Wwoofer Alex

Öeldakse, et igaüks võib kirjutada ühe raamatu – enda elust. Minu oma tuleks üsna keeruline, kirju, ootamatute, vahest ka müstikasse kalduvate sündmustega. Suurte õnnetuste, leina ja meeleheitega, visa tööga, ambitsioonikusega, väga tugevate tunnetega, mis vahelduvad endassetõmbumise ja järjest kalgimaks muutumisega. Seda raamatut ma ei kirjuta. Kirjutan hoopis Alexist, kes oli meil vabatahtlikuna viis päeva.

Teisipäev kujunes vastu mu ootusi nii kirjuks, et enamuse päevast ma lihtsalt sõitsin ringi. Lihulasse Alexile vastu, Pärnusse arsti juurde, Hille juurde mune lisaks tooma. Ja nii oli mul vaid hetk, et paluda temalt tomatite ära kuivamisest päästmist ja aeda vallutava pujuga võitluse alustamist. Hiljem näitasin Pikavere küla ja kuna Alexit huvitab muu hulgas loodus, siis meie Lubjatammikut.

Ma ei ole kunagi vallanud tähtsusetu lobisemise peent kunsti ja nii on minu jaoks väga oluline, et teine inimene oleks hea suhtleja. Ja võite väga vabalt seda mitte uskuda, kuid nüüd oskan nimetada seitset meest, kellega on olnud väga hea suhelda. Ma pean silmas vestlemist. Ja kui aus olla, siis ka naisi on umbes sama arv. Nii, et neid inimesi, kellega mina ennast hästi tunnen, ei ole just palju. Alexiga oli väga hea suhelda, kuigi minu vene keel jättis soovida ja ma ei osanud end iga kord nii väljendada, nagu tahtnuksin.

Kolmapäeval palusin tal alustuseks rohelisi sõstraid korjata, siis kartuleid võtta ja saime kätte ka vahepeal laenuks olnud trimmeri, millega aeda niitma asuda. Alex jälgis ise, et töötada kuus tundi, nagu wwooferitel kokkulepe on. Kuna tal oli eeltöö tehtud, mida siinkandis huvitavat, siis tahtis ta Kuresele minna. Kahjuks oli Urmas ära ja mina pakkusin esialgu Maalinna. Seal siis õhtul käisimegi. Ma ei ole varem pidanud vene keeles eesti ajaloost rääkima, nii, et see osa jäi üsna segaseks.

Mulle sai selgeks tõsiasi, kui kehvas füüsilises vormis ma olen. Ronisime üles torni ja kui Alexil isegi mitte hingamise rütm ei muutunud, siis mina hingeldasin tükk aega. Kahtlustan, et sellel pole erilist seost ei vanuse-, ega soo vahega, vaid asi on lihtsalt treeningus.

Neljapäeval sõitsin kaubaringile, jättes kodus marjade korjamise päevatööks. Tagasi jõudes selgus, et mul on pool väikest ämbrit puhtalt korjatud rohelist ja umbes ämbri jagu musta sõstart. Pole paha.

Linnast tõin lõpuks uue sadula oma armsale jalgrattale. Ma pole seda ise väga kaua kasutanud, ka katkine sadul oli muidugi takistuseks. Kuid meil pakutava hulgas oli ratas mainitud ja Alex tahtis sellega ise ümbrust uurida. Maalinnas käies sõitsime läbi Mihkli, nii läkski ta rattaga sinna ise tagasi, et tutvuda Mihkli tammiku ja kirikuga. Eriliselt hea energiaga pidavat olema kiriku ümbrus.

Reedel lasi ta mulle kastmisvett, kastis kurke ja tomateid. Koos Jormaga panid nad limusiinide karjust edasi ja siis vedasid natuke küttepuid. Kuna Urmast polnud, et Kuresega väärikalt tutvuda ja mina ei söandanudki seda paika ise näidata, siis langes otsus hoopis Tõhela järve kasuks. Kohe, kui sellest järvest juttu tuli, meenusid mulle Andrese elektripaadid, nii helistasin ja leppisime paadilaenutuse kokku. Ka mina polnud Tõhela järve ääres käinud 🙂

Paadiga järvel oli muidugi tore. Rahulik, nii et Alex arvas selle heaks kohaks mediteerimiseks. See muidugi ajendas mind küsima, kas ta tegeleb joogaga. Selgus, et tegeleb. Ta tuletas mulle meelde, mis tunne on peale joogaharjutusi, kui kerge ja ühtlasi värske on olla. Tõhela järve puhkeala avaldas ka suurt muljet, et nii väikses kohas on selline euroopalik puhkeala.

