Elukvaliteet 2011

Sepa mahetalu läheb Tartusse messile 25.-27.11.2011. Olen seda juba eelnevaltki maininud. Kutsutud olid küll algselt kanad, aga sokutasime oma toidukauba ka sisse. Nüüd pakuti tasuta messikutseid. Siit üleskutse klientidele ja huvilistele: võtke ühendust, kui on huvi messile minna.

Advertisements

Keskkonnateemalised õppemängud

Täna jõudsid tallu viis keskkonnateemalist õppemängu. Mängud on koostatud Demo Farmi projekti raames ja mõeldud alates 6 aastastele lastele. Mängida saab korraga alates kahest lapsest. Kõige rohkem kuni 25 osalejat, seda ühel mängul, ülejäänutel maksimum arv 4-8 last, oleneb mängust.
Lühikirjeldused:
“Toitumisahel”
Kuni 25 last. Mängu eesmärk on edendada arusaama, et looduses on kõik taimed ja loomad omavahel seotud ja mistahes sekkumine võib selle tasakaalu rikkuda.
“Jalutuskäik metsaserval”
2-4 last alates 6 a. Mängija liigub oma nupuga mängulaual ja kohtab erinevaid taimi ja loomi. Kokku 30 taime ja looma.
“Jalautuskäik niidul”
2-4 last alates 6 a. Mängija liigub oma nupuga mängulaual ja kohtab erinevaid taimi ja loomi. Kokku 30 taime ja looma.
“Agro”
Mängida saavad 2,3,4,6 või 8 mängijat. Mängu eesmärk on välja selgitada, millised kahjurputukad ja umbrohud võivad põllusaagile kahju tekitada, milles see kahju väljendub ja kuidas on võimalik kahjurputukaid ning umbrohtu tõrjuda. Sobib ka täiskasvanutele.
“Kartulivõtmine”
2-6 mängijat alates 6 a. Kõik osalejad on põllumehed, kes suve lõpus võtavad kartuleid. Mängu kaüigus saab selgeks, mis võis kartulisaaki väiksemaks jätta, õpitakse selgeks kartuli kahjurid. Mäng lõpeb, kui kõik kartulid on võetud.
Mulle tundub, et need saabunud mängud annavad tõuke talus perekülastuste välja reklaamimiseks. Vaadata on ju ka võimalik, nii talu, kui küla ja kaasa osta ning kohapeal tarbida talutooteid. Järgmiseks suveks mõtlen asja lõplikult enda jaoks läbi. Seni aga, kui keegi huvi tunneb, andke märku.

Uus traktorist

Asi algas sellest, et Jorma võttis meie igavleva karjakoera tarktoriga metsa kaasa. Berryle hakkas traktor väga meeldima. Nüüd on nii, et kui Jorma traktori käima paneb ja ukse lahti teeb, on Berry kohe sees ja soovib sõita.

Üles saab ta ise ja väga kiiresti: kõigepealt hüppab astmelauale ja siis jookseb mööda rehvi üles. Eks iga põllumees tea, kui raske on traktoristi leida, eriti kui masin vana logu on. Meie Berry igatahes on täis tööindu, tõsi küll, ilma Jormata pole teda suuremate tööde juurde veel usaldanud, ikkagi õpipoiss …irw

Oktoobrikuu

Uskumatult soe sügis. Meil on olnud ainult üks õrn öökülm, sedagi ei teaks, kui kõrvitsa lehed poleks olnud ära võetud. Täna nägin huvitavat vaatepilti: seened

Berry oli kaasas (Naissoos) ja andis oma parima, et ma ei saaks seeni pildistada. Tegin siis temast endast ka pilti, kui ta hetkeks paigal oli.

