Pool päeva internetis

Tuleb tunnistada, et see on väsitav. Olen uurinud seadusi ja määrusi, mis puudutavad OÜ asutamist, FIE tegevuse üleandmist, nõudeid mahetöötlemisele jne. Isegi ühekaupa võttes on see väsitav ja keerukas. Niimoodi korraga ja segamini seda enam. Midagi teha pole, tõsiseks arenguks on vaja end sellest läbi närida. Avastanud olen mõningad huvitavad tõsiasjad. Kes ammu asjadega kursis, saab korraks muiata. Kõigepealt: OÜ tuleb ikka ennem ära asutada, alles siis FIE tegevus üle anda. See tähendab, et selle viimasega on aega. Samas mahetöötlemise alustamiseks teavitatud koduköögis on vaja olla tunnustatud tootja ja omada teavitust VTA-s. Praegu FIEna on mul see olemas, selleks, et OÜna jätkata, tuleb mul vastavatele ametkondadele tõestada, et jätkan FIE tegevust. See, kas need ametid (Põllumajandusamet ja VTA) seda ka aktsepteerivad on veel välja uurimata. Teiseks püüdsin uurida ka sisulist poolt. Ja selgus, et suvel mulle märgatava võidurõõmuga lausutu, et mahetöötleja ei või poest toorainet osta, ei pea paika. Võib küll, kui ta ostutšeki põhjal tõestab, et ostis mahetoorainet nt. mahesuhkrut. Ilmselt on vaja nimelist tšekki ja lihtsam on end hulgilaos kliendiks vormistada, aga vähemalt saan mina ka nüüd aru, kuidas ma selle mahesuhkru soetan. Ja soola võin kasutada nii nagu seni – meresoola, sest sool on mittepõllumajanduslik ja lubatud nii nagu vesigi. Huvitav, eksole.

Niisiis tuleb asutada OÜ, FIE tegevus üle anda ja siis tegeleda mahetöötlemise tunnustamisega teavitatud koduköögis. Selle järel (või ka juba samal ajal) leida lõpuks etikettide kujundaja ja valmistaja. Sest kuitahes hea mu kaup ka on, visuaali tuleb parandada.

Advertisements

Ainult edasi!

Viljandi OTTi sünnipäevakohtumine Männiku metsatalus oli ootuspäraselt inspireeriv. Imetlen siiralt selle toimkonna säravaid ja tarku naisi.

Ülevaade Aktuaalses kaameras on siin

Toitumise (ja muidugi ka muu) tagajärgedega puutusin koolis töötades igapäevaselt kokku. Fakt on see, et lapsed on tunduvalt ülekaalulisemad, kui varem. Fakt on see, et käitumishäireid on tunduvalt rohkem, kui varem. Fakt on see, et füüsiline areng on märgatavalt kiirenenud. Ja see varem, millest ma siin räägin on umbes 30 aastat. Tegelikult on 30 aastat ju väga lühike ajaperiood, kui mõelda inimese eluea peale.

Täna tutvustati OTTi koosolekul erinevaid mahe- ja tavatoidu aspekte, kaasa arvatud tavatoitu puudutavad uuringud: GMO  ja pestitsiidide mõju, maitsetugevdajate mõju. Peamiselt on tehtud küll loomkatseid, mille üle ka teadlased vaidlevad, kuidas neid tulemusi õieti tõlgendada tuleb. Ometi on loomkatsete puhul võimalik lühikese ajaga saada aine mõju kolmandale põlvkonnale. Inimeste puhul on kolmas põlvkond minu poegade lapselapsed. Sest minu nooruses, kui ise lapsed sain, sellist “küllust” poelettidel veel ei olnud. Niisiis meie seda enam ei näe, mis tagajärjed kõigil neil mürkidel veel varuks on. Ja lubatud kasutada on oi kui palju keemiat. Seda tavatoidus. Ainult kasum on see, mis määrab mida toitudes kasutatakse.

