Miks kaubaring pooleli jäi

Nagu eelmises postituses öeldud, sõitis Artur kes on minu noorem poeg. Mina startisin varahommikul Tartusse. Artur jõudis piima Sandrale ära viia ja siis tekkis tõrge, ta ei saanud Kadrit kohe kätte. Õnneks see teda veel ei heidutanud, ta jõudis teatri juurde ja Delia sai munad kenasti kätte. Kuna Ott oli proovis, mida Artur ei teadnud, siis helistas ta teisel numbril Triinule ja sai juhised viia asjad teatri valvelauda. Arturi sõnade kohaselt oli ilm väga halb ja ta kõndis kaks tiiru ümber teatri, katsus üht lukus ust ja lahkus lubadusega enam mitte kunagi kaubaringi sõita. Kahjuks ei lahkunud ta järgmise kliendi suunas, vaid koju. Tunnistan, et ka mulle valmistas probleemi selle valvelaua leidmine, aga ma vähemalt teadsin, kus ta asuma peab. Uksel on ju silt “Ametikäik” ja see väga sisse astuma ei kutsu. Õnneks olid vähemalt lehmad lüpstud, kui ma pool tundi tagasi koju jõudsin ja ka toit valmis. Homme toon puudu jäänud asjad ära, Artur lubas hommikul lüpsta ja siis pean jõudma Viljandi kaubad valmis. Enesetapuks on muidugi kergemaid viise, aga mis teha, kui ma juba surnuks töötamise olen valinud.

Advertisements

Homme Tartus

Maamajanduse Infokeskus korraldab Tartus Antoniuse Gildi ruumides teemapäeva “Kohaliku toidu võrgustikud”. Kuna olen kutsutute hulgas ja ei jäta selliseid kohtumisi naljalt vahele, siis mina lähen Tartusse ja kaubaringi sõidab minu noorem poeg Artur. Loodetavasti laabub tal kõik kenasti, tellijad on ka kindlasti mõistvad, ma loodan. Tartusse viin kaasa sinna tellitud sõira ja ilmselt ka natuke degusteerimiseks. Ise pean end ikka tootjaks rohkem ,kui turustajaks ja ju ma sellelt positsioonilt ka sinna lähen. Osalejatest tunnen Viljandi inimesi, Tartu taluturu eestvedajat ja Eha. On väga põnev teada saada, kes, kus ja kuidas toimetab. Kolmapäeval teen Viljandi tellimusi ja tegelen mingil määral ka saabuva lihaga, neljapäev on Viljandi päev ja reede jälle Pärnu kaubaring. Ilmselt ei saa arugi, kui nädal läbi on.

Uus mullikas

Kelle nimi on Pamela, on suurt kasvu ja paljutõotav loom. Iseloom on pisut ergem, kui Sofial, aga taltsas koduloom on ta küll. Lasin kohe järgmisel päeval peale toomist koos teistega õue, ta ei tahtnud kellegagi jõudu katsuda (erinevalt Sofiast, kes pool päeva klaaris, mis positsioonil ta karjas on ja lõpuks ilmselt Molu käest tappa sai), vaid oli kõigiga sõbralik. Esimesel õhtul tuli lauta ka ilusti ja sai aru, kuhu kohale minema peab. Eile jäi ta aga viimaseks ja lauta tuleku asemel läks karjamaale tagasi. Üsna pime oli juba ja mina sumpasin tükk aega lumes, et teda lauta ajada. Lõpuks sain aru, et pole mõtet, tema oma nelja pika jalaga on iga kell kiirem, kui mina. Kutsusin siis Berry appi ja asi muutus paugupealt: Berry ajas Pamela üsna kiiresti õue lauda ette. Seal arvas Pamela, et tema küll koerale ei allu ja ähvardas Berry maha lüüa (sarvedega). Mulle ta õnneks ikka allus ja läks lauta ka, mõtlesin küll, kui kinni panin, et kas saan sarvega, aga inimest Pamela lüüa ei kavatsenud. Igatahes tõestas Berry, et on ikka asja eest tallu soetatud, ilma temata oleks mullikas välja jäänud.

Meeldetuletused Viljandisse

1.03.2012 lähen Viljandisse ja tellimused oleks pidanud eile koos olema. Kuna märkimisväärne osa “vanu” kliente ei olnud tellinud, siis otsustasin meeldetuletused saata. Enda rahustuseks (kuna mulle ei meeldi midagi peale suruda) mõtlesin, et kui seekord ei tellita, siis järgmine kord meeldetuletust ei saada. Need, kes esimest korda eelmisel korral tellisid võivad rahulikult mitte reageerida, kui nad rohkem minu kaupa ei taha. Iga kord meelde tuletama ei hakka. Samas on võimalik märku anda, kas meeldetuletus oli asjakohane, või häiris. Teen siis järeldused.

Veiselihast

Pull sai täna tapetud, liha toome ära kolmapäeval. Püüame neljapäevaks nii palju tükeldada, et Viljandi inimesed ikkagi 1.03.12 tellitud liha kätte saaksid. Pärnusse pigem tooks teisipäeval 6.03.12 . Kõige parem on veiseliha peale 28 päevast laagerdumist 1-2 kraadi juures. Kahjuks ei ole meil nii ideaalseid tingimusi. Hakklihale ei tee see muidugi midagi, kui ka vähem seisnud on, aga praetükid pehmenevad paremini, kui on kauem seisnud. Tellida võib, siis oskan enam-vähem arvestada. Olen mõelnud ka puljongi keetmisest, kontidega tuleb ju ka midagi ette võtta. Ka mul endal pole aega, et head kaua keenud puljongit supi jaoks teha. Niisiis mõtlesin, et keedaks suurema potiga ja paneks karpidega sügavkülma. Keeta tuleb muidugi kaua, et tekiks enam-vähem konsentraat. Huvitav, kas keegi oleks veel sellisest puljongist huvitatud?

