Tiramisu

Ei pretendeeri mingil moel toidu blogijate hulka, ega oska kunstipäraselt pildistada = ei viitsi piisavalt sättida. Asi on ikka tooraines. Nagu eelnevalt kirjutasin, proovisin mascarponet teha ja nagu näete, siis tuli välja küll. Kasutasin lihtsalt enda rõõska koort, tulevikus pean ikka katsuma natuke lahjema kooreosaga teha, sest tuli VÄGA rammus. Terve see kook on muidugi üks suur energiapomm ja mina üle ühe tüki korraga süüa ei suuda. Selle eest peale väikest pausi suudan veel süüa küll 🙂

Retsepti võtsin siit

Mugandasin nii palju, et  tegin küpsiste asemel kaks koogipõhja ja suurendasin koguseid, nii et sai suure plaaditäie. Mis nüüd sisuliselt otsas on. Natuke päästsin veel Riinale soolaleivale minekuks.

Mascarponet  võin ka müügiks teha, ette pean teadma vähemalt kaks päeva, hind 10€/kg

Talv oktoobris

Jasmiin on täies lehes lume all. Berry on meil muide ainus loom, kes lumest suurt rõõmu tunneb, jookseb ja hullab nagu pöörane. Kanad selle eest on siiralt nördinud.

Noored kuked on harjunud laialt ringi jalutama ja ei oska nüüd midagi peale hakata. Kasvuhoones lumevangis on veel kõige viimane pesakond, kanaema koos kaheksa lapsega. Sellistes oludes ma neid välja ei lase.

Õunapuud olid ka asjade seisust jahmunud ja hakkasid üksmeelselt kiirkorras lehti langetama.

Täna kolisime Illegaali Mati juurest koju tagasi. Tal polnud ka kaugelt tulla, kõigest üle tänava. Mati tegi õuntest raja ja Illegaal tuli kenasti mööda seda, kuni aru sai, et peab koju tagasi tulema. Siis läks muidugi pullide vahel jõu katsumiseks. Meie ülejäänud “küla peal” loomad on vaja ka koju tuua. Väike Poiss jääb Hille ja Kalevi juurde, aga Kiilakas ja kolm tüdrukut on vaja küll Toivo juurest ära tuua. Poistel on ka ärasõidu kuupäev paigas. Tegelikult on see aasta meil esimene natukenegi tõsisem loomade müügi aasta.

Limusiinid tegid eile elu ka pisut põnevamaks. Jorma käis seal neile vett laskmas, aga selle peale ei tulnud, et raske lumi karjuse nööri on alla vajutanud. Limusiinid vaatasid, et aeda ees ei ole ja läksid paremaid olusid otsima. See neil muidugi ei õnnestunud, igal pool ju lumi maas. Ajasime nad tagasi ja käisime aia üle. Loomad saavad õnneks üsna hästi aru, kui on vaja koju tagasi minna.

Meie Berry üllatas eile õhtul uue trikiga. See, et ta mitu korda päevas diivanikatte maha ajab, on siinkäinutele teada. Eile võttis ta selle endale peale nagu teki. Ausõna, ise pani sedasi.

Proovisin lõpuks mascarponet teha ja siis hakkasin vaatama, et mis sellest edasi teha. Selgus, et tiramisu on kõige levinum valik. Proovin siis täna õhtul peale lüpsi teha. Eriti tore, et retsept sisaldab ohtralt alkoholi, kahjuks ei raatsi ma seda praegu osta ja kasutan kodus olevaid varusid.

November on ilmselt selle aasta vaesemaid kuid. Paar korda läheme Rakverre müüma ja siis veel Viljandi OTT ja Pärnu kaubaring. Nõmme OTTil on ilmselt nii hea varustatus piimatoodetega, et sealt pole vastatudki. Nii, et ilmselt seda müügivarianti ei tule. Nüüd on huvitav kas ja kuidas reageerib Pärnu Keskuse Taluturg, mille esindaja Merlega ühendust võtsin.

Asjaolusid arvestades tegin lüpsigraafiku, et ise ja ka Maia aru saaks, kes millal lüpsab. Ise lüpsan nüüd tunduvalt tihedamalt. Vabaks jätsin teisipäeva ja kolmapäeva, ülejäänud nädal sõltub sellest, kas on ka kuskile müüma minna, kui pole, lüpsan ise.