Peale järvel käiku tahtis ta näha Oidrema mõisa ja kuigi mul oli piinlik Marika ja Riho koduõue tungida, küsisin ometigi Marikalt luba mõisa ümber ringi vaadata. Muidugi lubati ja nii tutvusime põhjalikult pargiga. Peale meie tiiru oli Riho õues ja kui küsisin looduslike pühapaikade kohta, mis külalist eriliselt huvitavad, juhatas Riho meid lauda juures tiigi ja künka lähedal kasvava hiiglasliku paju juurde. Selgus, et paju asus okastraadi taga, mis kustutas koheselt minu soovi puud lähemalt uurida. Aru saades Alexi tunduvalt paremast füüsilisest vormist, soovitasin tal üksi minna. Läks ka ja oli puu juures tükk aega. Peale üle aia ronimist küll uuris hetke oma pükse, ei julgenud mina küsida, kas tõmbas katki ka 🙂 Ja koju kaasa viis lehe Oidremaa hõbepajult – pühalt puult.

Tagasi sõitsime Tarva kaudu, kuna selleks ajaks oli mulle täiesti selge, kui suur on huvi puude vastu, peatusime ka Panga tamme juures. Ja ohtralt vanu väärikaid puid leidub mõisa parkides, nii pakkusin, et ka Veltsa mõisa parki võib imetleda. Seal polnud vajadust pererahva koduõue tungida. Ometigi meid märgati ja perenaine ise kutsus meid ka majale pilku heitma. Ja kuigi Veltsal vestlesime perenaisega eesti keeles, jäi Alexil ometi väga hea mulje ka meie inimestest. Mul oli päris uhke öelda, et selliste toredate inimestega ma suhtlengi (kui aega on).

Laupäeval korjas ta loomadele peete ja jätkas trimmerdamisega. Kuigi tegelikult ei pea wwooferid nädalavahetusel töötama (või oli see lihtsalt üks päev nädalas?), siis ta ise avaldas soovi siiski aidata. Mul poleks muidugi pähegi tulnud, et nädalavahetusel võib mitte tööd teha 🙂

Pakkusin, siis et ta võib kohe peale lõunasööki ümbrust uurima minna. Selleks ajaks oli mulle juba meenunud, mis tunne on rattaga sõita, kuidas tuul, lõhnad ja ehedad aistingud ümbritsevast muudavad selle nii nauditavaks ja vahetuks. Kuidas ma ise kunagi nii meeleldi rattaga sõitsin ja unistasin korralikust rattamatkast. No natuke ju matkasin ka.

Alex jõudis tagasi pimedas ja selgus, et esialgse eesmärgi -Tuhu soo järel oli ta otsustanud ka Paadremaa jõge uurida ja siis juba üksiti Varblas ka ära käia. Kes tahab, võib ise kaardilt vahemaid vaadata 🙂

Pühapäeva hommikul oli meil väga varane äratus ja start Sangaste suunas. Alexilt küsisin veel luba teda pildistada ja selle ka sain. Samuti loa tema siinviibimisest kirjutada.

IMG_5778

Tunnistan, et mõnepäevase habemega nägi ta tunduvalt vanem (ja seksikam) välja. Peale habemajamist võiks teda vabalt Jormast nooremaks pidada.

Miks see külaskäik minu jaoks VÄGA oluline oli?

Sest ta tuletas mulle meelde asju, mida kunagi olin isegi tähtsaks pidanud ja armastanud: loodus, jalgratas, jooga. Sest ta näitas mulle, et on inimesi, kes suhtlevad väga siiralt ja avatult. Kes on intelligentsed, nii et tundsin üle väga tüki aja, et on millest rääkida ja me mõistsime üksteist. Ma ei kavatse enam kunagi leppida halbade suhetega, kus inimene su kõrval on hoopis teistsugune ja ei vaevu ei kuulama, rääkima, ega püüdmagi mõista.

