitud toodetele on kaasas hapukoor, keefir ja ghee. Selle viimase kohta sain täna lausa kõne, kus öeldi, et tegemist on superkvaliteediga gheega. Minul on sellest ainult rõõm, et juba tootele fännid tekivad.

Otsige mind sealt siis üles, müügipäeva muudab teadupärast edukaks ikka hea müük :)

Terviseks!

Täna kanti registrisse uus osaühing: NessaT OÜ

Olen juba õppinud (enamalt jaolt) vahet tegema asjadel, mille peale vihastada ja mida võtta stoilise rahuga. See nime asi kuulub viimasesse kategooriasse. Minu valik oli Nessa OÜ, aga kohtunik leidis millegi pärast, et olemasolevad Nessy ja Neissa on eksitavalt sarnased. Nii lisasin selle T sinna lõppu.

Uus osaühing hakkab tegelema jaekaubandusega. Ilmselt ei jää see ainsaks tegevusvaldkonnaks. Täpsustan asjaolusid pisut hiljem. Praegu on ikka veel hullumeelselt kiire aeg.

Ikka veel Saksamaa

31.10.2014 Klosterhof Ziegenkäse, minul märkus: väga korras meierei.

Sealt sain mina ka täiesti uskumatu romantikalaksu: Sombusest hommikust sammus välja kepiga kitsekarjus.

DSC_0715

DSC_0716

Pildid ei anna paraku suurt midagi edasi, nii et katsuge parem ette kujutada. Igatahes nii nad seal karjamaale läksid.

DSC_0717

Selle vaatepildi peale ütles üks meie grupi kitsekasvataja “Ei tea jah, miks naabrid meid ei armasta” See elupuu, mida viimane kits pügab, ei kuulu ilmselgelt selle talu juurde.

Kitsed karjamaale viidud, tuli peremees tagasi ja näitas meile alustuseks lauta. Üksiti selgitas ka, miks kitsi pidama hakkas. Nimelt ei olnud talul piimakvooti, kitsede puhul aga seda nõutud pole, et peaks olema.

Laudas olid sõimed tehtud sellised, et on võimalik loomi fikseerida, meile selgitati, et pole väga hea mõte lüpsiplatsil ebameeldivaid protseduure teha. Hiljem ei pruugi kitsed platsile tahta tulla. Laut nägi välja nii:

DSC_0725

Mina jõudsin järeldusele, et mulle meeldivad lühema karvaga kitsed rohkem, jätavad korralikuma mulje. Kasutasin seal ka juhust ja lasin end koos kitsega jäädvustada.

DSC_0726

Nägime ka viisakat lüpsiplatsi. Desopudel ripub toru küljes, selge, et seal farmis tehakse nii udara puhastust, kui ka järeldeso.

DSC_0736

Lisaks kitsedele nägime seal veel igasugu toredaid asju. Näiteks kimalasepesa, tuvimaja ja raskeveo hobust.

DSC_0720

DSC_0750DSC_0748

Peale farmi viidi meid väga väikesesse ja korras talupoodi. Seal pilti ei teinud, polnud eriti ruumi. Selle eest pildistasin läbi klaasi meiereid, see oli ka üsna väike, hästi varustatud ja korras.

DSC_0762DSC_0763DSC_0777

Talus tehti kõva juust ja sulatatud juustu. Midagi oli vist veel. Igatahes käib peremees ise ka müümas, selleks oli tal spetsiaalne kauplusauto soetatud.

DSC_0757

Vaade väljast…ja vaade seest

DSC_0754

Kogu ettevõte jättis väga hea mulje. Talus oli ka perenaine, keda vilksamisi nägime, selgusetuks jäi tema roll majapidamises, vähemalt sellega, mida meile näidati, tundus mees üksi tegelevat.

Saksamaa reisi lõpp

Teen kangelasliku jõupingutuse, et saada kirja kolm viimast käidud ettevõtet. Kuna nii palju on aega möödas, on täitsa kohane kuupäevad ette panna.

