Veel piimaproovist

Ei julgenud eile oma piima kvaliteediklassi avalikustada, kuna somaatiliste rakkude kohal oli küll number, aga mitte ühikut, mille kohta see number käib. Helistasin siis täna laborisse ja või nüüd rahuliku südamega kõigile klientidele ja huvilistele teada anda, et tegemist on eliitpiimaga. Kvaliteediklassid iseenesest on sellised:

eliit – väga hea kvaliteet

kõrgem – hea kvaliteet

I – rahuldav kvaliteet

II – mitterahuldav kvaliteet

Piima rasvasus

Lõpuks oskan vastata ka palju küsitud küsimusele, et milline on piima rasvaprotsent. Seda tänu jõudluskontrolli teenuse kasutamisele. Mäletate peaaegu skandaali Koonga sotsiaalkorterisse piima müümisega? Oli süüdistus, et minu piim on veel lahjem, kui poe piim. Ja üks eriti ebameeldiv sõnavahetus, kus minult küsiti, miks ma nii kehvasid lehmi üldse pean. Ei osanud ma siis öelda, milline see rasvaprotsent tegelikult on. Nüüd on esimene ametlik vastus käes. Piima rasvaprotsent on 4,31 (poepiimal tavaliselt 2,5 ja eriti rammusal 3,5%) Minu piima valguprotsent on 3,29, mis on ka kõrge näitaja.  Loomulikult on need näitajad mõnevõrra kõrgemad, kui suvel, sest lehmad hakkavad varsti kinni jääma. Kontroll lüpsi tuleb teha üks kord kuus ja lisaks eelnimetatule saab sealt veel andmeid, mis puudutavad lüpsihügieeni ja lehmade tervist. See oli ka põhjus, miks endale selle lisakohustuse võtsin. Loomulikult ei olnud väheoluline ka soov ennetada probleeme, kasvõi rasvaprotsendiga.

Sotsiaalkorteris kuluks vist tõesti ära pisut siseuurimist. Minu piima rasvasusega oli ju kõik korras.

Ülitegus nädal

Talvehooaja kohta läks see nädal küll väga tihedalt. Esmaspäeval ja teisipäeval tegin Viljandisse tellitud tooteid. Jorma käis teisipäeval üht limusiini pullikest vaatamas, ilmselt ostame ta endale tõupulliks.  Minul kolmpäeval kohtumine Põllumajandusministeeriumi inimestega Viljandis (mäletate, lubasin oma ettepanekud uue Maaelu arengukava jaoks edastada 🙂 ), neljapäeval Pärnu kaubaring, õnneks küll ise ei sõitnud. Selle eest tegin kodus kaupa reedeks Viljandisse ja laupäevaks Tallinna. Ja nagu öeldud reedel jälle Viljandisse. OTT korraldas kanakasvatajate õppepäeva. Mitte sellise, kus kuus tundi haigutad ja siis saad paberi, vaid tõeliselt huvitava. Lektoriks oli Piret Purru-Lemetti, ostsime kaasa ka tema raamatu . Lugesin kodus mõnuga ja Jorma uuris ka. Igati asjalik õppepäev. Ainult see, kust ja kuidas ikkagi kanu juurde saada, on jätkuvalt segane. Olen teinud nüüd ohtralt päringuid. Väga kiiresti vastab üks tšehhi firma, kust saab hübriidide haudemune tellida. Meie kogus on nende jaoks muidugi väga väike. Ilmselt tellime ikkagi ühe koguse sealt ära. Olen teinud päringuid ka mitmele söödalisandite pakkujale, jne, jne.

Laupäeval olin jälle Sadama turul tooteesitlusel. Leian, et nüüd küll tükiks ajaks piisab, loomulikult mõjub selline elav reklaam müügile hästi, aga mul ei ole võimalik oma ajaga nii priiskavalt ringi käija.

Kõik need käigud algasid hommikul 8-9 paiku ja koju jõudsin vastavalt 19-20 vahel õhtul. Nagu öeldud, talve kohta väga tegus, aga ka väsitav.

Elujõud

Leivateost kaasa rääkides tekkis ka endal oma leiva isu. Kapis seisis Margitilt Kidise Tiigimuusikal ostetud juuretis.  Vanus seitse kuud. Piinlik küll, aga ma polnudki vahepeal enam leiba teinud. Juuretis nägi välja nii, nagu kaua seisnud juuretis ikka, peal pruunikas vedelik, all tihedaks vajunud tainas. Mingit ebameeldivat lõhna polnud, hallitust samuti mitte. Kallasin vedeliku pealt ära ja segasin juuretise sooja vee ja jahuga. Hoidsin eelkergitust üle öö vannitoas põrandaküttel. Ja täna tegin leivad valmis. Mitte mingeid probleeme, kerkisid, küpsesid ja maitseb imehea. Vot see on tõeline elujõud!

