Kurtmine külma üle

Kõigepealt tahan kohe väga selgelt välja öelda: ma ei salli külma! Piimajahutaja on rivist väljas, sest mis moodi ta ikka jahutab, kui ümbritsev temperatuur on -20 kraadi. Loomulikult hakkas piim sees hoopis külmuma. See omakorda vabastas mind umbes tund aega kestnud piima villimisest, esimesed 10 minutit purkidesse ja siis lõputu aeg pudelitesse, ikka nii, et kõigepealt lehtriga nii palju, kui läks, siis vajus vaht alla ja tuli uuesti kallata ja lõpuks veel see osa ära rookida, mis vahtu üle voolas. Nüüd tegelen sellega soojas toas ja pudeliomanike hammustamise soov on taandunud. Samas on vaja lõputult mässata väikeste jahutusnõudega, vaadata, et piim jahtuks, segada ja õigel ajal soojemasse tõsta, enne kui külmuma hakkab. Sellest veel hullem on muidugi vaakumi külmumine. Muidugi ei külmu mitte vaakum ise, vaid kondensvesi, mis satub lüpsi ajal vaakumvoolikusse. Üks hommik peksin oma randme haigeks, kui üritasin jääd voolikust välja taguda. Kui liiga palju jääd on, ei hakka pulsaator enam tööle, sest vaakum on nõrk. Otsustasin, et statsionaarse vooliku asemel ostan uue, mida on võimalik peale lüpsi sooja kaasa võtta. Muide need voolikud on kallid. Tõin oma vooliku sahvrisse ja arvasin, et hommikul saan normaalselt lüpsta. Sahvri seina peal näitas termomeeter 6 kraadi. Ometi oli voolik põrandal jääd täis. Selle avastasin ma muidugi alles lüpsi ajal ja olin sunnitud pulsaatoril kunstlikult vaakumit tekitama, et üldse kuidagi lüpsta saaks. Peale seda tõin vooliku tuppa. Piimaruumi põrandale satub nüüd vett, sest Jorma laseb lehmadele kraanist sooja vett ja vesi kipub mööda voolikut põrandale nirisema. Panin mopi ukse alla loiku ja kui seda sealt võtma hakkasin, selgus, et see on põranda külge külmunud. Ja ei saanudki kätte, proovisin puhuriga lahti sulatada ja natukese keeva vee peale kallamisega, ei midagi. Tuleb uus osta või kevadet oodata.
Jorma sulatas eile terve päeva traktorit, sest radikas külmus ja loomad oli vaja ära sööta. Umbes viis tundi külma käes, tulemuseks kaks rulli heina Pikaverre ja null Naissoosse. Helistasin täna Antsule ja palusin Naissoosse limusiinidele heina viia. Ants ütles, et tuleb, kui käima saab. See kõlas, nii, et äkki ei saagi käima. Võtsin siis Atu auto (bensiinimootor) ja läksin Naissosse, et limusiinide karjus nii palju edasi tõsta, et nad ise rullid kätte saaks. Maa on ikka veel osaliselt sula. Õnneks Ants ikkagi tuli ja limusiinidel on nüüd suurte külmade möödumiseni hein olemas. Karjuse panin hoopis nii, et väike metsanurk sees on. Öeldakse, et mets on vaese mehe kasukas. Igatahes on metsas soem, kui Naissoos kuuris, kuhu nad vajadusel minna saavad. Keskpäeval oli päikese käes isegi soe. Muidugi oli abi ka -30 kraadini mõeldud saabastest ja uuest tööjopest. Kahjuks ei jätkunud mul mõistust spordipükse panna ja kintsud on ilmselgelt külma saanud. Iga kord on valus, kui istun.No ikkagi ka neli tundi väljas. Koju jõudes olin väga väsinud ja maja oli ka kütmata, sest Jorma oli terve selle aja lehmadele heina toonud (koos traktori sulatamisega) ja Atu magas! õiglast und. Suutsin puud ära tuua ja panime koos Jormaga lehmad kinni. Selleks ajaks oli Atu ka juba üsna kraps ja käskisin tal süüa teha. Böfstrogonovi retsepti internetist ei leidnud ja nii andsin talle igivana Salme Masso kokaraamatu. tuli välja küll. Pärast saatsin veel lüpsma ka, kuna tundsin, et ei suuda jälle külma kätte minna ja Atu teatas sobivalt, et tal külm ei ole. Ise sisustan vabanenud aega sõira, jäätise ja kurtmisega. Ja veel palun, et pilve läheks! See hoiab kõige hullema ära. Ja homme on jälle uus päev.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s