Kokkuvõte

Aastalõpp paneb mõtlema ühe lühikese perioodi tulemusest.  2012 oli ette teada olevalt toimetulekukatsumus. Nüüd on see peaaegu edukalt läbitud.

Mis siis muutus?

Lehmade arv suurenes kevadel neljalt kaheksale ja vähenes novembris viiele.

Limusiinide kari suurenes, kuigi oli tohutu kaotus Bossi surma ja õnnetute poegimiste tõttu.

Maia on lüpsmas abiks käinud. Hille, Karin ja Elve aitasid peenraid teha ja Riina rohida. Müüa ka.

Mitte mingit sissetulekut peale talutoodangu müügi polnud talus kellelgi. Arturil muidugi oli palk, aga see talusse suurt ei puutunud.

Suvised müügid ületasid ootusi, oli muidugi ka erandeid. Selle nimel sai ka üksjagu tööd tehtud ja ka korraga mitmes kohas müümas oldud.

Ülo käis abiks. Omavahel on asjad selgeks räägitud.

Talus olid Wwoof vabatahtlikud.

Talu toodangu nimekiri pikenes.

Suvine müügihitt oli ootuspäraselt jäätis.

Talu toodang jõudis Viljandi OTTi kaudu Viljandisse. Nõmme OTT ja Pärnu Keskuse Taluturg ei olnud meie toodetest huvitatud.

Enne jõule jõudis kaup Tallinnas Sadama turule, Laagri Rimis Krõõda poes ja ka Nõmme turul sama müüja kaudu olid jäätised juba varem, ka sel aastal jõudnuna.

Auto lagunes korduvalt. Vahetatud on käigukast ja mootor.

Kuidagi moodi suutsin oma töö kõrvalt aidata küla kokkutulekut korraldada ja nüüd ka jõulupidu.

Võtsin vastu mõne otsuse, kuidas uuel aastal talu töökorraldusega jätkata. Natuke ka aidati otsustamisele kaasa.

Meil on uus lüpsimasin. Ka “uued” kasutatud diivanid. Ja arvuti.

Sel aastal ei reisinud üldse. Ega ka ei puhanud.

Tänu blogile leidis talu kajastamist ajakirjanduses ja televisioonis. Olin ka parima mahetootja nominent.

Tervis hakkas sügisel streikima. Õnneks arstide streik ei mõjutanud.

Ilmselt läks midagi ka meelest. Ka järjekord on üsna suvaline.

Ka järgmise aasta elame üle. Peaks hakkama natuke haaval kergemaks minema, aga kindlustunnet veel küll ei ole. Jätkame ikka piimatoodete ja lihaveistega.

Pühad on minu jaoks raske aeg

Lembitu kuuske just pole võtnud, naabrimehe oma ka mitte 🙂 Tõsiasi on see, et meil pole juba mitu aastat kuuske toas olnud. Lapsed on suured ja enda pärast ei hakkaks puud maha raiuma ka siis, kui selleks aega oleks.

Raskeks muudab pühad kohustus pühi pidada. Peaks nagu koristama, kaunistama, palju süüa tegema ja siis mõnusalt aega veetma. Kasvõi “Visa hinge” vaadates.

Kahjuks ei ole seda eriti kerge ühildada tavapärasest veel suurema töökoormusega. Lüpsan ju ise ja Tallinna kaubatellimus peab ka homme teele minema. Täna tundsin küll motivatsiooni puudust ja vaatasingi telekast ühe filmi ära. Ise väga hästi teades, et see tähendab uneaja arvel pärast toodete tegemist.

Samas on mul väga hea meel, et kaupa tellitakse. Lihtsalt pühad on raske aeg…

Lüpsimasin vol 2

Lõpuks saime kätte töökorras lüpsimasina. Algselt Tehnikakesusest tellitu saatsin tagasi ja tühistasin ostutehingu, kuna tõepoolest hakkasin kartma, et kui kohe algul ei tööta, siis mis jamad veel ees võivad oodata.

Küsisin hinda DeLavalist, kust algul ei julgenud küsida, kartuses, et see hind on minu jaoks müstiliselt suur. No ei olnud, poole kallim, kui see mis ei töötanud 🙂 Võin poole rohkem maksta küll, selle eest, et seade tõepoolest töötab ka.

Põhimõtteliselt ootasime nädala, tellimisest kätte saamiseni. Kuna seade oli tarnitud juppidena ja hind ilmselt sisaldabki tehnilist tuge nii palju, et tööle pannakse, siis pani noormees DeLavalist selle ise kokku ja reguleeris vaakumi parajaks.