Loodan, et võisin edastada. Darja Matt´i muljetavaldav ettekanne on vaadatav siit

Lugesin täna poes ise ka veel tähelepanelikumalt silte ja tõepoolest, osta ei olegi ju midagi.

Samas enamus inimesi kardab osta hoopis talutoitu. Ei tea ju mis seal sees on! Absurd, eksole.

Mina olen oma esimese sammu tunnustatud mahetöötlemise poole astunud ja tänase mõjul kavatsen nüüd ikkagi kiirendatud korras mahemärgi toodetele saada.  Vaatamata sellele, et see tähendab uskumatut paberimäärimist. Praegu on enamus tooteid ju sisuliselt mahedad, aga ametlikku tunnustust pole ma vaevunud taotlema. See on siis ametlik pool. Sisuline pool vajab töötlemise rajamise jaoks uskumatut ettevõtlikust ja investeeringuid. Ma võtan selle ette.

Praktilise sammuna võiks linnukasvatust esialgu plaanitust veel rohkem laiendada. Probleem tekib ilmselt tööjõuga. Ise ma ju ei jõua nii palju ja kas poistel on motivatsiooni rohkemaks, on pisut kahtlane. Aga võiks.

Ja veel. Uue maaelu arengukava koostamisel esitan enda ettepanekud. Kes mind ikka takistada saab 🙂

Natuke siit ja sealt

Mõtlesin täna jogurtist. Põhimõtteliselt võttis kaks aastat aega, et jõuda praeguse tulemuseni. See on paks jogurt, ilma mingi paksendusaineta ja maheda maitsega. Kogemused õpetavad ja ilmselt olen pikkade juhtmetega, et kindla teadmiseni jõudmine nii kaua aega võttis. Kuidas, seda siiski ei avalda, tekitan vaikselt ka enda isiklikud “ärisaladused”.

Kukkedega on nüüd ühel pool. Kõik ülearused linnud on lihaks tapetud. Järel on neli, esialgu plaanitud kolme asemel. See üks veel sai elu tänu lauluoskusele. Ta nimelt peab viisi, ainsana kogu sellest esialgsest suurest karjast. Teised karjuvad lihtsalt niisama. Usun, et see pole ajaloos esimene juhtum, kus lauluoskus on elu päästnud.

Olen pikalt mõelnud, kuidas edasi. Igal pool tundub sein ees olevat. PRIA meetmed, millest edasiseks arenguks toetust taotleda, kas ei avane sel perioodil või on mingi aga, miks ma sealt ei saa. LEADER on ka juba otsas. See on selge, et lõpuks tuleb edasine plaan paika panna ja ma ei pea silmas järgmise nädala tegemisi 🙂 Segab argus. See, mida mul vaja on, on nii suur ja mitmekülgne, et ma lihtsalt ei söanda. Loodan, et välja ütlemisest on abi enda ületamisel.

Küla asjadest on ainult üks, millele olen nõus oma aega, energiat ja raha panustama.

Tunnen, et vajan inimest, kellega kõike arutada ja kes aru ka saaks. Valmis järgmiseks leheküljeks?

Kummaline ravimeetod

Tunnistan, et tööl käies oli ainsaks ravimeetodiks peotäis tablette. Peotäie suurus sõltus haiguse tõsidusest. Toimis küll. Ei olnud mul tõesti kombeks haiguslehte võtta. Esiteks tahtis töö tegemist ja teiseks on meil ju asjad nii seatud, et haige olemist karistatakse järgmisel palgapäeval väga karmilt. Kohe nii karmilt, et siis võib tekkida probleem kuu aega ära elamisega.

Nüüd on asjad teisiti, palgapäeva pole nagunii ja töö tegemist siiski on võimalik nihutada. Ära teha on ikka kõik vaja, aga kui just müügipäev ees ei seisa, siis võib ühelt päevalt teisele lükata küll. Nii olen enda jaoks avastanud terveks magamise. Toimib üldiselt hästi ja on väga lihtne meetod. Kui midagi väga karjuvalt teha pole vaja ja tervis on mingil põhjusel halb, siis tuleb nii kaua magada, kui tunnen, et nüüd on hea olla.