Pikavere on kaardil

Esimest korda näen mina sellist Eesti kaarti, kus on peal nüüd moodsa väljendiga “lühikese tarneahelaga” tootjad, turustajad, võrgustikud. Pärnumaalt on lisaks Pärnule Audru ja Pikavere.

Mina olen küll uhke, et natuke üle aasta tegutsemist on mind ja Pikavere küla Eesti kaardile viinud. Ja kuna Audru on Pärnu ligidal, siis Pikavere laiutab üksi uhkelt keset Pärnumaad 🙂

kaart

Kahjuks ei leia ma praegu internetiversiooni, lugu on “Maalehes” nr. 7, 14. veebruar 2013 ja lk. 22-23

Viljandis on muidugi Viljandi OTT ja seal on ju ka Sepa mahetalu tooted olemas 🙂

Ka majonees

Olen seekord tegutsenud Tikri  jälgedes. Kuna Jorma käib nüüd koolis ja korra kuus on tal sess, nii et neljapäev ka sisse jääb, siis sõidan ise kaubaringi. Korra kuus ju võib 🙂 Tikker ajas mulle majoneesi proovimise isu peale. Ja saumiksrit olen ammu tahtnud. Ostsin siis täna ära. Tunnistan, et jäin endale truuks ja valisin kallimate hulgast.

IMG_5010

 

Siin on ta juba rõõmsalt majoneesi valmis teinud.

 

IMG_5011

 

Valisin selle järgi, et saaks pesta nõudepesumasinas. Ja muidugi lisad. Siiani polnud mul mingit väikest purustajat, nüüd selle seadme lisana on.

Majonees tuli väga paks, ainult munakollastega. Kasutasin Everti II ebaküdoonia mahla. Lihtsam, kui sidruniga teha ja mahl on mahe.

Miks esimene kord proovides ei õnnestunud, on pisut arusaamatu. Ainuke, mis pähe tuleb on seadme vahe, siis proovisin köögikombaini mikserkannus teha ja tulemus oli kole. Nüüd küll mingit kahtlust õnnestumises ei olnud, kohe, kui hakkasin õli lisama, hakkas segu paksenema. Kasutasin Borgese Extra Light õli.

Otsisin täna Pärnust õli ka. Ei jõudnud kaugemale, kui Säästumarketisse ja Kaupmehe lattu. Lootsin Kaupmehest maheõli osta, aga polnudki. tean, et Maximas on, aga sinna enam ei tahtnud minema hakata. Säästumarketis oli ka päris hea valik, kuigi mitte mahe. Nii, et varustasin end külmpressi kreeka pähkli-, linaseemne- ja oliiviõliga. See Extra Light muidugi ei ole külmpressi õli, vaid segu rafineeritud õliga. Kogu see õlijutt on muidugi ka Tikrilt inspiratsiooni saanud.

Pädevus hariduse kontekstis

Aeg-ajalt inimesed ikka üllatuvad. Kui olin noorem (tunduvalt), siis üllatuti muutunud välimuse üle. Näiteks suutsin väga kiiresti alla võtta ja siis pisut aeglasemalt jälle juurde 🙂 Nüüd on juba mitmendat korda üllatutud pädevuste (oskuste, võimete, teadmiste kogum) üle.

Paar korda on ka irooniliselt viidatud haridusele. Justnagu peaksin siis häbenema või kuidagi vähem tähtsaks pidama haridust. Tuleb öelda, et Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžist omandatud rakenduslik kõrgharidus (sotsiaaltöö korraldus) on igati konkurentsivõimeline ja mind elus edasi aidanud. Seda nii omandatud erialal, kui nüüd ettevõtjana.

Igal juhul ei loe ainult haridus, vaid ikka inimene, tema elukogemused, väärtushoiakud, moraal jne. Lugedes nüüd ajakirjanduses ilmunud noorte inimeste lugusid, kus magister on klienditeenindaja ja pealegi väiksepalgaline, siis mind valdavad küll üsna kahetised tunded. Kas ikka on lugu nii must-valge, nagu need rahulolematud noored seda esitavad?

