Wwoofer Ewoud

Nii kiiret kokkulepet ja tulekut pole meil ennem olnud: ta helistas esmaspäeval ja teisipäeval tõi Jorma Tallinnasse kaupa viies juba ka Ewuodi siia.  Ma ei ole nii töökat inimest vist kohanud. Tunnistan, et üsna suuresti teen ise tööd, sest peab. Tema tegi, sest armastab töötada. Täiuslik, kas pole?

Esimene tööpäev oli kolmapäev. Siis palusin roosidele mulda vedada ja lehti riisuda. Peale seda, kui Jorma oli loomadele heinarullide vedamise lõpetanud, hakkasid nad koos mullikaid vedama.

IMG_6192Aias sees on viimane, kes Pikaverre tuli: Pille. Aia kõrval on kas Amore või Eeva, neil on nii kaugelt raske vahet teha. Pärast tegid nad veel koos Jormaga lauda töid: sõnnik välja, heinad ette, nüüd ka mullikate jootmine lisaks.

Neljapäeval läksin mina kaubaringile. Ewoud alustas lehtede riisumisega, hiljem vedasid nad koos Jormaga puid. Kes mida laudas tegi, ma ei tea, aga kõik oli tehtud.

Reedel ladus ta kõigepealt eelmise päeva puud kuuri ära, mina ei juhendanud midagi ja usun, et ka Jorma mitte. Lihtsalt on suurepäraseid töökaid ja tarku inimesi, kes ise aru saavad, mida on vaja teha. Üks neist sattus meilegi 🙂 Hiljem jätkas lehtede riisumisega.

Laupäevaks leppisime kokku natuke siiski ka kohalikke vaatamisväärsusi vaadata. Kuigi see polnud kaugeltki oluline. Oluline oli talu ja talutööd! Niisiis nii kaua kui mina lüpsin jätkas ta veel lehtede riisumisega.

IMG_6196

IMG_6199Nüüd on siis naabritele ja mööda jalutajatele selge, tänu kellele see õu viisakam välja näeb.

Peale seda, kui olin ise juba ka riided vahetanud, läksin teda otsime, et lähme siis ringi vaatama. Leidsin laudast sõnnikut vedamast. Tõin siis vahepeal Silvi käest palvemaja võtme, et sinna sisse saada. Ja kui koju jõudsin läksid Ewoud ja Jorma parasjagu karjust maha võtma! Õnneks oli Lily vahepeal söögi tegemisega lõpusirgele jõudnud, nii jõudsime enne minekut veel lõunastada. See oli muidugi õige tegu, hilisema pika kõndimsega oleks kindlasti muidu väga näljaseks muutunud.

IMG_6200Pikavere palvemajas. Berry trügis ka kaasa.

Peale seda läksime Kuresele. Peale kahte !! Urmasele helistamist leidsin mõlemad allikad üles. Jõime alumisest allikast ja andsin sealt ka väikese pudeliga vett kaasa. Teatavasti teeb selle allika veega pesemine nooremaks ja vesi on väga hea maitsega. Rääkisin Kuresest nii palju, kui minu kehv keeleoskus lubas. No tegelikult rääkisin terve selle aja oluliselt rohkem, kui minu inglise keele oskus oleks lubanud 🙂 Kuna Kuresel olen tegelikult väga ebakindel ja väga kehv orienteeruja nagunii, siis rõõmustasin, kui Ewoud soovis Maalinna näha ja loobus Kuresel edasi seiklemisest.

Maalinnas pole eksida võimalik, nii jõudsime väikese kõndimise järel kohale ja vaatasime linnusemäelt ümbrust.

IMG_6202Tagasiteel.

Minu suureks kurvastuseks peab ta esmaspäeval tööl olema ja sõitis täna Tallinna tagasi. Ewoud on hambaarst.

Olen täiesti nõus, et linnas on igav elada, eriti nii töökal inimesel. Ja nii palju, kui mina aru sain, siis meeldis talle eriti meie vaikus. Tema kodumaal Hollandis polevat enam eriti selliseid rahulikke kohti.

Ewoud, sa oled alati teretulnud, kas üksi või koos perega, kas tööle, lihtsalt läbi astuma või ka puhkama.

 

 

 

 

Võrratu glögi

Jõululaatadeks tooteid otsides jõudsin võrratu alkoholivaba glögini. Põhitooraine on oma aia õunamahl, lisaks ohtralt ingverit, vürtse ja pisut mett. Suurepärane kuumalt sellisel pisut masendaval aastaajal. Soojendab, ergutab, on hea haiguste ennetamiseks ja maitseb hästi. Teen seda nüüd igapäevaselt, müügiproov tuleb laupäeval Lihulas.  Muide, kui huvilisi on, siis saab ka Pärnusse tellida.  Hind tuleb 2 euri liiter, ilma taarata. Mis suurusega ja materjalist taarasse läheb, on veel pisut lahtine. Tuleb müügile pudelites ja laatedel ka kohapeal topsi kuuma joogina.

Plaanis on veel jõhvikad tuhksuhkrus, homme hangin tuhksuhkru ja karbid. Idee on veel toortoidu huvilistele sobivate trühvlite (tinglik nimetus) valmistamiseks, proovida tahan pulgakooke, äkki tuleb veel mõni mõte. Teema on jõulud, jõululaadad, jõulupakid, jõululaud ja jõuluootus.

