Uus arvuti?

Sain sünnipäevaks tööpakkumise ja kuigi ma tööle minna ei kavatse, siis see pakkumine vaimustas mind siiralt. Nimelt väike loengusari mahetoidust. Uued kogemused on ju toredad.

Uut arvutit olen juba tükk aega plaaninud, esialgu tahtsin tavalist lauaarvutit, et poleks vaja eraldi märke sisse lülitada, raamatupidamist tehes on see ebamugav. Aga nüüd on selge, et vajan siiski läpakat. peaks olema 4 USBd ja soovitavalt mälukaardi ja ID kaardi lugeja. Eesti tähtedega klaviatuur ka muidugi. Eriline asjatundja ma pole ja kahjuks ei saa ka kallist lubada. Nii, et teretulnud on mõistliku hinnaga läpakate soovitused.

Kavatsen selle asja enne otsustamist endale selgeks teha, et mitte mingi ebasobiva juhuostuga lõpetada.

Advertisements

Sotsiaalmeedias

Tuli hiljuti Kariniga jutuks, et ma võiks Facebooki konto teha. Tegelikult on see juba ammu olemas. Mõtlesin siis, et annan sellest eraldi teada. Mind leiab sealt Nele Tamm nime alt. Kodulehe postitused lähevad küll automaatselt minu lehele üles, aga et vastupidiselt ka keegi võiks otsida, selle peale ma ei mõelnud. Ja tõepoolest on kena oma müügikohtadest Facebookis teada anda. Pean tunnistama, et ma ise küll väga usin kasutaja ei ole, aga kuna gmaili aadress on jälle omakorda sinna ühendatud ja meilid tulevad telefoni, siis ega ma midagi väga maha magada ka ei saa.

Läbirääkimisi ei peeta

Peaks lisama, et vange ka ei võeta. Ükskord teen põhjalikuma postituse pankade teemal. Eriti SEBist on mul väga palju kirjutada.

Täna siiski veel teisel teemal. Suhteliselt haritud inimesena on mul kokku miksitud erinevatest kohtadest saadud teadmised inimeste käitumise tõlgendamiseks.

Kokkuvõtlikult on igal inimesel kaks võimalust oma elu elamiseks: positiivne ja negatiivne. Olen veendunud, et mitte keegi pole võimalusteta, vahe on lihtsalt selles, kes neid kasutab, kes mitte. Ja loomulikult on vaja “oma õnn” ära tunda. Kes selle hiina muinasjutuga tuttav on, kus üks talupoeg avastas, et tema õnn on hoopis kauplemises, sai aru.

Inimene kes elab oma elu positiivselt, on enda ja maailmaga rahul. Ta ei vaata naabreid kadedusega, ei klatsi ebameeldivalt teisi taga, soovib siiralt tuttavatele edu. Seda selle pärast, et ta on saavutanud selle, mida soovis, teinud läbi positiivse arengu, rahul lähisuhetega, olgu selleks siis mees, lapsed või mõlemad. Rahul tööga, või sellega, mis elu jooksul tehtud.

Negatiivselt oma elu elanud inimene tunneb, et teda on millestki ilma jäetud, teistel läheb teenimatult paremini. Kui sõnades head soovibki, siis tegelikult seda ei mõtle. Kui saab, siis teeb teistele pisut halba ka. Ta ei ole rahul ei iseenda, maailma, ega lähedastega. Töö ei paku samuti rahuldust ja eakana ei ole sellisel inimesel tagasi vaadates suurt millestki rõõmu tunda, vaid ikka ainult kibestumist välja valada.

Oli selline lugu: pakkusin oma endisesse töökohta sotsiaalkorterisse piima ja kohupiima. Hind soodsam, kui poes 50 senti liiter (kodust kohapealt on muide kogu aeg selline hind). No ja prooviti siis paar nädalat, kuni täna teada anti, et piim on liiga lahja, lausa kooritud ja hind liiga kõrge nii kehva piima eest. Kombinaati viies olevat 25 senti liiter. Päris nii odav see muide ei ole, aga 30 sendi ümber on tõepoolest.  Ja veel olevat poe piima lihtsam kasutada.  Selgituseks nii palju, et sinna läks täpselt samasugune piim, nagu linnast tellijatele ja kooritud piima ma pole kellelegi müünud. Mis puutub kombinaadi hinda, siis kui keegi tahab lepingut teha, et kodust kogu mu piim ära osta, siis võtan selle ettepaneku kaalumiseks. Muidu on kokkuostuhinda ja väikemüügi hinda suht naeruväärne võrrelda. Aga ega majandusalased teadmised ei pruugi ka lihtsalt õhust külge hakata.

