Homme ja homne

Homme on piimaruumi/töötlemisruumi projekti kaitsmine. Positiivse otsuse korral on see suur samm edasi. Võimaldab laiendada tootmist ja asendada teavitatud koduköök tunnustatud ettevõttega. Võimaldab inimestele tööd pakkuda. Kui…

Homne on igal juhul edasimineku tähe all. Tunnistan, et vahest olen väsinud ja tuju on paha. Kui raha ei ole ja töid tehtud ei jõua. Aga see läheb üle. Eilne Uma Mekk tõestas veelkord, et olen õigel teel. Homme Lindorale pole millegagi minna. See ei tohiks nii olla. Tuleb nii kaugele saada, et terve suvi kahele müügikohale toodangut jätkub, siis on ka millega edasi areneda. Ja mis töödesse puutub, siis pöördusin oma selle suve vabatahtlike poole. Loodan, et nad aitavad mul talu tutvustuse paremaks teha. Natuke abi saaks ikka, kui rohkem vabatahtlikke käiks.

Mitte ainult talu ei vaja arendamist, seda vajan ka mina. Alustuseks läksin inglise keele kursusele. Mõningaid mõtteid on veel.

Müügiplaanid

Homme, see tähendab laupäeval 26. oktoobril 2013 on Sepa mahetalu sõir ja natuke võid müügil Võrus Uma Meki Suurlaadal.

Juhul, kui seal kõike ära ei osteta, on võimalik sõira osta Lindora laadal Võrumaal.

Algselt oli plaanis vahepealne päev Võrumaal veeta, aga Jorma arvas, et sõit ei ole oluliselt kallim, kui ööbimine. Tagatipuks pean mina esmaspäeval oma projekti kaitsma. Nii jõudsime selleni, et Võrru lähen mina üksi, sõidan tagasi ja siis läheb Jorma Lindora laadale, juhul kui midagi müüa on. Muidugi peab müüa nii palju olema, et sõit ära tasuks.

Järgmisel laupäeval, see tähendab 2. novembril olen mina Pärnu turul, sinna on kutsutud Viljandi OTTi tootjad.

Kassid, ehk kuidas asjalood nüüd on

Mäletatavasti kurtsin kasside puudumise üle. Rotid on maja üle võtnud ja ehk kusagil lipugi heisanud. Selle vastu otsustasime soetada kassid. Nüüd on kõik õnnelikult uude koju jõudnud ja end enam-vähem sisse seadnud.

Kõigepealt saabusid kaks väikest kassikest. Kuue kuused, aga nii väikesed, et kui korduvalt seda vanust üle poleks kinnitatud, siis küll ei usuks. Kuna emane oli nii väike ja haige, siis ei tahtnud nimesid enne panna, kui loomakese saatus selge. Alustuseks tõin Halvetist ussirohu (igaks juhuks) ja nohu vastu antibiootikumi tabletid. Arst soovitas anda Royal Canini veterinaar sarja kassipoja toitu. Seda nad ka saama hakkasid. Algul panime loomakesed kasti kinni. Kasutasime olemas olevat kasti, mille pealt kindlustasime. Seda seetõttu, et kassid ei osanud liivakasti kasutada. Nii olidki nad esimesed kaks päeva “vangis” koos kassiliiva, krõbinate ja veega. Magamisase ka muidugi. Siis kui näha oli, et liivakasti kasutamine selge, tegime kasti pealt lahti ja kassid hakkasid väljas käima. Liivakasti tõstsime kastist välja. Kuna oli näha, et nad pead raputavad, siis saatsin nad igaks juhuks koos Jormaga kliinikusse. Selguski, et kõrvas on palju lesta. Kõrvad puhastati ja nad said välisparasiidi tõrje. Peale sealt tagasi tulekut otsustasin nimed ära panna. Nimed on Iti ja Kusti.

IMG_6118Iti alustas koeraga heade suhete sõlmimisest. Berry näo järgi otsustades pugemine toimib. Samal ajal Kusti oli ikka väga ettevaatlik ja piilus kastist, kas koer on kohal.

IMG_6126Peale veendumist, et “õhk on puhas” ronis ta krabinal välja ja hakkas mürgeldama. Praegu ei karda ka Kusti enam koera ja möllab endale meeldival ajal.

IMG_6133Toas möllamas.

IMG_6130Iti

IMG_6136Kusti

Kolmas kassike jäi esialgu ootele, kuna Itil oli väga tugev nohu ja Kusti ka tirtsus natuke. Eile jõudis ta lõpuks kohale.

Kolmas kassike on eelmistest kaks kuud noorem, aga kaalub 1775 grammi, st. pool kilo raskem, kui Iti praegu ja tervelt poole raskem, kui Iti nädal tagasi. Ta paistab veelgi suurem tänu poolpikale karvale. Teistest kassidest ta hästi ei arvanud, koera peale sülitas, aga inimesi armastab ta väga.

