Sigadus

Mida muud on sellise käitumise kohta öelda?

IMG_5034

Naissoo metsas elab arvukas metssigade kogukond, kes iga aasta meie heinamaid rikub. Selliselt üles tuhnitud maa peal on hiljem äärmiselt raske niita. Iseenesest sobiks see ala suurepäraselt karjatamiseks, plaanisime seda ka eelmisel aastal, aga  ei jõudnud.  Veel olen mõelnud, et äkki oleks võimalik ja kasulik see ja ka Pikaveres olev analoog poollooduslikuks koosluseks ringi teha. Lugesin, et see on võimalik ka omaniku taotluse põhjal, vajalik on inventuur. Inventuur on meil ju olemas, DemoFarmi eksperdid tegid usutavasti piisavalt põhjaliku inventuuri. Põlluks on ju tõepoolest ka palju nimetada ala, mis mitu kuud aastas vee all on ja ka suvel suure kuivaga ütles Jorma, et traktori rattad olid vees. Jala käies tundus ometigi kõik täiesti kuiv.  Sead muide songivad soo kõrget kallast, päris soos pole nad kunagi tuhnimas käinud.

See siin ongi soo:

IMG_5043

Täpsemalt, see puudeviiru tagune osa. Olen seal lapsena palju konnanud, teadmata, et soo…

Kõndisin seal nüüd iseenesest selle pärast, et vaadata, kuidas edenevad metsatööd. Peab tõdema, et eriti ei edene. Minu nägemus asjast on see, et kohe, kui välja vedada enam ei saa, jääb saag seisma. Või, kui koorem täis on ja näha, et järgmist koormat enam teha ei jõua.  Saemehe arusaam on ilmselt teistsugune. Samas ei ole mul õigust inimest tööle sundida, kui ta tahab pühasid pidada, nädalavahetusel ei tööta ja ka nädala alguses pidi paariks päevaks mujale minema…

IMG_5037

Töö on pooleli. Selle metsa suhtes mul erilist emotsiooni ei teki, isegi liiga kaua on ta tegemata olnud. Juurepess on väga palju kahju teinud.

Minu enda puudega seonduv on sama moodi liiga kaua tegemata olnud. Terve eelmise aasta kasvas kõik omasoodu. Algsüüdlane (kui minu tegemata kaitsetööd mitte arvestada) oli jänes.

IMG_5047

Nagu näete, siis järeldused ma juhtunust tegin ja nüüd on võrgud ümber. Järgnevat ei tohiks aianduse asjatundjad vaadata.

IMG_5048

Ega ma praegu ise ka enam aru saa, miks ühele harule ladva jätsin, aga teisele mitte… Ja nii torkab ka silma tulevikus ähvardav pooleks murdumine. Nii, et ka mitte asjatundjale tekitab asja pildilt vaatamine paraku küsimusi.

Traktorist. Jorma remontis seda kaks korda. Panen siia esimese remondikorra pildi.

IMG_5032

See, et mina päris täpselt aru ei saa, mida seal kujutatud on, ei ole oluline.

Ilmselt jäi esimesel korral see märkamata, et üks hõlss vee mõrane oli. Nii, et põllule ta jõudis ja sinna ka jäi. Seekord läks ka keps vahetusse. Kõige töömahukam oligi selle parajasse kaalu saamine. Hea, et kodus korralik kaal on, sai grammi täpsusega parajaks. Täna vedas Jorma pool päeva rulle ja tõi ka metsa jäänud käru ära.  Oleme nüüd Antsule ühe loomade söötmise eest võlgu. Ta andis Naissoos limusiinidele hulga rulle ette. Limusiinid hulkusid mitu päeva järjest. Talveks oleks tegelikult kindluse laadset püsiaeda tarvis. Elektrikarjus ei toimi õieti, eriti kui see kusagilt lumes on. Fakt on see, et karjuste hooldamine on ühele inimesele paras kohustus millegi muu kõrvalt, aga nii, et kõik 101 asja ja siis karjused, see läheb natuke liiale. Peame leidma probleemile lahenduse.

