Lõpetaks ära?

Piinlik küll, aga pooleli on Saksamaa reisi kirjeldus. Täna sain tegelikult ka tugeva tõuke selle lõpetamiseks, kui ikka keegi, kelle arvamus loeb, ütleb, et talle meeldis seda lugeda, siis on lausa kohustus lõpuni kirjutada.

Niisiis, Saksamaa. Kuupäev 29.11.2014, kell 16.30. Käsikirjaline märge kava juures “pesemata kitsede lüps”. Jaa, jaa, mida kõike me seal ei näinud🙂

Koha nimi Oberellenbach , tegemist järjekordse muljetavaldavalt suure ettevõttega. Jõudsime kohale sellisel ajal, kui juba õige õrnalt aimdus peagi saabuv hämarus. Ootasime pisut suurejoonelise saksa talumaja ees

DSC_0575Peremees pajatas meile saabudes toredaid lugusid ettevõttes käinud tudengitest.

DSC_0577

Prillidega meesterahvas ongi peremees. Minu jaoks oli paraku oluliselt muljetavaldavam hoopis see seltskond:

DSC_0582

Nii nunnud, no ei suuda mina uskuda nende väidetavalt kehva iseloomu!

Lõpuks viidi meid lauta. Farmis peetakse nii kitsi, kui lüpsilehmi, sedasi, et üks pool laudast on kitsedel ja teine pool lehmadel. Meie vaatasime kitsi.

DSC_0593

Kõige põnevamalt oli seal lahendatud kitsede lüpsiplatsile pääsemine, näete üleval seda piirde ja käsipuudega kaldteed? Just nimelt. Kitsed kõndisid lauda lae alt läbi ja uuesti alla, teisele poole.

DSC_0603

Kaldtee kitsede poolne ots on tõstetav, nii, et siis kui minna pole vaja, on see üleval. Kitsi motiveeris minema ka üpris agar koer.

Edasi läks asi meie jaoks kummaliseks. Lüpsiplatsil läksid masinad lups alla ja ära, kohe edasi järgmisele alla. Ei mingit udara puhastust, kohe üldse mitte.

DSC_0610

Need loomad ei olnud just ülearu puhtad. Nii ei saanud ju udargi suurt parem olla. Küsisime. Vastuseks saime, et siis satub piima sisse just kitsedele iseloomulik bakter. Või kuidagi nii see kõlas. No pole kahtlustki, eks ole.

Sellele kaheldava hügieeniga lüpsitoimingule järgnes meierei külastus.

Ah jaa, vahele veel loomade söötmisest. Peremees näitas tuntava uhkusega oma heinaküüni. Eriline, kahtlemata. Hein koristatakse põllult teisel päeval, põhimõtteliselt närvutatuna ja järelkuivatatakse küünis. Selleks toiminguks energiat saadakse päikesepaneelidega ühendatud õhkküttesüsteemist. Kuum õhk puhutakse heinast läbi. Loogika on selles, et ilmastik on heitlik ja ei võimalda kiiresti põllul heina kuivatada. See hein, mis üle kolme päeva põllul on seisnud, kaotab aga nii palju toiteväärtust, et on juba suht rämps. Peremees väitis, et tal ei ole karjas üldse mastiiti, kuna loomade sööt on nii täisväärtuslik. Väga mõtlemapanev. Mina tegin enda jaoks ühe väga lihtsa praktilise järelduse. Ei avalikusta seda praegu.

Küün ise nägi välja nii:

DSC_0594

Nüüd siis meierei. DSC_0615

Siin te näete juustu soolamise vanni, kus pole mitte kunagi soolvett vahetatud, ega ka vanni pestud. Mina näiteks ei teadnud, et soolvees areneb ka spetsiifiline bakter, mis annab iga tootja juustule spetsiifilise maitse. Juustu tootmise alustamisel tuleb oma bakter kas ise kasvatada, või katsuda kusagilt nii öelda emakultuuri hankida. Jutt on siis soolveest.

Juustu laagerdamiseks oli küll eraldi ruum, aga temperatuuri reguleerimist seal ei toimunud, mis on muidugi miinus. Suvel läheb liiga soojaks ja talvel jällegi jahedaks. Ometi saab ka nii hakkama.

