Kuna välja ei pääsenud…

…siis sisustasin oma päeva viimaste rooside muldamisega. Sest kujutage ette, minu jaoks tuligi see talv ootamatult. Tuulepea ja ülehõivatuna ? ei olnud ma jälginud ei uudiseid ega ilmateadet. Ja siis, kui näha oli, et läheb külmaks, tegelesin terve päeva piimaga, nii et kaks roosi ootas oma mulda. Peale selle veel roniroos ja paar välja istutatud potiroosi.  Igatahes täna vedasin oma puuduvad ämbritäied ära. Roniroosile panin lisaks varjuks eterniidi tahvlid. Teoreetiliselt peaks sealt vesi alla valguma, roosini jõudmata. Roos on maja ääres ja sel suvel ei õitsenud, sest varrepõletik hävitas võrsed. Ehk läheb tuleval suvel paremini.

Samuti said sahvrisse varjule veetud viimased loomapeedid. Oleks ilmad veel detsembris enam-vähem soojad püsinud, oleks need söödetud saanud. Piimale mõjub loomapeet igatahes hästi, nii et järgmisel aastal kasvatame ka.

Lüpsilehmade vasikad, kes neljakesi õues olid, olid ilmselgelt häiritud nii lumest, kui sellest, et suuri pulle enam polnud ja vihastasid mind täna mitu korda aiast väljatulekuga. Lõpuks lasime nad lehmade juurde, seal jäid nad rahule. Õhtul aitas Jorma nad asemele sikutada, sest kohad on veel harjumata.

Limusiinid olid ka aiast osa väljas. Kas see juhtus enne seda, kui lumesahk Naissoos karjuse maha sõitis või peale seda, on pisut segane. Igatahes tõstsid poisid karjuse teest kaugemale, et oleks võimalik lund lükata ilma karjust maha sõitmata. Natuke keeruline on, kui loomad on eemal, aga siia silma alla nad kõik ei mahu. Naissoos on olemas ka varjualune, mida siin pole.

Õhtul tegin lõpuks ära taimekasvatuse aruande Statistikaametile. Polnudki nii kole, kui arvasin. Taheti vähem andmeid, kui eelmisel aastal. Ainult selle koha peal, kus märkisin peaaegu olematut õunasaaki, läks automaatsüsteem lolliks, nii et esitasin aruande märkega “vigane”. No meie õunasaak oligi vigane.

Ilmast ja teest

Täna tabas mind ebameeldiv üllatus. Meie tee lahti lükkamiseni hommikul ei jõuta. Täna ei peetud seda vajalikuks, kuigi üks lõik oli juba kella kolmest väikeautole peaaegu läbimatu.

See uudis tähendab seda, et ma ei pääse homme hommikul Tartusse. Oleksin pidanud Maaülikoolis Viljandi OTTi esinduses müüma. Kaubaringi ärajäämisest olen enamust juba teavitanud ja mõnele kavatsesin kauba siiski möödaminnes ära viia. Nüüd on selge, et kaubaringi ei toimu. Kui ükskord tee lahti lükatakse, pole majanduslikult mõtet paari kliendi kaubaga sõita. Ülejäänud ju juba teavad, et seekord ei saa.

Ma loodan tõepoolest, et see siin nüüd nii olema ei hakkagi. Aivar rääkis volikogus (kuhu meie küla esindus kutsutud oli, et teest rääkida. Meie algatusel muidugi), et temal on traktoril sahk ees, et vajadusel naine koju aidata, või koolilaste bussi läbi päästa. Ta elab kahjuks Oidremaal ja meie külas sellist erivarustust ei ole. Aivar teeb seda oma külas heategevuse korras, pole vallale arveid esitanud. Riigi poolt teehoolduseks antav raha on nii väike, et selle eest ei saa väidetavalt teid normaalselt lahti lükata. Sellises olukorras näen ainsa võimalusena kogukonna enda tegutsemist enda heaoluks. Ainult… selleks on vaja lumesahka, sellist asja ei anta ühiskondlikuks kasutuseks. Erainvestor peab aga ka projekti toel märkimisväärse summa raha välja käima. Ja veel tekib küsimus, et kust talumees selle aja leiab, et oma tööde kõrvalt külateid lükata. Sellele kuluva kütuse on ehk inimesed tõesti nõus heategevusena nö maha kandma.

Haldusreformist

See on minu isiklik seisukoht. Kõik mõttearendused on teretulnud.