Pilte kommentaaridega

Olen siin ikka pildistanud, kui midagi põnevat on. Panen need nüüd suht korraga ja kokku.

Kõigepealt lindudest: Linnumajas käib meil arvukalt tihaseid, varblasi, leevikesi ja veel linde, keda me ei tunne.

Lisaks neile käivad meil iga päev söömas  põldpüüd ehk nurmkanad.

Päris kanad on terve talve nautinud lehmakütet, noored kuked kasutavad ka jalasoojendust.

Karjakoer Berry naudib kassijahti, siin on ta kanaredelit kasutades aknalauale roninud, et lae alla pugenud Jussi kätte saada.

Tööst vaba aega sisustab meie Berry nii:

Ja veel: arvake ära, kelle voodi see on?

Terve päev loomavedu

Asjad olid juba plaanitud, kui ootamatult selgus, et Jormat pole kaks nädalat. Sellist asja poleks muidugi juhtunud, kui ma suudaks talle normaalselt maksta, tööd teeb ta ju talus iga päev , aga tasu… Niisis Jormat pole, selle eest on Artur just praegu kodus ja Mairot on ka abiks. Vedasime terve päeva loomi, kui juba rendikäru võetud, tuli kasutada. Kõigepealt viisime Totu Naissoosse limusiinide juurde, tema kuulub sinna karja ja saab ükskord ammlehmaks. Näo poolest on ta küll maatõu moodi (emasse) aga taguots on jälle täitsa limusiini moodi (isasse). Igatahes jäi Totu täitsa rahulikult maha, tundus, et loomad veel mäletasid üksteist, suvel nad ju olid koos ka. Tunduvalt kurvem sõit oli Poisil, kes läks Märjamaa Lihatööstusesse. Kahjuks on elu selline. Pool lihast toome järgmisel nädalal koju ja laseme veel laagerduda. Sellest hiljem täpsemalt. Tunduvalt rõõmsam sõit oli veel, tõime Ahastest mullika ära. Selgus, et tema nimi on Pamela. Mõtlesin küll algul, et see ei kõlba, aga las ta siis olla pealegi. Pamela läheb homme koos teistega välja. Kohanemine peaks kiiresti minema, Sofiat ta ju tunneb.Nüüd on õhtu ja mina üsna väsinud.

Koorelahutaja

On kohale jõudnud. Otsustasin tellida Minifarmist vene koorelahutaja, kuna see on viis korda odavam, kui umbes sama võimsusega austria oma ja raha mul teadupärast pole. Nii, et las teenib see vene masin end kõigepealt tasa. Praegu olen igatahes rahul, lärmi ei löö, vibrat sees ei ole ja koor ning lõss voolavad kenasti eraldi välja. Kokku panekul oli abi ka koolitusel nähtust, pass küll üsna kehvade piltidega. Aga masin ise on selline:

Suuremasse potti läheb lõss, sealt on lihtsalt üks ämbritäis juba ära kallatud.

 

Veiseliha eeltellimine

Meil on plaanis saata Märjamaa mahetapamajja üks EHF pullike. EHF tähendab, et mitte lihaveis, vaid tavaline kirju. Lihtsalt tema on ainsana oma vajaliku suuruse saavutanud. Lihaveise pullid on nooremad ja väiksemad, neid ei raatsi saata. Mõtlesin, et jätan endale pool pulli ja teise poole müün lihatööstusele, aga siis mõtlesin, et võiks ju enne küsida. Kui inimeste ostuhuvi suur on, siis äkki tuleb ikka terve pulli lihakeha koju tagasi võtta. Hinnad ei tule mitte sõbralikud, vaid pigem mahedad. Liha alates 6€/kg kuni … ei oska praegu ülemist piiri panna, pean vaatama, mis sisefilee maksab. Hakkliha 5,50€/kg. Osta saab ka paari kilo kaupa. Niisiis, andke märku kas on huvi ja mis kogusele umbes.

Pakkumine kehtib nii Pärnus, kui Viljandis.

Tervisest ja imerohust

Küsisin Riina käest luba, kas võin selle postituse teha ja ta arvas, et on valmis rohkem imerohtu tegema küll. Mis see siis on? Kõigepealt olgu ära öeldud, et see kole haigus, mis meil Jormaga korraga oli, ei oleks lasknud meil oma igapäevaseid asju ära teha, sest oli liiga raske. Iga kord, kui oli vaja lüpsma minna, või Jormal välja loomi söötma, tarbisime imerohtu. Kui tervis juba parem oli, aga väsimus poolmagamata öödest tahtis rajalt maha võtta, siis tarbisin samuti (oli ju vaja võttegrupi jaoks koristada). Imerohi on muidugi tinglik nimetus, lihtsalt selle pärast, et seda saab nii sisse võtta, kui peale määrida ja, et see aitab ka. Asja põhi on 80 kraadine viin ja sinna on lisatud ca 20 ürti+taruvaik. Nii lihtne see ongi. Kõik on korjatud meie oma puhtast Pikavere loodusest ja Riina poolt armastusega kokku pandud. Selliste asjade puhul on oluline, kes teeb, kust tooraine pärit on ja olen kindel, et ka inimese emotsioonid selle juures. Igatahes on see odavam, kui analooge apteegist osta ja täiesti naturaalne.