Aasta lühidalt

2015 oli mõneski mõttes murranguline.

Meierei. Kuigi valmis enam-vähem 2014 aasta lõpus, siis päriselt tööle hakkas alles 2015 aasta kevadel. Ja ei ole veel valmis…

Minu jaoks tähendas see köögi vabastamist piimaga seonduvast, köök meenutab nüüd jälle eluruumi. Lisaks tootmiskoguste suurenemist, kuigi ka varem töötlesin ma ju kogu piima, aga 2015 aastal oli lüpsilehmi juba üheksa, ning ka piima rohkem. Seda kõike oma köögis pottidega teha oleks olnud väga kurnav. Lisaks suurenenud elektriarvet… Meierei seadmed tarbivad kõik elektrienergiat.

Uue ettevõtte loomine: NessaT OÜ. Paljuski juhuste kokkulangemisel sündinud otsus. Algus oli küll üpris karm – ainult suured väljaminekud. Õigupoolest võtsin teadliku riski ja kasutasin mitte vaba olevat raha… See tähendas tervet aastat võlgu. Õnneks on see nüüd läbi ja NessaT on oma olemasolu õigustanud.

Koostöö Vallyga. Oleme saanud üksteisele toeks olla ja koos laatadel müümas käinud. Kui üks hästi ei jaksa, siis teine ikka ärgitab. Hästi iseloomustab seda Vally küsimus “Raha on vaja või?” Selge, et on vaja (vaata eelmist lõiku🙂 ) ja nii me terve suve müümas käisimegi, täpselt nii palju, kui suutsime.

Kokku lausa kolme välisreisi: Esimene kevadel Sloveeniasse, kui läksin oma katelt ära tooma ja tehasega tutvuma. Üksi, autoga läbi Euroopa! See oligi puhtalt ärireis, ei mingit puhkust, ega lõbu.

Teine suvel Pärnumaa Taluliiduga Itaaliasse Toscana maakonda. Valdavalt puhkusereis. Sain mitu kogemust. Ühte neist ei kommenteeri avalikult. Teist küll. Väga põnev ja arendav just veinikultuuri, toidu ja loomulikult looduse, ning arhitektuuri poole pealt. Olen nüüd haritum.

Kolmas sügisel Pärnu Lahe Partnerluskogu esindajana jällegi Itaalias toimunud LINC konverentsile Marateas Basilicata maakonnas. Jällegi kogemused. Huvitav, et sageli saadakse reisidel teada hoopis iseenda kohta. Mina jõudsin kaaslaste abiga selleni, et näha, midagi on väga valesti. Tervise poolelt, ka iseendasse suhtumise poolelt.  Tegelen nüüd tasapisi selle teadmisega. Mis muusse puutub, siis see, mis eelmisel reisil oli halvasti, see oli seekord hästi. Lisaks jällegi toidukultuur, loodus, kogemus suurelt ja suurejooneliselt rahvusvaheliselt ürituselt. Veini küll voolas ojadena, aga eelmise reisiga nõudlikuks muutunud maitset see enam ei köitnud. Basilicata on paik kaljudel, mis veinist seal saabki nii väga rääkida.

