Nii palju kirjutamata lugusid

Mõtlesin üles otsida oma kooliaegsed luuletused. Olen nimelt täiesti veendunud, et need olid väga küpsed ja heal tasemel. Ei leidnud. Võib-olla olen need kaustikud ära visanud.

Vaatasin oma väikest kasti kõige vanema ajalooga ja pilte iseendast, ning mõtlesin: Kes sa selline oled?

Suur muutuja, seda kindlasti. Aga mis hinnaga? On vaid üks pilt, kus olen tõepoolest õnnelik. Mäletan seda. Fotograaf käskis mõelda millelegi heale. Mõtlesin H-ile ja naeratasin. Ta oli esimene, kes ütles, et olen tark ja ilus. Ja siis ma olingi.

Ta ei tundnud mind ära, kui paari kuu pärast uuesti kohtusime. 

Edasi on küll ilu, aga õnne ma ei näe, näen kibestumist ja eluga leppimist. Aga see on vaid see kast, järgnevad albumid, mis on natuke hilisemast ajast. Ja seal on uuesti lootus. Kuni tuleb pettumus.

Kas Suur Õnnetus oleks olnud olemata, kui mina ei oleks olnud pettunud? Või on see mõttetu enda piinamine ja tõde on see, et hukatuse tee valis I ise. Oli ju kaks ennustust, täiesti erinevad. 

Pole vist juhus, et minu selle aasta naistepuna kuivab lehe vahel, mille pealkiri on: ” Mõelge järele, kuhu viib see tee millel astute”

Praegu lähen ma edasi, täie veendumusega, et see, mis teen on õige ja vajalik. Kinnitust jätkamiseks tuleb ka piisavalt tihti. Aga ma ise? See pole ju kõik, mida teen. Kes ma praegu olen? Kuidas olla ka natuke ilusam inimene?

Igatahes lähen täna lõpuks surnuaeda, üks oluline võlg on vaja klaarida. 

One thought on “Nii palju kirjutamata lugusid

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s