Wwoofer Alex

Öeldakse, et igaüks võib kirjutada ühe raamatu – enda elust. Minu oma tuleks üsna keeruline, kirju, ootamatute, vahest ka müstikasse kalduvate sündmustega. Suurte õnnetuste, leina ja meeleheitega, visa tööga, ambitsioonikusega, väga tugevate tunnetega, mis vahelduvad endassetõmbumise ja järjest kalgimaks muutumisega. Seda raamatut ma ei kirjuta. Kirjutan hoopis Alexist, kes oli meil vabatahtlikuna viis päeva.

Teisipäev kujunes vastu mu ootusi nii kirjuks, et enamuse päevast ma lihtsalt sõitsin ringi. Lihulasse Alexile vastu, Pärnusse arsti juurde, Hille juurde mune lisaks tooma. Ja nii oli mul vaid hetk, et paluda temalt tomatite ära kuivamisest päästmist ja aeda vallutava pujuga võitluse alustamist. Hiljem näitasin Pikavere küla ja kuna Alexit huvitab muu hulgas loodus, siis meie Lubjatammikut.

Ma ei ole kunagi vallanud tähtsusetu lobisemise peent kunsti ja nii on minu jaoks väga oluline, et teine inimene oleks hea suhtleja. Ja võite väga vabalt seda mitte uskuda, kuid nüüd oskan nimetada seitset meest, kellega on olnud väga hea suhelda. Ma pean silmas vestlemist. Ja kui aus olla, siis ka naisi on umbes sama arv. Nii, et neid inimesi, kellega mina ennast hästi tunnen, ei ole just palju. Alexiga oli väga hea suhelda, kuigi minu vene keel jättis soovida ja ma ei osanud end iga kord nii väljendada, nagu tahtnuksin.

Kolmapäeval palusin tal alustuseks rohelisi sõstraid korjata, siis kartuleid võtta ja saime kätte ka vahepeal laenuks olnud trimmeri, millega aeda niitma asuda. Alex jälgis ise, et töötada kuus tundi, nagu wwooferitel kokkulepe on. Kuna tal oli eeltöö tehtud, mida siinkandis huvitavat, siis tahtis ta Kuresele minna. Kahjuks oli Urmas ära ja mina pakkusin esialgu Maalinna. Seal siis õhtul käisimegi. Ma ei ole varem pidanud vene keeles eesti ajaloost rääkima, nii, et see osa jäi üsna segaseks.

Mulle sai selgeks tõsiasi, kui kehvas füüsilises vormis ma olen. Ronisime üles torni ja kui Alexil isegi mitte hingamise rütm ei muutunud, siis mina hingeldasin tükk aega. Kahtlustan, et sellel pole erilist seost ei vanuse-, ega soo vahega, vaid asi on lihtsalt treeningus.

Neljapäeval sõitsin kaubaringile, jättes kodus marjade korjamise päevatööks. Tagasi jõudes selgus, et mul on pool väikest ämbrit puhtalt korjatud rohelist ja umbes ämbri jagu musta sõstart. Pole paha.

Linnast tõin lõpuks uue sadula oma armsale jalgrattale. Ma pole seda ise väga kaua kasutanud, ka katkine sadul oli muidugi takistuseks. Kuid meil pakutava hulgas oli ratas mainitud ja Alex tahtis sellega ise ümbrust uurida. Maalinnas käies sõitsime läbi Mihkli, nii läkski ta rattaga sinna ise tagasi, et tutvuda Mihkli tammiku ja kirikuga. Eriliselt hea energiaga pidavat olema kiriku ümbrus.

Reedel lasi ta mulle kastmisvett, kastis kurke ja tomateid. Koos Jormaga panid nad limusiinide karjust edasi ja siis vedasid natuke küttepuid. Kuna Urmast polnud, et Kuresega väärikalt tutvuda ja mina ei söandanudki seda paika ise näidata, siis langes otsus hoopis Tõhela järve kasuks. Kohe, kui sellest järvest juttu tuli, meenusid mulle Andrese elektripaadid, nii helistasin ja leppisime paadilaenutuse kokku. Ka mina polnud Tõhela järve ääres käinud🙂

Paadiga järvel oli muidugi tore. Rahulik, nii et Alex arvas selle heaks kohaks mediteerimiseks. See muidugi ajendas mind küsima, kas ta tegeleb joogaga. Selgus, et tegeleb. Ta tuletas mulle meelde, mis tunne on peale joogaharjutusi, kui kerge ja ühtlasi värske on olla. Tõhela järve puhkeala avaldas ka suurt muljet, et nii väikses kohas on selline euroopalik puhkeala.