Töökorraldus. Kuna terve suve olen olnud hõivatud müükide, reiside ja ka asjaajamistega, on olnud suur vajadus abi järele. Samuti on poistel olnud abi vaja, eelkõige heinaajal, aga ka muudes meeste töödes. Nii oleme proovinud ühte ja teist moodi. Mõelnud erinevatele variantidele. Väga keeruline on olnud, ausalt-öelda. Juba mõningane aeg tagasi jõudsime selleni, et vaja on inimene siia tööle võtta. Ja siis läks raskeks. Üks ei taha ühte asja teha, teine ei taha teist asja teha, kolmas ei oska suurt midagi teha, aga mõnda asja on valmis õppima. Olen olnud kogu aeg seisukohal, et vormistan tööle täistöökohaga ja täistööajaga inimese. Lihtsalt sel põhjusel, et muidu tuleb maksukoormus mõttetult suur – sotsiaalmaks tuleb ikka ju täiskohalt maksta, isegi kui inimene poole kohaga on vormistatud. Aga talu on väike. Selleks, et täistööaeg tuleks, on vaja teha erinevaid töid. Kui üks asi ei meeldi ja teist asja ei oska, siis ei tule tunnid täis. Lõpuks aitas õigele suunale üks asendusteenistuse inimene. Ta rääkis, et enamasti on taludes meeslüpsjad ja teevad ka karjaku tööd. Nii saigi lõpuks Töötukassa kaudu kuulutus pandud. Vähemalt väga arvestatav kandidaat on praegu olemas. Ja teadmine, et tegelikult otsivad paljud inimesed praegu tööd.

Tervis. On olnud õigupoolest väga kehv. 2014 aastal hävitatud vasak käsi on täpselt sama haige, kui aasta tagasi, no võib-olla on tsipa paremaks läinud, aga koormust ju ka ei ole. Parem käsi on teise probleemiga ja ka väga halvas seisus. Lisandus väga jõuliselt välja löönud allergia ja seletamatud kõhuhädad. Kõige sellega (peaaegu) olen tegelenud ja kuna seni pole perearstilt tõsiselt võetavat abi saanud, siis püüdnud ise otsida ja alternatiivmeditsiini kasutada. Tulemused pole kaugeltki rahuldavad, nii et ka alanud aasta läheb suuresti tervise küsimuste tähe all.

Suuresti eelmise lõiguga seotult lasin lõpuks maja ja krundi energeetikat mõõta. Kalju Paldisel. Tulemused osutusid veel halvamaks, kui arvasin. Selle tulemusel katavad nüüd põrandaid džuudivaibad. Polnud just väga väike väljaminek, aga vähemalt moraalselt on see enestunnet tõstnud. Samuti vana kola välja viskamine. See on veel pooleli. Mõjub ka väga vabastavalt.

Isklik elu. Pole ju õigupoolest blogi teema, aga pean vajalikuks siiski ära märkida, et peremehe koht on jätkuvalt vaba. Noorperemeheks võivad end nimetada minu pojad ja peremeheks võiks nimetada minu abikaasa või äärmisel juhul elukaaslane, kuna sellist inimest minu elus praegu ei ole, siis on talul perenaine, kes olen mina ja peremeest ei ole. Ajendi selliseks väljaütlemiseks andis tõsiasi, et minu nõusolekuta on üks inimene end nii tituleerinud. Pole tõsi. Kuna olen selle talu ise üles ehitanud, siis olen üsna tundlik sellises asjas ja ausalt-öelda pean sellist isehakkamist tõsiseks talu maine kahjustamiseks.

Areng ja külalised. Enda jaoks suureks arenguks pean seda, et olen nüüd võimeline inglise keeles nii rääkima, kui kirjutama. Tase on peaaegu sama, mis minu vene keelel, kirjutamises on tase õigupoolest oluliselt parem, kui vene keelel. Seda tänu sellele, et Sloveenia firmaga on olnud suhtlus inglise keelne ja seda pole mitte vähe olnud. Lõputud meilid, mille saatmiseks pidin algul üle kontrollima ja vaatama iga viimase kui sõna kirjapilti (ka sõna ennast🙂 ), nüüd pean kontrollima vaid mõnda sõna aeg-ajalt. Väga suure panuse andis ka viis päeva inglise keelt Nicolaga, WWOOF vabatahtlikuga. Esimesel päeval oli suhtlus minu poolt konarlik ja kesine, viimasel päeval arutasime temaga minu keeleoskust (muuhulgas) ja ta arvas, et valdan kõrgemal kesktasemel inglise keelt. Minu jaoks oli see paras üllatus, ise arvasin, et ehk nüüd on tugev algtase.