Advertisements

Kevad, viibi veel!

Sellist märtsi mina ei mäleta. Mitte, et ma üldse asjadest suurt mäletaksin… Varane alzheimer juba paistab.

Ühest küljest on suuremad tomatitaimed juba nii suured:

IMG_5024

Püüan neid väikese lisaväetisega turgutada, sest näha on, et nii väikesest potist nii suurele taimele enam toitaineid ei jagu. Lugesin eile, et välja pikeeritud on 43 tomati- ja 40 paprikataime. Tomateid tuleb veel juurde, paprikaga on ühel pool.

IMG_5025

Kanapere täieneb ka. Hille inkubaatorist koorusid selle kevade esimesed tibud. Vutid “läksid aia taha” mõni aeg tagasi, aga nüüd kanatibude koorumise üle pole põhjust kurta. Sain esimesed tibud endale. Nagunii peavad nad esimese kuu soojas olema, algul lambi all ja hiljem toatemperatuuril. Siis võiks nad välja kolida, muidugi kui ilmad lubavad. Praegu tundub küll, et ei luba.

IMG_5027

 

Pildil sega tõugu (tõutud) tibud, kellest pooled on kindlasti kuked.

IMG_5028

 

Punase valguse annab spetsiaalne soojenduslamp.

Aprilli esimeses pooles saabuvad ka Soomest tellitud munakanade hübriid tibud. Kuna “oskasin” neid Hille õhutusel topelt tellida ja ei ole raatsinud/söandanud kumbagi kohta ära öelda, siis on neid tulemas meie jaoks pisut liiga palju. Sellega seoses võib ühendust võtta, kui keegi on huvitatud osa tibusid minu käest ära osta. Tibud saabuvad 11.04.2013 ja saadaval on valged (valge muna) ja pruunid (pruun muna) sorteeritud kanatibud. Panen ilmselt väikese selle kohase kuulutuse ka Koonga poe juurde.

Olen kuulnud üsnagi halvaks panevat ütlemist, et elame koos loomadega ühes majas. See käis rehielamu kohta. Rehieelamu nimelt on pikk hoone, kus ühes otsas on eluruumid, keskel nii öelda rehealune ja teises otsas laut. Selline hoonetüüp on iseloomulik läänemaale ja põhja-pärnumaale. Aeg-ajalt õigustan seda halvakspanu südamerahuga. Praegu on päris toas tibud, oli üks haige kana, kes paranes ja nüüd lauta tagasi kolib. Siin köögis on kunagi olnud põrsad (olid sellised rääbakad lutipõrsad) ja kõige ekstreemsemana pooleldi külmunud vasikas, kes sündis liiga külmal ajal limusiini mullikale. See kõik ei häiri mind sugugi. Leian, et kui kellegi elu huvides on mõni aeg minuga eluruumi jagada, siis kannatan selle ära küll.

Eelmisel nädalal juhtus lisaks muule veel see, et meie igivana traktori mootor läks jälle katki. Sedakorda siis metsas puukoormaga. Kui ma õieti mäletan, siis on see neljas kord. Natuke nagu palju ühe mootori kohta. Samas on Jorma muutunud juba nii osavaks, et mootori kapitaalremont võtab paar päeva, kaasa arvatud linnast varuosade toomine. Traktori saime metsast kätte tänu Jorma sõpradele. Madis vedas Jüri metsaveotraktoriga meie katkise Belarusi välja, selle roolis oli omakorda Martin. Miks Jormat polnud? Sest tema vedas sel päeval pulle. Meie oma Hille juurde ja Järvamaalt meile uus pull lauta asemele. Terve päev tööd, tööpäeva pikkus 13 tundi. Kõigepealt limusiinid joota ja neile karjusega rullid ette anda (traktor oli ju katki), siis siin laudas loomad sööta, linna käru järgi minna, pull siin peale laadida (õnneks tuli Kalev appi), pull Hille ja Kalevi juures maha laadida, siis Järvamaale Ambla valda sõita, seal pull peale laadida, siin õhtul kell seitse pull maha laadida, kinni panna. Käru puhastada ja linna tagasi viia.

