Nii palju kirjutamata lugusid

Mõtlesin üles otsida oma kooliaegsed luuletused. Olen nimelt täiesti veendunud, et need olid väga küpsed ja heal tasemel. Ei leidnud. Võib-olla olen need kaustikud ära visanud.

Vaatasin oma väikest kasti kõige vanema ajalooga ja pilte iseendast, ning mõtlesin: Kes sa selline oled?

Suur muutuja, seda kindlasti. Aga mis hinnaga? On vaid üks pilt, kus olen tõepoolest õnnelik. Mäletan seda. Fotograaf käskis mõelda millelegi heale. Mõtlesin H-ile ja naeratasin. Ta oli esimene, kes ütles, et olen tark ja ilus. Ja siis ma olingi.

Ta ei tundnud mind ära, kui paari kuu pärast uuesti kohtusime. 

Edasi on küll ilu, aga õnne ma ei näe, näen kibestumist ja eluga leppimist. Aga see on vaid see kast, järgnevad albumid, mis on natuke hilisemast ajast. Ja seal on uuesti lootus. Kuni tuleb pettumus.

Kas Suur Õnnetus oleks olnud olemata, kui mina ei oleks olnud pettunud? Või on see mõttetu enda piinamine ja tõde on see, et hukatuse tee valis I ise. Oli ju kaks ennustust, täiesti erinevad. 

Pole vist juhus, et minu selle aasta naistepuna kuivab lehe vahel, mille pealkiri on: ” Mõelge järele, kuhu viib see tee millel astute”

Praegu lähen ma edasi, täie veendumusega, et see, mis teen on õige ja vajalik. Kinnitust jätkamiseks tuleb ka piisavalt tihti. Aga ma ise? See pole ju kõik, mida teen. Kes ma praegu olen? Kuidas olla ka natuke ilusam inimene?

Igatahes lähen täna lõpuks surnuaeda, üks oluline võlg on vaja klaarida. 

Advertisements

One thought on “Nii palju kirjutamata lugusid

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s