30.10.2014, kell 12.00

Bio-Hof Vogel. Veebilehte neil pole. Märkusena juures: stabilisaatoriga jäätis.

Tegelikult oli ka selles ettevõttes mei tervitamas abielupaar, koguni koos lastega. Ei tea, miks selle esimese hooga unustasin.

DSC_0670

Keskel on tõlk, temast kumbalgi pool siis abielupaar jäätise valmistajaid.

Tegemist piimatootmistaluga, kus lisateenistuse hankimiseks jäätist valmistatakse, valdavalt ka ise müüakse.

DSC_0671

Jäätise müügiks kohandatud haagis. Müümas käiakse igal nädalavahetusel, mitte eriti kaugel, äkki oli see ring 50 kilomeetrit? Enam täpselt ei mäletagi. Igatahes ei pea nad väga kaugele minema. Müügid toovad hästi sisse. Üks põhjus on kahtlemata asustustihedus, seal on lihtsalt ostjaid rohkem. Teine põhjus on ilmselt hind, see on pigem madal. Sealoleku aja jooksul käisid ka lapsed ostmas. Küsiti ikka mitu palli. Meil siin küsitakse pigem ühe palliga ja ma ei ole kindel, et märgatav hinna alandamine olukorda muudaks. Aga kavatsen seda siiski katsetada :)

Alustuseks pakuti meile lõunasööki, milleks olid lihapallid saksa kartulisalatiga. Kõhu sai igatahes täis.

DSC_0672

Edasi jagati meie grupp kaheks, nii et osa jäid peale lõunasööki omavahel jutustama ja teine osa läks koos peremehega jäätise valmistamist vaatama. See oli iseenesest lihtne: kogu keerukus oli komponentide kaalumises, milleks oli korralik täpne kaal. Edasi tegi kõik jäätisemasin: pastöriseeris, jahutas segu, tegi jäätise valmis ja mõne minuti pärast oli võimalus see masinast karpi lasta. Sellise nutika masina hinnatase on umbes 50 000 eurot.

DSC_0681DSC_0674DSC_0678

See, mis jäätise sisse läks, oli muidugi omamoodi. Tõenäoliselt nad kasutasid oma talu piima, aga ega seegi päris kindel polnud. Munakollased olid pakiga sügavkülmas, need ongi niimoodi müügil, et ise peab ainult sisse kallama, ei mingeid päris kanu, ega tüütut munade avamist, rebu eraldamist. Meie nägime ploomijäätise tegemist. Ploomidel olid kivid eemaldatud, tõenäoliselt võis olla tegemist tervena ostetud ploomidega, millel nad ise kivi välja võtsid. Suhkru asemel kasutati spetsiaalset jäätisesuhkrut, kuhu oli juba lisatud stabilisaator ja ka muid komponente. Igaks juhuks ei täpsusta, aga pakki uurides oli seal küll rohkem nimetusi. Kogu see värk mahemärgiga. Nii, et lõpptoodanguks mahejäätis. Meile anti proovida ka, oli küll hea. Mitte nii hea, kui eelmisel päeval proovitud lambapiima jäätis, aga ikkagi hea. Ei olnud tunda mingit stabilisaatori kõrvalmaitset. Ilmselt seda need muud suhkrusse lisatud komponendid tegidki – peitsid stabilisaatori maitset. Vaatamata isiklikule kogemusele, et maitses küll, oli see minu jaoks ikkagi mitte päris õige asi. Kuigi, kui nüüd võrrelda sellega, mida suurtootjad toodavad ja müüvad, siis loomulikult kordades puhtam ja ohutum toode.

Ise tahan endiselt stabilisaatorivaba jäätist teha. Aga, kui ümber peaksin mõtlema, siis tean, kust sellist stabilisaatorit saada, mis ostja ära petab.

Õhtupoolikul külastasime Fulda linna. Meil oli tund aega vabakava. Arvasime Annega, et targem on giidiga kokku hoida ja tõenäoliselt tegime parima valiku.

