Kuidas ma meest otsisin

Ausõna. Talvel tulevad vahest igasugu imelikud mõtted pähe, no suvel ei ole ju aega mõelda. Niisiis mõtlesin, et pole ammu teatris käinud ja kuna Kersti kontakt oli ikka kenasti olemas, siis palusin end tema teatrireiside listi lisada. Esimese pakkumise sain juba vana aasta lõpus ja kuigi etendus esmapilgul väga paljulubav ei olnud, otsustasin siiski minna. Tellisin piletid kahele, sõbranna arvas, et kuna tal mees hullult pikad päevad tööl on, siis tema võib tulla ka ilma meheta minuga kaasa. Aga… minekuni oli pea kaks kuud aega. Vahepeal jõudis sõbranna mees töölt üldse ära tulla, mis pani mind kõhklema, kas ikka sobib ainult sõbrannat kutsuda. Ja veel helistas üks teine tuttav, kes jagas oma rõõmu vast leitud suurepärase suhte üle. Mis pani mind muidugi mõtlema. Kuidas mina ikka veel üksi olen? Ja miks ma üldse mitte midagi ei tee, et enda kõrvale kaaslast leida?

Tegin siis enda jaoks väikese kompromissi: katsun leida kaaslase teatrisse minekuks. Aktiveerisin pool juhuslikult tehtud (ja üli pealetükkiva) kasutajakonto ühes suhtlusportaalis ja asusin välja selgitama enda šansse peagi saabuvaks teatrireisiks kaaslast leida. Algus oli üsna paljutõotav, aga mida päev edasi, seda selgemaks hakkas saama, et ega ikka ei õnnestu.

Huvitav selle portaali puhul oli muidugi inimeste ära tundmine. Ainult… minu teada abielus inimesed olid sinna millegipärast märkinud “vallaline”, “kohtun kellegagi”. Tunnistan, et peale päriselt täiskasvanuks saamist (mis juhtus oluliselt hiljem, kui oleks võinud arvata) ei istu mulle sellised asjad kohe sugugi. Aga ega see pole muidugi minu asi, kuidas keegi oma elu elab.

Lõpuks juhtus veel selline kummaline asi, et jäin haigeks. Korraks hakkasin isegi mõtlema, äkki on asi psühholoogiline – et kui otsustasin kaaslase leida ja hakkama ei saanud, siis jäin enesekaitseks haigeks.  Ma ei olnud kuni mineku päeva hommikuni otsustanud, kas tervis kannatab terve päeva kultuuri nautida (enne oli plaanis veel Kumu külastus), niisiis andsin FBs teada, et on võimalik saada kaks teatripiletit. Minu õnneks tahtjaid ei olnud. Nii panin lihtsalt riidesse ja läksin.

Tunnistan, et mina polnud Kumus enne käinudki. Väga tore oli, kui välja arvata mind aeg-ajalt vallanud kartus, et eksin selles labürindis lihtsalt ära🙂 Niisiis jälgisin keskmisest hoolsamalt, et õigel ajal tulema hakata ja bussi juurde jõuda.

Teater ületas küll minu ootused. Väga kiire stseenide vaheldumine, naljaks ja tõsine korraga. Üsna head näitlejatööd. Elamus. Mis oligi mineku eesmärk.

Aga mehe otsingud? Aitab küll🙂 Järgmiseks korraks kutsun tõesti sõbranna kaasa, piletid on ju juba olemas. Tuleb lihtsalt kohe selgitustööd alustada, et ta mees mõistvalt suhtuks🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s