Eile hommikul lüpsi ajal tundsin peavalu, valusid südame piirkonnas ja kerget iiveldust. Minu jaoks oli see piisav põhjus, et muretseda. Niisiis läksin peale lüpsi magama ja tõusin õhtuseks lüpsiks uuesti üles. Järel oli siiski õrn peavalu, nii et võtsin ikkagi ühe ibuprofeeni ka. Täna on tervis suurepärane ja hakkan eilseid töid järgi tegema.

Vutimunad

Jorma saabus eile Viljandist koos vutimunadega.  Anu üllatas meid, et oli juba jõudnud meile haudemune koguda. Hillega on kokkulepe, et viin munad tema juurde inkubaatorisse. Hille on kanatibusid juba mitu täit haudunud, kuigi koorumine ei olnud nii hea, kui oleks võinud olla, on tal kogemust tunduvalt rohkem. Kuna mina pole midagi välja haudunud 🙂 Ka on tema inkubaatoril tema juures turvalisem, arvestades meie karjakoera, kes lakkamatult ringi tuuseldab.

Teoreetiliselt hakkavad vutid juba 1,5 kuuselt munema, nii peaks mune saama hakkama märtsis. Eeldusel, et tibud kooruvad ja et suudame nad üles kasvatada. Igatahes loodame parimat. Toodetesse vutimunad ei jõua, küll aga oma toidulauale ja huvilisteni. Unistada ju ikka võib:)

Talu külastamisest

Seda ajendas kirjutama ühe inimese soov külla tulla. Kirjutan siis lahti, kuidas mina sellest asjast aru saan.

Igal juhul on vaja aeg kokku leppida! Mul on selliseid päevi (ikka veel), kus pole aega mitte  minutitki millelegi kõrvalisele pühendada. Kui sellisel päeval keegi “sisse sajab”, on see lihtsalt kohutav. Teiseks soovin ma ennem külaliste tulekut koristada.

Tallu on põhimõtteliselt oodatud kolme liiki külastajad: kliendid, kes tahavad oma toodete päritoluga tutvuda, inimesed, kes soovivad mingi toote tegemist õppida ja lihtsalt talu vastu huvitundjad. Viimasel juhul on vahe, kas inimene on ise talupidaja (kavatseb hakata) või nii öelda linnavurle.

Tasuline on külastamine juhul, kui tellitakse töötuba mingi toote õppimiseks ja juhul, kui linnainimene (kes pole klient, ega kavatse ka kliendiks hakata) tahab taluelu vaadata.

Mingit tasu ei oota oma klientidelt ja neilt, kes soovivad praktilist kogemust, et siis enda talu arendada.

Loomulikult on oodatud ka Wwoofijad. Talvel on küll tööd pisut vähem, aga võimalik tulla ikka. See, mis ja kuidas on iga kord personaalne kokkulepe.

Ja veel oleks paslik ära öelda, mida siin õieti vaadata oleks. Kuna talu on tegeliku tootmisega päris alguses, siis ongi võimalik vaadata, mismoodi see algus on. Väikesi talusid Eestis veel jagub ja neid ei huvitagi suured ettevõtmised ja uhked robotlaudad. Siin saab näha, kuidas kasutada olemasolevaid võimalusi. Millised on võimalused, et oma toodangut müüa. Kas ja kust väga väikesed toetusi saavad (mitte, et ma kõike teaks). Missugune on elu väikeses talus.Kuidas saab ja tuleb leppida sellega, mis puudub ja on halvasti, planeerida vajalikke asju järgmisesse või ülejärgmisesse või veel kaugemasse aastasse.  Ja loomulikult, mismoodi sisuliselt ilma vahenditeta piimatooteid koduköögis valmistada.

Lihtsalt huvilised saavad vaadata päris elusaid lehmi ja kanu. Katsuda saab ka.