Viimased kaunitarid

 

Alles eile tegin viimaseid jõupingutusi sügistöödega. Kaevasin, istutasin vaarikaid, Jorma aitas küüslauku maha panna. Muldasin roose. Olen neile lihtsalt igale ämbritäie paremat mulda peale vedanud. On nagu kaks ühes, muldan ja parandan järgmiseks aastaks peenra mulda.  Vaasi sai toodud viimaseid roosiõisi. Kollane on Arthur Bell, oranž Las Vegas, valge roosaga Nostalgie, roosa nupu sorti ei tea, see oleks pidanud olema Ingrid Bergman (müüja väitel), aga on midagi muud. (Sortide kirjapilti ei vaevu üle kontrollima)

Õnneks on üles võetud punane peet, porgand ja loomapeet. Täna hommikul oli maas 4,5 cm lund. Ma ei tahtnud tõustagi, selline masendus tekkis.

Maha on panemata veel Jaaniku kingitud tulbi ja hüatsindi sibulad. Ülejäänud tulbid on juba mõningane aeg maas. Hüatsinte pole teadlikult kasvatanud, korra proovisin, aga ei õnnestunud.

Valin nüüd järgmiseks kevadeks roosisorte, otsustasin olemas olevasse peenrasse veel kaks rida juurde istutada. Minu jaoks on roosid taluaia lill, kuna mu vanaema aias Naissoos nad kasvasid. Peale maja põlemist tõin sealt allesjäänud põõsad ära ja istutasin siia. Üks on veel alles. Kuna ta on nii vana, kui minu mälestused tagasi ulatuvad, siis järelikult üle 35 aasta kindlasti. Sort on tõenäoliselt Saima, nägin seda Silva aias ja oli samasugune.

 

Pikavere

 

Tõnu pildistas kauni sügisvaate ja kinkis ühe meilegi. Esiplaanil Tõnu valdus, hallid ja punased hooned. Meie talu tagaplaanil, pikk rehielamu, natuke kõvera katusega. Hall maariba on meie ülesvõetud  kartulipõld.

Ikka kõrvits ja kuked ka

 

Pildil kõigi reeglite järgi tehtud kõrvitsapüree: seesmine osa eemaldatud, ahjus küpsetatud, liigne vedelik välja nõrutatud, kooritud ja püreestatud. Pakend 500g plastkarp,  mis läheb sügavkülma. Ühest karbist saab kas ühe supi või 2-3 küpsetist. Müün ka, hind 1,50€ (3€/kg)

Samuti on aeg võtta meetmed kukkede vastu, kes karjuvad akna all ja ahistavad mitmekesi kanu. Kuked on koorunud aprillis 2012, täiskasvanud, kuid mitte vanad. Nii kiiresti, kui poe omad nad ikkagi pehmeks ei küpse ja liha on teise maitsega. Müün 3,50€/kg

Võtan ühendust Nõmme OTTiga ja kui nende poolt huvi on, siis pakun, et võiksin üle nädala Nõmme kaubakohtumistel käia.

Ammu uppunud, aga ise ei tea

See oleks nagu tabust üle astumine. Sama, nagu kodutülist avalikkusele kirjutamine. Nii ei tehta, see pole sünnis. Oma siseasjad lahendatakse omavahel.

Siiski tunnen, et kui teatud piirist on rahulolematus üle läinud, siis tabud kaovad. Seda on ju näha ohtralt ka a´la Võsapetsi saadetes.

Aeg-ajalt ikka kusagil kirjutatakse kohalike omavalitsuse ühendamisest või haldusreformist. Mina võin oma aadressiks kirjutada küll mida iganes. See ei muuda seda, kus ma elan, kes olen ja mida teen.

Kevadel (märts või aprill) kirjutasime Naissoo külarahva nimel Koonga valla volikogule pöördumise, kus palusime Naissoo teed korrastada ja nõudsime kirjalikku vastust sellele pöördumisele. Seda vastust ootame siimaale. Suuliselt on küll asjast ühe ja teisega pisut juttu olnud, loomulikult pole järgnenud mingeid tegusid. Muu hulgas juhtisin ühel juhuslikul kohtumisel  volikogu esimehe tähelepanu sellele, et vastus on saamata. See oli vist augustis (või juulis?). Praegu on oktoobri keskpaik, ikka pole vastatud. Selle kohta ütlen mina küll, et need omavalitsused, kus volikogu kummitempliks nimetatakse on veel heas olukorras. Kummitemplist jääb ju jälg. Meie oma pole sedagi.