Väike jäädvustus palmi all

DSC_0698

Ülearu soe just ei olnud :)

Läksime vaatama Fulda katedraali (rohkem pilte vaadake tripadvisori vahendusel :) )

DSC_0699

Minu muljed hoonest: tohutu, muljetavaldav, ilus, mustade marmorsammastega. See viimane, mustad marmorsambad, avaldas mulle kõige sügavamat muljet.  Kirik ise on katoliiklaste süda Saksamaal. Sinna on maetud Püha Bonifatius, vaatasime loomulikult ka hauda (seda, mis näha on). Nii, nagu kord üks teatrietendus (Maarja kuulutamine) avardas mu maailmapilti ja pani kristlust teatud määral mõistma, nii ka kummalisel kombel Fulda katedraal. Ilmselt oli suur roll ka giidi vahendusel saadud selgitustel. Kirikus olnud uhked pihitoolid enam kasutusel ei olevat, kunagi olid nad kindlalt praeguste psühholoogide aseaine. Nii, nagu katoliiklikud pühad olid muu hulgas  rõõmupühad, erinevalt siin meie madala taeva all elujõuliseks saanud luterlusest.

Igatahes panin seal küünlad kõigile, kellest hoolisin. Palju küünlaid…

Lisaks katedraalile jalutasime veel kuurvürsti lossi aias ja oligi aeg kogunemiseks. Vahepeal oli Airi välja võlunud hea söögikoha. Mina küll ei tea, mis moodi ta nii tõhusalt suutis parimad asjad meie jaoks leida…

Igatahes läksime “Musta kukke” Haa, nüüd seda netist otsides sain ise ka targaks: tuleb uurida selliseid lehti, nagu see restorani kriitikute oma ja ongi pilt selge :)

Igatahes meie ooteaeg oli üüratu, sest koht oli kogu aeg täis ja nagu keegi väga tabavalt arvas ” paarike võib ju majale minna, kui teenindus liialt venib, aga kuhu see suur grupp ikka läheb”. Õigus. Kui lõpuks serveeriti, siis mina ei pettunud, toit oli maitsev.

DSC_0705

Igaks juhuks enam ei ütle, mis see oli :)

DSC_0704

Miljöö oli selline hubane.

Minu jaoks oli šokk maksmise koht: Airi kaart ei kõlvanud ja giid maksis oma kaardiga! Aga kui giid ei oleks saanud maksta? Terve grupp nõusid pesema või?!? Ometigi kaardimakse, kui selline seal toimis.

Ööbima viidi meid uude majutuskohta, mis sealses mõistes eksootiline ja romantiline. Eestis on paraku täiesti tavaline, et keset loodust võib majutuskoha leida… Mugavusi oli oluliselt vähem, kui eelmises hotellis, aga kurtmiseks ka põhjust polnud.

DSC_0713

Selline romantiline majake sattus :) olime mitmes majas. Õhtul arutasime Tiidu eestvedamisel, mis plaanid kellegi jaoks olulised on. Selline mõnus ühesuguste huvidega inimeste vestlusring.

31.10.2014, viimane reisipäev…. jätkub siiski veel ühes postituses, kuna tunnen end pisut väsinuna…

Uued turustamisvõimalused

Lõpuks on olemas toorpiima müügi luba. Keda see uudis põhimõtteliselt üllatab, siis selgitan: seda luba ei saa ilma nõuetekohase piimaruumita. Kuna minul varem ei olnud nõuetekohast piimarumi, siis polnud ka mingit mõtet analüüse teha ja luba taotleda. Nüüd, tänu LEADER projekti toel valminud piimaruumile on analüüsid tehtud ja luba käes.

Veel selgituseks: ilma selle loata on siiski lubatud talust kohapealt piima müüa. Ja seda ma ka tegin. See, et mõni inimene ka piima Pärnus koju kätte sai, oli lihtsalt kokkulepe. See, et OTTis (ainult Pärnus) siiski oli piima, oli turu-uuring.