Mina sain erialasele tööle õpingute teise kursuse alguses ja see ametikoht oli kooli ning valla lastekaitse spetsialist. Varsti lisandus klassijuhatamine ja siis veel aineõpetaja töö. Mul ei olnud selles valdkonnas eelnevat töökogemust. See tööle saamine oli 2008 aastal, siis kui kriis juba oli alanud. Ja töölt ära tulin omal soovil 2011 aastal, siis kui kriis polnud veel lõppenud 🙂

Loen enda tugevaimaks küljeks eesti keelt. Seda mitte grammatika mõttes, teen kirjavigu, vaid valdan funktsionaalset kirjutamisoskust. Kunagi, kui õppisin Säreveres karusnahakasvataja erialal, sain elamuse, et suudan tõlkida eesti keelest eesti keelde. Nimelt üks lektoritest oli välismaal elanud, noor inimene. Ma ei tea, miks, aga ta kasutas peaaegu ainult võõrsõnadest koosnevat eesti keelt. Kui nägin ühe kursusekaaslase tühja pilku, sain aru, et temani see sõnum ei jõua. Kuna mul on võime vajaduse korral väga kiiresti mõelda ja valdan üsna hästi võõrsõnu (meil kodus oli võõrsõnade leksikon, mida lapsena uurisin), siis asusin sünkroontõlget tegema. See kogemus õpetas mind võõrsõnu võimalusel vältima. Nii, et kuigi ma neid tean, siis kasutan nii vähe, kui võimalik. Eesti keel on ilus ja väljendusrikas, peamine, kui seda kasutame, siis saavad inimesed aru, mida öelda tahame. Niisiis, ka kirjutan võõrsõnadeta eesti keeles. Samas valdan üht meie keele dialektidest, mida kutsutakse kantseliidiks. Ilmselt on see külge jäänud õigusakte ja muud säärast uurides. Ka kõrgharidusel on oma roll. Hea kantseliit on ametlik, aga arusaadav kõigile, sõltumata hariduslikust taustast.

Siin blogis kirjutan valdavalt ikka tavalises eesti keeles, kuigi on lipsanud sisse ka mõned lood ja lõigud, mis liigituvad kantseliidi alla.

Veel valdan mingil määral noorte eesti keelt. Töötasin ju koolis ja lasin end ehk liigagi palju noorte keelekeskkonda sisse tuua. Ilmselt oleksin pidanud seda ise mitte kasutama, et distantsi säilitada. No selles osas on kindlasti  kunagised kolleegid paremad hindajad.

Nimetan siin nüüd lühidalt ära ka elu jooksul omandatud hariduse ja töötatud ametikohad. See ei ole päris CV.

Põhiharidus Koonga 8 klassilisest koolist – diplom kiitusega

Edasi jätkasin Väimela Näidissovhoostehnikumis veterinaarvelskri erialal. Diplom kiitusega. Kahjuks on töökogemus sellel erialal ainult pool aastat. Selle aja jooksul sain aru, et see ei ole minu kutsumus. Minu jaoks oli füüsiliselt liiga raske suurloomadega tegelemine. Ka ei sattunud alustamine just parimale ajale – kolhoosid lagunesid. Nii polnud mul peale esimese lapse sündi enam kuhugi tööle tagasi pöörduda. Muu hulgas omandasin Väimelas ka kunstliku seemendaja kutse ja BC kategooria autjuhiload. Seemendamise kohta kehtib see sama, mis veterinaariagi kohta – praegu pädevus puudub. Selle eest autoga sõidan palju, kuigi veoautot pole peale kooli enam juhtinud. Miks ma vaatamata heale maanteesõidule parkida ei oska, on muidugi küsimus.

Kuna peale esimese lapse sündi oli vaja vahepeal töötada, et saada nö. dekreedi raha teise lapse sünnil, siis töötasin vahepeal noorkarjatalitajana. See oli ka mu elu ainus “onupojapoliitika” kaudu saadud töökoht. Ema oli zootehnik ja sokutas mu vahepeal sinna noorkarjalauta tööle. Praegu on see Antsu laut.

Peale teise lapse kolme aastaseks saamist olin töötu. Sellesse aega mahub ka minu isklik kogemus sotsiaaltöötajaga, mida ma ei soovi avalikustada. Ütleme nii, et õpitud abitust ei tekkinud.

Kuna olin ise lapsena tahtnud hoopis kokaks saada, siis kasutasin võimalust ja omandasin ümberõppe kursustel Pärnumaa Kutsehariduskeskuses kokk-kondiitri eriala. Sellisel õppel oli praktika teooriast pisut olulisem. Kokana töötasin küll ainult kaks nädalat. See töökoht oli Halinga restoranis. Tulin ise ära, kuna kohale saamine muutus peale autost ilma jäämist väga keeruliseks. Pealegi selgus, et ka see konkreetne töö ei sobi füüsiliselt. Sain selle kahe nädala jooksul eluaegse randmekanali sündroomi. Praktikakoht tollases “Tallinna majas” selliseks asjaks ette ei valmistanud, seal lihtsalt polnud sellist töövõtet. Praegu ei ole minu oskused kindlasti ei koka ega kondiitrina märkimisväärsed, kuid saan hakkama, kui vaja on.