Lugesin Pärnu Postimehest maavanema seisukohta ja olen sellega täiesti nõus.

On valdu, kus asjad juba ammu enam ei arene mingis suunas ja pole ette näha ka mingeid muutusi. Mis puutub omavalitsuse kaugusesse, siis ka praegu ei käi vallamajas kohal ju suurt keegi.  On internett ja telefon, mille abil saab enamus asju aetud. Kunstlike uute keskuste tekitamine mitme valla liitmise teel, on minu arvates tunduvalt halvem variant.  Meie jaoks ei ole Pärnu sugugi väga kaugel ja käija tuleb seal nagunii. Mis puutub ääremaastumise hirmu, siis andke andeks, kas keegi tõepoolest arvab, et me praegu seda pole? Ka ääremaal saab elada.

Ja nüüd ka isiklik ülestunnistus. Eelmise kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ma kandideerisin ja lootsin valituks saada. Natuke jäi puudu, et ei saanud. Algul olin pettunud, aga hiljem õnnelik. Sest see, kui sellisesse kohta valitakse tähendab minu jaoks ka pühendumist, mitte lihtsalt kohal käimist. Peale talupidamisega tõsisemalt tegelema hakkamist ei ole mul paraku aega, et nii tõsist vastutust kanda. See, et lihtsalt olla ja mitte mõelda oma lubaduste täitmisele ja mitte süveneda arutatavatesse teemadesse ei tule aga kõne alla. Kohalikud teavad, et püüdsin oma osa edendada vaatamata sellele, et volikogusse ei saanud. Selle pärast ju selle Junnlaste projekti tegingi, kõik see noortekogu teema ja külavanemate valimine. Ei ole minu süü, et nii rumal olin, arvasin tõepoolest, et lubadusi tuleb täita, ka siis kui nii öelda võimule ei saa. Nüüd tean, et tegelikult ei kavatse keegi oma lubadusi tõsiselt võtta ja ausalt öelda mulle see ei sobi.

Nii, et hoian pöialt mõistlikule haldusreformile. Kavatsen toetada valimistel seda, kes minu arvates meie piirkonna elu kõige paremini edendada soovib. Ja loodan, et mitte enam selle valla volikogus. Igaühe enda teha on ka nii mõndagi. Praegusel kujul täiesti mandunud omavalitsuste segilöömine ei saa asju enam hullemaks teha.

Huvitav

Vahest kuulda, mida minu kohta räägitakse. Kas rääkijad arvavad, et kui ma pole meie kohaliku kombestikuga kaasa läinud (solvuda asjade peale vähemalt 20 aastaks ja siis enam isegi mitte “tere” öelda), siis ma ei solvu ega vihasta üldse? Või arvatakse, et nii väikses kohas jäävad asjad teada saamata ja siis kui rääkijal midagi vaja on, saab ikka hea näoga küsida?

Võin öelda, et solvun ja vihastan täiesti keskmisel tasemel ja “tere” ütlen ikka, kui tuttavat inimest märkan. Lihtsalt meelde jääb ja kui mõnelt poolt ikka väga palju sapiseid märkusi selja taga tehakse, siis teen lõpuks ka omapoolsed otsused.

Läinud nad ongi

Oma loomi on alati raske ära saata. Ometi peetakse lihaveiseid just sellel eesmärgil. Meie loomad sõitsid Rakverre. See lihakombinaat pakub parimat hinda, vahe Märjamaa mahetapamaja poolt pakutava hinnaga on nii suur, et ei tekkinud hetkekski kõhklust, kumba eelistada. Ka maksetähtaeg on väga oluliselt parem.

Eile olin terve päeva tugevas stressis ja muretsesin (õigusega). Pullid olid aedikus jahu söömas käinud, aga eile tulid nad sinna ainult kahekaupa ja Jorma ei saanud neid kinni. Lõpuks kasutasime peibutusena lehma ja see meelitas osa pulle aeda. Viimased Jorma lihtsalt ajas sisse. Mina kahetsesin kõike:, et ei hakanud varem neid kinni panema, et ei öelnud Jormale, et juba eile oleks võinud aia kinni panna, kui kõik korraga sees olid, et heinarulli ei lasknud tal aeda sisse panna jne. Lõpuks oli kell kuus õhtul, kui loomad kinni saime. Täitsa pime oli, õnneks kuu paistis ja natuke valgustas.