DSC_0614

Juustud laagerduvad puust riiulitel. Need on koorikjuustud, see tähendab, puudub vahakate. Selliseid juuste tuleb lisaks igapäevasele ringi keeramisele ka soolveega pesta, et hallitus arenema ei hakkaks. Suur töö.

Lõpuks käisime ka selle talu poes. Müüja oli küll millegi pärast üsna häiritud, aga ma ei tea, kas sellel oli seos meiega. Pildil juustuvalik poes.

DSC_0620Päeva lõpuks olime üsna väsinud ja vähemalt osa meist rõõmsad, et pääsesime jalutuskäigust linnas ja saime bussiga seekord meie endi valitud itaalipärase söögikoha juurde. Minu valik oli lasanje. Oluliselt maitsvam õhtusöök, kui eelmisel õhtul🙂 Lõunasöögist jäi jällegi kaugele maha.

DSC_0623

Majutusime hotellis Selgenhof, nagu ka esimesel õhtul.

Selline nägi see välja:

DSC_0624

Ollalaa, järgmine hommik. See tähendab 30.11.2014. Esimene talu Roesenhausen. Koer pidavat peremehe nägu minema. Või oli see vastupidi? Vaadake nüüd peremeest ja arvake ära, mis loomi seal talus peetakse.

DSC_0628

DSC_0632

Alumisel pildil räägib meile muu hulgas ka oma päikesepaneelidest. Projektiraha toel soetatud. Ah jaa, need loomad. Välimus on muidugi taotluslik.

See talu oli kahtlemata väikseim nähtutest. Ainus, kus meid tervitama tuli abielupaar, pealegi veel silmnähtavalt õnnelik paar. Lisaks talupidamisele tegelevad mõlemad veel muude asjadega, naine geoloogiaga ja mees ühiskondliku töö, projektikirjutamise ja vist oli ka natuke õpetamist (koolis).

Nägime konkurentsitult kõige väiksemat meiereid:

DSC_0639

Kõik mahtus korraga kaadrisse. Põhimõtteliselt on tegemist väga väikese sahvriga, mis on muudetud meiereiks. Valdava osa tööst teeb perenaine muidugi sellega piirnevas köögis, mis paraku enam nii hästi pildile ei mahtunud.

DSC_0633

DSC_0641

DSC_0643

Perenaine toodab seal juustu, mida võib täiesti seaduslikult ka restoranidele müüa. Ostavad. Saksamaal.

Veel käib talus palju kooligruppe, vastavalt laste vanusele selgitatakse juustu valmistamise protsessi, näidatakse loomi ja linde. Ja taevas ei kukugi maa peale, ega pole Saksamaalt kostunud hirmsast taudi puhangust. Jätkuks sellele veel pilt piimaruumist:

DSC_0648

Loomi nägime muidugi meiegi:

DSC_0651

Ksenia leidis ühise keele absoluutselt igas talus🙂 No ja selge, miks peremehel see lõuahabe🙂

Meid viidi ka tagaaeda, kus lisaks aiakultuuridele leidus ka sõnnikuhunnik.

DSC_0655Meile näidati veel linde:

DSC_0660

Kõiki mahtusid pildile.

Piknikuks sobivat puhkenurka:

DSC_0658

DSC_0662

Selle pildil siin on tegelikult lambalaut, aga kuna nad suvel/sügisel seda ise õigupoolest ei vaja, siis oli sinna kohvik sisse seatud. Meile pakutigi kitsepiimaga kohvi ja juustu degusteerida. Minu jaoks vängevõitu, aga kahtlemata südamega tehtud.

DSC_0666

Meie jaoks oli see koht tõesti pigem silmaringi avardav, aga ka seda on vaja. Kokkuvõtvalt minu jaoks: ei ole vaja teab mis uhkeid tingimusi (vähemalt Saksamaal), et elada, toota ja töödelda, lisaks veel turismist lisa teenida. Tänapäeva lastele muide ongi vaja puust ja punaseks teha ja näidata, missugused põllumajandusloomad välja näevad, kuidas elavad ja mida nende toodanguga teha saab. Ka Eestis. Nutikas pere saab end ära elatada ka piiratud ressursi tingimustes, olles seejuures silmnähtavalt rahul ja õnnelik. Mitte nii nutikas inimene võib lõputult kurta ka paremates oludes.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s