Munade müük peatatud

Alates 3.04-24.04 Sepa mahetalu mune ei müü. Uusi tellimusi pole mõtet esitada, või ainult alates 24.04.2012 saab kirja panna. Paus on tingitud Maamessi jaoks kauba valmistamisest. Täidan seni laekunud tellimused. Seekord jääb ära ka üks kaubaring: 20.04.2012, see on reede.

Advertisements

Leiname Bossi

See kevad on olnud nii mõneski mõttes ebaedukas ja õnnetu. Loomade poole pealt puudutab see eelkõige limusiine. Esimesena poegis Epu, see oli sama päev, kui mu auto katki läks. Epu üllatas meid ebameeldivalt musta vasikaga. See tähendab, et puhtatõulisel lehmal sündis ristand vasikas. Meil oli karjas vana tõupull Tom ja ilmselt ei olnud ta enam oma ülesannete kõrgusel. Niisiis on Epu lehmvasika isa mustavalgekirju Poiss.

Järgmisena poegis Miina ja tema vasikas oli surnud. Samuti mitte Tomi vasikas.

22.03.2012 poegis Boss ja kaotas elu. Tal tekkis emaka väljalangemine, kui Jorma ta leidis, oli Boss surnud. Siin viimane pilt temast, jaanuaris 2012

Boss oli 100% limusiin ja selles karjas kõige arukam. Ta küll ei tahtnud hästi andestada oma sarve lõikamist, kuid kuri ta ei olnud. Oma vasikad kasvatas ta hiilgavalt üles. Me pole sellest kaotusest siiani toibunud. Üks asi on rahaline pool, sellise looma väärtus on vähemalt 1400€, aga meie loomad on ju peaaegu nagu lemmikloomad. Põllumajandusloomade hukkumise korral tuleb korjused saata Väike-Maarja utiliseerimistehasesse. Vähemalt see on positiivne, et riik toetab seda suuresti.

Bossil sündis elus pullvasikas, kes suure tõenäosusega on Tomi vasikas ja seega 100% limusiin. Kuna meil oli üks ilma emata vasikas ja üks ilma vasikata lehm, siis viis Jorma vasika Miinale. Vähemalt keegi sai ka õnnelikuks.

Miina koos Bossi lapsukesega.

Väikseke on rõõmsameelne ja jookseb ringi.

Nüüd ootame peaaegu paaniliselt Maša ja Lontu poegimist. See peaks juhtuma lähipäevil. Täna läksime hommikul kell pool seitse (uue kella järgi) Naissoosse vaatama, siis oli kõik rahulik. Katsume vähemalt kolm korda päevas ära käia. Eelmisel aastal oli ainus mure vasikatele numbrid kõrva saada, enne kui nad liiga väledaks muutuvad…

Hindadest ja kaubast

Sepa mahetalu hinnad on fikseeritud kuni 1.maini 2012, kaasa arvatud kanamunad. Peale seda oleneb kõik turusituatsioonist, kas hind tõuseb või langeb. Seni ilmselt lähevad poe munad minu mahemunadest hinnaga mööda. Seetõttu ei võta ma juurde ühtegi ainult mune soovivat klienti. Nagunii on pidev munapuudus. Muu kaubaga on nii, et prioriteet on valmistooted. Pean talu ära elamiseks, toodetega teenib rohkem, kui toorpiimaga. Praegu on Trullal puhkus, lüpsavad Amanda, Molu ja pisut ka Leedi. Poegivad mullikad ilmselt üsna korraga ja see võib juhtuda ka alles mais. Müüja tüssas tiinuse ajaga (või ei osanud tal tiinust katsunud arst seda õieti määrata). See tähendab, et praegu on piima vähe ja asi paraneb alles paari kuu pärast. Täidan valmistoodete tellimused ja toorpiima müün siis, kui seda on. See tähendab, et kui ei jätku, siis lihtsalt ei saa.
Kanade arvukust aitab sõbranna tõsta, ta ostis ikubaatori ja esimese partii saan endale.

Lisaks inkubaatori testimisele katsetame ka seda, kas on võimalik munana tibude sugu määrata. Sellest kurnast peaks kooruma ainult kanatibud. Arvan, et kui üle kahe kolmandiku kanad on, võib juba rahule jääda.