Võite ise arvata, mis järeldused ma sellest loost tegin. Igatahes õnnelikku jäämist endistele töökaaslastele!

Natuke rohkem rõõmustab mind viimasel Taluturul aset leidnu: üks härra koos perega kiitis mu sõira Eesti parimaks ja uuris muu kauba kohta ka. Pärast küsis kaasmüüja Kadri, et kas Demjanov jäi mu sõiraga rahule. Häbi mulle, et ise kokanduskorüfeed ära ei tundnud, aga tunnustus iseenesest on mulle oluline. Nüüd tuleb tõepoolest Viimsi taluturule minna, sest Demjanov kutsus.

Veelkord meedia

Täna käis siis TV3 kaameramees ära. Eellugu minu poolt selline, et eile hommikul puid tuues tegin vale liigutuse ja venitasin oma seljalihase ära. Eile lasin Jormal ja Arturil enda eest potte tõsta ja arvasin, et täna hommikul jõuan ajaliselt ilusasti köögi ära koristada. Hommikul veeretasin end voodist välja, iga liigutus oli valus. Poisid siis aitasid ära koristada. Õnneks kuum dušš, Riina rohuga määrimine ja lambavillane soojendusside aitasid nii palju, et kui ajakirjanik kohal oli, liikusin juba täiesti vabalt.

Vihma hakkas sadama, nii et õues filmitud kaadrid on üsna vesised.  Eetrisse peaks minema reedel Seitsmestesse uudistesse, aga päris kindel see pole.

TV3 oli alles siin, kui helistati ajalehest “Sakala”. Sinna tuleb lugu piimatoodetest, kus teiste hulgas ka mina sõna saan. Ilmuma peaks Molu pilt. See ajalehelugu tuleb teisipäeval, ju ma siis panen lingi ka.

Mina ja meedia

Vastastikune armastus algas vist 2006 aastal, kui “Tasakaalu” saates näidati meie kiviaedade ladumist ja sellest pikalt räägiti. Mäletan, et mul oli ettekujutus, et filmimine võtab ehk tunni. Tegelikult kulus pool päeva. Mina lasin võsalõikajaga võsa, poisid vedasid autoga kive ja ladusid aeda.  Otsisin seda saadet, et ka blogisse panna, aga enam ei leidnud.

Tegelikult ilmus veel paar aastat varem “Pärnu Postimehes” ja ka “Postimehes” artikkel mu küülikukasvatusest. Siis oli neid üsna palju, nüüd enam mitte ühtegi. Pingutasin kõige rohkem, isegi küülikuprae tegin reporterile ja fotograafile.

Televisioonis jätkus ekraanile pääsemine seoses Pikavere küla ja külaseltsiga. Olin sel ajal eestvedaja. Lühike lõik oli “Maahommikus”, siis artikkel “Pärnu Postimehes” ja terve “Laulge kaasa” saade. Edasi sai teatepulga Marjo, kes järgmistes Pikaverest rääkivates saadetes esines.

Järgnevad kajastused on juba siin blogis ka kas ära märgitud, või vaadatavad. Seda juba seoses Sepa mahetaluga.

Miks ma sellest üldse kirjutan? Üks klient küsis paar päeva tagasi, et kas nüüd näebki mind igal laupäeval telekast. Pean talle teada andma, et see nädal olen juba reedel. Homme nimelt tuleb TV3 lühikest saatelõiku tegema, kui ma õieti aru sain, läheb seegi Seitsmestesse uudistesse.

 Praadi ei ole ma paraku enam ajakirjanikele/reporteritele teinud, nüüd pakun jäätist.