Ja loomulikult on võimalik leida äratundmisrõõmu, et teie enda elu on ikka väga palju parem, kui see mida meie siin elame. Kui selleni jõuate, on teil hea tuju mitmeks päevaks kindlustatud 🙂

Kanadest

Olen veetnud mitu tundi, otsides internetist haudemune. Lõpuks leidsin ühe inglise lehe, kuhu on kokku kogutud tõulooma- ja linnukasvatajate andmed. See on põnev maailm. Otsinguga on kahjuks, nii et kui väga hästi ei oska otsingusõna(u) sisestada, siis tulevad ameerika lehed. Seal on küll väga põnevaid pakkumisi, aga süvenemisel leiab ka märke, et rahvusvaheliselt ei tegutse. e-bayga ei ole viitsinud tegeleda, minu jaoks on seal kõike  liiga palju.

Otsisin valge leghorni mune. See on vana ja tavaline tõug, ometi ei tulnud kusagilt välja, et keegi Eestis neid müüks. Muidugi selgus pärast kogu vaeva sõbrannaga rääkides, et ta siiski saab kontakti, kust oleks võimalik tibusid tellida. Valmistun tõsiselt kanakarja taastamiseks. Sügisel vähendasime karja vanade lindude arvel ja järele mõeldes selgus, et mõni võis olla ka 5, isegi 6 aastane! Loomulikult nad enam ei munenud. Nüüd soetame nii noorlinde, tibusid, kui ka sõbranna aitab haududa (inkubaatoriga muidugi)

Kukkedega on praegu nii, et üle on veel 9 lindu. Leian, et kahekaupa kitkumine on kõige mõistlikum. Iga päev seda ikkagi ette ei võta, nii et natuke üle nädala peaks veel kuluma, et arv parajaks saada. Meil on menüüs linnuliha. Esimesed kaks kasutasin nii: lõikasin koivad prae jaoks ja rinnafilee pasta jaoks. Ülejäänu keetsin supiks. Väga maitsev supp, poisid eriti ei armasta suppe, aga see sai kiiresti otsa. Järgmisena nõuti pastat. Loomulikult koorekastmes, nii et poest ostetud oli seal ainult pasta ise ja natuke ananassi ka. Koivad on veel ootel.

Järgmised kaks on puhastatud, aga menüü on veel lahtine. Ilmselt panen mõne sügavkülma ka, “mustadeks päevadeks”.

Jorma tahab vutte soetada, need oleks siis tema pärusmaa. Kanatõugudele ei kavatse teadlikult rõhuma hakata, leghornid huvitavad, sest nad munevad väga hästi.  Ja see on kindel, et mune läheb tohutus koguses vaja. Inimesed tahaksid osta, jäätise sisse, sõira sisse ja äkki võiks ise ka vahest mõne süüa?

Edastan siinkohal Anu poolt tulnud ja kontrollimata väite, et Šveitsis on puurikanade munade müük poes keelatud, nende kahjulikkuse tõttu. Ei imesta selle üle, need munad on tõepoolest k*rat teab mis. Meie allesolevad kanad on juba mõned päevad uuesti õues olekut nautinud. Lumi läks ju ära ja soe oli ka. Kolisidki siis jälle õue rohtu sööma ja siblima. Tänane külm ilm oli nende jaoks küll ilmselt pettumus ja ega see talv siis läbi pole. Fakt on see, et kui nad saavad omatahtsi toimida, siis nad on maksimaalselt õues ja pool toitu otsivad endale ise loodusest. Seda ei saa ükski nn. vabrikukana. Igatahes tundub, et mujal maailmas on väga populaarne oma munad ise kasvatada. Nii nagu Luxemburgis oli populaarne oma tillukesel maalapil kasvõi üht veist või hobust kasvatada. Meie aga oleme need “kadakasaksad”. Väga paljud halvustavad linnu ja loomapidamist arvates, et selline suhtumine nad “peenemaks” muudab. Vaadake Euroopasse.