Kodutee

Koonga valla teed on vist halvimad maakonnas, selline mulje jäi Pärnu Postimehe artiklist. Oleks ajakirjanik veel Pikaverre katsunud sõita… Sõbranna käis külas ja imestas, et kuidas selline asi üldse võimalik on. No on küll. Minu viimane kogemus vallaga sel teemal oli see, et sain pool tundi enda raha eest kuulata,kuidas seda teed veel kõige rohkem remonditud on. No jah, vald pole ühtegi liivakasti täitnud, liivakasti liiv veeti üks aasta tõepoolest tee peale. Peale seda ei saanud pool aastat jalgratturid sõita, siis sai enamus liiva kenasti jälle tee pealt ära sõidetud/lükatud, igatahes läks pisut paremaks. Sellest mälestusväärsest “teeremondist” on nüüdseks juba üle 5 aasta möödas. Aga näe, on millest pahandava kodanikuga rääkida. Vallo on kaks korda püüdnud tee korrastamiseks projektiraha saada, aga tulutult. See on ka mõistetav, mitte ükski fond ei anna raha kohaliku omavalitususe hallatava tee remondiks. Iseasi, kui see oleks konkreetse objekti tee. Nüüd siis tänavu kevadine olukord. Kogu tee on kaetud kuni 10cm sügavuste aukudega. Augu põhjas on natuke vett ka, aga valdavalt on augud üsna kuivad.


Sõita saab 20 km/h
Juba mitmendat aastat “kasvavad” meil tee peal sellised puud:

See tähistab sellist auku:

Üks koledamaid kohti on tammiku vahel, seal sulab aeglasemalt ja vett on rohkem aukudes.

Mina tahan küll näha, kas ja millal vald höövli saadab. Naissoo tee ja Pikavere küla vahelt ka tõmbas Jorma väga algelise teraga üle ja tulemus on tunduvalt parem, kui enne. Kahju, et endal paremat tehnikat pole. Kui oleks, siis teeks selle tee ka korda. Seni aga kannatust…

 

Täna sõidab Jorma

Kuna tema on kokkuhoidlik ja poes käia ei mõista, toob ta ringi raha kenasti koju. Mina jällegi ei oska eriti ostmata jätta, eriti kui soodukad on. Niisiis, majanduslikel kaalutlustel ja seoses eriti keerulise olukorraga (vt. postitust Minu auto In Memoriam) sõidab täna Jorma. Tal on kõigi kontaktid ja korraldus igal juhul kaup kohale toimetada 🙂

Minu auto (In Memoriam)

Võtan teema üles, kuna homme lõpeb liising ja see õnnetu masin on lõpuks minu oma. Õnnetu on ta muidugi seetõttu, kus ma elan. Koonga valla Võrungi tee, mille äärde jääb Pikavere küla on kõige halvemas sõidukorras tee mitte ainult terves Koonga vallas, vaid ka naabervaldades pole nii halvasti hooldatud teed. Kuna Ford Tourneo Connect on Jorma väitel kokku pandud osaliselt väikeautode detailidest ja kindlasti pole ta mõeldud Off-road sõiduks, millega võrdub minu kodutee, siis on tal lagunenud kõikvõimalikud veermiku osad, mingeid pukse vahetan regulaarselt ja samuti rattalaagreid. Vahetada on tulnud amorte, roolivõimenduse toru/voolikut (mis iganes kummaline asi see oli, mis maksis 300€), jahutusvedeliku lõdvikut jne, jne, jne. Selle eest on see auto vedanud 2 tonnist koormat (mis ei ole just päris seaduslik) ja sõitnud jagamistehte põhjal iga päev pisut üle 93 km. Nii suur läbisõit on muidugi tänu sellele, et algusaegadel mänguasjade müügiagendina tuli ette ka 500km päevi (Narva ots) ja hiljem iga päev Paikusele tööle ca 110km päevas. Kahjuks on auto kohtunud korduvalt parkimise kestel taha paigaldatud elektripostiga :), :), samuti kõva lumevalliga. Kokkuvõtlikuilt võib öelda, et selle masina hinna ja kvaliteedi suhe ei ole just paigas, samuti õnnestus mul (ilmselt tänu äärmiselt s¤tale iseloomule :), tekitada olukord, kus selle margi ametlikku teenindusse minek võrdus lahingusse minekuga). Ilmselt karistuseks selle veel avaldamata postituse eest helistas just Jorma ja ütles, et “käigukast on segi”.

Viimane uudis sundis pealkirja täiendama järelehüüdega, sest seda see segi käigukast nüüd tähendab. Ilmselt sõidan mingi aeg Jorma autoga, kuni suudan/ei suuda nii palju teenida, et Ford korda teha.

