Kanala, lõpuks!

Eraldi kanala vajadus oli ilmne juba eelmisel aastal. Siis sai ka plaan tehtud, kuhu selline asi üldse mahutada. Meil on küll suur rehielamu (elame jah loomadega ühes majas  🙂 ), aga kõik on juba kas täis või ära planeeritud. Välja arvatud teine korrus. Sinna see kanala siis pidigi tulema. Esimene asi oli trepp, tavalisest redelist ju kanasöögi ämbriga üles ei roni. Sellest sain isegi aru. Aga edasi ma enam aru ei saanud, mis moodi asi tehniliselt lahendada. Ei taha ju, et vahelagi paari aasta pärast mäda oleks. Ja mis moodi seinad ja lagi teha, soojustada? Kutsusin ühe kohaliku ettevõtja, kes vaatas ja siis pakkumise tegi. Sellist raha mul (õnneks) ei olnud. Nii jäi asi katki, vaid trepp õnnestus tuttavalt (kes ei soovi avalikustamist) tellida. Trepp sai nii hea, et minusugune vähenõudlik paneks selle kõhklematult ka eluruumi.

Kanalaga alustasime tõsisemalt sel aastal. Tänu Erikule, kes planeeris ja pakkus arusaadavad ja toimivad lahendused. Hea, et eelmisel aastal raha polnud, sest see põrand, mis siis pakuti, küll poleks sobinud. Aga nüüd järjest.

DSC_0036

Siin on juba põrand üle löödud “musta” lauaga, tehtud karkass seinale ja laele, ning uus vahesein. Pooleli on kivivilla ja seda katva niiskustõkke kile paigaldus.

DSC_0039

Selles faasis on olemasoleva lakaluugi kohale kokku pandud kaks kasutatud akent, nii saab ruumi pisut loomulikku valgust. Olemasolev väike aken jäi väljapoole, st. kõrgemale. Soojustus on pandud (va. lae peale) ja kaetud OSB plaadiga. Selles ehituse faasis oleksime kõik (mina ja pojad) olnud nõus ise ruumi sisse kolima, nii toa moodi paistis. Veel pilte:

DSC_0041

DSC_0042

Edasi tuli laudpõranda immutamine ja katmine plekiga.

DSC_0051

DSC_0050

Selle koha peal Erik lõpetas ja edasi tegi Artur üksi. Ausalt, kui Erik ei oleks nii palju aidanud, siis oleks see kanala vist alles järgmiseks jaanipäevaks valmis saanud!

Siin minu tungival nõudmisel ruumile lisatud eraldi toake, kas siis tibudele, vuttidele või kellele iganes, keda eraldada on vaja. Seda on võimalik vajadusel vahepeal desinfitseerida. Siin alles pooleli:

DSC_0061

See siin on kanade oma trepp. Hakkavad ainult siit kanalasse pääsema.

DSC_0101

DSC_0126

Esimesed umbes kolmkümmend lindu on kanalasse tassitud! Nende kolimine sai teoks õhtul, kõik on ükshaaval süles üles viidud ja hoiame neid seal mõned päevad täiesti kinni, et uue kohaga harjuksid.

DSC_0130

Esimesed munad uues kanalas.

DSC_0129

Pesakast on pikalt ja käib haagiga lahti. Aga esialgne variant polnud hea, sest andis võimaluse väärkasutuseks:

DSC_0137

Täiustatud variant on selline:

DSC_0156

Üles on ka riba lisatud, nii et magama sinna enam ei pääse.

DSC_0131

Söögiküna. Saab ämbriga kõrgemalt sisse kallata. Vajadusel pestav.

Meie kanade menüüs on mahejahu, mahekartul, mahepiimast kohupiim, mineraal “Kanamin” ja vahest ka see, mis oma toidulaualt üle jääb. Lisaks praen neile munavalged, mis jäätise tegemisest üle jäävad.

Soovitan uurida, mis moodi teie pere munadega varustav talunik oma linde söödab. Taludes kasutatakse ka lihtlabast GMO jõusööta ja see, kui väike see talu on, ei anna mingit garantiid. Samuti uurige, kui palju lindudel väljas jalutusruumi on. Väliaed võib olla ka täiesti paljaks söödud väike aedik.