Labori analüüsid tõestasid must-valgel, et piim kuulub eliiti, kes kursis ei ole, siis see mõiste tuleb määrusest, mille alusel jagatakse: 1. eliit, 2. kõrgem, 3. esimene, 4. teine ja 5. sorditu piim. Niisiis tegemist parima piimaga. Seda pisiasja olen mina ise muidugi ka ilma proovideta teadnud. Praegu on rasvaprotsent umbes  4,3, aga see muutub sõltuvalt söödast ja laktatsioonihetkest.

Kasutan oma uue õiguse kohe ära ja katsetan, kas Koonga inimesi huvitab Sepa mahetalu toorpiim. Homme kell 10.00 ja 17.00 majade vahel, garaažide juures. Loomulikult ei plaani ma kaks korda päevas seal käima hakata, see on katse, kas üldse huvi on ja kui on, siis mis kellaaeg inimestele paremini sobib.

Uuest piimaruumist ja ka tootmisruumist plaanin põhjalikumalt kirjutada. Kindel on ka see, et tuleb avatud uste päev, kus kõik huvilised ise asja näha saavad. Kas teen selle pisut kevade poole või päris kevadel, see on veel lahtine. Samuti on lahtine, kui suurejooneliselt korraldan :)

Lõpetaks ära?

Piinlik küll, aga pooleli on Saksamaa reisi kirjeldus. Täna sain tegelikult ka tugeva tõuke selle lõpetamiseks, kui ikka keegi, kelle arvamus loeb, ütleb, et talle meeldis seda lugeda, siis on lausa kohustus lõpuni kirjutada.

Niisiis, Saksamaa. Kuupäev 29.11.2014, kell 16.30. Käsikirjaline märge kava juures “pesemata kitsede lüps”. Jaa, jaa, mida kõike me seal ei näinud :)

Koha nimi Oberellenbach , tegemist järjekordse muljetavaldavalt suure ettevõttega. Jõudsime kohale sellisel ajal, kui juba õige õrnalt aimdus peagi saabuv hämarus. Ootasime pisut suurejoonelise saksa talumaja ees

DSC_0575Peremees pajatas meile saabudes toredaid lugusid ettevõttes käinud tudengitest.

DSC_0577

Prillidega meesterahvas ongi peremees. Minu jaoks oli paraku oluliselt muljetavaldavam hoopis see seltskond:

DSC_0582

Nii nunnud, no ei suuda mina uskuda nende väidetavalt kehva iseloomu!

Lõpuks viidi meid lauta. Farmis peetakse nii kitsi, kui lüpsilehmi, sedasi, et üks pool laudast on kitsedel ja teine pool lehmadel. Meie vaatasime kitsi.

DSC_0593

Kõige põnevamalt oli seal lahendatud kitsede lüpsiplatsile pääsemine, näete üleval seda piirde ja käsipuudega kaldteed? Just nimelt. Kitsed kõndisid lauda lae alt läbi ja uuesti alla, teisele poole.

DSC_0603

Kaldtee kitsede poolne ots on tõstetav, nii, et siis kui minna pole vaja, on see üleval. Kitsi motiveeris minema ka üpris agar koer.

Edasi läks asi meie jaoks kummaliseks. Lüpsiplatsil läksid masinad lups alla ja ära, kohe edasi järgmisele alla. Ei mingit udara puhastust, kohe üldse mitte.

DSC_0610

Need loomad ei olnud just ülearu puhtad. Nii ei saanud ju udargi suurt parem olla. Küsisime. Vastuseks saime, et siis satub piima sisse just kitsedele iseloomulik bakter. Või kuidagi nii see kõlas. No pole kahtlustki, eks ole.

Sellele kaheldava hügieeniga lüpsitoimingule järgnes meierei külastus.