Tundsin ka seda, et minu enda laiskus, mis on takistanud mind näiteks inglise keelt enam-vähemgi viisakalt räägitavana ära õppima, on piinlik, kasvõi võrrelduna tema nii kuue-seitsme keele valdamise kõrval.

Ja kui sa seda ise loed Alex, siis seda pidasin ma silmas, kui ütlesin, et tegelikult tulid sa mind siia hoopis õpetama. Sa oled alati teretulnud ja mul on suur rõõm, kui me veel kunagi kohtume.

Ja võib-olla isegi kohtume, on ju nüüd Eesti üks neid riike kuhu sa tahaksid kunagi elama tulla. Ja nagu ma mõistsin, siis tegelikult sa natuke juba saad eesti keelest aru.

Rukkipäev Sangastes

Täiuslik.

Juba hommikul sain ma sellise laengu positiivsust, mis andis mulle sisemise sära mitte ainult üheks päevaks. Loodan seda hoida. Põhjusest tuleb ka eraldi väga avameelne postitus.

Läksime Rukkipäevale, kuna eelmine käik Sangastesse oli edukas ja nüüdseks on tõepoolest selekteerunud kaks põhitoodet: sõir ja jäätis. Ainult neile keskendudes on mul võimalik end natuke säästa ja teenimisvõimalus on samas hea.

Jõudsime kohale täpselt õigel ajal ja saime müügikoha otse lava vastu, nurgale. Natuke hiljem tegime pisut ruumi Ute Wohlrabile Vana-Tori Hobuse Ühingust . Olen teda ennemgi müükidel näinud ja olin teadlik, kui suurt pinda ta oma väljapanekuks vajab.  Selline oli meie plats, kui Ute alles oma asju lahti pakkis:

IMG_5779Kohe algusest peale oli selge, et tuleb suurepärane päev. Vaatamata sellele, et peale meie müüsid seal jäätist nii Balbiino, kui Premia. Võlts sõira müüjaid seekord polnud ja koht oli ideaalne. Ka kogu see paik oli super: rohi pehme, atmosfäär rahulik ja hea. Inimesed kõik sõbralikud ja toredad. Laat ise üsna väike, just parasjagu, et külastajad said kõik rahulikult üle vaadata ja meeldiva juurde tagasi pöörduda, mitte olla paari kaubatänava läbimise järel väsinud ja tüdinud. Selline üldpilt:

IMG_5780

Teine müügirida oli veel ja lava juures veel mõned kohad. Pildistasin muidugi enne algust, pärast oli inimesi piisavalt. Ringi jalutas ka Rukkikuningas:

IMG_5785Lasin Jormal ka endast pildi teha. Meie pildid on ilma ostjateta, sest siis kui päris müük käib, ei tule enam kellelegi meelde midagi jäädvustada, ega pole selleks aegagi.

IMG_5783Tegelikult läks kohe algul hästi sõira müük ja jäätis vähehaaval. Nagu ma ka ise arvasin. Hommikul ostsid inimesed oma teadlikke oste ja siis kui palavus kasvas, hakati rohkem jäätist tahtma. Sõir sai jällegi kiita, ka nendelt, kes ise seda valmistavad. Sain paarile inimesele ka abiks olla, et neil endil teinekord paremini välja tuleks. Jäätise müügile sain hoogu peale seda, kui päeva juhi “rajalt maha võtsin” ja talle jäätise andsin. Peale seda tuli väga hea ja siiras positiivne reklaam ja mulle tekkis järjekord. Sellistel pikematel päevadel on ka tavaline, et samad inimesed tulevad mitu korda ostma, eriti kui leiavad endale väga meeldiva maitse. Üks väga vahva pereema ostis ja peale seda tiris pool suguvõsa minu juurde jäätist ostma. Jäätise kohta jäi meelde, kui üks poisipõnn ütles teisele: “See on maailma parim jäätis” ja teismeline neiu hoidis ühes käes suurootja jäätist ja teises minu oma, vastas mu küsimusele, kumb parem on, et minu oma kordades parem.

