Reisimuljeid ja muudki

IMG_5527Visbys mandlipuu all.

Tegelikult on reisimuljed alles settimata. Mõningase aja möödudes tuleb esile oluline. Meie kava oli ju nii sisutihe, et tõsise ülevaate tegemiseks tuleb appi võtta nii oma fotod, kui reisikava.  Kavatsen sellise tõsisema ülevaate siiski teha, ka endal on pärast hea lugeda, sest mingil hetkel mälu nõrgeneb.

Ma ei tea veel, kui suure probleemi ma endale isiklikult tekitasin, kuid kardetavasti ikka tekitasin. Sest, nagu mulle öeldi, ega seda blogi ju paljud ei loe, aga kui ma ise välja ütlesin, et müün toorpiima, siis võib kellegil tekkida soov asjasse tõsisemalt süveneda ja nagu oma kõrvaga kuulsin “keegi ju selle toidu ikka toodab”. See tähendab, et ametnike jaoks ei ole oluline, kes ja kas maal ära elab. Meie toit võib tulla suurtootjatelt, või välismaalt. Loodan, et tõlgendasin kuuldud lauset valesti.

Pöördun veel ühe korra tagasi oma ametniku töö juurde. Minu jaoks oli väga raske teadmine, et minu otsused muudavad ja määravad teiste inimeste elu. Lastekaitse spetsialistina oli ju tõepoolest selline “võim”. Siiski sõltus minu otsusest vaid ühe pere elu. Meie ametkondade juhtivtöötajate ja eriti muidugi ministeeriumi töötajate ning poliitikute otsustest aga ei sõltu mitte üks pere, vaid võib sõltuda elu maapiirkonnas üldse, ühe tootmissuuna tulevik või mõne kogukonna käekäik. Mina küll kindel ei ole, kas need otsustajad aduvad seda Vastutust, mis kaasneb nende otsustega. Eriti, kui arvestada, et vähemalt ühes valdkonnas on põlvkondade vahetus edukalt toimunud ja see valdkond on ministeeriumid. Meie elu määravad koolilõpetajad, kes ei oma ise mingit elukogemust. Ja seda peaks igaüks enda noorusest ise mäletama, et siis olid värvid erksamad, halvimal juhul lausa must-valged. Pooltoonid tekivad elukogemusega, arusaamine, et on mitu võimalust ja mõistmine, miks vahest on asjad nii nagu nad on. Ja sellest mõistmisest tingitud empaatiatunne ja vastutulek inimestele, sest kõigil on õigus ära elada.

Miks nüüd nii tõsine mõttearendus? Asjad lihtsalt sattusid kokku. Sõitsime koduteel sõbranna juurest läbi ja ta juhtis mu tähelepanu Maalehe artiklile  Loodan siiralt, et asi pole nii, nagu esmapilgul paistab. Lihaveiseid kasvatavad paljud väiketalud ja neile pole suured investeeringud jõukohased. Aastaid tagasi lõpetati niisama lihtsalt mõne lausega paljude väiketalude piimatootmine.

Tagasi tulles Gotlandi juurde. Väga palju talupoode. Päris pisikestest kuni üsna suurteni. Enamuses neist ka enda toodetud kaupa. Talupoed asusid täiesti suvalistes väikestes külades, ilma erilise reklaamita ja mitte suurte teede ääres. Samas on seal vahemaad üsna lühikesed. Põhiline ikkagi see, et ka kohalikud inimesed käivad oma pisikestest talupoodidest ostmas. Suvel on neil muidugi turistid, kes põhilise sissetuleku annavad. Nendes väikestes poekestes toimis iseteenindus: võtad kauba, kirjutad selle vihikusse ja raha paned karpi. Ühes kohas oli koguni võimalus ise kaardimakset teha.

IMG_5364

 

Väikseim nähtud poodidest. Seal müüdi enda valmistatud pastatooteid, need olid mahemärgiga ja iidsetest teraviljadest. Poodi tutvustab grupijuht Merle.

Toimivad kogukonnaköögid. Kasutuseta koolimajades. Ka seal on lapsi nii palju vähemaks jäänud, et koolid on kinni pandud. Toimiv ühistegevus. Samas, kui see saiake ikka nii kehva on, et vaevalt süüa kõlbab, siis minu arusaama kohaselt pole küll oluline, kui hästi see köök nõuetele vastab, kus see tehtud on või kui tugev ühistegevus seal toimub.

IMG_5284

 

Nurgake ühest kogukannaköögist.

Hirm. Koduköögis jäätise tegemist võrreldi operatsiooni sooritamisega. Ei tea, kas ajukirurgia või lihtsa pimesoolelõikusega, aga mis liig, see liig. Oletan, et see ütleja ei olnud jäätisemeister. Meil on siin väga palju inimesi, kes ise teevad nii jäätist, kui kõike muud põnevat ja mida rohkem inimene teab, seda väiksem on selline rumal hirm.

IMG_5451

 

Pildil kõnealune jäätis. Maitse meie jaoks harjumatu, see kollane osa oli safraniga. Esimene suutäis oli ikka päris jube. Samas, oli ka neid kellele meeldis.

IMG_5452

 

Oma ühisettevõtmist tutvustavad rootsi maanaised.

Põnevad ettevõtted. Suurim mulje šokolaadi töökojast. Väga säravate silmadega perenaine ja terve meie grupi ühine ostuhullus. Heas mõttes.

IMG_5387

 

Püüan vältida selliste piltide panemist, kus keegi grupist peal on. Paraku pildistamise ajal ma veel nii ettenägelik ei olnud…

IMG_5386

 

Uksel seisab särav šokolaaditöökoja perenaine.

Uskumatult maitsev saiake.

IMG_5507Pagaritöökoja aknal oli silt, et tegu on rootsi parima pagaritöökojaga. Mina jäin küll uskuma.

IMG_5510Seisavad kaks õde, kes koos seda pagaritöökoda peavad. Toolil meie kohalik giid Riina, kes oli elamus omaette. Usutavasti juurdus meie kõigi sõnavarasse sõna “parkeerima” (parkima).IMG_5384

Siin siis parkimisplatsi silt.

Loodus. Kogesin, et kusagil on kiviaiad veel kõrgemad ja veel kitsamad, kui meil Pikaveres. Ja loomulikult oli neid ka kordades rohkem. Ja muidugi raukarid. Suurejooneline.

IMG_5490

Lammas.Nii nahana…

IMG_5406

 

…kui lihana

IMG_5546

 

Meie jaoks grillitud lammas.

IMG_5553Selle viimase pildi tegemiseni jõudsin alles lisa võttes, esimene taldrikutäis sai ilma igasuguse pildistamiseta ära söödud.

Kirjutasin nüüd pikemalt, kui plaanisin, ometi on siin vaid kübeke kohtadest ja muljetest. Nüüd on küll ülim aeg jälle omaenese töödega jätkata.

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s