Eile helistas Ants, et rääkida Pikavere Küla Seltsi nimel valla volikogule pöördumise tegemisest. Ikka tee teemal. Tema olukord on meie omast veel halvem, piimaauto, söödaauto ja teised varustajad keelduvad enam tema juurde sõitmast. Kui see nii lähebki, peab ta talupidamisest sellisel kujul loobuma. Nii “toetatakse” meie vallas ettevõtlust.

Üleriiklikus kohalike omavalitsuste haldussuutlikust iseloomustavas tabelis oli Koonga vald 209 kohal, kokku 226 omavalitsusest. Ma arvan, et tegelikult oleks õiglane koht olnud veel pisut tagapool. Kui nüüd korra veel teede juurde tagasi tulla, siis valla eelarves on riigi poolt  antavale teehoolduse rahale valla enda poolt lisatud 1€.

Tegin Pikavere Küla Seltsi nimel avalduse ära, teised minust targemad vaatavad asja üle. Põhimõtteliselt leian, et mõistlik on antud teema arutelul volikogus osaleda. Siinkandis küll ei ole nii kombeks, aga vaatame, mis nüüd saab. Nagu Antski ütles, ka tema oleks valmis koorma kruusa selle tee jaoks hankima. Põhimõtteliselt sama juttu rääkisin muide ka Naissoo tee kohta suuliselt volikogu esimehele. Me oleme nii meeleheitel, et oleme valmis ise teedesse panustama. Valla suutlikus on nii olematu, et kodanikega ei suudeta isegi debatti pidada.

Sellel teemal julgen muide sõna võtta küll. Töötasin kolm aastat ühes teises kohalikus omavalitsuses ja tean, mismoodi asjad võiksid olla.

Seda see pealkiri tähendabki. Meie kohalik omavalitsus on ammu juba uppunud, aga selle asemel, et seda tunnistada tehakse nägu, et kõik ju toimib.

Kõik on ju loogiline

Veterinaar- ja Toidulaboratooriumist helistati, et kuhu saata arve salmonelloosi uuringu eest. Saatekiri oli valesti, selle järgi olin eraisik. Eraisikutel olevat komme mitte maksta, kui on analüüsi vastuse teada saanud. Niisiis, ennem analüüsi vastust ei teatata, kui arve on makstud ja seda tõendav maksekorraldus laborile saadetud.

Kui eraisikul raha ei ole, või ta ei taha maksta, siis ta ei saa kunagi teada, kas ta kanad on terved või haiged. Teoreetiliselt võib salmonelloosi kandvaid mune edasi müüa, nii kaua, kui arve makstud saab, siis teatatakse…

Selle lõigu lisan nüüd järgmisel päeval. Ei tea, kas seal asutuses loetakse ka mu blogi, aga vaatamata kokkuleppele, et saadetakse vastus ainult posti teel, sain selle siiski ka meiliga. Ja juba täna, kujutage ette. Munade ja mune sisaldavate toodete ostjaid ilmselt huvitab ka. Salmonelloosi ei ole.

Nii palju mälestusi

Vaatan ikka, mida minu lehelt vaadatakse. Logisin ühe lingi järel üle tüki aja SkyDrive  sisse ja mulle tõepoolest meeldib, et on koht, kus kõik pildialbumid kenasti koos on. Vähemalt need, mis ma sinna laadinud olen. Ohtralt Paikuse ja lastega seonduvat, minu läbiviidud projektidega seonduvad albumid. Kusjuures ka kõige kohutavamad projektid on väikese aja möödudes muutunud toredaks ja  õnnestunuks. Toredad nad muidugi olidki, lihtsalt siis, kui ise mingite aruannetega maadlesin, kirusin ennast ja oma tobedat agarust maa põhja.

Minu jaoks kõige hullem oli kahtlemata VÜFi projekt, aga nüüd neid pilte vaadates tundub, et see oli suur õnnestumine (vähemalt see osa sellest projektist, ja oleks võinud olla ka kõik…) https://skydrive.live.com/redir?resid=43431EE0DF33D26E!1058   Selgituseks nii palju, et toimus ringsõit Koonga valla külades, kus igas külas mõni kohalik oma küla tutvustas. Oli huvitav nii sõitjatele, kui vastuvõtjatele.

Nüüd sain rakendada ka oma kirge kõike suhteliselt valimatult installida ja laadisin SkyDrive rakenduse arvutisse, võimaldab sealolevat arvuti menüüst avada ja ei pea enam eraldi sisse logima.