Kogu see meedia värk on mulle võib vist öelda, et peaaegu eluliselt oluline. Kogu sissetulek tuleb ju oma talutoodete müügist ja selline reklaam aitab ikka natuke müügile kaasa.

Mahekonkurss

Seitsmestes uudistes oli selle konkursi kohta ka saatelõik: http://www.tv3play.ee/play/281583

Tuleb tunnistada, et suur osa konkursi nominentidest olid seotud Viljandi OTTiga, sealhulgas nii tootja- ,kui tootegrupi võitjad. Kahjuks ei õnnestunud endal teiste tooteid maitsma pääseda, müügiga oli palju tegemist ja Vabaõhumuuseumi territoorium suur.

Enda põllumajandusministri allkirjaga tänukirja riputan köögis ELFi tänukirja juurde. ELFi oma on minu jaoks paraku suurema tähendusega…

Vabaõhumuuseumi leivapäeval

Laupäeval 16.09.2012 toimub Vabõhumuuseumis leivapäev. Seal on ka mahetoodete laat, kuhu ma ei saa minna, kuna pole töötlejana mahetunnustust taotlenud. Olen nö. tavalise laada alal ja müün võid, sõira, kodujuustu, salatijuustu (enne feta), toorjuustu ürtidega, jogurtit ja jäätiseid. Jäätised on lahjema variandi omad, ainult koorest jäätised jõuavad esmaspäevaks “Krõõda” poodi.

Mahedast veel näitlikustamise mõttes nii palju, et kui ma müün tervet muna, siis võin öelda, et see on mahe, kuid ei või seda muna karpi panna ja peale kirjutada, et seal on mahemunad, sest mul pole pakendamise luba. Smas, kui ma selle muna katki löön ja jäätise või sõira sisse panen, siis ei tohi ma ka sildi peale kirjutada, et seal sees on mahemuna. Sellised on regulatsioonid ja määrused. Ilmselgelt kaitsevad need nende huve, kes on mahetöötlemise tunnustamise kadalipu läbinud. Ise olen ilmselt mustas nimekirjas, kuna julgesin välja öelda, et selle mahemärgiga ollakse päris lolliks läinud. No kuidas on minu piim vähem mahe, kui ma ta läbi koorelahutaja lasen ja koorest või teen? Ma ei lisa sinna ju üldse mitte midagi. Igatahes homme Vabaõhumuuseumis laheneb saladus, kes olid need üheksa mahetootjat, kes esitati parima tootja kandidaatiks. Tundub, et lähebki nii, nagu arvama hakkasin, mainitakse ainult võitjat. Võib-olla olen mina ainus, kes oma toodete müügist elab ja selle tõttu ka reklaami vajaks? Ju see selgub.

Ega´s ma pole president

Nii, et võin oma arvamuse välja öelda küll. Ajendiks seekord mõni nähtud saate/uudislõik ja enda selle sügisene kontrollide hooaeg. Ka ajaline distants on minu jaoks juba tekkinud, nüüd juba varsti kaks aastat ei ole sotsiaaltööga seotud.

Kontrollimas käis VTA ametnik. Tulemus on selline, et teen natuke oma etikette ringi, märgin ära, kus on kasutatud toorpiima, kus pastöriseeritud piima ja muudan Feta nime Salatijuustuks. Täiesti õigustatud tähelepanu juhtimised ja olin ennegi juba sellele mõelnud. Mis mind ajendas arvamust avaldama, oli nähtud kontrollakt, mis täidetakse mahetöötlejate puhul. Vaatasin seda, et aimu saada, mis ees ootab, kui oma võile ametlikku mahemärki taotlen. Akt oli ca seitse lehekülge ja kõik vähimadki variandid küsimustega kajastatud ja vastusevariandid antud. See puudutab siis mahetoitu.

Aga inimesed? Lastekaitse spetsialistina koostasin endale ise küsimustiku, et kodukülastusel tegelikust olukorrast aimu saada. Ei ole kuskilt võtta ette valmistatud vormi. Ja hiljuti nägin uudislõiku, kus ema varjas oma 11 lapse sündi, ning sots töötaja selgitas, et ei läinud sisse kontrollima, uskus ema selgitusi. Kuidas ei läinud sisse kontrollima, kui pere on probleemne ja tema teada seal juba kasvab 10 last?