Edasi meie kanalaga. Magamine:

DSC_0132

Siin servas sel momendil veel redelit polnud, oli ainult teises servas. Aga järgmisel pildil on juba redel ka:

DSC_0154

Nagu enne öeldud, hoiame neid mõne päeva kinni. Nüüd on uues kanalas juba peaaegu kõik kohal, täna hommikul oli väljas veel viis kana, kes ka tuleb kinni püüda ja üles viia. Edasi saavad nad oma vabaduse tagasi. Et kasvõi traktorirooli minna 🙂

DSC_0110

Ja loomulikult aia ääri pidi kõndida:

DSC_0091

Või appi tulla kartuleid võtma:

DSC_0114

Igatahes on minu enda jaoks selge (olles teadlik, mismoodi teised ja mujal oma kanu peavad ja olles ka teiste mune kasutanud), et Sepa mahetalu kanamunad on absoluutne kvaliteedi tipp!

Täna Tartus

Sepa mahetalu tooted on täna, 27.09.2014 Tartus Buduaari Gurmeeturul. Kaasas on jäätis, sõir, ürdivõi, toorjuust ürtidega ja natuke kodujuustu.

Jäätisest tuleb eraldi pikem postitus, aga hommikul kell viis pole ma seda võimaline paraku kirjutama. Praegu nii palju, et meie jäätis on satbilisaatorivaba.

Oktoobervestil

Et algusest alustada, siis kõigepealt kutsuti meid kanadega Keskkonnamessile Tartusse, see oli 2011 aastal. Kuna olen loomult uudishimulik, julge ja ahne, siis loomulikult olin nõus minema. Kuigi see tähendas kanade eksponeerimiseks spetsiaalsete aedade tellimist. Aiad on end nüüd ammu tasa teeninud ja meil näituste kogemus juba päris pikalt olemas.

Nii ei kõhelnud ka maatõugu lehmadega minna, kui eelmisel aastal esimest korda Maria talusse Oktoobervestile kutsuti. Kutsujaks Eesti Maakarja Kasvatajate Selts.

Sel aastal hakkas Maria talu peremees Enn juba aegsasti rääkima, et me ikka seekord ka lehmadega tuleks. Kui selle sooviga ka Selts ühines, siis oli minek otsustatud.

Kaasa võtsime loomulikult Trulla ja Lemmiku, kes juba kogemusega näitusel käijad. Alguses muide ei ole lehmad niii puhtad…

DSC_0387

Foto: Käde Kalamees

Selleks ajaks siin olid mõlemad juba kenasti pestud.

Lemmik, Trulla

Foto: Käde Kalamees

Need loomad on tõepoolest lihtsalt imearmsad. Selle pärast meeldivad ka lastele.

DSC_0119

Peale loomade esitlust, kus me oma kahe väikese lehmaga koos hobustega ringil kõndisime, suurenes järsult inimeste ostuhuvi. Põhjuseks väga hea reklaam, mida Käde mikrofoni vahendusel tegi. Tõepoolest ei pruukinud enne arusaadav olla, et me seal ka müüme, mitte niisama mõnusalt aega ei veeda. Ometi olen kindel, et ka siis, kui oleksime olnud kogu vajaliku atribuutikaga, oleks effekt ometi sama olnud. On vaja öelda ja meelde tuletada, et mahe on hea ja tervislik. Et ehtne talutoit on hea. No ja meil olid ju veel Trulla ja Lemmik, nii et igati personaalne side toote päritoluga.

DSC_0445

Siin oleme koos Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi esinaise Käde Kalamehega. Mina olen vasakpoolne ja koos Trullaga, Käde parempoolne, koos Lemmikuga.

DSC_0482

Trulla ja Lemmik käisid end jälle näitamas. Tõestuseks on tore pildigalerii Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi lehel.

Trolli püüdmine

Korra oli selline olukord, et olin üsna haavatud: ühel sõrmel Trolli hambajäljed (loomulikult Troll hammustab, kui ise nii loll olla, et talle sõrm suhu panna!) ja teisel käel küünistus – Piialt, ei mitte kass, vaid hoopis paabulind.

See esimesena märgitud elukas -Troll, on vasikas. Kuna ta muutus iga päevaga ülbemaks, võttis pähe, et võib juua täpselt nii palju piima, kui talle sisse mahub, sõltumata sellest, kellele see piim tegelikult mõeldud oli ja põhjustas sageli lihtsalt ämbri ümber ajamise, nii et keegi õieti ei saanud, otsustasime ta minema viia. Loomakese vanus võimaldas ka tema piimast ilma jätmist.