Lüpsilehmadele tõi Pikaverre heina Uno (mäletate, meie traktor oli ju metsas katki…) ja õhtul nagu öeldud, tõid Madis ja Martin meie katkise traktori metsast koju.

Mina sel päeval (laupäev) koos Jormaga pulli tooma ei läinud, kuigi ma oleksin tahtnud sealse pererahvaga kohtuda küll, sest mõtlesin, et sel juhul jõuame me mõlemad õhtul hilja koju, maja on külm ja süüa ei ole. Niisiis jäin koju, kütsin ja tegin süüa. Kasu loomade peale paneku juures pole minust ju nagunii. Vahest ainult märkan head nõu anda, aga kui sellist vajadust ei teki, siis on minu kohalolek täiesti mõttetu. Võib öelda, et isegi ohtlik, kuna ma ei suuda nii kiiresti eest ära liikuda, kui selliste pool metsikute loomade puhul vaja on.

Pühapäevaks oli minult meie palvemajja kringel tellitud, nii alustasin hommikul kell 6.00 taigna kerkima panemisega. Vahepeal lehmalüps ja siis kringel valmis küpsetada. Läksin ise ka palvemajja, kringel oli ju vaja ära viia. Esines segakoor “Endla”. Nii heal tasemel koorilaulu mina meie palvemajas kuulnud pole. Väga ilus ja sobiv. Mida ei saa mitte sealse temperatuuri kohta öelda. Õues oli soojem, kui sees. Minu jaoks lõppes see päev peavalu ja külmavärinatega, mis ei andnudki enam järele. Jorma lüpsis õhtul ise Molu ära. Õnneks oli tänaseks tervis tagasi.

Täna siis lasen piima läbi koorelahutaja. Jorma läks linna traktori mootorile varuosasid tooma. Jutt on käinud kolvist ja hülsist ja veel millestki. Õnneks on loomadel nii palju süüa käes, et mõni päev on aega, ennem, kui jälle vedada vaja on.

Sofia jätsin täna hommikul kinni. See tähendab, et praegu lüpsab ainult Molu, ootame Pamela poegimist, aga millal see juhtub, on äärmiselt segane. Piim päris otsa vahepeal ei saa, kuna Molu puhkus peaks algama mai lõpus. Juhul, kui ta ise soovi avaldab, võimaldan talle puhkuse ka mai algusest, aga terve aprilli peab ta ikka lüpsma küll. Selle aja jooksul peaks Pamela poegima. Sofia puhkusesoov oligi piima maitse halvenemise peamine põhjus. Juba sel neljapäeval tema piima enam klientideni ei jõua, nii et loodan nüüd parimat. Täna saabunud kontroll-lüpsi vastuste järgi on piimaga jätkuvalt kõik parimas korras.

Miks ma seda kevadet veel ei taha? Aga selle pärast, et saemees on metsas puid tegemas. Viimane tükk Teisepere talu kuusemetsa läheb nüüd loosi. On ka tekkinud tungiv vajadus, vaevalt et keegi sellise asja jaoks kasutamist kunagi ette suutis näha…

Meie jaoks on ülioluline, et külmad veel kestaksid. Metsa ja väljaveo koha vahel on soo ja see täitub sulade saabudes veega, muutudes umbes viie hektariseks järveks. Ka on metsas väljaveo teel paar pehmet kohta, ühes kohas on sinisavi viirg ja sealt juba pehmel ajal läbi ei tule, isegi kui “järve” pole vahele tekkinud. Nii loodame, et ilmad lasevad materjali veel ka välja vedada. Muidu on järgmine võimalus jaanipäeva paiku, aga see oleks juba puhtakujuline katastroof.