Jõudsime Jormaga lõpuks järeldusele, kus ja kuidas limusiinid talvituvad. Teooria on paigas, nüüd vaja veel praktiliselt teostada. Päeva teises pooles istutasin vaarikaid. Meie kunagised vaarikad läksid moehaiguse multši nahka. Oleks võinud loogiliselt aru saada, et vaarikavõrsed läbi paksu multši ei tungi. Nüüd on asi lõpuks nii kaugel, et maa on enam-vähem ette valmistatud. See tähendab eelkultuur oli sobiv ja valdava osa valmis maast kaevasin omaenese väikeste kätega läbi, võtsin umbrohujuurikad välja ja vedasin sõnniku peale ja kaevasin uuesti läbi. Paar meetrit kaevas üks Irta poiss ka. Kahjuks on mu enda poistega nii, et neil mõlemal hakkab juba siis halb, kui ma aiatöödest räägin.Jorma täna siiski kaevas järgmise aasta ürtide maad. Tegi poole tunniga nii palju, kui mina kolme tunniga ja siis kurtis, et selg on märg ja kurk jäi momentaalselt haigeks… Mis teha. Igatahes istutasin valdava osa vähestest selleks sügiseks soetatud vaarikatest maha. Nööri järgi. Seda tegi viimati mu isa, ma ise olen siiani vabamaid vorme eelistanud.

Eesmärk on maa lõpuni istudada rida vaarikaid ja kaks rida maasikaid. Jogurti jaoks on ju marju vaja ja ega ma osta küll ei raatsi, ise elan maal. Leiaks ainult kedagi appi, kes oleks nõus ka maad kaevama ja sõnnikut vedama. Vahest tuletan oma arsti sõnu meelde, et protees on elamiseks, mitte kangelastegudeks. Ei oskagi seisukohta võtta, kas maakaevamine liigitub ühe või teise alla.
Panen siia veel ühe mitte eriti tavalise pildi: peiulill oktoobri teises pooles.

Toidust

Lõpuks on hakatud avalikult rääkima sellest, mis ometigi nii lihtne ja loogiline. Tuleb süüa naturaalset toitu, kõik need vahepeal üles kiidetud margariinid ja light tooted on paras jama. Mõned aastad tagasi kaotasin paar piimaklienti, kellel perearst oli kolesterooli pärast ehtsa piima ära keelanud. Üks neist hakkas nüüd uuesti tellima. Oh aegu, oh kombeid, kõik muutub. Ehk terve mõistuse võidukäik toitumise vallas jätkub. Lisan siia pildi oma talupoja õhtusöögist.

Poest ostetud on sool, suhkur, jahu, majonees, pipar ja loorber, aha jaa, õlu ikka ka. Õlu on kastmes. Ülejäänud kõik enda kasvatatud: liha, kartul, peet, porgand, tomat, küüslauk
Lisan Pärnu Postimehe artikli lingi, mis minu tõekspidamistega hästi haakub.
 http://pluss.parnupostimees.ee/606978/toit-voib-teha-terveks-ja-haigeks/

Vasikad jälle kodus

Tänase päeva hommikukohvi joon alles nüüd. Selle eest on meie kolm jooksikut jälle kodus tagasi. Suur tänu Antsule, kes helistas ja teada andis, kus loomad on. Arvasin eile isegi, et vaevalt nad väga kaugel on, kui pikali heidavad, siis ju eriti kaugele ei paista. Igatahes saime nad Jormaga lõpuks koju. Olid järjega Antsu karja juures ja kõige keerulisem oli neid Antsu karjusest välja saada. Panin küll nööri maha, aga nemad ikka kartsid. Lõpuks tuli kõige noorem leivaga meelitades üle nööri, edasi teised juba lihtsalt sai järgi ajada. Vahepeal oli veel natuke jagelemist meie suure Poisiga, kes suvel Antsule müüa sai, ta oli koos lehmadega ja arvas, et võiks ka vanasse koju tagasi tulla. Oli suuremaks kasvanud ja uhke kaelarihma saanud, aga tegi ikka sellist natuke naljakat peenikest häält. Ajasin ta tema uue karja juurde tagasi ja probleem oli lahendatud. Meie oma karjusesse vasikate sisseajamine läks lihtsalt, must pull kohe tahtis minna ja teised läksid järgi. Panen nüüd paar värskemat pilti meie jooksikutest.