Kella kolme paiku olin vaatamata kogu oma sisemisele särale ja suurepärasele päevale väga väsinud, kutsusin Jorma müüma ja läksin ise natukeseks autosse magama. Tagasi tulles vaatasin, et osa müüjaid pakkis asju kokku ja arvasin, et lähme siis ka ära. Pisut rohkem üles ärganuna mõtlesin ringi. Õhtul pidi kontsert algama, inimesi platsil jagus ja meie müügikoht oli super. Milleks siis ära minna? Nii jäimegi pisut kauemaks. Sõir oli muidugi otsas, kuid jäätist veel jagus ja vaikne müük käis terve õhtu. Pealegi oli suurepärane võimalus otse oma telgist väga head kontserti nautida.

IMG_5784

Ja kontsert ise oli tõesti väga hea. Näiteks:  ja kohapeal selline praegu küll halvasti edasi antud emotsioon

Kokkuvõtlikult oli tegemist hea folgiga väikeses äärmiselt meeldivas kohas, ilma igasuguse tavaliselt kaasneva rahvamassita. Luksus.

Töine nädalavahetus

Kõigepealt:

piimandusmuuseumi diplomAga selle kättesaamisele eelnes veel neljapäev, kui oli võimalus toitlustada Pikaveres Karini keraamikatöökoda külastavaid keraamika sümpoosiumi osavõtjaid. Pakkusin meie traditsioonilist ühepajatoitu, sellist, nagu kunagi mu vanaema tegi. Lisaks koduleib, või, sõir, piim, morss, vesi ja jäätis. Jäädi rahule.

Reedel tegin veel ettevalmistusi laatadeks. Võtsin näiteks kartuleid, korjasin kurke ja suvikõrvitsaid. Samuti läksin Jormaga kaasa, et Mihkli laadal enam-vähemgi viisakas koht saada. Kuidas sellega läks, veendusid mind juhuslikult tualeti tee äärest ülesleidnud ise.

Miks nii? Mina mäletan ilmselt küll ülearu selgelt seda aega, kui kohalikud tootjad paigutati paremate kohtade peale ja isegi kohamaksu ei võetud. Ausõna, see oligi nii. Olen ju käinud sellel laadal mitmeid aastaid müümas, siis kui küülikud olid ja siis kui mänguasjadega tegelesin ja hiljem Pikavere küla asjadega ja PLP telgi juures juba oma toodanguga. Nii, et natuke nagu mälestusi on. Kuna juba eelmisel aastal oli asi nii, et elektrit ei saanud, siis rääkisin isiklikult ja läksin ka kohale. Valida anti kohtadest kas: toitlustajate vahel kaugemal, hilpude vahel, laste platsil või tualeti/kiriku tee nurgal. Valisin viimase, kuigi see oli täiesti ilmselt müügialast väljas. Arvasin, et seal olen siiski  nähtavam/leitavam, kui lausa kuhugi vahele topituna. Sel momendil oli plats muidugi tühi.

Hommikul kohale jõudes selgus, et ma asusin tegelikult parklas, kuna sinna oli ette autosid pargitud ja telgi taga mürises kaks naabri generaatorit, mis tegid väga palju lärmi ja ajasid vingu ka. Seda tõsiasja kuulutasin ma küll üsna valjul häälel, mis omakorda vihastas generaatorite omanikku. Muidugi, ega temagi milleski süüdi polnud, ta ju laadaplatsilt voolu ei saanud, ju siis võimsus ei kannataunud, pistik oli ju kolme meetri kaugusel. Õnneks viis ta oma masinad siis natuke kaugemale ja läks vaiksemaks.

Siinkohal tänan nüüd Ants Välimäed, kes Imavere piimapäeval võidetud tunnustuse kätte andmise Mihkli laadale oli sättinud. Sain ilusa diplomi (postituse esiosas näha) ja oma “kuulsuse minuti”. Samuti tänan Maiat, kes mulle ütlema tuli, et sellist asja tahetakse üle anda. Olin ju lavast nii kaugel, et ise ei kuulnud midagi ja oleksin võinud jällegi ilma ka jääda.