Katsumus

Sellest, mis juhtus, ei kirjuta ma siin kunagi. Öelda tahan vaid nii palju, et see puudutab perekonda.

Olen kuulnud öeldavat, et inimesele antakse kanda nii palju, kui ta jõuab. Selge, et mina jõuan keskmisest rohkem, kuidas muidu seletada kõiki neid õnnetusi, mis meid tabanud on. Valdavalt on asjad juhtunud üheksaga lõppeval aastal. Sinna on ju veel aega, aga…

Praktilise poole pealt tähendab see seda, et pingutada ja töötada tuleb rohkem. Abilisi saan kasutada senisest vähem, endal tuleb teha pikemaid ja tihedamaid päevi. On ju kõik meie praeguses maailmas üht otsa pidi ikka rahaga ka seotud. Ja seda on nüüd vaja ühest küljest kokku hoida ning teisest küljest teenida.

Ära ei kavatse ma jätta kaht selle kevadist reisi, mis toovad lisakulutusi minimaalselt. Üks neist on PLP juhatuse õppereis ja teine samuti õppereis VTA ametnikele koos mõne tootjaga, kuhu mind on kutsutud. Esiteks on vaatamata kõigele vaja ka endale natuke puhkust võimaldada, teiseks õppimine on alati kasulik ja kolmandaks, nagu öeldud on kulud minimaalsed.

Sel ajal kasutan asendustaluniku teenust. Loodan, et asendaja saab hakkama ka või ja kohupiima tegemisega. See on minimaalne, et piim ära kasutada. Kaubaringid sel ajal toimuvad, aga väiksema tootevalikuga.

Et õnnetustel on kombeks ikka mitmekesi ilmuda (peaasi, et parve ei kogune 🙂 ), siis jõudis minuni tagasiside piima halvenenud maitse kohta. Märkasime seda ka ise, aga ilmselt mitte kohe. Tegelen veel põhjuse välja selgitamisega. Seni ei oska öelda muud, kui et kõik kliendid, kes soovivad, saavad järgmise piima tasuta. Selleks tuleb seda lihtsalt kas öelda, või meil saata.

Ikka veel asjaajamine

Loomad on ümber kirjutatud. Vastav teade on edastatud ka karjakoer Berryle. Kuna ta on soetatud ettevõtluse tarbeks, tuleb ka tema ümber kanda.

Esimene ost on ka tehtud, limusiini tõupull. Meie enda pullid ei sobi, sest nad on lehmadega sugulased. Uue pulli ära toomine on veel lahtine, kindlasti mitte enne 18.03.13. Siis toimub väike vangerdus pullidega. Hille juures olev Väike Poiss läheb Rakverre, meie juurest üks limusiini pull jällegi Hille juurde.

Meie kaks limusiini pulli on praegu laudas kinni. Nende vabaduse ajutine piiramine kestab umbes kaks kuud. Siis lähevad poisid eraldi karjamaale. Jorma pani pullid paar päeva tagasi kinni, suureks abiks Latterist soetatud moodulaiad. Ega ilma nendeta lihaveiste juures suurt midagi teha ei saagi. Siiani laenasime hädavajadusel neid Targo käest ja paljud vajalikud toimingud jäid ka tegemata. Kuna nad on piisavalt kallid, siis ennem ei suutnud endale soetada. Ka nüüd on neid kõige minimaalsemalt väikese ringi tegemiseks -kuus aeda.

Pullikeste kinni panemise käigus sai Jorma põlvetrauma, mis ei lase nüüd tükk aega metsa minna. Õnneks külmad ilmad kestavad. Teeme küttepuid juurde, et kõik, kes meilt osta soovivad, seda ka saaksid.