Peale järvel käiku tahtis ta näha Oidrema mõisa ja kuigi mul oli piinlik Marika ja Riho koduõue tungida, küsisin ometigi Marikalt luba mõisa ümber ringi vaadata. Muidugi lubati ja nii tutvusime põhjalikult pargiga. Peale meie tiiru oli Riho õues ja kui küsisin looduslike pühapaikade kohta, mis külalist eriliselt huvitavad, juhatas Riho meid lauda juures tiigi ja künka lähedal kasvava hiiglasliku paju juurde. Selgus, et paju asus okastraadi taga, mis kustutas koheselt minu soovi puud lähemalt uurida. Aru saades Alexi tunduvalt paremast füüsilisest vormist, soovitasin tal üksi minna. Läks ka ja oli puu juures tükk aega. Peale üle aia ronimist küll uuris hetke oma pükse, ei julgenud mina küsida, kas tõmbas katki ka🙂 Ja koju kaasa viis lehe Oidremaa hõbepajult – pühalt puult.

Tagasi sõitsime Tarva kaudu, kuna selleks ajaks oli mulle täiesti selge, kui suur on huvi puude vastu, peatusime ka Panga tamme juures. Ja ohtralt vanu väärikaid puid leidub mõisa parkides, nii pakkusin, et ka Veltsa mõisa parki võib imetleda. Seal polnud vajadust pererahva koduõue tungida. Ometigi meid märgati ja perenaine ise kutsus meid ka majale pilku heitma. Ja kuigi Veltsal vestlesime perenaisega eesti keeles, jäi Alexil ometi väga hea mulje ka meie inimestest. Mul oli päris uhke öelda, et selliste toredate inimestega ma suhtlengi (kui aega on).

Laupäeval korjas ta loomadele peete ja jätkas trimmerdamisega. Kuigi tegelikult ei pea wwooferid nädalavahetusel töötama (või oli see lihtsalt üks päev nädalas?), siis ta ise avaldas soovi siiski aidata. Mul poleks muidugi pähegi tulnud, et nädalavahetusel võib mitte tööd teha🙂

Pakkusin, siis et ta võib kohe peale lõunasööki ümbrust uurima minna. Selleks ajaks oli mulle juba meenunud, mis tunne on rattaga sõita, kuidas tuul, lõhnad ja ehedad aistingud ümbritsevast muudavad selle nii nauditavaks ja vahetuks. Kuidas ma ise kunagi nii meeleldi rattaga sõitsin ja unistasin korralikust rattamatkast. No natuke ju matkasin ka.

Alex jõudis tagasi pimedas ja selgus, et esialgse eesmärgi -Tuhu soo järel oli ta otsustanud ka Paadremaa jõge uurida ja siis juba üksiti Varblas ka ära käia. Kes tahab, võib ise kaardilt vahemaid vaadata🙂

Pühapäeva hommikul oli meil väga varane äratus ja start Sangaste suunas. Alexilt küsisin veel luba teda pildistada ja selle ka sain. Samuti loa tema siinviibimisest kirjutada.

IMG_5778

Tunnistan, et mõnepäevase habemega nägi ta tunduvalt vanem (ja seksikam) välja. Peale habemajamist võiks teda vabalt Jormast nooremaks pidada.

Miks see külaskäik minu jaoks VÄGA oluline oli?

Sest ta tuletas mulle meelde asju, mida kunagi olin isegi tähtsaks pidanud ja armastanud: loodus, jalgratas, jooga. Sest ta näitas mulle, et on inimesi, kes suhtlevad väga siiralt ja avatult. Kes on intelligentsed, nii et tundsin üle väga tüki aja, et on millest rääkida ja me mõistsime üksteist. Ma ei kavatse enam kunagi leppida halbade suhetega, kus inimene su kõrval on hoopis teistsugune ja ei vaevu ei kuulama, rääkima, ega püüdmagi mõista.

Tundsin ka seda, et minu enda laiskus, mis on takistanud mind näiteks inglise keelt enam-vähemgi viisakalt räägitavana ära õppima, on piinlik, kasvõi võrrelduna tema nii kuue-seitsme keele valdamise kõrval.

Ja kui sa seda ise loed Alex, siis seda pidasin ma silmas, kui ütlesin, et tegelikult tulid sa mind siia hoopis õpetama. Sa oled alati teretulnud ja mul on suur rõõm, kui me veel kunagi kohtume.

Ja võib-olla isegi kohtume, on ju nüüd Eesti üks neid riike kuhu sa tahaksid kunagi elama tulla. Ja nagu ma mõistsin, siis tegelikult sa natuke juba saad eesti keelest aru.

2 thoughts on “Wwoofer Alex

  1. Jaa. Mainimata jäi veel kööki puude toomine ja see, et ta iga kord pakkus end appi potti tõstma. Kasutasin seda abi ka meeleldi, kuigi pooltel kordadel poleks vaja läinud🙂
    Muide, käisin rattaga sõitmas. Esialgne mõte oli Kalli ja tagasi, st. 10+10 km. Koongas st, umbes 2km sõitnuna tekkis tunne, et aitab küll. Tegelikult sõitsin muidugi kogu plaanitu ära ja tunne on väga hea. Pean kiiresti rattale helkurid või tuled panna laskma, muidu saab minust surnud romantik.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s