Emil Rutiku käis korduvalt juttu ajamas ja kuuldavasti tegi lavalt mulle ka reklaami, kuigi ei osanud juhatada, kust mind leiab. Ei tulnud ka kohe selle peale, et teda õpetada: “Sepa mahetalu tunnustatud jäätise leiate lavalt paremale poole, kõigi toitlustajate vahelt läbi ja siis teisel pool kiviaeda triibuline telk autode vahel, tualetid kohe sealsamas” See oleks olnud toimiv juhatus.

Igatahes alustasin korraldajaga kohe läbirääkimisi järgmisel aastal viisaka koha saamiseks. Nüüd on juba eelkokkulepe olemas, et räägime edasi ja ehk õnnestub ikka midagi paremat saada. Mina igatahes kavatsen kõiki pähe tulevaid võimalusi kasutada, et omaenese kohalikul laadal normaalne müügikoht lõpuks saada. Vaadake ise järgmisel aastal, kas see läks mul korda.

Samal ajal müüs Jorma Haapsalus Joogafestivalil, seal oli koht küll hea, aga ilm kehvem, väga tuuline ja külm. Nii, et mina teenisin kõigele vaatamata paremini. No mul oli muidugi ka suurem valik. Kartulit oleks võinud mitu korda rohkem kaasas olla ja kaks noort kukke leidsid ka uue omaniku.

Täna on Jorma jätkuvalt Haapsalus, aga mina korraldasin Pikaveres degusteerimise ka Haapsalust pärit tervisesportlastele. Väga tore grupp oli. Pakkusin koduleiba, kodujuust, jogurtit ja sõira. Jäätise ostsid soovijad pärast ise. Nii külm oli, et ei söandanud seda degusteerimise osaks panna.  Kuna just siis tuli mõni piisk vihma, kui asju lauale sättisin, mõtlesin palvemajja minna, täiesti unustades, et seal on palvetund. Õnneks Silvi lubas mul sellegi poolest väikest saali kasutada ja ma loodan siiralt, et me palvetundi väga ei häirinud. Grupi liikmed ostsid tooteid ka kaasa, loodan, et nemad jäid sama rahule, kui mina.

Nüüd ma tegelen piimajahutaja tühjendamisega, enne seda veel lubasin endale pool tundi pausi, et rahulikult kohvi juua. Ja hiljem tuleb kindlasti jäätist teha, sest ega suvi veel läbi pole ja uued müügid juba paistavad. Homme on mul endal lüpsi päev, ka tuleb linna arsti juurde minna ja teisipäevaks koristada. Siis tuleb vabatahtlik. Jorma peab heina lainel veel natuke jätkama, edasi läheb puude veoks ja vahepeal peab limusiinid kinni püüdma, neil on vaja vereproovid võtta. Seda peab iga nelja aasta tagant tegema. Huvitav, kas seda kõike jõuab ka või olen jälle üle planeerinud?

 

Põllutoodetel uued hinnad

Värske kartul maksab nüüd 70 senti kg, kurk samuti 70 senti kg, suvikõrvits 50 senti kg.

Võtame need saadused ka Mihkli laadale kaasa, lisaks on seal jäätis, sõir ja jogurt.

Samuti tulevad laadale mõned noored kuked. Mõni on nii uhke välimusega, et kahju potti panna, ehk tahab keegi oma kanakarja rõõmustada. Jorma keelas paraku ära kuldbraama välimusega kuke maha müümise. Pakutavad kuked muide ongi ristandid.

Ei

Kusagil ringleb mingi nimekiri sponsoritest. Kahetsusväärselt oleme ka meie sinna sattunud. Nii küsiti juba eelmisel aastal toetust mõne ürituse korraldamiseks. Sel aastal on küsimised läinud väga konkreetseks, antakse lausa nimekiri ette, mida meilt oodatakse. Küsitakse ka üsna vastuvaidlemist mitte sallivas vormis.

Siinkohal vastan kõigile avalikult: EI.