Kuna tööd oli vaja, siis töötasin paar aastat küsitlejana Statistikaametile ja ka Emorile. Ka selle tööga lõpetamisel sai määravaks see, et jäin ilma autota. Minu tööpiirkond oli Varbla ja Tõstamaa vald.

Peale seda sain tööle Koongasse sotsiaalkorterisse, kus töötasin hooldajana 9 aastat. Sellega seoses valdan temaatikat, mis puudutab gerontoloogiat ja geriaatriat. Seda eelkõige praktilises mõistes.

Ah, jaa talu on ikka kogu see aeg ka olnud, ainult siis oli see peamiselt minu ema pärusmaa. Ja õpingud nii Säreveres karusloomakasvatuse erialal, kui hiljem Pärnu Kolledžis toimusid hooldekodus, st ikka sotsiaalkorteris töötamise ajal.

Samuti sotsiaalkorteris töötamise ajal alustasin lisatööd mänguasjade müügiagendina. Müüsin peamiselt arendavaid mänguasju, nii et valdan enam-vähem seda teemat. Tean ka tegutsevaid maaletoojaid ja nende kaupa. Minu tööpiirkond oli Lääne-, Põhja,-Kesk- ja Ida-Eesti ning Tallinnas Lasnamäe linnaosa. Kuna töötasin nii öelda vabakutselisena ja olin üsna isepäine, siis selle üle, kas ma ikka võisin üldse Kohtla-Järvele müüma minna, tekkisid eriarvamused 🙂 Narvat ei keelanud keegi, sest seal on palju väikesi lasteaedu, seevastu Kohtla-Järvel mõned väga suured. Müügitööga lõpetasin 2008 aasta kevadel. See oli ka õige otsus, kriis oli lasteasutustesse kohale jõudnud. Ah, jaa mainin konkreetselt ära, et müüsin lasteaedadele. Sellega seoses olen teadlik, kuidas erinevates omavalitsustes lasteaedade varustamisse suhtutakse ja orienteerun ka lasteaedade tasemes. See, et sellist asja pole olemas, vastab sama palju tõele, kui see et kõik koolid annavad samal tasemel hariduse.

Olen olnud ka ühiskondlikult aktiivne. Pikavere Küla Seltsi juhatuses ja Pärnu Lahe Partnerluskogu juhatuses. Oman projektikirjutamise oskust ja juhtimise kogemust. Toon lühenditega ära: KOP, KULKA, KIK, VÜF, LEADER. Need, kes on kokku puutunud saavad aru, teisi ilmselt nagunii ei huvita. See on mõnes mõttes huvitav ja põnev, teisalt aga kurnav maailm.

Suhtluskeeltega on kehvasti. Räägin vene keelt, saan aru, grammatika ei kannata mingit kriitikat. Inglise keelest saan aru, räägin väga minimaalselt. Muid keeli ei valda üldse.

Arvutit oskan kasutada sel tasemel, mis tasemel bakalaureusega võrdustatud rakendusliku kõrharidusega inimene osata võiks. Ise pean seda kesktasemeks. Tavalised oskused: word, exel, powerpoint. Kuna Paikuse koolis oli arvutiõpe süvendatult, siis seal õppinud lapsed tunnevad arvutit juba põhikoolitasemel peaaegu sama hästi. Samas ei ole üks ja sama asi kiiresti klahve klõbistada ja suhtlusportaale kasutada või exel tabeleid koos valemitega koostada või lõputööd wordis vormistada. Nii, et ise enda pärast piinlikust ei tunne.

Kes nüüd viitsis selle pika loo lõpuni lugeda, oskab enam mitte üllatuda, et tavaline talunaine ka muust peale lehmalüpsi või jogurti tegemise aru saab.

Piimatooteid olen muide enamalt jaolt ise õppinud tegema. Ainult või tegemist õppisin ühel koolituspäeval Olustveres.

Elektrist ja klienditeenindusest

Artur tundis huvi, miks Eesti Energia puhaskasum mind riivab. Tõepoolest, kui naaber oma taluga hästi teenib, siis see mind küll kuidagi ei häiri. Pigem on juba aastaid olnud nii, et kui näen kellegi edu, siis mõtlen omaette: “Mida mina teha saan, et mul ka hästi läheks?” Hiljuti kuulsin Riinalt, et just selline küsimus iseenesest on õnnestumiste “ligimeelitamiseks” väga hea. Nüüd on siis see saladus paljastatud, miks mul hästi läheb.