Esiplaanil must Poiss on Molu vasikas.

See nina kuulub Leedi vasikale, kah Poiss. Tema on viimane , see tähendab kõige noorem. Tal piima joomine kõige paremini veel meeles, tuleb ligi ja loodab saada. Nüüd harjutan leiva ja jahuga, et metsikuks ei muutuks. Talveks on natuke rammusamaks ka vaja saada.

Kõige viimane vasikas on Totu, tema on seltskonna ainus tüdruk ja Trulla vasikas. Nime sai käitumise põhjal. Olen aru saanud, et maatõugu loomad ja intelligentsus ei käi kokku. Totu on passi järgi tegelikult limusiin, sest isa on limusiini pull. Temast saab ammlehm ja läheb limusiinide karja hulka.

Vaatan, et mobiilifotode kvaliteet isegi kannatab lehele panekut. Ainult siseruumis ei tule midagi, sest pole ju välklampi.

Vasikad jooksus

Mõni päev kohe on selline, et kõik veab viltu. Nagu näiteks täna. Hommikul läks presskannu klaaskann katki, lihtsalt põhi tuli alt ära. Edasi helistas Maia, et meie must vasikas on aia taga. Ajasin Jorma uuesti üles, sest ise pidin lüpsma minema. Väikese hääle tõstmise järel läks Jorma ja ajas vasika tagasi. Siis ei tulnud üks ports võid välja, vahest juhtub ka nii. Edasi ei saanud üht klienti kätte ja olin unustanud, et algab koolivaheaeg. Huvitav, et piisas poolest aastast eemalolekust koolist ja juba olin unustanud, et vaheajad üldse olemas on, nende alguse ajast rääkimata. Ostsin Kanpolist uue presskannu sisu ja väga kindlameelselt ei tahtnud ostutšekki (miks see oluline on, võite juba arvata). Vähemalt koju sain suht varakult. Ja kuna vasikatega oli juba probleeme olnud, tegime ära ettevalmistused, et nad eesõue tagasi tuua. Ja oh üllatust, neile järgi minnes selgus, et vasikad on kadunud. Otsisime poolteist tundi ja ei midagi. Õhtune lüpsiaeg juba tuli ja piimajahutaja pesemine enne seda veel vaja ära jõuda. Niisiis jätkame vasikate otsinguid homme. Panen siia pildi, see on küll mõned kuud vana, aga nad on ikka sama värvi vähemalt.

Tagaotsitavad: kokku kolm vasikat, kaks punast ja üks must. Kohalikud, kes neid loomi märkavad võiksid helistada telefonil: 56659135 ja teada anda.

Kuidas teha jogurtit

Täispiima asemel kasutan kooritud piima ehk lõssi. Muidu jääb liiga rasvane. Piima kuumutan 80 kraadini ja jahutan siis kiiresti külmaveevannis 42 kraadini. Tähelepanu: piima mitte põhja kõrvetada, kasutada madalat kuumust, parim on puupliit. Temperatuuri mõõtmiseks on vaja soetada veetermomeeter. 42 kraadilisele piimale lisan starterkultuuri. Esimeseks starteriks sobib väga hästi Gefiluse maitsestamata jogurt. Jogurti bakter on erinev sellest, mis paneb tööle hapupiima, üks on mesofiilne (madalat temeratuuri taluv) ja teine termofiilne (kõrget temperatuuri taluv -jogurti kultuur). Seega ei ole mõtet petiga jogurtit teha, ega hapukoore toorainet üle 25 kraadi kuumaks jätta. Peale õige starteri lisamist jätan jogurti 4- 8 tunniks ühtlasele temperatuurile seisma. Mina kasutan selleks kasukat. Loomulikult on kasuka sees kaanega suletud pott. Peale seismist on potis kalgendunud piim, segades ei tohi see venida, vaid peab olema lahti segatav, sarnane hapupiimale. Jogurti segan lahti miksriga, et tükke ei jääks. Maitsestamiseks sobivad toormoosid, paremad keedumoosid, puuviljatükid. Jogurt säilib nädala, toormoosiga võib säilivusaega lühendada kuue päevani. Jogurti omapära on see, et soojas muutub ta vedelamaks ja külmas uuesti paksemaks. Hea säilivuse huvides peab jogurtit hoidma temperatuuril 2-6 kraadi C. Parim on jogurt 2-3 päeval peale valmistamist. Head valmistamist!