Pikavere avatud külapäev ja muudki

Käisin täna Kihlepa rahavamajas Pikavere Küla Seltsi projekti kaitsmas. Kirjutasime selle kohalikku LEADER gruppi, et saada raha avatud külapäeva korraldamiseks. Nii palju, kui komisjoni nägudelt välja võis lugeda (sama ütlevad nii pendel, kui loogiline mõtlemine), saame me selle raha. Avatud külapäev toimub 18. augustil 2012. Oodatud on nii endised, kui praegused külaelanikud, aga ka absoluutselt kõik huvilised. Osalustasu on 2€, selle sisse mahuvad kultuuriprogramm, töötoad, kiiking, mängud, viktoriin. Lisaks on veel õnneloos ja küllap Sepa mahetalu väikse müügilauagi üles paneb.
Tunduvalt varem on kõik huvilised oodatud Pikaverre “Teeme ära” koristuspäevale. Sel aastal 5. mai. Saab nautida kaunist kevadet ja aidata küla korrastada, pakutakse suppi ja tehakse lõket.
Veel varem tuleb üks toidu õpitoa päev. Selle tellis Marge ja toimub aprilli algul, päev täpsustub. Teeme koos toorjuustu, jogurtit ja oli see nüüd kodujuust. No ilmselt täpsustub ka kava. Huvilistele on neli vaba kohta, kestab 6-7 tundi ja maksab 20€ inimese kohta. Kui rohkem huvilisi ei ole, toimub ainult Margele ja terve maksumus jääb tema kanda. Sellise pika ja mitme asjaga õppepäeva maksumus on 60-80€

Saiad fetaga

Küpsetasin katseks fetaga väikseid saiu ja vähemalt minu jaoks on nad täiesti söödvad. Ju paistab, kas ka poisid heaks kiidavad.
Kutsusin Viive lehmade tiinust katsuma ja tulemused on rõõmustavad: ainult Amanda polnud tiine. Tema peabki natuke ennem kosuma. Teised peaks suvel umbes kuuste vahedega poegima. Trulla jaoks tähendab see uudis peatset puhkust. Eriti piima üldkogus ei vähene, sest ta on juba tükk aega ise märku andnud, et aitab lüpsmisest ja piima on tal praegu väga vähe.

Katsetused juustu vallas

Ära on tüüdanud poest juustu valimine. Nüüd on juba raske laktoosiga juustu leida, peaaegu kõik on laktoosivabad. Minul laktoosi talumatust ei ole ja ma tahan tavalist juustu. Iga lisanduv tehnoloogia ju muudab toote algupärandile kaugemaks. Piima puhul nii pastöriseerimine, kui eriti homogeniseerimine muudavad inimtoiduks sobiva piima allergiaid tekitavaks, limaeritust suurendavaks kummaliseks vedelikuks, mis nö. ” ei idane ega mädane”. Nii, et tahan tavalist rikkumata juustu. Eelmise katsetuse nurjas võihappe tekkimine protsessis, nüüd olen targem ja lehmad söövad ainult heina, loodan, et seekord õnnestub. Feta on peaaegu juba valmis, probleem ainult selles, et ma ei tea, milline hea feta olema peab?!? 🙂 Tuleb vist poest osta ja siis võrrelda. Tavalise kõva juustu jaoks leidsin retsepti ja tehnoloogia, mis võimaldab kahe nädalaga tulemust saada. Kolme kuune ooteaeg, et siis teda saada, et ei õnnestunud, on natuke liig.
Eile mõtlesin sellele, et mul on nüüd piiramatult võid ja rõõska koort, tänu koorelahutajale ja oleks väga sobiv midagi küpsetada. Pole ammu midagi lõbu pärast teinud. Ikkagi jäi ka tänene päev see tegemata, mässan juustuga ja nüüd lähen limusiine vaatama, Jorma ütles, et nad valmistuvad massiliselt poegima. Vaja kontrollida, kas jutt vastab tõele.

Jätkan siitsamast. Limusiinid valmistuvad tõepoolest poegima: Boss ja Epu teevad seda üsna varsti. Lontu on suur nagu mägi, kuigi tegelikult on ta neist kõige väiksem, kui teda nägin, siis mõtlesin, et äkki saab kaksikud. Miina on ka tõenäoliselt tiine, Mašast aru veel ei saanud. Noortest on tiined Saba ja Bjuuti, Ella vist ei ole. Jormal on numbrid ja tangid nüüd autos kaasas, et vasikad kohe ära märgistada. Üksi on see muidugi ohtlik, Epu ründab kindlasti, kui keegi tema lapsukest puutub.

Feta on karpidesse pandud. Variandid: feta rapsiõlis tüümianiga, feta rapsiõlis ürdiseguga ja feta 4% soolvees. Loodan, et õnnestus. Esialgse maitsmise tulemusena tundub, et on söödav.