Loomaaed talumajas

Selline tunne aeg-ajalt tekib. Alust selleks annavad kassid, koer ja vutid, kes kõik praegu meiega eluruumi jagavad. Õudne?!? Absoluutselt nõus.

IMG_6168Kassid on omavahel kenasti sõbrunenud. Katsusin neid vahepeal päevaks välja saata, aga väiksemad said selle peale uuesti nohu. Ega nad muidugi õues polnud, jooksid kõik kohe padinal lakka ja redutasid seal. Petkaga on meil nüüd küll nii tõsine probleem tekkinud, et tema põhiline elukoht saab olema väljaspool meie eluruume. Arvuti tagust riiulit tualetina kasutades just minu poolehoidu ei saavuta… Kusjuures olen talle juba mitu võimalust andnud tõestada, et ta kasutab liivakasti. Vahest kasutab ka, aga siis eelistab jälle dokumente riiulis… Ja ei maksa arvata, et WC nii täis on, vahetame kassiliiva iga päev, tihedamalt ma ka ei ole nõus vahetama, niigi läheb seda 30-40 kg nädalas.

IMG_6169Vutid elavad praegu Arturi toas, aga õige koht see muidugi pole, peame midagi muud välja mõtlema.

IMG_6177Iti hobiks on linnuvaatlused.

IMG_6184Kusti on avastanud, kui tore on koeraga sõber olla. Berry on relvitu, kui niimoodi pugema tullakse, et lausa suhu ronitakse. Diivanikatte maha ajamine on meil Berry töö.

Selline suur seltskond on ühest küljest tüütu, teisalt jällegi, igav ei hakka. Kevadel kolivad nad muidugi välja.

 

 

 

 

Wwoof teiselt poolt nähtuna

“I found the farm to be both quaint, lovely, and beautiful. My host Nele and her son made my feel at home and went above and beyond to make me feel as comfortable as possible. I learned much about how difficult it is to run a small farm in a post-Soviet country. It’s remarkable that they can keep this farm running with basically only themselves and some assistance from local inhabitants. 
I loved seeing all the cuisine and the uses of local vegetables as well as the milk from their dairy cows. I don’t think I will ever be able to drink milk in American again! The milk, butter, and cheese that Nele creates is just absolutely delicious. 
Unfortunately Nele does not speak much English, I wish I we could speak the same language so we could talk about what life is like in Estonia. She does speak Russian and Estonia so if you speak either of those languages then you are in luck. Either way, you will walk away from her farm with a wonderful experience. I only wish I could have stayed longer.”

Küsisin tagasisidet talu külastanud selle suve vabatahtlikelt. See oli Kiersteni tagasiside talus kogetule. Loodan, et teised ka saavad vastata. Tahan Wwoofi lehel talu tutvustuses neid vastuseid kasutada, ootan veel pisut. Iseenesest saab ka ainult sellega natuke värvi tutvustusele lisada.

Minu inglise keel edeneb siiani visalt. Igal neljapäeval on tund, nii et nüüd olen ise ka kaubaringi sõitnud. Olen otsustanud mitte puududa, nii kehva algtaseme juures poleks see just hea mõte. Iseenesest on üsna kummaline end rumalana tunda. Tavaliselt mul sellist tunnet ei teki. Üks tark inimene ütles selle mõtteavalduse peale, et see ei lase nina liiga püsti ajada (ütluse mõte oli selline). Ilmselt see nii ongi.

Ühe õppetunni sain veel: eile Pärnu turul, oma naabermüüjalt ja täitsa tasuta 🙂 Vaatasin mitu tundi, kuidas ta õunu ja õunamahla müüs. Ilusad endakasvatatud õunad, värske õunamahl ja pastöriseeritud õunamahl. Õuntel erinev hind, ikka nii, et vähe kehvemad odavamalt. Ja plekiga õunad ta pani kõrvale, lõikas pleki välja ja ütles, et need lähevad mahlaks.

Mõtlesin kahetsusega oma korjamata jäänud õuntele. Sel aastal oli väga hea saak ja üldse mitte ei õunamähkuri ega -koi kahjustust. Rohkem  nii ei tee. Meil on õunapuud olemas, nii Pikaveres, kui Naissoos, nii vanad, kui minu istutatud. Sest meie pere on alati aia rajanud: ma tean, et vanemad istutasid Tammarusse viljapuid, Naissooosse rajasid nad uue õunaaia vanale lisaks. Koongasse istutasid palju õunapuid. Ma ei tea, kas nad Oidremale jõudsid puid istutada, aga mind ei üllataks, kui ka seal oleks nende istutatud puid. Nii olen ka mina Pikaverre uue viljapuuaia rajanud, see pole küll veel valmis, aga esimesed puud kannavad juba päris korralikult. Nii, et puud ju juba on. See, et saak enamalt jaolt koristamata jäi ei ole mitte laiskuse viga, vaid me lihtsalt ei jõua kõike tehtud. Mis toob uuesti ka vabatahtlike teema juurde tagasi. Rohkem vabatahtlikke palun!

Õunamahla me muidugi tegime, nii 140 liitrit, enda tarbeks. Samas ütles Jorma selle minu jutu peale, et mahla saaks ju veel teha. Muidugi saaks, maha varisenud õunad kõlbavad praegu veel mahlaks. 

Arvestades ka seda, et kogu ülearune (ja õigupoolest enamgi) juurikasaak – porgand ja punane peet on müüdud ja oleks rohkemgi ostetud, tuleb järgmisel aastal juurikaid rohkem maha panna. Nii, et tööd siin jätkub.