Niisiis Trolli püüdmine. Kõigepealt esimene katse, et äkki tuleb ise piimaämbri järel auto peale. Kahjuks ei olnud piima isu nii suur. Võttis kätte ja pööraas meile lausa selja:

DSC_0096

Nii me seda muidugi ei jätnud ja edasi tulid radikaalsed meetmed:

DSC_0098

DSC_0099

DSC_0100

Ja nii see sõit võiski alata. Naissoosse. Kahjuks tekitas ta sealgi esilagu probleeme, tuli muudkui aiast välja. Panime päeavaks päris köide. Nüüd on vist olukorraga leppinud.

Paar päeva hiljem kolisime limusiinid järgmisele karjamaale.

Loomade puhul ei kehti mingid eeldused. Mina nimelt eeldasin, et nad lähevad mööda teed ja keeravad rahulikult uuele karjamaale. Nemad jällegi arvasid, et on hea mõte kohe paremale keerata ja kindlasti tahetakse neid Pikaverre või Urale ajada.

Seda erimeelsust klaarisime vähemalt pool tundi. Jorma sõitis päris autoga loomadele ette ja suunas nad tagasi. Ja siis, kui nad juba olid õieti minemas, tuli üsna suurel kiirusel auto, vist oldi lennukile hilinemas. Igatahes ehmatas see loomad jälle valele poole.

Kunagi oli komme, et kari lasti tee peal läbi. See oli siis, kui maal veel palju loomi peeti ja oli tavaline, et kari läks üle maantee teisele karjamaale. Ei olnud siis ka mingit eriluba selleks, ega ülekäiguradasid või liiklusmärke. Inimesed lihtsalt ootasid, kuni loomad üle tee läksid. Äkki võiks nüüd ka… Eriti, kui arvestada, et lihaveised on oluliselt metsikumad, kui kunagi teedel kõndinud lüpsilehmad ja halvemal juhul võib kellegi “lennukile tõttamine” teistele väga palju lisatööd põhjustada.

Samas on hästi armas, et on ka inimesi, kes lausa abi pakuvad või appi tulevad. Aitähh neile.

Limusiinid on praegu lausa Koongas. Arvatavalt nädalaks kuni kaheks. Siis mõtleme, kust kaudu talvekorteri suunas minema hakata. Teel on veel mitu karjamaad tühjaks süüa. Lüpsilehmad elavad oluliselt “vaesemalt”.

Keegi pole küll küsinud…,

…aga avaldan ikkagi oma arvamust.

Meie reality Naistevahetus on küll üle igasuguse piiri. Huvitav, kui paljud lastekaitse spetsialistid sellesse sekkuda püüavad? Põhjust on küllaga.

Ei ole isiklikku vajadust seadusi läbi uurida, aga arvan, et midagi ikka leiaks.  Oma ametisoleku ajal pidasin lühikese kirjavahetuse Elu24 peatoimetajaga ja vähemalt seekord võeti alaealist liigselt eksponeerivad pildid maha.

Ka mõni eriti koledaks keerav saade tuleks lihtsalt katkestada.

Ebaeetiline on minu arust ka tõenäoliselt spektrihäirega inimese sellises saates eksponeerimine, vaatajates tekitab see käitumine ju segadust. Rääkimata ilmselgelt ebasündsast.

Nende perede lapsed peavad selle jamaga edasi elama ja eriti hull on suuremate olukord, beebide kasvamise ajaks on ehk asi unustatud, aga kuidas suuremad järgmisel päeval, peale saadet kooli lähevad?!?

SaareMaaPäevad ja Vabaõhumuuseumi Leivapäev

Just need on sel nädalavahetusel kohad, kust meie kaupa leida võib.

SaareMaaPäevad toimuvad 12.-13.09.2014 Kuressaare Kultuurikeskuses. Vähemalt meie oleme sel ajal seal, päevad ise on pikemad ja laiahaardelisemad.

Vabaõhumuuseumi Leivapäev toimub nagu ikka septembris, seekord 14.09.2014. Meie asume toiduhoovis. Maheõue pole ennem asja, kui tunnustatud mahetöötlemine on registreeritud. Seni on tunnustatud mahetootmine. Tõsi küll, oleks võinud segadust tekitada ja küsida sinna porgandit müüma :), seda poleks keegi ju keelata saanud, aga tõenäoliselt ei oleks siis piimatooteid võinud kaasa võtta. Las ta siis olla.