IMG_6148Nii alustas tema oma elu uues kodus. Jorma ei võtnud teda sülle, ta ronis ise:) Nimeks sai Petka. Pikk vorm Peeter.

IMG_6159Petka

Omavahel pole kassid veel sõbrunenud. Õue ei saa ennem keegi, kui Petka ka kodunenud on ja Iti ning Kusti täiesti terved.

IMG_6143Iti ja Kusti käivad vahest veel kastis ka magamas, aga valdavalt kasutavad oma äranägemisel diivaneid või on pliidi all. Petka on valdavalt elutoas.IMG_6160

Armastab aknalaudu, tahab vist õue pääseda.

Kiisu on praegu pisut tõrjutud, kuna ma ei ole nõus talle ülikallist kassipoja toitu andma. Nii valvan tema toas käike.

IMG_6157

Kiisu ja Berry. Neil on suhe…

Niimoodi siis elavad kassikesed talus.

Kuidas jällegi…

… riik mulle puhtalt ära tegi. Seekord siis institutsiooni Eesti Haigekassa kaudu.

Pole teinud saladust, et olin vahepeal haiglas operatsioonil. Kuna tegemist oli piisavalt tõsise asjaga, siis võtsin ka haiguslehe. Ka tegelikult ei teinud ma ju kuu aega tööd. See, et müümas käisin ja Oktoobervestil ja tooteid tegin ja asju ajasin, ei ole ju päris töö. Talu mõistes. Päris töö oleks olnud siis, kui ma oleksin vähemalt osa päevi (sest kõiki päevi ma ei jõua enam ammu) ise lüpsnud, kartulit võtnud, müümas käinud, tooteid valmistanud, asju ajanud jne. Niisiis, haigusleht.

Algul oli ju Asendusteenistusest asendajagi tellitud, hiljem aitas Maia. Miks ma sellest üldse kirjutan? Aga selle pärast, et sain nüüd kätte haiguslehe raha, vist 33 päeva haigusperioodi eest ja seda oli, pange tähele 47 eurot ja 23 senti. Muidugi esimesed päevad ju ei maksta ja siis mingid järgnevad päevad maksab tööandja, minu puhul siis mina ise (mis on loomulikult välja maksmata), aga siiski, arvasin end kolme nädala eest raha saavat. Ja talupidajal ei ole vabasid päevi. Uskumatu.

Miks ma kirjutan alguses jällegi? Selle pärast, et see on tõesti juba kolmas kord.

Esimeseks loen seda, kui üheksa aastat hooldekodus töötasin ja selle aja eest kolme aasta eest pensioni välja teenisin.

Teiseks loen seda, kui ülikoolis käies (õnneks ainult ühel aastal) õppelaenu võtsin, kindlas teadmises, et ma olen tööl kohalikus omavalitsuses (Paikusel) ja minu eest tasub laenu riik. Muidugi maksan nüüd ise. Selle eest ei tunne ka mingit kohustust õpitud erialal (sotsiaaltöö korraldus) töötada, vaid kasutan oma hariduse majanduspoolt oma ettevõtluses.

Nüüd siis jällegi…

Mis te ise arvate, kuidas ma oma riiki suhtun?

Armastan valimisi

Miks küll? Aga selle pärast, et vähemalt kord nelja aasta tagant mõtlevad võimul olijad/pürgijad sellele, mis inimestele vajalik võiks olla. Vähemalt paberil ja ka jutuna tehakse suuri tegusid, kes ehitab, kes tõstab, kes jätkab… Lubatakse olla ausamad, paremad, läbipaistvamad (kui teine pool)…

Muidugi on ka negatiivset, aga ma ei tähtsustaks seda üle. Ju siis nende inimeste kasvatus ja moraal ongi sellised, kes sopa loopimisega kuhugi jõuda tahavad. Ehk ei jõua. Head mõtted võivad ju olla, aga ka vahendid selleni jõudmiseks on ikkagi olulised.

Armastan valimisi – üle paarikümne aasta nägi meil nii mõnigi teelõik taas kruusakoormat. Ka meie Pikavere sisene tee, nii Saarimäe, kui Kalda lõik. Meil tõsi küll pole paarkümmend aastat vahe olnud, vast kümmekond aastat ainult.

Lähen annan homme oma pisikese panuse – vaatlejana.

Kassimure

Otsime kasse. Uskumatu lugu, aga see polegi nii lihtne. Probleem on selles, et kassid peaksid tööle hakkama, see tähendab hiiri ja eriti rotte püüdma. Rottidega tulevad toime suured isased kassid, nii et emased on välistatud. Meil üks emane on ka, aga tema püüab tõepoolest ainult hiiri ja tegelikult on tema meelistegevus külmkapi otsas magamine. See emane on steriliseeritud ja see on ilmselt ka põhjus, miks nüüd kassipuuduses oleme.

