Kadunud

Meie uhke isapaabulind, tema ilutsebki praegu blogi päises. Mõtlesime, et rõõmustame teda ja tõime emase paabulinnu. Ei teagi nüüd, milles asi, kas tüdruk ei meeldinud või… Igatahes lasi isane end lahkelt koos sabaga pildistada ja lahkus siis teadmata suunas. Viimati nägi Artur teda all külas, seal kus võsa on, aga ei taibanud ka koju ajada. Seni on ta ju ise kodus püsinud. Lind on võimeline lendama kilomeetreid, kui pikalt ta lennata jaksab, seda ma paraku ei tea. Igatahes, kui kuskil ilmub välja veidi segaduses olev suur sinise kaela ja pika sabaga lind, siis palun meile märku anda. Tal tüdruk kodus ootab.

IMG_6302Tagaotsitav

Advertisements

…ja mahlad jooksevad

Kasemahl ja vahtramahl. Mõlemat saab ka Pärnusse tellida, pakend 1 liitrine plastpudel, hind 1€.

Vahtramahla saamine sõltub ilmadest, kui ikka järgi jätab, siis pole midagi teha. Kasemahla on kindlasti, sest kask on hilisem ja alles alustas. Meil ei ole väga palju puid jooksma pandud (täpsemalt üks kask ja kaks vahert), kui huvi väga suur on, saab ju kaske juurde panna, aga seda teeme tõesti vajadusel. Meile endile piisab ühest ja jääb ülegi.

Tellige, kes soovib.

Granola

Asjaolude kokkulangemise tulemusena tegin granolat. Asjaolud iseenesest olid sellised: kõigepealt unustasin poest müsli ostmata ja kuna Artur armastab müslit, siis oli ta üsna löödud moega. Ja täpselt samal õhtul sirvisin värsket Maalehe lisa Targu Talita, ning seal olid granola ja müsli retseptid.

Granolat olen aastaid tagasi varem ka teinud, aga vahepeal pikka aega mitte. Siis, kui varem ise tegin, oli see puuvilja sisaldusega, kasutasin enda kuivatatud õunu ja siis muu lisaks. Seekord oli rõhk pähklitel: maapähkel, sarapuupähkel, mandlilaastud, veel rosinad ja banaanilaastud. Purustamist vajava purustasin saumikseri juurde kuuluva väikese purustajaga, segasin kõik (kaerahelbed loomulikult ka) natukese oliiviõli ja vedela meega ning röstisin ahjuplaadil praeahjus krõbedaks. Pärast murendasin lahti, kuna minu variandis kleepus segu omavahel kokku. Ilmselt ohtra mee tulemusel.

IMG_6287Granola

Kindlasti teen veel, ise olen toote suurim austaja. Kauss seisab ka vale koha peal: laua peal…

Uudishimust võiks muidugi ka maksumuse välja arvutada, et poes müüdavaga võrrelda, ehk järgmine kord teen seda.

 

 

Värskendav

Talupidamine võiks muutuda pisut üksluiseks, vaatamata meie väga erinevatele tegevustele, kui poleks võimalust vahepeal ka vaimu värskendada.

Eile toimus Maria talus Pärnu Lahe Partnerluskogu uue strateegia töökoosolek. Erinevalt inglise keele tunnist ei tunne ma end sellistel üritustel rumalana, kuna sõna on minu tugevamaim külg. See tähendab, millegi sõnastamine, ka varem sõnastatu mõttest aru saamine. PLPK juhatuse töö annab võimaluse mitte “rooste minna”, iial ei või teada, milliseid oskusi elus vaja läheb.

Maria talus olen muidugi varemgi käinud, küll polnud käinud sinna kompleksi kuuluva Korstna talus. Jättis väga hea mulje, jõuluvana oli hea ja terve see maja hubane, vanaaegne kenasti säilitatud. Peab ütlema, et Ennu silmad särasid, kui oma valdusi tutvustas. Mis on ka üks olulisem näitaja. Igatahes soovitan Korstna talu külastada, lastele kindlasti meeldib.

Natuke samasse valdkonda kuulub ka Koonga valla arengukava, pean silmas, et alusdokument, nagu ka strateegia. Paluti vana arengukava üle vaadata ja uue jaoks mõtteid pakkuda. Lugesin ja pidin Arturile selgitama, miks äkki omaette “jumal hoidku” ütlesin. Lihtsalt see vana on nii kohutav lugemine. 2002 aastast ja veel varasemast asjad kirjas, lihtsalt põhjusel, et tegelikult pole vahepeal uut arengukava tehtud, on vaid kosmeetilised parandused. Sisu lugeda on lihtsalt masendav: välja toodud “must stsenaarium” on pea täies mahus täitunud. Tegevuskava lugedes võib üle poolele taha märkida: “teostumata”

Mis puutub uue arengukava jaoks mõtetesse, siis neid ju on. Aga niisugusel moel seda asja ei peaks tegema, ootan sisulist arutelu.

Toetused kaovad

Mina olen end selle mõttega juba täiesti harjutanud. Ärritab vaid see, et kuni päris viimase ajani räägiti ja kirjutati sellest, kuidas meie põllumeeste toetused muudkui tõusevad ja peagi euroopa omadele järgi jõuavad.

Viie rikkama riigi hulka!

Tuleb tuttav ette, eks? Ainult vahe on selles, et seda eeltoodut ei võtnud vist keegi hetkeski tõsiselt, põllumeeste toetuste tõusu aga uskusid enamus. Tõenäoliselt usuvad mõned veelgi. Faktid räägivad juba praegu teist keelt: ammlehma ja veisetoetust enam ei ole. Kui jõustub kaua tehtud uus Maaelu arengukava, tuleb ebameeldivaid üllatusi veelgi. Ja see, et sellest edasi järgmisesse perioodi (peale 2020 aastat) veel üldse midagi järele jääb, ei ole väga põhjust uskuda.

Praegu on väljas suur kevad ja mina tegelen oma maa küsimustega. Mõned lepingud on veel saamata, paar asja lahtised, mõned küsimused on veel küsimata ja taotlused tegemata. Eesmärk on märtsi jooksul maa asjad korda saada. Seda enam, et praegu on ideaalne aeg maid korrastada, pealekasvanud võsa maha võtta jne. Viimase hetke alustajana (tõsiselt ju alles 2009 aastal) oli meil saada ainult see, mida teised ei tahtnud või ei vaevunud asju ajama (vahest on rendile saamine ka pisut keeruline, kui omandisuhted on keerulised või omanik kaugemal), nüüd jätkame samal lainel – korrastame kasutamata maid. Tulevikus paistab asi hoopis helgem – need omanikud, kes praegu ise oma maid “kasutavad”, see tähendab purustavad ja toetusi võtavad, suure tõenäosusega ilma toetusteta enam seda tegema ei vaevu ja võivad maid rendile anda.

Meie jaoks tähendab see veel seda, et selleks ajaks peab tootmine end ilma toetusteta ära tasuma. Ilmselt pole küsimustki lüpsilehmades ja kanades, kuidas on lugu lihaveistega, selles ma küll nii väga kindel ei ole. Kaldun arvama, et nii mõnigi lihaveisekasvataja “paneb pillid kotti” ja seda kõrval haruna tegev loobub.

Ajakirjanduses on eufooria suurte toetuste ümber pisut vaibunud. Minu soov oleks, et lõpetage see lollitamine nüüd päriselt ära ja kirjutage, kuidas asi tegelikult on. Kardetavasti pole paljud veel väga süvenenud ja arvavad endiselt, et kõik jätkub ja läheb järjest paremaks.