IMG_4970

Kogu see kokkupanek võttis aega paar tundi. Alustas noormees rehe all, aga kui aru sain, kui kaua see aega võtab ja. et pärast uksest läbi ka mahub, kutsusin köögis jätkama.

IMG_4972

Selline suur kaadervärk lõpuks kokku sai. Esimese lüpsi tegi Maia, kes ka ennem nii öelda juhendamisel kohal käis. Parim on see, et uus masin lüpsab udara korralikult tühjaks. Meeldib ka see, et meie majapidamise üks saatjatest lüpsiaegne lärm on nüüd kadunud. Masin käib nii vaikselt, et ei kosta laudast rehe allagi ära.  Miinus on seadme suhteline raskus, manööverdamine on üsna tülikas. Loodetavasti on meie mure kehva vaakumi ja jäätuva kondensveega nüüd möödas.

Ei saanud kahjuks tervet lüpsi jälgida, kuna võimalusel vaatan Meisterkokka 🙂 Kuna selle saate ajal näljane olla on enesepiinamine, tegin küüslaugukartuleid. No polnudki suurt muud teha. See on siis Sepa mahetalu variant. Koorida ja poolitada kartulid. Keeta soolaga maitsestatud vees viis minutit. Sel ajal sulatada potis pakk Sepa mahetalu võid, lisada sinna soola ja kaks-kolm küünt purustatud küüsalauku. Veerand võisegust panna ahjuplaadile, ahi kuumutada 225 kraadini. Lisada kurnatud ja võimalikult kuivaks nõrutatud kartulid ja määrida ülejäänud või-küüslaugu seguga. Küpsetada kuldpruuniks. Serveerida hapukoorega, kuhu on segatud pisut soola ja Tamme ürditalu dipisegu. Lisandiks veel salat.

Raskelt teenitud

Eile müüsid Viljandis Jorma ja Sigrid, täna ma ise. Tuleb öelda, et oleks võinud paremini minna. Kuna kaupa veel oli, läksin peale Viljandit edasi Võhmasse. Võhma küünlavalguses Jõululaat oli muidugi tore, ainult ilm erakordselt külma tuulega. Õnneks olin hommikul ettenägelik ja võtsin oma küülikunahast kasuka kaasa. Selle kasuka kasvatasin endale ise, kui veel karusnahaküülikuid pidasin. Kastor Rex. Ükskõik millise jopega poleks ma suutnud kolm tundi lõikavas tuules paigal seista. Kahjuks jäid väga soojad saapad välja otsimata, nii et jalad külmetasid ikka.

Kaup hakkas külmuma kahe tunni jooksul. Viimased sõira tükid olid juba peaaegu külmunud. Õnneks see sõira ei riku. Kaal ja arvuti keeldusid töötamast. Õnneks oli üle telgi pähklimüüjal korralik kaal, käisin seal kaalumas.

Mis puutub sõira, siis seekord viskas mul tõepoolest üle. Äri äriks, aga kas on eetiline asja täiesti vale nime all müüa? Räägin Reedast Tartust, kes igal laadal müüb “sõira”. See on tal ostetud Saidafarmist . Täna ütlesin ilmselt ta tütrele, kes seda mulle sõirana pakkus, et see pole sõir. Tüdruk läks näost punaseks ja ei saanud aru. Kui ütlesin, et see on laagerdamata laabijuust, siis ta mind vist isegi ei uskunud. Huvitav, kuidas Saida peremees sellesse suhtub, et juba aasta tema “sõira” müüakse. Kusjuures see juust on väga hea. Kas tõesti siis ei osteta, kui seda õige nime all müüa?

Koduteel oli Olustveres tee nii kinni tuisanud, et suutsin ainsalt sõidetavalt ribalt natuke kõrvale kalduda ja maandusin hanges. Õnneks tõmmati mind kohe välja.  Nii, et 10 tundi tööd ja siis lõpuks kodus.

Muutub Pärnu kaubaringi aeg

Seoses talveperioodi ja lisandunud Tallinna kaubaviimisega muutub Pärnu ringi aeg. Juba järgmisest nädalast saab piima ja piimatooteid ainult üks kord nädalas, neljapäeval. Kellaaeg jääb enam-vähem samaks. Kuna kolme nädala tagant on vaja neljapäeval ka Viljandisse jõuda, siis pigem nihkub kellaaeg pisut ettepoole.

Neljapäev peaks sobima ka neile, kes just nädalavahetuseks piima tahavad. Olen täiesti teadlik, et see põhjustab ebamugavusi neile klientidele, kes kaks korda nädalas kaupa soovivad ja palun selle pärast vabandust.

