Kokkuvõtlikult vahepealsest ajast

Olen nii pikalt mitte kirjutanud, et nüüd ei hakka plaanitud kolme teemat tegema, vaid panen kõik kenasti punti.

Tööd:

Uskumatu, aga meie maaharimise saaga on selleks hooajaks läbi. Olen jõudnud nii öelda, kui mõelda, et kui meil kõik nii aeglaselt ja saamatult käiks, poleks üldse mõtet talu pidada. Põhjused on muidugi täiesti reaalsed: kõigepealt pidi Jorma suhteliselt üksi hakkama saama kõigi majapidamise meestetöödega, nii ei jäänud tal aega igivana sõnnikulaotajat korralikult remontida. Midagi ikka tegi, aga see oli ebapiisav. Tükk aega ootasime ka seda, et peale tõstetud saaks. Uuno vedas meil Parasmaalt metsa välja ja tundus mõistlik lasta tal see kõigepealt lõpetada. Siis oli tal veel natuke oma tööd teha, nii et sõnnikuvedu algas vist alles detsembri algul, enam täpselt ei mäletagi.

IMG_6204Oleme üksteist aeg-ajalt aidanud, nii oli Uuno nõus tõstma tulema, kuigi masin ei ole just selle töö jaoks mõeldud.

IMG_6207Esisilla kardaani ühendamine, ilma selleta ei oleks traktor vist liikuda suutnud.

IMG_6211Koorem on peal.

IMG_6216Ja nii saab see sõnnik põllule.

Ilusat vaatepilti eriti kauaks ei jätkunud. Mingi väike katkine vedru sundis Jormat iga natukese aja tagant traktorit seisma jätma, välja tulema ja seda uuesti paika panema, et laotaja koormat maha keriks. Selgus ka, et sõnnikulaotaja enda kardaan on väga väsinud ja nii keevitas Jorma teda esimesel päeval mitu korda kodus. Lõpuks viis Mati juurde, kes asja korralikult korda tegi. Uunol lagunes kopa kinnitus, sest sõnnik oli liiga raske tõsta. Kokku võttis see kõik praktiliselt terve nädala ja osa jäi vedamata ka, sest Uunol lagunes masin jälle ära. Õnneks jäi puudu ainult kaks koormat. Endale kasvuhoone taha sain paar koormat ikka kohe algul, et oleks kõrvitsatele kasvukohta🙂

Teatavasti tuleb sõnnik kohe maasse künda. Paraku jõudis meil maa vahepeal ära külmuda, ikkagi detsember. Ka oli vaja tagasi viia meie käes pikalt laenuks olnud hobuveok. Kuna sellel tagasiviimisel oli tähtaeg, siis jätsime muud asjad kõrvale ja püüdsime mullikaid vedada. Just püüdsime… Mullikatel oli asjast natuke teine arusaam. Nii sai ainult Materiia nii kaugele, et veokisse ja sellega Naissoosse. Seal ei saanud Jorma nööri nii kiiresti ta sarvede küljest kätte, kui vaja. Elukas pööras end kärus ringi ja väljus koos tagaluugiga. Luuk oli muidugi vana, nagu ka terve veok, aga eks looma jõud on ikka looma jõud. Niisiis oli enamus loomi vedamata, käru täiesti katki, tähtaeg see tagastada kolme päeva pärast ja raha ka polnud. Õnneks laekus järgmisel päeval Parasmaalt tehtud hakke raha, nii sai Jorma käru remondiks materjali ära osta. Ja meie õnneks oli Kristo nõus remondi teostama, ta nägi ka Naissoos oma silmaga toimuvat ja minul oli oidu teda kohe appi paluda. Lõppviimistlusena värvis Artur veel uut luuki.

IMG_6219Uus luuk sai kahtlemata parem, kui vana, tugevam.

Viimane katse mullikaid vedada ebaõnnestus täielikult: Eeva põgenes koos sarvis oleva köiega, hea, et poisse laiaks ei tallanud. Nii viis Jorma käru kokku lepitud ajal tagasi. Mullikad jäid neljakesi Lii maja juurde.

Kuna suur kiire mullikatega oli möödas ja ilm vahepeal sulaks läinud, tegelesime jälle maaharimisega. Uuno laenas randaali ja Jorma randaalis pea hektari karjamaad, mida uuendada plaanime. Sõnnik sai ka kenasti peeneks ja mulda.

IMG_6230See on randaalimine. Pole eriti midagi näha, eks? No ega Jorma tööd teha ka ei näinud, üsna pime oli juba.

IMG_6231Siin on Aivo kündmas: meie traktor ja Mati ader. Jorma pole kündnud ja seekord polnud ka õppimiseks aega: vaja oli minu asemel kaubaringile minna. Kündi edasi lükata ka ei kannatanud, ikkagi detsember, iga hetk võib maa uuesti ära külmuda. Nii palusimegi Aivo appi. Ei ole just parim künd, sest Mati ader on väsinud, aga parem ikka kui üldse tegemata. Kevadel ehk teeb Ants kevadkünni oma parema adraga.