Ise olen tegelikult täiesti kurnatud. Terve september on veel väga tihedate müükide tähe all ja mingit puhkust veel ei paista.

Kuidas mulle Tallinn isegi meeldima võib hakata

Lugu on iseenesest lihtne. Pisut kaugemalt peale hakates: olen kohutav orienteeruja. Kohutava all pean silmas halba. Kui kusagil on vaja otsutada, kas pöörata paremale või vasakule ja ma kindlalt ei tea, kuhu, siis minu suunataju paneb mind alati valesti minema. Ja kui ma otsustan, et ei anna esimesele impulsile järele, vaid lähen vastupidi, kuna ma ju alati eksin, siis otse loomulikult lähen ma ikkagi valesti. Linnaliikluses ei ole see just meeldiv. Siis pole ka imestada, et ma enda jaoks võõrast ja suhteliselt suurt Tallinna eriti ei armasta. Nüüd on aga elu lihtsamaks tegemas selline tore vidin, nagu GPS ja kuigi ta kipub pikemat teed valima (ja ma tean küll, et saab seadistada). siis ikkagi viib ta kenasti kohale.

Olles lõpuks Ida-Tallinna keskhaiglasse gastro-enteroloogi aja saanud ja selle ka ära jõudnud oodata, käisin muidugi vastuvõtul. Kaks korda, kuna esimene kord alles määrati analüüsid ja üsna minu soovil ka enteroskoopia. Ma lihtsalt tahtsin kindel olla, kuidas selle tsöliaakiaga ikkagi on. Ei ole, võib lühidalt kokku võtta.

Intensiivpõllumeeste ees vabandama siiski ei tõtta, miski mu vaevused ju ometi põhjustas.

Kuna minu jaoks oli väga mõttetu ainult arstiaja pärast sõita, siis ühitasin esimese käimise rooside ostmisega. Netis jäi silma selline iludus:

grande amore

Pilt on Hansaplandi lehelt. Roos on nüüd ka minu aias, aga pilt on tegemata jäänud, kui õitses. No ja ega ma ühe roosiga ei piirdunud, lisaks veel pinnakatteroos Sorrento ja roniroos Jasmine. Peale arve tasumist mõtlesin, et tühja need kingad… Nimelt on minu vanad Riekerid nii kulunud ja katki, et ei kannata enam väga kanda. Neli aastat vastu ka pidanud.

Teisel korral arsti juures käies tulin tagasiteel Ülemiste Keskuse juurest läbi ja mõtlesin sööma minna. Analüüside tõttu olin lõunani paastunud. Peale lõunatamist mõtlesin, et vaatan paari poodi ka. Esimene oli üks väike kingapood, mille nime ma ei mäleta ja tühja sest poe nimest. Nii, kui sisse astusin vaatasid vastu kvaliteetjalanõud, allahindlus 50%. Momentaalselt murdsin enda jaoks lubadust kingi mitte osta (roosidele kulunud raha…) ja asusin valima. Koju tulin lausa kahe paariga.

Rihmikud Tamaris:

DSC_0072

Ja sellised Riekerid:

DSC_0073

Nii saab ka ära selgitatud pealkiri. Pärnus poleks nii head allahindlust ja normaalseid kingi ka otsides leidnud, kui Tallinnas juhuslikult sattusin. 

Aga nüüd üks enda jaoks lahti mõeldud mõttearendus. Tegelikult on see ju ilmne, lihtsalt vahest on vaja mõni asi nii öelda “puust ja punaseks” lahti mõelda. 

Alapealkiri võiks olla “Katkised teksad”

Ajendatuna natuke Evelin Ilvese skandaalist ja natuke enda mõningasest mõtlemise muutusest, või kuidas seda õieti sõnastada. No igatahes vaatasin Evelini pilte (nagu paljud ilmselt sel ajal) ja mõtlesin, et tegelikult on ta ju minust natuke vanem. Välja aga näeb… nooruslik. 