Ah jaa, vahele veel loomade söötmisest. Peremees näitas tuntava uhkusega oma heinaküüni. Eriline, kahtlemata. Hein koristatakse põllult teisel päeval, põhimõtteliselt närvutatuna ja järelkuivatatakse küünis. Selleks toiminguks energiat saadakse päikesepaneelidega ühendatud õhkküttesüsteemist. Kuum õhk puhutakse heinast läbi. Loogika on selles, et ilmastik on heitlik ja ei võimalda kiiresti põllul heina kuivatada. See hein, mis üle kolme päeva põllul on seisnud, kaotab aga nii palju toiteväärtust, et on juba suht rämps. Peremees väitis, et tal ei ole karjas üldse mastiiti, kuna loomade sööt on nii täisväärtuslik. Väga mõtlemapanev. Mina tegin enda jaoks ühe väga lihtsa praktilise järelduse. Ei avalikusta seda praegu.

Küün ise nägi välja nii:

DSC_0594

Nüüd siis meierei. DSC_0615

Siin te näete juustu soolamise vanni, kus pole mitte kunagi soolvett vahetatud, ega ka vanni pestud. Mina näiteks ei teadnud, et soolvees areneb ka spetsiifiline bakter, mis annab iga tootja juustule spetsiifilise maitse. Juustu tootmise alustamisel tuleb oma bakter kas ise kasvatada, või katsuda kusagilt nii öelda emakultuuri hankida. Jutt on siis soolveest.

Juustu laagerdamiseks oli küll eraldi ruum, aga temperatuuri reguleerimist seal ei toimunud, mis on muidugi miinus. Suvel läheb liiga soojaks ja talvel jällegi jahedaks. Ometi saab ka nii hakkama.

DSC_0614

Juustud laagerduvad puust riiulitel. Need on koorikjuustud, see tähendab, puudub vahakate. Selliseid juuste tuleb lisaks igapäevasele ringi keeramisele ka soolveega pesta, et hallitus arenema ei hakkaks. Suur töö.

Lõpuks käisime ka selle talu poes. Müüja oli küll millegi pärast üsna häiritud, aga ma ei tea, kas sellel oli seos meiega. Pildil juustuvalik poes.

DSC_0620Päeva lõpuks olime üsna väsinud ja vähemalt osa meist rõõmsad, et pääsesime jalutuskäigust linnas ja saime bussiga seekord meie endi valitud itaalipärase söögikoha juurde. Minu valik oli lasanje. Oluliselt maitsvam õhtusöök, kui eelmisel õhtul :) Lõunasöögist jäi jällegi kaugele maha.

DSC_0623

Majutusime hotellis Selgenhof, nagu ka esimesel õhtul.

Selline nägi see välja:

DSC_0624

Ollalaa, järgmine hommik. See tähendab 30.11.2014. Esimene talu Roesenhausen. Koer pidavat peremehe nägu minema. Või oli see vastupidi? Vaadake nüüd peremeest ja arvake ära, mis loomi seal talus peetakse.

DSC_0628

DSC_0632

Alumisel pildil räägib meile muu hulgas ka oma päikesepaneelidest. Projektiraha toel soetatud. Ah jaa, need loomad. Välimus on muidugi taotluslik.

See talu oli kahtlemata väikseim nähtutest. Ainus, kus meid tervitama tuli abielupaar, pealegi veel silmnähtavalt õnnelik paar. Lisaks talupidamisele tegelevad mõlemad veel muude asjadega, naine geoloogiaga ja mees ühiskondliku töö, projektikirjutamise ja vist oli ka natuke õpetamist (koolis).

Nägime konkurentsitult kõige väiksemat meiereid:

DSC_0639

Kõik mahtus korraga kaadrisse. Põhimõtteliselt on tegemist väga väikese sahvriga, mis on muudetud meiereiks. Valdava osa tööst teeb perenaine muidugi sellega piirnevas köögis, mis paraku enam nii hästi pildile ei mahtunud.

DSC_0633

DSC_0641

DSC_0643

Perenaine toodab seal juustu, mida võib täiesti seaduslikult ka restoranidele müüa. Ostavad. Saksamaal.