Peale maaharimist ja sellele järgnenud müüki oli aega jälle mullikatega tegeleda. Püüdsime neid mööda karjusest koridori Pikaverre ajada, Naissoosse ju käruga ei saanud. Paraku kartsid loomad vahepeal olevat maanteed, nii läks vähemalt neli katset (ikka päev katse kohta ja vahepeal muid töid ka) enne kui Artur tegi ettepaneku heinast teerada risti üle tee tuua. Lõpuks siis Birja jahuämbri järel mööda seda rada ka ära tuli, loomulikult tulid siis teised ka järgi.

Sellega pole kiireloomulised tööd veel lõppenud…

Kodumasinad:

Uskumatu, aga kaks kodumasinat otsustas korraga hingusele minna: köögikombain ja tolmuimeja. Kuna teen ikka veel köögikombainiga võid, siis oli kiiresti uut vaja. Seda vana oli Jorma juba niigi kodus kaks korda edukalt parandanud, aga seekordne diagnoos oli kulunud rihm. Uue rihma tellimine oleks liiga kaua aega võtnud ja ega seal polnud enam muud masinat ka suurt järel. Nii istusin arvuti taha ja hakkasin otsima. Mitte väga kallist, piisava mahu ja võimsusega köögikombaini. Jõudsin Nezzo internetipoeni. Kuigi otsisin ka Pärnu poodidest, ei leidnud midagi sobivat ja nii tellisin meeldima hakanud masina ära. Kenwood. Kohale jõudis uskumatult kiiresti: esmaspäeval enne lõunat tellisin ja kolmapäeval oli kohal. Olen selle poega väga rahul: hinnad oluliselt soodsamad kui päris poes, teenindus kiire, igati soovitan.

Tolmuimejat plaanisin algul mitte ostma tormata, kuid kui ajakirjanik tulemas oli, tahtsin maja ikka puhtamaks saada. Tolmuimejaga on see mugavam, kui ilma… Seekord netipoest sobivat ei leidnud, kuid valiku tegin ikkagi netis. Valisin Kärcheri, kuna see on ehk pisut töökindlam masin. Igal juhul on see soodne, kallimaid ei hakanud üldse kaalumagi, meil tolmuimejad just pikaealisusega ei hiilga. Seadme ostsin Stokkerist, ostu sooritamine võttis alla viie minuti. Masin on täitsa hea, tolmukott suur, rattad veerevad hästi, toru on kerge, väga mugav seinu ja lae aluseid puhastada. Esialgu olen küll rahul.

Meedia:

Mingil hetkel peaks Maalehes ilmuma artikkel vanadest rehielamutest, kus tegelikult elatakse (mitte uhked suvilad) ja üks kahest näidisest oleme meie. Ettepaneku tegi Elo Lutsepp Vabaõhumuuseumist – tunneme sellest ajast, kui ta tudengitega Pikaveres oli.

Nüüd käis ajakirjanik ajakirjast “Mari”. Lugu ilmub veebruaris. Kusjuures fotograaf tuleb eraldi, nii saan ennast ja maja korra veel sättida.

Kassid:

Iti ja Kusti olen Rääbakateks ristinud, nagu perekonnanimi või nii, olenevalt olukorrast kasutan ka sõna “Rajakad”. Neil tekkis kõhulahtisus, mida sai dieettoidu ja koguni antibiootikumi toega ravitud. Sai nagu korda ja siis hakkas uuesti. Nüüd on jälle ülikalli dieettoidu peal, tuleb seda pikemalt sööta. Vaatamata sellele on nad juurde kasvanud: Iti 2,175 kg ja Kusti 2,80 kg.

IMG_6238Iti on kotti pugenud, pildistamine äratas ta magusast unest. Iti Rääbakas on väga korra armastaja, ta käib liivakastis poiste (eriti Kusti) järelt koristamas ja koguni peseb Kustit. Kusti ise on igavaene ülbik, ainult koerale käibki pugemas, inimesed teda ei huvita. Hakkab juba laulujoru üles võtma. Loodan, et ta ikka kasvab veel suuremaks, sellisena ta küll rotte ei püüa. Suured rotid on sama suured.

IMG_6242Siin mängib koos Petkaga, ta ongi sellise ülbe näoga.

Petka on selle eest vägagi kobe kass. Nüüd juba 3,215 kg kassi. Karv läigib ja tervis on korras.

IMG_6254Petka on väga lihamaias, nii mõtlesime, et näitame, kus tema liha asub. Jorma püüdis talle roti🙂 Petka sõi ühe neljandiku rotti ära, algul küll läks aega, et “ots” kätte saada, aga lõpuks edenes päris hästi. Loodan, et loomakaitsjad mu blogi ei loe. Mõtlesime, et nii suur kass peaks juba natuke tööd ka tegema, saadame ta vist ööseks lauta praktikale.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s