Küsijatel võiks endal ka natuke imelik olla nii väikeselt talult niimoodi lausa väljapressimise vormis toetust küsida.

Jah, me toodame toitu, meil on lehmad ja kanad.

Praegu lüpsab kolm lehma. Ja muneb umbes 20 kana. Kas tõesti peetakse seda mastaapi nii suureks, et muudkui toetust küsitakse?

Eestis on piisavalt suuremaid talusid, kes saaksid soovi korral mõnd üritust toetada. Proovige nendega õnne.

P.S. On selgunud ka praeguse “laine” alguspunkt. Vaba vanker tõepoolest sai talust 20 muna (mille ise Hille käest ostsin), 2 liitrit jogurtit ja 5 liitrit piima. Seda ainult tänu sellele, et Mari Tammar isiklikult oma meililt küsis (peale seda, kui ma Rändteatri meilile ei reageerinud) ja ta oli Pikavere külapäeval esinemas käinud, nii et teadsin teda. Keelasin väga selgelt meie mainimise sponsorite nimekirjas. Seda keeldu ei ole arvestatud ja oleme ikkagi Vaba vankri blogis toetajana ära toodud. Ju ma siis saan kõigile soovijatele nüüd tükk aega ära öelda.

Samas, mitte keegi pole pöördunud, et meil on 100 inimest ja äkki tahaksite meie üritusel jäätist müüa ja saaksite meile natuke piima selle kutse eest tuua.  Sellist ettepanekut ma vähemalt kaaluksin.

Nädalavahetus, 13. juuli

Meie piirkonnas toimub sel päeval kaks üsna ühe kontseptsiooniga laata. Üks on Varblas, muuseumi õuel ja teine Uduvere pargis. Mõlemal laadal kaubeldakse ainult käsitöö, talutoodangu, oma toodetu ja vanavaraga. Mujalt toodud tööstuskaup ei ole oodatud. See tähendab, et kaupmehi on vähem ja see mida pakutakse huvitav, omanäoline ja ei kao nn. “hilpude” hulka ära.

Varblas oleme kahel eelneval aastal juba käinud ja Rene on ka varasemast tuttav. Uduverre on küll kutsutud, kuid seni pole jõudnud. Seekord läheme mõlemasse kohta.

Jorma viib mind asjadega pisut varem Varblasse ja siis võtab kodust uue varustuse ja läheb ise Uduverre. Pärast tuleb koju, laadib auto tühjaks ja siis sõidab mulle järgi.

Kaupa küll väga palju ei ole, aga hakkasin kahtlema, kas kogu olemas olev jäätis ainult Varblas ära ostetakse, nii mõtlesime, et müüme siiski kahes kohas.

Niisiis, otsige Sepa mahetalu toodangut nii Varblast, kui Uduverest. Kaasas on natuke sõira, pisut küüslauguvõiet ja jäätis. Kes väga konkreetselt midagi osta tahab, tellige palun ette.

Põllult müügiks

Ülim aeg välja reklaamida põllusaadused:

Värske kartul 1€/kg

Avamaakurk 1,20 €/kg

Suvikõrvits (pikergune või ümar kasvukuju) 0,90 €/kg

Lehtsalat 0,30 €/100g

Till 0,30 €/100g

Kõike on võimalik tellida neljapäevaseks kaubaringiks. Ette teatamine 1 päev, st kolmapäeval peaks tellimus minuni jõudma. Hinnad muutuvad sarnaselt turu hindadega. Praegu peaks küll kõik olema soodsam, kui Pärnu turul. Mina muide vaatan turu hindu Maalehest.

Sangaste reis

Taaskord sai kinnitust tõsiasi, et meie tooted sobivad lõunasse. Sangastes osteti sõira kiiresti ja kiiduavalduste saatel.