See on muidugi selge, miks ma äkki nii palju kirjutan – uus arvuti muidugi. Poolt tundi enam lihtsate liigutuste peale ei kulu – lausa rõõm.

Ei maksa arvata, et ma lihtsalt arvutis istun. Homme müüme Võrus Uma Mekil ja nii teen ma kogu aeg paraleelselt sõira. Kuna kuumutan kõik järjest piimas ära ja siis teen edasi, võimaldab see mul vahepeal arvutisse tulla. Piima keema hakkamisest teatab rõõmus kahin ja kärsahais… Soovitan kõigile Paderno potte, piim läheb ülikiiresti keema 🙂

Maaelust

Huvitav on see, et väga palju on toetusvõimalusi maal just mitte põllumajandusliku tegevuse toetuseks. Näiteks kasvõi meie oma PLP (Pärnu Lahe Partnerluskogu) aga on ka teisi taotluskohti. Justnagu see traditsiooniline põllumajandus maal oleks üks häbiväärne asi ja kui sellega juba tegeleda tahetakse, siis tuleb endal hakkama saada.

Paraku on see hakkama saamine üsna keeruline. Vaadake kasvõi seda Statistikaameti blogi artiklit.

Ma ei räägi praegu suurpõllumajandusest. See on kahtlemata tootmisharu, kus valitsevad  suhteliselt sarnased reeglid muu tootmisega. On muidugi ka palju erisusi (ilm jne) aga üldiselt saab see valdkond endaga suurepäraselt hakkama.

Räägin maal elavatest väiketalunikest. Sageli peetakse pisut põldu ja tehakse pisut metsa. Selleks, et saada PRIA investeeringutoetust põllumajanduse arendamiseks, peab olema üle 50% müügitulust saadud põllumajandussaaduste müügist. Täpselt sama nõue on metsandustoetustel. Ja kui see väiketootja kogemata juhtub veel midagi tegema, näiteks töötlema ja ise oma töödeldud saadusi müüma, siis see ei ole enam põllumajandussaaduste müük, vaid juba töötlemisest saadud tulu. Sama ka teenuse osutamisega.   Niisiis saab väga lihtsalt vähe ärksamal väiketalunikul tekkida olukord, kus ta ei mahu ei põllumajandustoetuste, ega metsandustoetuste saajate hulka. Siis jääb üle majandustegevuse mitmekesistamise meede, aga sealt ei taheta eriti meelsasti põllumajanduse tarvis midagi anda. Iseeasi, kui tahta traktorit teenuse osutamise eesmärgil. Tegelikult tähendab see kõik seda, et iga tegevusharu jaoks oleks vaja luua eraldi ettevõte, siis mahuks selle nõutava üle 50% müügitulu raamidesse. Leian, et see on absurd. Ja ei maksa unustada ka kasumis oleku nõuet ning minimaalset müügitulu aastas, mis on kindlaks määratud.  Väiketalus tavaliselt töötab üks, võib-olla 2-4 inimest. Teha sellisele talule mitu ettevõtet on naeruväärne.

Niisiis püüan selle võhikule keerulise jutu kokku võtta. Maa on üks tootmiseks vajalik ressurss, kes on majandust õppinud, see mäletab küll. On ainult üks valdkond, mis vajab maad tootmiseks tunduvalt rohkem, kui teised tootmisharud, see on põllumajandus. On ainult üks piirkond, kus maad on märkimisväärselt rohkem, kui mujal, see on maapiirkond (merel pole üldse ja linnas on vähem). Niisiis ei saa mina sellest aru, miks püütakse maapiirkonnas meeleheitlikult arendada muud tootmist ja muid tegevusi, kui põllumajandus on esimene ja loomulik asi, millega maal tegeleda? Nii külade arendamine, kui muu kultuur on nagu herneste vastu seina loopimine, kui inimestel pole tööd ja nad vaikselt linna kolivad või manduvad. Ma ei püü kuidagi maha teha muid tegevusi maal, pean ju ennastki suhteliselt mitmekesiselt tegutsejaks. Aga seda õnnetut traktorit, mida mul (ja ka paljudel teistel) vaja läheb, et üldse midagi teha, ei saa kuskilt.

Põllumajandusega tegelemine maal ei ole üks häbiväärne tegevus, vaid traditsiooniline tootmine. Toetust vajavad eelkõige väiketalud.   Loodan, et blogi lugejate hulgas on vähemalt üks, kes kusagil järgmise Maaelu arengukava ja välja töötatavate meetmetega tegeleb.