Pullide kohta veel niipalju, et need kaks on meie kõige taltsamad limusiini pullid ja nüüdne laudaelu muudab nad täiesti koduloomadeks. Teine läheb küll varsti Hille juurde. Tema kohale toomegi siis uue tõupulli. Meie enda 100% puhtatõulist proovime ka tõupulliks müüa.

Veel asjaajamisest: praegune telefonioperaator Elisa pole siiani mingit pakkumist teinud. Minu jaoks lõpeb ooteaeg reedel. Olen leidnud ka lahenduse, kuidas toimida, et mitte mingit lisaraha maksta ja operaatorit vahetada. Eeldusel, et Elisa ei soovi meid säilitada. Lahendus iseenesest on mitte eriti geniaalne, aga lihtne. OÜ valib uue operaatori, esialgu läheb sinna ainult Jorma telefon, juunis lisandub Artur ja septembris mina. Praegu on tõenäoline valik EMT. Täpsustan nende pakkumist.

Ei välista ka pangavahetust, kuigi mulle isiklikult tundub, et see sektor (pangad) on ilma igasuguse reaalsustajuta. Muidu ei söandataks lepingu muudatuste eest tavalise inimese kuupalka küsida.

Meie kanad said uue mitmekambrilise pesakasti. Siiani munesid nad valdavalt tühja sõime, aga peale pullide sisse kolimist muutus see keeruliseks. Täna hommikul uudistasid nad kambakesi uut pesa ja oli lausa näha, kuidas neil mõte kõrvade vahel liikus. Kuked peavad muide kanu rumalateks ja peavad vajalikuks neile ise õpetada, kuhu peaks munema.

Minu isiklikud jõupingutused vähe kehvema toidu peal natuke kaalu kaotada on luhtunud. Meil on nüüd nii, et Jorma ja Artur mõlemad kokkavad ja mina ei suuda nende hõrgutistele ei öelda.

Üleminekuvaevused

Ja ma ei pea silmas kliimaksit 🙂

OÜ Sepa mahetalu on nüüdseks saanud ka käibemaksukohuslase numbri. Üleandmisega on iseenesest nii, et raamatupidaja soovitas PRIA-s  konsulteerida, PRIA jällegi Taluliidus. Nii, et vist tuleb endal otsused vastu võtta. Nii saamatuks ma ennast ka ei pea, et keegi teine minu eest asjaajamise peaks ära tegema. Jõudsin ka järeldusele, et praegu on ainuõige aeg. Ringi teha või uued lepingud sõlmida tuleb ju kõige kohta. Nüüd selgub ka millised senistest partneritest näitavad üles paindlikku suhtumist ja kas on ka firmasid, kellega enam mingeid tehinguid teha ei taha. See viimane puudutab vist eelkõige telefonioperaatorit. Uus firma pole seotud ühegi kohustusega, küll oleme meie Arturiga praegu sunnismaised. Kui senine operaator normaalset pakkumist ei tee ja ei soostu trahvideta lepinguid lõpetama, ostame end välja ja ei suhtle selle firmaga enam tulevikus. Väike arvutus näitab, et isegi trahve ära makstes võidame rahaliselt. Vot nii kehvad tingimused on praegu.

Ootan vastust pangalt, kas ja kuidas on võimalik tehnika liisingulepingut ümber kirjutada. Fakt on see, et põhimõtteliselt ei taha mingeid erilisi summasid selle eest maksta. Kui suur menetlustasu oleks vastuvõetav, seda ei oskagi ennem öelda, kui näen, mis pakutakse. Postituse koostamise ajal sain esimese meili ja see küll eriti julgustav ei ole. Tundub, et tuleb probleeme. Iseenesest on mul võimalik see tehnika FIE nimele jätta, kuna see on soetatud 3.1 meetmest. Sellisel juhul tekib küsimus, mille eest ma liisingut maksan, kui kõik raha sisse toov tegevus OÜ-le üle läheb. Nagu öeldud, selguvad nüüd ka vastutulelikud partnerid…

Loomad tuleb ümber kirjutada ennem esimeste toetuste taotlemist, see tähendab järgmise nädala jooksul. Ringi tuleb teha Rakvere Lihakombinaadi leping ja sellega on kiire, sest Hille juures tööl olnud Väike Poiss läheb varsti sinna.