Rakvere auto tuli juba õhtul kohale, juht arvas, et tal on nii mugavam. Muretsesin ka selle pärast, kuidas suur auto meie kiviaedade vahel manööverdatud saab. Õnneks sai auto ilusasti kohale aetud.

Hommikul oli minu äratus pisut enne viite. Peale kohvijoomist asusime tööle. Meil oli lahendada veel probleem ühe looma puuduvate kõrvanumbritega. Pull oli mõlemad ära kaotanud. Asendusmärgid olid küll ammu tellitud, aga vabalt kõndivale loomale neid niisama kõrva panna ei saa. Mõtlesime õhtul aedikus panna, aga siis läks isegi nii pikale, et jätsime hommikuks. Sellega läks tükk aega, enne, kui Jormal õnnestus auto peal pullile number kõrva saada.

Lehmad ajasime mööda moodulaedest koridori lihtsalt auto peale. Nimetan siin ära ka minejad ja põhjused: Kulla ei jäänud tiineks, ta oli ka juba vana ja väga halva rippuva udaraga. Õigupoolest muutus ta käitumise poolest juba pulli moodi, üritas ise kogu aeg teisi lehmi paaritada. Nagu ma aru sain, siis tsüsti tõttu. Viive ütles, et nii vanal lehmal ravi enam tulemusi ei anna. Leedi jäi kohe peale poegimist udarapõletikku, mis ravile ei allunud. Mõningase aja pärast tekkis ühte veerandisse veel eriti äge põletik ja sealt kadus piim hoopis. Kuna ta oma kehva iseloomu poolest nagunii teab mis lemmik polnud, siis otsustasin ta üsna kerge südamega välja prakeerida. Tema piim läks vasikatele ja kasutasime eriti suuri ettevaatusabinõusid, et mitte teistele lehmadele põletikku edasi anda. Amanda pärast olin ise väga õnnetu. Tal oli kasvaja ja kõik kellega sellest rääkisin, soovitasid ta ära saata.

Praegu on siis alles viis lüpsilehma ja kaks lehmvasikat, kellest endale lehmad kasvatame. Kuna järgmisel aastal lüpsavad Pamela, Sofia ja Lemmik tunduvalt rohkem, kui sellel aastal, siis piima puudust ma ei karda.  Lehmi juurde osta me ei kavatse. Küll on vaja osta limusiini tõupull.

Kuna ma tean, et on ka inimesi, kes arvavad teadvat, kuidas ma majandama peaks, siis nimetan ära, et loomade rahaga maksame ära kütusearved, ostame Fordile mootori, maksame pangalaenu võlgnevuse ja kui juhtub üle jääma, saab Jorma uue voodi.

Laat ei ole kultuuriüritus

Vähemalt mitte selline laat, kus ühtegi esinejat ei ole!

Täna Rakveres üks memm tunnistas lausa, et mitte kuskile minna ei ole, tuli siis laadale. Ta ei olnud ainus. Minu arusaamist mööda käis pool linna laadalt läbi.  Selle peale  inimesed ilmselt lihtsalt ei tule, et müüjad ei käi laatadel oma vaba aega sisustamas, vaid see on nende töö, mille tulemist nad elavad. Laadaga seoses on tavaliselt kaks kulu: kohamaks ja transpordikulu. Lisaks müüja toit.  Minu olukord on veel selle võrra parem, et toodan oma kauba ise, mitte ei osta seda hulgimüügist, mille arved siis ka maksta on vaja (või too näiteks Leedust, kus all oma raha kinni on)

Loomulikult saan aru, et seda postitust ei loe  need inimesed, kes laadal oma päeva sisustamas käivad ja midagi ei osta (ega osta polegi kavatsenud). Omaette nähtus on veel muidugi nö. “maitseelamuse otsijad”, inimesed, kes maitsevad kõike, kus vähegi proovitükid välja on pandud. Loomulikult müüjad pakuvadki oma kaupa maitsta, aga siiski lootuses, et inimene proovib ja ostab, mitte lihtsalt ei ürita tasuta kõhtu täis saada.

Loomulikult näen mina asja müüja poole pealt. Võin öelda seda, et ma ei kirjuta siin ainult oma isiklikke seisukohti, vaid enamus laada müüjaid võib selle mõttearendusega ühineda.

Nii tekivad kogemuste varal linnad ja laadad, kuhu enam tagasi ei minda ja olgu seal müügitingimused kuitahes head, on põhiline siiski see, kas ostetakse või ei osteta.