Probleem on ka rebasega, ilmselt nii mõnigi küla kass on lisaks meie kanadele rebasepere praeks saanud. Rebasega võitlemiseks kasutame  Berryt, ühe neist ta murdis maha, nüüd on tal ülesanne järgmine ka hävitada. Tegelikult plaanin kevadel veel ühe koera soetada. Karjakoera, sest igasugu imelikud koerad võivad väga kergelt hakata ka kanu murdma, karjakoeral on aga tugev oma karja hoidmise instinkt. See on nüüd teine jutt.

Kasse oleks kohe vaja. Ma isegi ei tea, kas tuleks ikkagi pojad võtta ja nad suureks kasvatada, või saab hakkama ka täiskasvanud loomadega. Nad peaksid koeraga läbi saama. Selles osas on lootust küll, meie emane kass on koeraga suur sõber, muidugi mängib siin rolli ka tema sugu… Ka üks noor isane kass, kes siin varem aeg-ajalt külas käis, sai Berryga hästi läbi. Kahjuks läks meie oma triibuline Juss koeraga täiesti tülli ja kolis lõplikult alla külasse. Nüüd on ta ilmselt ka hukka saanud, sest Maia rääkis, et pole teda kaua näinud. Niisiis, lisaks töökohustusele on kassidel ka mure, kuidas koeraga läbi saada ja risk rebase roaks langeda.

Ma ei teagi, milline neist tõsiasjadest Pesaleidja nime all tegutsevaid kassisõpru mulle ära ütlema pani, aga sealt ma paraku kasse ei saa. Ilmselt soovivad nad oma loomi turvalist korterielu nautima saata.

Meil siin maal ja talus on paraku kõigil omad kohustused, ka loomadel ja lindudel. Tunnistan, et muidusööjaid ma ei armasta, sõltumata, mis liiki nad kuuluvad (kaasa arvatud homo sapiens ). Muidugi ei tähenda see, et laiskuse eest surmanuhtlusega karistan.

Mul on ka üks erisoov: kassid ei peaks lakkamatult kräunuma. Juss tegi seda ja see pani mind temasse külmemalt suhtuma, kui oleks võinud. On loomi, kes on suhteliselt vaiksed ja teevad häält siis, midagi vaja on küsida ja loomi, kes kräunuvad igal sammul, sõna otseses mõttes, nii et kuuled juba kaugelt, kuidas kass tuleb. No ei meeldi selline asi.

Niisiis, kassid. Isased, kaks looma. Ja ma ei saa neid praegu osta, ajad on kitsad. Küll olen valmis neid toitma, ussikuure tegema, vajadusel hiljem steriliseerima. Ilmselt on see ikkagi mõistlik, arvestades, et meie kõigi aegade parim kass Jass peale üht järjekordset pulmas käiku suri. Loomad võiksid kodus püsida.

Kui kaugelt? No Pärnu või Pärnumaa meeldiks muidugi. Paari kuni ilmselt vähemalt viie kilomeetri raadiusest tulevad kõne alla ainult pojad, suur loom läheks ilmselt vanasse koju tagasi.

Küttepuude müük

Praegu on võimalik tellida küttepuid ka Pärnusse. Puud on 50 cm pikad ja hind koos veoga on 34€/ruum. Korraga saame tuua viis ruumi, see on ka tellimise miinimumkogus. Puud on täiesti kuivad, kuusepuud.

IMG_6070Pildil on kuusepuud. Kuuse eelis on see, et ta hakkab väga hästi põlema ja ka kütteväärtus on parem, kui lepal. Miinuseks on sädemete pildumise oht.

Paabu

Paabu on linnu nimi.

IMG_6063Kana aed on tal nii öelda põhiresidents. Lisaks seal söömas käimisele armastab ta ões ringi jalutada, ei pea paljuks ka külavahel kõndida. Ja muidugi ta lendab. Kuuldavasti käis üks hommik Tammarus (Kõimas) ära. Meilt umbes kolm kilomeetrit (linnulennult?). Inimest otseselt ei karda, aga väga ligidale ka lasta ei taha.

IMG_6066Sööb seda sama, mis kanad, siin uudistab kõrvitsat.

Magamas käib natuke kõrgemal, et saba vastu maad ei läheks. Maja katusel 🙂

IMG_6049

 

Meile teada olevalt tal halbu kombeid ei ole. Ei varasta (nagu hakk), ega sibli (nagu kana). Võib-olla katsub midagi maitsta, selle kohta veel andmed puuduvad. Igatahes, kuna tegemist on vabahärraga, siis palume naabritelt mõistvat suhtumist, kui ta kellegi õue juhtub jalutama. Koju tagasi tulla oskab ta suurepäraselt. Ja veel – tegemist EI OLE jahilinnuga, ta on lihtsalt ilus.

Veel lindudest. Meie noored kanad munevad palju kahe rebuga munasid, aga kolmikutega muna nägin mina esimest korda:

IMG_6056Lõpuks ometi on meil mune piisavalt, saame müüa, sõira teha ja isegi ise süüa 🙂