Veel käib talus palju kooligruppe, vastavalt laste vanusele selgitatakse juustu valmistamise protsessi, näidatakse loomi ja linde. Ja taevas ei kukugi maa peale, ega pole Saksamaalt kostunud hirmsast taudi puhangust. Jätkuks sellele veel pilt piimaruumist:

DSC_0648

Loomi nägime muidugi meiegi:

DSC_0651

Ksenia leidis ühise keele absoluutselt igas talus :) No ja selge, miks peremehel see lõuahabe :)

Meid viidi ka tagaaeda, kus lisaks aiakultuuridele leidus ka sõnnikuhunnik.

DSC_0655Meile näidati veel linde:

DSC_0660

Kõiki mahtusid pildile.

Piknikuks sobivat puhkenurka:

DSC_0658

DSC_0662

Selle pildil siin on tegelikult lambalaut, aga kuna nad suvel/sügisel seda ise õigupoolest ei vaja, siis oli sinna kohvik sisse seatud. Meile pakutigi kitsepiimaga kohvi ja juustu degusteerida. Minu jaoks vängevõitu, aga kahtlemata südamega tehtud.

DSC_0666

Meie jaoks oli see koht tõesti pigem silmaringi avardav, aga ka seda on vaja. Kokkuvõtvalt minu jaoks: ei ole vaja teab mis uhkeid tingimusi (vähemalt Saksamaal), et elada, toota ja töödelda, lisaks veel turismist lisa teenida. Tänapäeva lastele muide ongi vaja puust ja punaseks teha ja näidata, missugused põllumajandusloomad välja näevad, kuidas elavad ja mida nende toodanguga teha saab. Ka Eestis. Nutikas pere saab end ära elatada ka piiratud ressursi tingimustes, olles seejuures silmnähtavalt rahul ja õnnelik. Mitte nii nutikas inimene võib lõputult kurta ka paremates oludes.

Juba uus aasta?

Võib vist nii pealkirjastada küll, kui viimase postituse kuupäeva vaadata. Jutustada oleks paljugi, aga ei hakka. Aega ikka veel ei ole. Miks ma siis kirjutan? Eks ikka reklaamiks. Homme Viljandis Sakala keskuses superhuvitav üritus: “Globaalpohmelus ja kohalik toit ehk, kuidas keerulistel aegadel söönuks saada

Selle ürituse raames on ka taluturg, kella 13.00-14.30. Väga põnev kaubavalik, paremik üle Eesti. Loomulikult ka minu sõir, teen ka ürdivõid ja kaasas on mõni purk gheed, mis on minu jaoks uus toode.

Niisiis, läheb tänane õhtu ja (hommiku)poole ööd töö tähe all.

Aga, kui… tuleks maale?

Usun, et nii mõnigi linnainimene on sellise mõttega mänginud. Mis siis, kui koliks maale elama? Paraku ei ole see ka teoorias väga lihtne, praktikast rääkimata. Kes ise pole maal elanud, see ju tegelikult ei tea, mis ees ootab.

See oli nüüd sissejuhatus, selleks et jõuda pakkumiseni. Tulge proovige järele!

Tunnistan ausalt, et mul on oma huvi ka kõvasti mängus. Lihtsalt ei jõua kõigega toime tulla. Praegu on maja vaid minu päralt ja koos sellega ka tööd. Loomulikult käib abilisi, kuid sellest ei piisa.

Täpsustan tingimusi: Võimalik kasutada ühte tuba, tegelikult isegi kahte, kui vaja. Ühisruumid on elutuba, köök, vannituba, WC. Mina ise loomulikult elan ka siin. Reeglid on minult. Kõige olulisem: tuleb osaleda talutöödes.

Oodatud on maaelust huvitatud inimene ( või paar), lapsi paraku väga ei tahaks, kuna kooliealine ju nagunii tulla ei saaks, aga nooremad tekitavad tahes tahtmata ka mulle lisakoormust ja lisakoormus on absoluutselt viimane asi, mida vajan. Niisiis üks või kaks lasteta inimest. Periood teie valikul, kuid mitte alla kahe nädala. Huvilised, võtke ühendust!