Teavitan kõiki ka isiklikult kas meili või telefoni teel hiljemalt esmaspäeval.

Kuidas pühadeootusest sai töömaraton

Naabrinaine on mitu korda huvi tundnud, et millal oleks võimalik koos linna minna. Ta teab, et mul on loomade eest raha käes ja arvab, et tahan nüüd midagi ostma ka minna. Vanem inimene. Ütlesin talle küll, et ma saan oma ostud internetist ka tehtud , aga ega ta seda juttu väga tõsiselt ei võtnud.

Niisiis, peale seda, kui autoremondi maksumus kõik kenasti tasutud (müstiline summa muidugi) ja tellitud loomadele mineraalid terveks aastaks ja tellitud uus lüpsimasin, seekord DeLavalist ja makstud kütusefirmale vanad arved ja maaomanikele rent (enamusele on üle kantud) ja tasutud pangalaenu võlgnevus ja kantud küla arvele lubatud annetus, siis lubasime endale kasutatud diivanikomplekti ja ongi raha otsas. Tegelikult muidugi arvel olev seda veel ei kajasta, aga aasta lõpus läheb maha ruloonpressi ja niiduki aastamakse, see on suur summa. Kõige selle jaoks polnud vaja laua tagant tõustagi.

Esialgne idee oli müüa täna ja homme veel Viljandi käsitöömessil ja siis pühenduda maja koristamisel, kaunistamisele. Nüüd on selgunud, et vaja on maksimaalselt tooteid valmistada, et raha teenida. Täna müüb käsitöömessil Jorma, mina püüan homseks kaupa juurde teha. Lõpuks on olemas Sadama turu tellimus, kinnitan selle täna, kui on selge, kas kõigeks üldse toorainet jagub. Sadama turule peaks kaup jõudma kolmapäeval, neljapäeval on Viljandi OTTi kaubakohtumine ja laupäeval Steineri aias Taluturu jõululaat.  Reaalsus on see, et enne pühi ei saa ma teha midagi muud, kui ainult tooteid.

Kuidas ma lüpsimasinat ostan

Et kõik auasalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et meie vana lüpsimasin on koos selle majaga saadud. Ta oli juba eelmise omaniku arvates amortiseerunud, nii et eelmine omanik oli uue ostnud. See seisis pakendis rehe all. Kuna maja oli vahepeal tühi, varastati uus masin ära. Ma isegi tean, kus talus see nüüd töötab.  Meie vana on juba meie käes üle kahekümne aasta töötanud. Viimastel talvedel tekkis suur probleem koguneva ja jäätuva kondensveega. Ega polnud ka normaalset kogumissüsteemi. Nüüd Jorma püüdis natuke ehitada, pani pudeli vahele. Aga ikkagi kogunes kondens lauda poolsesse otsa. Meil on ka väga pikad vaakumvoolikud. Niisiis otsustasime uue masina osta. Sellise, mis on käru peal ja pole pikki vaakumvoolikuid vaja. Kuna DeLavali hinda ma isegi ei hakanud küsima ja Minifarmi masin oli kallim, kui Tehnikakeskuse oma, siis otsustasime sealt tellida. Küsisin, kui pikk on tarneaeg ja vastati, et kaks päeva. Tasusin ettemaksu arve ja neljapäeval oligi masin kohal, toodi Eesti Posti kulleriga ära.  Jorma hakkas siis tööle panema ja ei midagi. Avastas lüliti alt läbi põlenud kaitsme. Mina muidugi helistasin müüjale ja õiendasin päris korralikult. Tahtsime ju ise Keskkonnamessile minna ja lootsin Maiale uue korraliku masina jätta. Müüja soovitas kaitsme ära vahetada, seda Jorma ka tegi, aga uus kaitse põles ka kohe läbi. Helistasin uuesti ja ütlesin, et meie rohkem koduseid remonte ei teosta ja mina tahan uut töökorras masinat. Lubati kuller katkisele masinale järele saata.

Sõitsime messile teadmisega, et uut masinat küll pole, aga vana töötab normaalselt. Artur jäi ka koju, et lauda töid teha ja vajadusel aidata. Õnneks või kahjuks ei pidanud Artur vajalikuks mulle teatada, et meie vana masin on ilmselt läbi põlenud ja Maia lüpsis laupäeva hommikul viis lehma käsitsi ära. No ega ma peale närvitsemise midagi poleks ka teha saanud. Muidugi oleks me saanud tund aega varem tulema hakata, kui oleks teadnud, et asi nii hull on.