Paraku on meil vist needus peal, et korraldajad kipuvad meid ikka kuhugi nurga taha suruma. Seekord paigutati katlamaja ette. Seal oli küll ka teisi müüjaid, aga nii öelda peavool läks ikkagi lossi platsi äärest. Kuna jõudsime nii viimasel minutil, polnud mul aega alguses ka olusid uurida, ega protestida. Tegelikult oleks hea tahtmise juures saanud ka kõik müüjad ühe tänava äärde paigutada. See, et seal olid ainult elektriga kohad, polnud muidugi tõsi. Ka meie pikendusjuhtmed oleksid võimaldanud normaalse kohani voolu vedamist. No mis seal ikka. Sõira ja küüslauguvõide müüsin kiiresti maha ja see, et s*ta koha tõttu osa jäätist müümata jäi, ju  me peame üle elama. Nagu juba köster Tootsile ütles “kui sa tervet arvet ära ei suuda maksta, siis maksa pool” Võib-olla kõlas see ka pisut teisiti…

Jorma rullis samal ajal Toivo põllu peal heina, seal ju vihma ei sadanud. Üks asi on väga positiivne. Seni pidin mina kuulama kogu aeg virinat teemal, kui kehvad on meie põllud, konarlikud, raputavad ja kiire käiguga tööd teha ei saa. Ilmselt ma ei pea seda juttu enam kunagi kuulama, või kui Jorma ise ära unustab, siis ma saan ju meelde tuletada, et “kas sa Toivo põldu mäletad?” Ta nimelt rullis seal vähemalt kuus tundi seda, mis oleks olnud kolme tunni töö. Lihtsalt nii künklik põld oli.  Täna ta igatahes jätkab teisel põllul, mis õnneks on täitsa hea, nagu meie oma 🙂

Minuga oli müümas kaasas Margus, kes sai külmkapi ja telgi tõstmisega hästi hakkama. See aeg, kui mina müüsin, proovis ta erinevate õllemüüjate (keda oli piisavalt palju) toodangut. Ostis ka tagasiteele suure pudeli kaasa. Ma küll katsusin pisut kiirem kodu poole liikuda, aga midagi pole teha, kaks pool tundi sõitu… Kaalun edaspidi hoolikalt, kuhu koos temaga minna… Ise ta jäi muidu rahule ja on nõus veel tulema küll 🙂

Ikka hein, hein…

See aasta on uskumatu, hein on juba lootusetult vana. Tavaliselt on nii juuli lõpus, nüüd siis juba juuni lõpus-juuli alguses. Kõrrelised on pruunika tooniga, juba õitsenud, ristik on peaaegu ära õitsenud, kõrred-varred on puised ja jämedad. Sellise heina toiteväärtus on madal. Midagi pole teha, kogu heina enne jaanipäeva tehtud ei saanud. Ikka alustasime Tammiku tagant, kuna seal on keraheina, mis on kõige varasema valmimisega. Tegelikult oleks pidanud samal ajal ka Naissoo põllu maha niitma, siis kui Jorma niitis, oli lutsern täies õies, see tähendab vars juba täiesti puitunud.

Täna sai siis Naissoo põld ka rullitud, saak on kesisem, kui mullu. Homme läheb Jorma Toivole rullima, saime täna poolest päevast nende traktori kasutada, kuna meie oma jõuvõtuvõll on nii kulunud, et enam pressi tööle ei saanud.

Mina üritan minna Sangaste mee ja heinapäevale, kui just midagi väga olulist ei takista. Lahtine on, kelle kaasa saan. Ise ma külmkappi ja telki auto pealt maha ei tõsta.

Kas ma olen valesti aru saanud?

Mulle tundub, et Eesti kuvand väikese tubli ja ülipüüdliku riigina ametnike tasandil oli põhjuseks, miks Euroopa Liiduga liitumisel (ja ka enne seda) nii öelda vinti üle keerati. Siis toimus teatav rahunemine, asju võeti pisut enam mõistuse päraselt ja nii mõneski kohas tehti ka määrusi leebemaks.

Kas nüüd on saanud ülipüüdlikkusest, et endast (oma riigist, oma ametkonnast) head muljet jätta lihtlabane hirm?

Millal ja kas tõesti on see muutus toimunud, et me kardame?

Hirm oli nõukogude aastate alguses. Võib-olla oli hirm ka hiljem nõukogude perioodil. Vahepeal minu arvates hirmu ei olnud. Kas nüüd on jälle?