Mõni paik võiks kaaluda seda, kas inimestele tuleks äkki tegelikku kultuuri võimaldada. Mõni näitus või kontsert näiteks?

Kadripäev tulemas

Siinkohal on paslik üles tunnistada enda mõningane ebausklikkus. Nimelt sellel aastal, kui kadrid käisid, oli karjaõnne märkimisväärselt rohkem, kui tänavusel aastal. Nüüd siis jälle märkamatult Kadripäev kätte jõudmas…

Ise olen küll laupäeval Rakvere Spordihallis Kadrilaadal müümas. Tunnistan, et, kui poleks oma suures agaruses arvet juba ammu ära maksnud, siis vist küll ei läheks. Arvestades uskumatult mõttetut passimist Vaala Keskuse Isadepäeva laadal. No, aga nüüd ei taha juba makstud raha ka tuulde lasta. Nii, et riskin suurema koguse kütuse mahasõitmisega. Igatahes kavatsen poole kolmest asjad kokku panna ja ära tulla, olgu see ametlik lõpu aeg siis milline tahes. Nii palju kogemust on juba küll, et kauem olek on aja raiskamine.  Muidugi oleks mul ka kodus piisavalt tegemist: õue koristamine on pooleli, lõpuks tahaks maja ka puhtaks saada. Praegu on olnud nii, et kolm päeva nädalas on ringide ja müükidega hõivatud, siis veel lüpsi päevad ja selleks, et põhjalikumalt majaga tegeleda ei jää tegelikult ühtegi päeva nädalas. Ülepäeva teen ju piimajahutajat tühjaks ja sel päeval küll suurt muud ei jõua.

Esmaspäeval lähevad loomad, ka kolm lüpsilehma jääb vähemaks. peale seda on piima pisut vähem ja kuna hooaeg on ka lõppemas, siis toodete tegemine väheneb. Loodan vabanevat aega sisustada oma elamise ja ehk ka elu kordaseadmisega. Tunnen ka, et väike puhkus kulub ära. Kaks lehma jääb varsti ka kinni, Pamela ilmselt juba ennem aasta lõppu. Lasen neil ka pikemalt puhata. Piima peaks sellegi poolest kogu aeg jätkuma.

Tüdrukud kodus

Tuletan siin loo alguse meelde: kolm limusiini tüdrukut olid Naissoos eraldi, et mitte liiga vara tiinestuda. Augustis (septembris?) hakkas Lotte indlema ja vedas teised ka hulkuma. Tüdrukud jõudsid Pikaverre, kust said kaasa Kiilaka (pulli) ja edasi seiklesid Urale, õnneks Toivo loomade juurde aeda.

Nüüd oli asi tõepoolest sealmaal, et loomad koju tuua. Kiilakal nimelt ärasõidu päev ligidal ja muidu ka oli plaanis nad ära tuua.

Siinkohal suur tänu Reedale ja Targole, kes ka seekord oma moodulaedu laenasid. Millal me endale need ostame, on pisut segane.

Toivo oli meie suureks üllatuseks koguni kaks tüdrukut ketti suutnud panna. Alustasime Ellikust. Sellel pildidl on ta Toivo laudas ketis.

Loomade vedamiseks kasutasime hobuveokit, mille lauda ukse alla ajasime. Moodulaedadest sai koridor teha. Kuna Ellik oli juba ketis, siis oli selge, et ta tuleb nööri otsas viia. Toivo aravas, et paneme koti pähe, et ei näeks ja oleks rahulikum. Seda me ka tegime. Aga siis, kui kett lahti sai lasta ja loom oli Jormal nööri otsas, läks ta ikkagi päris pööraseks. Hüppas Toivole otsa ja astus tal jala peale. Arvasin, et võib ka hullemini olla, sest Toivo oli loomade vahel pikali maas ja pöörane mullikas tallas tal otsas. Õnneks midagi hullemat ei juhtunud. Panime Elliku siis uuesti nööriga toru külge ja pidasime natuke nõu. Jõudsime selleni, et veel ühe moodulaiaga tal märatsemisruum võimalikult väikseks muuta. See läks ka korda. Lasime loomal maha rahuneda ja lõpuks läks ta päris rahulikult käru peale.

Jorma kinntas ta korralikult. Sõidu ajal oli ta ennast pikali lasknud, nii et Naissoos avanes meile selline pilt:

Jorma võttis tal rihma kaelast ja tõmbas koti ka sarvede otsast maha.