Minu arvates on prioriteedid täiesti paigast ära. Toidu käitlejaid kontrollitakse üsna tõsiselt aga probleemsed pered on ikka veel “ripakil”. Kõik sõltub sellest milline on kohalik sots töötaja ja kas omavalitsus on suutnud palgata eraldi lastekaitse spetsialisti.

Ise olen rahul sellega, et olen talupidaja, teen seda mis meeldib ja ei pea enam võõrale uksele koputama, võõraid tube läbi käima ja uurima, kas majas toitu leidub. Rääkimata unustamatust korrast, kui pidin ema käskima last ka toita.  Ja koostööd teen VTA-ga, Taimetoodangu Inspektsiooniga, PRIA-ga, mitte politsei, psühholoogide, perearstide, nõustamiskeskuse ja kriisabiga. Aga nagu öeldud – see esimene pool loetelust tundub paremini toimivat, kuigi tegelikult on olulisem hoopis teine pool.

Sügishooaeg

Suvised laadad on läbi. Müüke küll toimub, kuid kehva ilmaga ei taha jäätist keegi. Sellele vaatamata kavatseme kõik enam-vähem põnevamad kohad läbi käia. Sel nädalavahetusel oli ainult tänane päev, mina Steineri aias  Taluturul ja Jorma Meefestivalil. Tuleb tunnistada, et mul läks paremini. Õnnestus jälle ka ekraanile pääseda, tänastes TV3 Seitsmestes uudistes oli saatelõik.

http://www.tv3play.ee/play/280553

Järgmisel nädalavahetusel tahaks Seenefestivalile minna ja pühapäeval Vabaõhumuuseumi leivapäevale. Seal kuulutatakse muu hulgas välja ka parim mahetalu (mis kategooriasse mindki esitati) ja parim mahetoode. Vähemalt siiani on see olnud kõige nirumalt kajastatud üritus, kus olen osalenud. Ma ei tea isegi, millised talud ja ettevõtted veel kandideerivad. Sellest rääkimata, et Sepa mahetalu oleks sellest mingitki kajastust kuskil saanud. Mina leian küll, et osalejad on vähemalt lühikese uudislõigu ja tutvustuse Maheklubi kodulehel (ja miks mitte mujalgi) ära teeninud. Kui see nii jääbki, et  mainitakse korra Maalehes võitjat ja Maheklubi kodukal ka ja teiste kohta mitte midagi, siis kavatsen küll korraldajatele ka oma arvamust avaldada.

Natuke rahulikum sügishooaeg kutsub uusi tooteid välja töötama. Täna oli esimest korda müügil kohupiimakreem. Esimene oli kakaoga, teen ka vanilje ja ehk midagi veel. Minu kunagisest kohupiimakreemist erineb see tehnoloogia ja seega ka nii maitse, kui konsistensi poolest.  Plaanis on proovida kohukeste tegemist. Ikka veel on tegemata ka mozzarella. Mõtlesin täna ka jäätise tehnoloogiat natuke muuta. Katsetan kindlasti. Eesmärk on suurendada kreemisust. Praegu on super masinast tulev jäätis, külmumine muudab ta tuimemaks. Ehk õnnestub ka külmunud lõpptulemuse konsistentsi parandada. Veel on mõte pakkuda tavalise kohupiima säästu varianti, äkki grip kilekotis? Põhjus on selles, et piimast kipub peale koorelahutajast läbi laskmist pisut liiga palju lõssi üle jääma. Kohupiima teen täispiimast ja lõssist pooleks, ei ole rasvatu, ega ka nii rasvane, kui ainult täispiimast. Päris juust on ka ikka ootejärjekorras.

See, mis oleks pidanud suvi olema, on nüüd ilmselt läbi. Seega toimib jälle minu külmkapi laiendus: saan asju esikusse ja õue jahtuma panna. See tähendab, et jogurti kvaliteet paraneb(s), vahepeal oli tõsine probleem kiire ja tõhusa jahutamisega. Suure külmkambri soetamiseni on ilmselgelt veel palju vaja teenida.

Nii, et mõtteid on, kuidas tootevalikut laiendada ja kvaliteeti parendada.