Tooted. Sõir on jätkuvalt üks põhitoodetest. 2015 sain tunnustuse Tartu Toidufestivalilt, kus minu sõir pälvis austusväärse teise koha, ehk lohutusauhinna. Samuti kiitis sõira prantsuse juustukorufee Michel. Sõirale ongi nüüd lisandunud juust. See on kahtlemata alles algaja juust, aga praegu olen asjaolusid arvestades ise rahul. Arenguruumi on muidugi palju. Osaliselt on areng seotud ka veel puudu olevate seadmete ja keldriga. Muud tooted on nimekirja poolest olnud jällegi nagu Ameerika mäed. Kord lühike, siis jälle pikk loetelu. Momendil tõmban jälle koomale. Miks vahepeal jälle suuremat nimetust tegema hakkasin, oli tingitud soovist päästa Tartu Turuhoone müügikohta. Ei õnnestunud.

Tehnika. Põllumajanduse poole pealt on seis sama nutune, kui varemgi. Õigupoolest kehvemgi, sest algselt uuena soetatud heinavarumise tehnika vajab juba remonti. Traktorite remont  on küll momendil edenemas, aga mida pole on korralik uus tehnika. Selle eest sai 2015 soetatud uus (kasutatud) auto. Maagaasil sõitev, see tähendab madalamaid küttekulusid ja ka keskonnahoidu.

Viimasest sõnast edasi minnes, keskkonnahoid. 2015 sai taotletud kanalisatsioonisüsteemi renoveerimiseks toetust ja osalise rahastuse see taotlus ka sai. Kahjuks talv siiski saabus ja ellu viia seda projekti vist ennem kevadet ei õnnestu. Teine karjuv kitsaskoht on muidugi sõnnikuhoidla ehitus. Kuna tegemist on suure investeeringuga, siis selleks on plaan PRIA toetust küsida. Kahjuks 2015 mul selline võimalus puudus- müügikäive ei vastanud kriteeriumitele ja 2016 taotlusvoor on alles detsembris. Millest on väga tõsiselt kahju, sisuliselt tuleb veel 1,5 aastat oodata, menetluse aeg ju ka. Igal juhul on see prioriteet.

Mis edasi? Katsun sihid selgena hoida. Ja nendeks on talu edasi arendamine. See nõuab rahalisi vahendeid, mis tuleb teenida. Selleks omakorda on vaja edukaid müüke, milleks omakorda head toodangut, päris palju head õnne ja tööd ikka ka. Talu muide on minu jaoks ühisnimetaja kogu minu elu kohta🙂

2 thoughts on “Aasta lühidalt

  1. Nojah, virtsa- ning sõnnikuhoidlate olemasolu tuleneb juba seadusest. Saan küll iseenesest aru, miks seadust veelgi karmistatakse (et ei saa ka 10 loomühikut pidada ilma hoidlata sõnniku jaoks) – see on otseselt keskkonnaaspektiga seotud, aga tegelikult ka talunike enda huvides. Eriti mahetootmises, kui on huvi sõnnikut efektiivselt ka viljakasvatuses ära kasutada. Seda seetõttu, et põlluhoidlad-sõnnikuaunad põhjustavad paratamatult ka suurima toitainetekao (ka sügavallapanuga sõnniku puhul), mis töötab ju vastu sõnniku algsele kasutamise eesmärgile.
    Minu arust võiks selliseid investeeringuid väiketalupidamises enam toetada. Aga ei näe küll erilist poliitilist tahet, et väiketootmisele vähegi soodsamaid tingimusi luua!

    • Laudas on praegu 9 lüpsilehma ja paberil näeb asi veel kuidagi ehk seaduspärane välja. Sõnnikohoidla ehituseks taotlen toetust esimesel võimalusel ja see on detsember 2016. Oma raha, et asi kohe ära teha. lihtsalt ei ole.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s