Jõudsin lausa soovini endale ka katkised teksad soetada. Poodi siiski kohe ei tõtanud. Skandaali edenedes vaatasin korra veel pilte ja nägin neid, kus Evelin jalutas linnas koos tütre ja nõunikuga, Obama visiidi ajal. Katkistes teksades. Andestage minu õelus, kuid neid koos vaadates käis läbi pea mõte, et sobiks vahetus: nõunik presidendi prouaks ja Evelin ehk nõunikuks 🙂 

Tegelikult mõtlesin ka seda, et  kohatu on nõunikuga jalutada, üsna ilmselt ei ole nõuniku “omamine” (enam) mitte millegagi põhjendatud. See oli nüüd kõrvalepõige.

Igatahes läks mul katkiste teksade isu üle. On ju riietus selge sõnum sellest, kes inimene on ja mida ta elult ootab. Mina ei tunne end seda tüüpi nooruslikuna. Eks ole tehtud elus igasugu asju, mis enamus ei kannata mitte mingit kriitikat. Ma ei ole täna see, kes 10 aastat, ammugi 20 aastat tagasi ja ei muutu ka kunagi enam selliseks. See, et muutused toimuvad, on normaalne. Mõni muutus puudutab välimust, mõni sisemust, mõni elukorraldust, aga tagasipöördumised on välistatud.

Veel üks teemaarendus: Minu traditsiooniline perekond vajab küll kaitset.

Milline, võite küsida. Just selles asi ongi. Minu arvates on kaitsmist väärt püsiväärtused. Sellised väärtused nagu kõlblus, ja oskus ennast väärtustada on kõvasti alahinnatud.

 

 

 

Ootused ja tegelikkus I osa

Mõtlesin kaua, kuidas seda teemat kokku võtta. Tegelikult on ju terve suvi ka kirjutamises vahele jäänud, nii et siia tuleb minu jaoks vanu asju.

Ootuste koha pealt on mul hea näide: roos “Aprikola”. Tellisin selle Gardenist ja ei olnud just väga teadlik, mida oodata. Istutasin ta kõige tagumisse ritta ja ootasin kõrget suurte õitega roosi. Minu pettumus oli väga suur, naabrinainegi arvas, et see küll teab mis asi pole. Sel kevadel istutasin roosi ümber – esimesse ritta ja oh üllatust, ta on vaata, et kõige ilusam! Tegelikult pole ju midagi muutunud, ikka sama kõrge ja sama suurte õitega, muutusid ainult minu ootused.

DSC_0035

IMG_6484

 

 

Mõlemal pildil “Aprikola”. Ta on tõeliselt ilusa värviga, suure (!) õiega (tagareas oli täpselt sama õis väike :), täiesti vihmakindel ja tubli õitseja. Nii palju loevad siis ootused.

Tervele suvele olid minu ootused ka kõrgendatud. Aga nagu kombeks, siis suurt miski ei lähe nii, nagu plaanitud. Õnneks mitte ainult negatiivses mõttes. 

Terve see aasta on olnud selline, et minu “akud” pole täis olnudki. Suve keskel hakkasin tundma, kuidas ma füüsiliselt vajangi laadimist. Kuna aega polnud, et normaalselt poodi minna ja otsida, siis tegin valiku netis ja Artur tõi soovitu lihtsalt poest ära. Minu elukvaliteet ja rahulolu kasvas kohe 100%

IMG_6471

 

Seda lamamistooli ma ka kasutasin, terve suve jooksul nii umbes 1,5 tundi, 15-20 minuti kaupa päevas, nii kuidas aega võtta suutsin. Aga sellest piisas. Ja laud toolidega oli vahepeal täielik meelispaik. Ma tõepoolest käisin seal hommikukohvi joomas. Nüüd on kasutus juba tükk aega tagasihoidlik, ilmad pole enam nii soojad (vähemalt vahepeal). Seda uskumatut raha raiskamist enda heaolule muudab talutavaks suur allahindlus, kui ostsime, oli suvi juba poole peal ja suvekaubad juba odavamad. Ja ma ei kavatsegi seda raiskamist kahetseda!

 

Laupäev 06.09.2014

Täna on Sepa mahetalu kaup Tartus Maarjalaadal ja Säga-Aaviku talus Tarvastu külas Viljandimaal. Säga-Aavikul toimub mahetoidu päev.

Mõlemas kohas on kaasas meie ürdivõi. Olles maitsnud Saaremaa karulaugu võid, tekkis minul küll küsimus, et see on kõik või? Tõenäoliselt on palju inimesi vaeva näinud, et retsept välja töötada, aga tulemus… Ostke Sepa mahetalu ürdivõid.