Kärntõbi

Täna õhtul lüpsma minnes tabas mind jälle üllatus. Õigupoolest juba hommikul olin hämmingus, sest leidsin rehe alt kana pesast nelja ära söödud muna jäänused, mis nägid välja erinevad nendest, kui kanad ise vahest mune söövad. Õhtul saabus asjasse selgus, kui rehe all oli kährik. Puges jahukirstu ja seina vahele ja seekord kutsusin küll Jorma, kes eluka maha lõi. Üsna poolpaljas oli. Eelmisest rebase külaskäigust (mis rebasele ka halvasti lõppes) sai meie karjakoer Berry kärntõve. Käisime temaga Halveti kliinikus ja ostsime välja rohud ca 50€ eest. Nüüd on esimesest rohu panekust peaaegu kaks nädalat möödas ja koer on hakanud end pisut vähem kraapima. Asi näeb iseenesest välja nii, et pea peale tuli kärn, mis sügeles ja kratsimise tulemusel oli peas verine auk. Käega katsudes oli tunda, et edasi on naha peal veel kõrgemaid kärnu. Katkisi kohti näha rohkem ei olnud. Samas sügas koer ennast kõhu alt ja mujaltki, nii et ei suutnud lõpetada. Eriti hulluks läks asi teisel päeval peale rohu peale määrimist. Käisime nädala pärast igaks juhuks uuesti kliinikus ülevaatusel ja siis Arne lohutas, et veel nädala pärast peaks hakkama üle minema. Kolme nädala pärast esimesest määrimisest tuleb teist korda rohtu peale määrida. Huvitav oleks teada, kas meie koer ikka saab siis terveks, rehe all on ju värske nakkus. Loodan parimat, sest haigus on väga kole ja piinarikas. Seoses vahejuhtumiga enne õhtust lüpsi, venis lüpsi algus jälle pikemaks. Meie lehmad Molu ja Trulla on väga distsiplineeritud, ootavad aia taga ja tulevad kohe lauta, kui aiaauk lahti teha ja neid kutsuda. Seevastu Leedi, kes niigi jääb viimaseks, käitub täiesti vastutustundetult ja ei vaevu ka kutsumise peale tulema. Täna oli juba täiesti pime, kui järg temani jõudis ja mina olin sunnitud taskulambil patareisid vahetama, et lehm karjamaalt üles leida. Seisis teine rahulikult puu alla ja ei teinud väljagi, et peaks tulema hakkama.

Viies kontroll

Täna käis veterinaar- ja toiduameti kontroll teavitatud kodukööki kontrollimas. Kaasas oli veel üks kontroll, kes vaatas üle maatõugu lehmad. Ja veel üks inimene veterinaar- ja toiduametist. Ehmatasin hommikul üsna ära, kui kolme inimest nägin. Koduköögis toidu tootmise kohta tehti ettekirjutused: 1. tuleb hakata tooraine ja valmistoodangu arvestust pidama 2. tuleb enesekontrolliplaani täiendada tehnoloogilisele kaardile iseloomuliku ainete koguse ära märkimisega, ka oli seal kirjas “säilib minimaalselt” õige on “säilib maksimaalselt” (muus osas sobis!) ja teha korralikud etiketid, kus on ka koostisosade protsendid peal. Laborisse läks sõiraproov ja uhteproov (puhtuse proov) võeti köögikombainist. Kui see ei sobi, on süüdi nõudepesumasin. Köögi puhtus oli rahuldav ja esitasin veeproovi, tervisetõendi ning toiduhügieeni koolituse tõendi. Toredad ametnikud olid, vajadusel saan neilt nõu küsida.