Igatahes sain ma koduteel teada, et masin üldse ei tööta ja Maia õhtul ei lüpsa, sest käed valutavad. Meie olime alles Viljandi ja Pärnu vahel. Lüpsiaeg oli juba käes. Helistasin Arturile, kes hoopis linnas oli, et ta poes ära käiks, et saaksime rutem koju ja valmistuks lehmalüpsiks. Samuti helistasin Hillele ja kurtsin muret. Neil seisab kodus üks vana kasutuseta lüpsimasin. Lootsin, et nad laenavad seda ja saame vähemalt pühapäeva hommikul masinaga lüpsta. Hille lubas appi lüpsma tulla.

Koju jõudes proovis Jorma masinat siiski käima saada, kuid ilmselt on mootor lühises. Mina alustasin lüpsi Molust, kes on õrna udaraga ja saab kergelt põletiku, kui midagi valesti on. Jorma võttis Pamela ja Arturi suunasin Sofia juurde. Poisid pole kumbki varem käsitsi lüpsnud. Jormal tuli välja küll, aeglaselt muidugi, aga Artur kurtis, et tema ei saa kuidagi. Kui ma siis lõpuks vaatama sain, siis selgus, et Sofial polegi üldse piima. Põhjust nägi Jorma, meie vabakäigul vasikas Väike Poiss oli ise teostanud nii eel-, põhi-, kui järellüpsi. Nii, et üks lehm oli vähem lüpsta. Hille jõudis ka appi ja lüpsis Lemmiku ning aitas Jormal Pamela lõpuni lüpsta. Mina lüpsin veel Trulla.

Kalev ja Jorma ei saanudki nende masinat siia ühendada, sest mootor ja vaakumpump ei sobinud kokku. Kalev lubas oma pumba ka tuua, ehk siis täna õhtuks ikka saab midagi tööle.

Jorma lüpsis täna hommikul Pamela, Artur Trulla ja mina Sofia (kes oli vasikal tühjaks tõmbamata), Molu ja Lemmiku. Jõudsime järeldusele, et kriisiolukorras saame hakkama küll.

Küll ei taha ma eriti Tehnikakeskuse selle tüübi nahas olla, kellega ma homme suhtlema hakkan…

Keskkonnamessil läks meil üsna hästi, järele jäi vaid pisut võid. Müüsime maha ka ühe kaasas olnud noore kuke. Ta on ka väga kaunis noormees. Läheb ühele vanemale inimesele jõulukingiks.

Meie auto on ikka veel remondis, messil käisime rendikaga, mis korra juba on meie käes lagunenud. Omanik oli teda vahepeal remontinud. Kahjuks selgus poolel teel, et kütust ei tule normaalselt peale, nii et auto vaevalt liikus. Käidud saime. Oma auto remondi raha eest oleks saanud päris korraliku kasutatud auto osta. Meie probleem on selles, et vajame midagi, mis sobiks nii kauba, kui inimeste veoks ja ega selliseid masinaid väga palju polegi. Nii, et kirume ja remondime.

Veelkord Keskkonnamessile minekust

Asjaolud on siiski kujunenud nõnda, et sõidame alles ööl vastu reedet. Loodetavasti saame oma auto kätte.

Eile käisime Tallinnas kaupa viimas. Hea uudis on see, et Sadama turu ostujuhile ja muudele otsustajatele mu asjad meeldisid. See tähendab, et peagi on seal üht-teist müügil.

Halb see, et tagasiteel lagunes ära rendiauto. Passisime tund aega Jaagupis, enne kui omanik tuli ja meie minema saime. Rendiauto mõte õnneks ongi see, et edasine pole meie asi. Koduteel juhtus õnnetus. Arturi sõber, kes meile järele tuli sõitis Heino koerale otsa. Koer jooksis oma hoovist täie hooga otse autole ette. Poisid viisid küll koera kohe linna kliinikusse, kuid kohale jõudes oli loom surnud. Sõbra auto remont tuleb muidugi meil kinni maksta.

Keskkonnamessile jõuab kaubast sõir, või,kodujuust, natuke jogurtit, väga pisut kohupiimakreemi. Jäätist kaasa ei võta. Põhjus selles, et erilisi varusid praegu kodus polegi, külmiku tassimine on töömahukas ja väga suurt müügiedu sellega talvel pole. Ka on segane, kas me ikka saame oma auto kätte. Mingisse teise autosse see külmik ei mahu. Käru saame ka seekord vallast, aga sinna lähevad kanaaiad. Muu kaup peale jäätise on võimalik kaasa võtta ka termokastidega, kus on külmaelemendid.