Tagasi tulles Eesti Energia juurde. Ma ei leia, et selle ettevõtte juht töötaks 10 korda paremini ja tõhusamalt, kui tavaline inimene. Ma ei arva, et nii suure puhaskasumiga ettevõte omab moraalset õigust hinnatõuse põhjendada investeerimisvajadusega. Tavalised ettevõtjad kasutavad kõigepealt enda kasumist tekkinud reserve. No tavalistel on muidugi konkurents ka, mis väga ei luba hindu tõsta.

Seekordne elektriarve ehmatas mind küll esialgu oimetuks. Lähemal uurimisel siiski selgus, et eelmise kuu arve oli selle kuu omaga kokku liidetud. Maksin küll eelmise kuu arve ära, aga kuna otsekorraldus oli lõppenud, siis natuke hiljem. Ju nad ei jõudnud seda enam arvestada. Kuigi, kui ma näidu teatasin, siis sama päev saatsin ka makse, nii et teoreetiliselt oleks võinud näha küll, et on makstud.

Nördima pani mind hoopis firma klienditeenindus. Saatsin järgmise meili:

“Teatan kahetsusega, et minu tarbimiskohas Sepa talu Pikavere küla Koonga vald Pärnumaa, on näidu lugemine muutunud võimatuks seest poolt määrdunud plastiku tõttu plommitud elektrikilbil. Loodan, et teie firma (või Elektrilevi?) leiab võimaluse tulla, plomm maha võtta, kilp seestpoolt puhastada ja siis uuesti plommida. Igal juhul ootan vastust, sest kui pean pöörduma hoopis Elektrilevi poole, siis oleks mul vaja seda teada. Loodan, et see kumbagi firma puhaskasumit olulisel määral ei vähenda.”

Viimases lauses sisalduv iroonia siis Arturit häiriski. Miks ma tunnen, et vajan selle firmaga suhtlemisel teatavat enesekaitset iroonia näol, on eespool lahti seletatud. Igatahes sain paari päeva pärast sellise vastuse:

“Täname, et informeerisite Eesti Energiat tekkinud olukorrast.

Anname teada, et meie töötaja tuleb kilbi korrastamiseks ja näitude fikseerimiseks kohale nädala jooksul.

Meeldivat koostööd soovides…”

Kõik on ju korras?

Nende töötaja tuligi. Kahjuks ei olnud Jorma sellest minu meilist teadlik. Nii, et siis kui Eesti Energia töötaja helistas, sattus Jorma õues olema ja mees katkestas helistamise, sest pereliige oli olemas, näitas kilpi ja andis allkirja.

Paraku ei teinud kohaletulnud töömees MITTE MIDAGI MUUD, KUI LUGES NÄIDU. Õnneks tuli Jorma tuppa ja, kui ma teada sain, kes seal väljas oli, siis küsisin kohe, et kas kilp on seest puhastatud. Jorma ütles, et ei ole. Helistasin siis kohe mulle telefoni jäänud numbril ja asusin selgitama, miks see väljakutse üldse tehti. Kuna töömees ilmselgelt ei tahtnud kilpi puhastada, pakkusin, et teen seda ise, kui ta plommid maha võtab. Võtsin klaaspuhastusvedeliku ja lapi kaasa ja tormasin paljaste säärtega välja. Kilbi juures üritas töömees mulle veel pikalt selgeks teha, et seda ei saagi puhastada, sest niiskusega läheb plastik seest härma ja et ma saan taskulambiga sisse valgust näidates näitu ka niisama lugeda. Jäin endale kindlaks, et kilp tuleb avada. Lõpuks ta avas ka. Muidugi sain ma aru, miks selline vastuseis. Seal oli kuus kruvi, kõik vaja lahti keerata ja pärast kinni keerata ka.

Igatahes puhastasin ma kilbi seest ära ja tulin tuppa, sest vaidlesime seal  ju nii, et minul olid sääred paljad. Kilp on muidugi õues.

Järgmine päev läksin valges vaatama ja nüüd on võimalik näitu lugeda poole meetri kauguselt, loomulikult ilma taskulambita.

Mõtlesin, et kas olen lihtsalt keskeas üksik naine ja selle pärast pahuraks muutunud, aga jõudsin järeldusele, et asi pole siiski minus. Artur arvas, et kui mul sellest uni parem on, võin oma kogemust ju jagada.