Jälle omade hulgas, Ellik on keskmine, raagus põõsa taga.

Edasi läksime Lottele järele, tema oli ka keti otsas. Nüüd olime targemad ja peale koti pähe panemist tegime Lotte ruumi kohe väiksemaks. Lasime tal ka umbes kümme  minutit rahuneda. Peale seda tuli ta üsna rahulikult käru peale.

Lotte lahti päästmine.

Järgmiseks oli ära tuua Kiilakas, kes oli küll laudas, kuid mitte kinni. Kuna Kiilakas pole puhtatõuline, siis on tema iseloom tunduvalt rahulikum. Andsin talle kõigepealt mõne tüki leiba ja siis ajasime ta lauda ette osasse, kust välja pääses. Jorma arvas, et Kiilakas on enne ka käruga sõitnud ja läheb ise peale. Nöör oli tal ikka küljes, aga silmi me kinni ei pannud. Tõepoolest läks pull mõningase veenmise ja sikutamise peale ise kärusse. Temast mul pilti pole, sest aku sai tühjaks. Kiilaka tõime Pikaverre, kus ta hakkas kohe teiste pullidega jõudu katsuma. Ise tegime 30 minutit lõunapausi. Tuua oli veel üks mullikas, kes polnud isegi laudas.

Õnneks oli ta nõus ühe lehma järel lauta tulema. Neil oli vaja jooma tulla. Saime ukse kinni ja poisid ajasid ta lauda esiosasse. Seal oli ta ise nii rumal, et läks koridori, ilmselt lootuses välja saada. Surusime ta aedadega täiesti nurka.

Seal oli võimalik talle kott pähe saada ja kaelarihm kaela, nöör külge. Tuli tirimisega käru peale ja viisime temagi teiste juurde. Kõik kokku võttis aega kella kümnest kella viieni. Mina pole täna muidugi piimatooteid teinud. Ja ega nüüd õhtul ka enam märkimisväärselt ei tee.

Oleme Toivole väga tänulikud, et meie loomi seal olla lubas, söötis ja aitas ära ka saada. Avaldame seda tänu ka heina näol.

Järgmisel aastal on ilmselt võimalik mõni vanem lehm noortele mullikatele “lapsehoidjaks” jätta. Eraldi karja on nende jaoks ikkagi vaja, ei saa ju lasta lapsukesi ära paaritada.

Nüüd on vaja veel Naissoost kaks selle kevadist pulli ära tuua, ikka selle pärast, et liiga vara mullikaid ära ei paaritaks. Need pullikesed on natuke väiksemad, aga ka mitte väga taltsad.

Täna kaup hilineb

Kuna Ford jättis Jorma teele ja rendiauto saamine, ennem veel Ford töökotta saada, jne. võtab natuke aega. Nii, et palun pisut kannatust.

See, kui suurte kahjudega seekord tegemist on selgub siis, kui mootor on lahti võetud (ilmselt?). Mulle, kui remondivõhikule on see asi pisut selgusetu. Igatahes on teada, et hammasrihm on pealt lennanud. Miks seda k***di Fordi paremini ei hooldata on mulle küll teada. Nimelt võitleme siin igapäevaselt kuludega ja maksmata arvetega, raha lihtsalt ei jätku. Kusjuures minu arusaamist mööda ütles hammasrihm täpselt siis üles, kui tema elueaks loetud kilometraaž täis sai. Halastamatu värk.

Film, mis pani mõtlema

Sügavat muljet avaldanud film läti talunikust:

Peekon, või ja minu mamma (My Mothers Farm, Läti/Norra 2008) | Saadetejärelvaatamine | ETV2 | ERR.

Uskumatu, kui lihtsalt saab riik hävitada ühe inimese elutöö ja unistuse. See naine ju suri teadmisega, et ta on oma talu maad müünud ja lubatud kõrgemat pensioni ta ei saanudki. Ainuke, mis tal oli olid tublid lapsed, kellel hästi läks. Tõsi küll, mitte kodumaal.

Eestis on mõnigi asi oluliselt paremini läinud. Kuigi ka siin lõpetati paljude unistus oma talust, aga siiski mitte nii radikaalselt, kui Lätis.

Mõtlema paneb see, et kui ma ise ükskord enam ei jõua, mis siis ikkagi saab. Praegu tundub küll asi lootusrikas, Jorma õpib ja areneb.