Molu vasikas ja Pikavere talgud

Tänane hommik algas üllatusega, vara tõusnud Artur äratas mind uudisega, et Molul on vasikas. Ega ei jäänudki muud üle, kui ka tõusta ja asja uurida. Nagu lisatud pildilt näha, oli uudishimulikke kohal rohkemgi.

Sündinud tore pullike, kes jootmise ajal osutus erakordselt aplaks elukaks. Tavaliselt vastsündinud vasikas oma piimaportsu kohe ära juua ei jõua, tema, aga küll.
Päev jätkus traditsioonilise Pikavere küla talgupäevaga. Sedakorda siis alustasime Saari mäelt aiaäärte riisumisega.

Mehed saagisid tänava äärest puid vähemaks. Pildil väike arupidamine, mida ja kuidas teha.

Samuti sai võsa vähemaks võetud. Urmas teritab ketast, Karin tassimisega ametis.


Lõpetasime palvemaja juures, kus pole enam suuri puid ja selle tõttu polnudki eriti palju riisuda.
Õhtul toimus ka Pikavere Küla Seltsi üldkoosolek.

Tõeliselt mõnus on selline koos toimetamine ja oma küla tunne.
Panen kõik tänased pildid lingina pildigaleriisse.

Päikesetormist ja mahetalust

Ei kuulu just maailmalõpu uskujate hulka, ent ennustus päikesetormist paneb ometi mõtlema. Et kuidas toime tulla ja mis on oluline. Kõige olulisem on muidugi vesi, siis toit, küte jne. Praegu pole meie talul salvkaevu, külas küll mõned on. Ilma vooluta ju puurkaevust pumbata ei saa. Äkki oleks mõttekas elektrigeneraator soetada? Seda läheks ka ilma katastroofita majapidamises vaja. Mis toitu puutub, siis on asjad küll päris hästi: piim ja piimatooted, liha, munad, kartul, köögivili, marjad, mahlad jne. on ju kõik endal olemas. Sellistel mõtisklustel tunnen alati rõõmu, et olen viitsinud kõige sellega mässata. Samas tekitab masendust mõte, et äkki investeeringud traktori haakeriistadesse ei olegi kõige parem idee. Selle raha eest saaks päris mitu hobust koos varustusega, oleksid pisut sõltumatumad maailmaturust ja nafta olemasolust. Igatahes hädaolukorras jätkuks siin ruumi rohkematele, kui oma perele.

Kodujuust

Täna tegin selle hooaja esimese kodujuustu. Kirjeldan siin, kuidas mina seda teen. Piim tuleb soojendada 22-24 kraadini, lisada starter, minul pett. Lasta seista potis kaane all 24 tundi.Selle aja jooksul on tekkinud tugev kalgend. Kalgendit tuleb soojendada aeglaselt umbes 55-65 kraadini. Segan siis, kui juba natuke on soojenenud ja vadakut hakkab eralduma. Segada tuleb rahulikult, mida vähem rapsida, seda suuremad tükid jäävad. Kuumutamine võiks kesta umbes tunni. Elektripliidil sobib valida 3 kuumusaste, puupliidil tagumine plaat. Kodujuust on valmis, kui tükid on parajalt kõvad. Üle kuumutada ei või, muidu läheb kuivaks ja teraliseks. Valmis kodujuust valada marliga vooderdatud sõelale ja nõrutada paar minutit, siis loputada koos marliga paar-kolm korda külmas vees ja nõrutada veel paar minutit. Mina segasin sedakorda natukese meresoolaga ja panin karpi. Tuli väga hea!

Kevadtööd

Kevad on nii jõudsalt edasi läinud, et lumemägede asemel on äkki kevadtöödega kiireks läinud. Põllud on juba kõvad ja tolmavad. Meie suure eelmisel aastal uuendatud Naissoo põllu ülevaatusel selgus, et metssead ei olnud põldu rahule jätnud. Minu teada ründavad nad vana sööti, igatahes meil see ei kehti. Suurte tükkide asemel on siiski songitud justnagu ridasid pidi. Jorma avastas ka seaduspärasuse: nad on maha niidetud ädala kaari mööda läinud. Igatahes pani see fakti ette, et midagi tuleb kiiresti ette võtta. Sai siis traktorile taha monteeritud (kuidas, seda ma parem ei kirjelda) äke, mis algselt oli vana kultivaatori küljes. Jorma tõmbas äkkega põllu üle, vähemalt hullemad kohad. Toomas oli nõus suurt põllurulli laenama, sinna sai veel vesi ka sisse lastud ja Jorma rullis põllu üle. Täna korjasid poisid koos mõne sõbraga terve päeva väikseid kive, mis eelmisel aastal maha jäid. Kive jätkub veel homsekski. Tulemus on igatahes vaeva väärt.
Kartulimaa sai ka eile tänu Matile kultiveeritud ja mina panin maha esimesed porgandi, redise, tilli, salati ja sibulaseemned. Igaks juhuks kohe katteloori alla, ehk on tulemus kiirem. Istutasin ümber ka välja veninud tomatitaimed, nagu kogemus näitab, saab neist veel asja küllalt. Sellised siis:

Loomade ülevaatusel selgus, et Poiss ja Bjuuti lõbustasid end noorte puude ümber pandud võrkude eemaldamisega. Poiss jäi teolt vahele.

Muide, kõik pullikesed on Poisid. Nende kahe näolt peegeldub igatahes siiras üllatus minu ilmumisest. Ei jäänud muud üle, kui karjus nii palju edasi tõsta, et puukesed sinna taha jääksid.
Limusiinid käitusid teisel karjamaal viisakalt.