Juriidilist külge mitte puudutav probleem on 200ml karpide tarneauk. Olen seni Pakendikeskusest kõik pakendid võtnud, nüüd aga pole juba tükk aega väikest karpi. Sinna lähevad mul või, mascarpone, toorjuust ja toorjuust ürtidega. Probleem on tõsine, sest Sadama turg oma koode ringi ei tee. Niisiis olin sunnitud otsima hakkama. Leidsin Pärnust Baltic Packi ja avastasin seal töötamas kolledži aegse kursuseõe. Loodan saada pakkumist jäätisekarpidele. Leidsin ka puuduvad 200ml karbid, kahjuks tunduvalt kallimad, selle eest ka kvaliteetsemad. Vähemalt ei jää kaup müümata. Iseenesest on probleemid igal juhul edasiviiva jõuga, muidu võib jäädagi oma mugavustsooni ja nii mitte leida paremaid lahendusi.

Isikliku poole pealt on häirima hakanud kehakaalu tõus. Püüan magusast hoiduda ja rohkem värsket tarbida. Miks see värske vajadus just talvel tekib on muidugi küsimus. Praegu tuleb ju kõik poest osta. Täna tegin salatit: lehtsalatite segu, peale munasektorid, kirsstomatid (sektorid), soolalõhe, vähisabad ja kastmeks kokku mikserdatud oliiviõli, apelsinimahl, sool, suhkur, valge-, must ja cayenne pipar ja majonees. Hullult maitsev. Pilti tegin siis, kui pool oli söödud 🙂

IMG_5013

Taimelambi all kosuvad paprika, tšilli ja tomatitaimed. Külvatud ja üleval on tüümian, basiilik, mõni till ja petersell. Hakkan täna tomatitaimi pikeerima. Eile, kui linnas olin helistas Sirje ja jagas infot mulla sooduka kohta. Ostsin kohe kaks kotti. Taimede kasvatamiseks sobib poe muld kahtlemata paremini, kui peenrast võetud, lisaks on peenramuld praegu külmunud.

IMG_5012

 

Tomatike esiplaanil on Sweet Million ja väikesed taimed lillas kassetis on basiilikud. Suuremad taimed on ka Terma tomatil, katsun sel aastal jälle pisut varajasemat saaki saada. Eelmisel aastal ei olnud väga varaseid sorte ja üldse jäi kõik liiga hiljaks. Nüüd kavatsen soetada teise kasvuhoone juurde, kuhu panen paprika ja varase tomati. Majanduslikel põhjustel tuleb leppida odava kilekasvuhoonega. Ehk järgmisel aastal korralik…

IMG_5014

 

See on soetatud mullakott. Taimed külvasin Hõbesalu vihmaussisõnniku, mustmulla ja kasvuturba segusse. Pikeerin siis sellesse mulda. Esimesed tomatid on kahjuks ilmselt mitte just väga heasse turbasse pikeeritud. Juure ümber on neil küll ussisõnniku, mustmulla ja turba segu, kastan ka ussisõnniku leotisega, ehk piisab maha istutamiseni. Kui näen, et ei edene, tuleb veelkord ümber istutada.

Sünnipäev ja nime lugu

Sündis OÜ Sepa mahetalu. Registrisse kanti 26.02.2013. Praegu on tegelik tegevus veel üle kandmata, küll on olemas raamatupidaja, pangakonto (mille avamine võttis 1,5 tundi!), käibemaksukohuslaseks on firma registreeritud alates 10.03.2013. Ei olnud taotlust esitades kindel, kui kaua registreerimine aega võtab. Nüüd on vaja PRIAga asjad korda saada, otsustada kas ja milline tegevus jääb FIEle. Esialgu tundub, et asjad lähevad hoopis keerulisemaks, mitte lihtsamaks. Loodan, et see on ainult esialgne mulje.