Kirjutan siin, sest toorjuust nõrgub ja tahan selle täna valmis saada. Toorjuust sai Lapimaal soomlastelt ülikiitvaid hinnanguid, huvitav, kas ka eestlased arvavad samuti?

Majandustegevuse register

Kontrollisin lõpuks, kas minu taotluse kohaselt on mind Majandustegevuse registrisse kantud ja selgub, et juba ammu. Registreeringu number on KJK040509, Sepa talus võin müüa tervet rida toidukaupu, millest olulisemad on muidugi piimatooted, samuti valmistada kondiitri- ja pagaritooteid jne. Uurisin pisut ka majutuse teemat ja selgub, et registreering pole nõutav ekstreemsetes tingimustes majutamiseks. Nii, et tere tulemast mu telki ja lakka! Üsna segaseks jäi giidinduse teema: giid-praktikuks atesteerimisel peaks tööandja tõestama töötamist aasta jooksul. Aga, kui oled ise enda tööandja? Ja kuidas see aasta siis ilma igasuguse paberita võib? Igatahes ei ole mõtet majandustegevuse registrist otsida ei majutust ega giiditeenust, see aga ei tähenda, et neid osutada ei võiks. Jälle pisut targem.

Kevadest

Olin neljapäeval tööpäevast nii väsinud, et võtsin fotoka ja läksin jalutama. Pildistasin seda, mis tundus jäädvustamist väärivat, näiteks:

“Pingil istumine keelatud”
Igakevadine vaatepilt Pikaveres.

Ural tuleb samuti kevad, isegi kiirem, kui Pikaveres. Kui mu lehmad seda näeks:

Panen siia nüüd võrdluseks kaks kiviaia pilti. Esimesel on võsast välja raiutud taastamata kiviaed, teisel taastatud kiviaed. Muide, võsast välja raiumata aia pilti pole mingit mõtet panna, midagi poleks näha:)

Ja nüüd siis taastatud aed ka:

Demo Farmi külalised Lätist

Eile oli meil tihe päev, valmistusime suurt lätlaste gruppi vastu võtma. Poisid aitasid maja ümbrust koristada ja mina küpsetasin koduleiba. Päeva muutis veel põnevamaks see, et lõpuks poegis meie vapiloom maatõugu lehm Trulla. Tal on kena väike lehmvasikas, isa on Toomas ja vasikas on täitsa limusiini moodi. Panen pildi ka. Tahtsin poegimist jäädvustada, aga jäin kaks minutit hiljaks.

Selline on siis kaks minutit tagasi sündinud vasikas.

Läti grupp pidi Pikaveres olema kell 18.00, palusin Silvilt, et keegi palvemaja tutvustaks. Silvi ei saanud ise tulla, aga Kalju rääkis väga hästi, lätlaste küsimused ei tahtnudki lõppeda. Kolisime ka võileivad ja kohvi palvemajja, kuna minu kööki ei oleks nii palju inimesi mahtunud ja mäe peal oli väga tuuline. Nii, et kõigepealt rääkisin palvemaja poole minnes meie külaseltsist ja ühistegevusest, siis rääkis Kalju palvemajast. Kohvipausi ajal tutvustasin mina oma talu. Jorma ja Artur olid ka kenasti olemas, aitasid asju tassida ja olid kenad. Peale palvemaja näitasin külalistele oma loomi, kaasa arvatud Trullat lapsukesega. Limusiinid läksid kohe kaugemale, kui nii palju võõraid nägid, aga Molu ja Toomas oleksid üle lätlaste ka kõndinud, et leiba kätte saada. Täielikud turisti loomad. Kahjuks karjamaal pilti ei teinud, panen mõned palvemajas tehtud pildid.

Seisavad Kalju ja läti keele tõlk, kes tegi väga head sünkroontõlget.

Lapimaa reis

Nüüd siis tagasi Lapimaa reisilt. Kirjutan põhjalikult ja panen ka hulga pilte peale seda kui: 1) on vastu võetud Demo Farmi projekti käigus suur bussitäis lätlasi ja 2) käidud ka Keskkonnaameti poollooduslike koosluste taastamise koolitusel.

Põhjalik ülevaade koos piltidega Projektid-Julge unistada-Lapimaa reis

Karjaajamine

Karjalaskepäev oli küll 1. aprillil, kuna meie loomad on aastaringselt väljas, polnud sel päeval midagi teistmoodi. Täna võtsime käsile karjaajamise päeva ja eraldasime lihakarja lüpsikarjast. Lüpsilehmade juurde jäid ka kõik pullid eesotsas vana Toomasega. Ei ole vaja praegu suguelu elada! Vasikad sünnivad muidu liiga vara, kui lumi alles maas. Ajamise käigus võtsid poisid “rajalt maha” ka viimatisündinud limusiinivasika: Lontu väikese tütrekese. Tema sai numbrid.
Jorma hoiab vasikat kinni, Arturil numbrid juba pandud.

Keskkonnaameti kontroll

Täna käis Keskkonnaameti kontroll Ura maastikukaitseala taastamist üle vaatamas/mõõtmas. Õnneks ilm päris hulluks ei keeranud, kuigi lubas tormi. Ural on praegu nii palju vett kraavides ja lohkudes, et minul andis oma lühikeste kummikutega liikuda. Mõõtmise tulemusena selgus, et tehtud on 1,6ha, mida on pisut rohkem, kui ma julgesin loota. Pildil mõõtmisprotsess GPS seadmega.