Nimega on lugu nii. Juba pea 13 aastat tegutsen FIE -na ja registris Nele Tamm. Kuna valdus koosneb kahe talu maadest, oli tõsisema talupidamisega alustades tükk aega mõtlemist, kas valida nimeks minu isalt pärandusena saadud ja põlvkondi meie pere valduses olnud Teisepere talu, kus ma ei ela, sest maja on maha põlenud, või Sepa. Sepa on minu emal ostetud, kuid siin majas me elame. Võitis Sepa, sest tegelikult mina ju alustasin ikkagi siin selle talu katuse all. Sepa nimele lisandus mahetalu, kuna Sepa talusid on pea igas külas.

Nüüd on nii: firma nimi on OÜ Sepa mahetalu (rahvusvaheline  nimi on Sepa mahetalu). OÜ kuulub perele ja see tähendab lisaks minule mu kahte poega.

Sepa mahetalu on kaubamärk.

Sepa talu on postiaadress.

Kui postkontor kaoks

Sain enda nahal hiljuti tunda,  mida tähendab meie väikese maakoha üks hüvesid – oma postkontor.

Asi oli juba mitmes postituses mainitud piimaproovides. Jõudluskontrolli assistent ütles mulle, et proovid lähevad reede hommikul laborisse. See, et ta veel mitu korda mainis, et 21.02 peavad proovid kogumispunkti olema viidud, mind mõtlema ei pannud. Oleks ju võinud kontrollida, kas 21.02 ja reede on ikka sama päev. Niisiis juhtus see, et kui mina rahulikult neljapäeva õhtul proove läksin viima, olin juba hiljaks jäänud. Kuna vahele tuli nädalavahetus ja proovidel on säilivusaeg ka, siis polnud mul mingit mõtet neid postiga saata, oleksid jõudnud laupäevaks laborisse. Kuna ma võin olla sihikindel ja põikpäine, siis otsustasin, et tahan ikka juba sel kuul oma tulemusi teada. Tegin siis pühapäeva õhtul esimese kontrollüpsi ja esmaspäeva hommikul teise, printisin endale internetist uue laudalehe ja saatele ka, pakkisin proovid karpi ja tahtsin posti panna. Selgus, et Koonga postkontor on kinni. Kuna proovidel ju on säilivusaeg, siis ei pidanud mõistlikuks saatmisega veel üks päev oodata, et saaks need Koongast posti panna. Vaatasin veel igaks juhuks internetist postkontorite asukohti ja mõtlesin, et sõidan Lihulasse, mis on ainult umbes 30 km kaugusel. Sõitsin sinna ja selgus, et sealt oli post juba ära läinud. Koonga postkontorist posti ära mineku aega ma tean, loomulikult oleksin pidanud Lihulasse ennem helistama ja uurima, mis kell seal auto käib.

Jäi üle kaks varianti: kas loobuda ikkagi proovide saatmisest ja sõita lihtsalt koju tagasi või sõita Pärnusse ja panna proovid seal posti.

Mis te ise arvate, kumba variandi ma valisin?

Loomulikult sõitsin Pärnusse, kuhu on Lihulast 55 km, panin proovid posti ja koju tagasi veel ca 45km. Kokku läks see mul “maksma” umbes 130 km sõitu. Pole just tore kütusehindasid arvestades. Samas omaenese lollus tulebki igal ühel reeglina kinni maksta, no mul vähemalt. Keegi ei takistanud ju üle kontrollida, millal piimaproov minema peab.

See vahejuhtum pani mõtlema, kui oluline on kauge maakoha jaoks oma postkontori säilimine, milline aja ja raha kokkuhoid see inimeste jaoks on.