Põllumajanduseksperdid

Väga vaikselt hakkab minu kannatus otsa saama. Seoses Martini ümber üles puhutud skandaaliga on erinevates kommentaarides hulganisti eksperte välja ilmunud, kes oskaks täpselt põllumajandusettevõtte ära majandada. Ikka nii, et saadava toetusrahaga oleks kõik tehtud, hooned täiesti korras ja ümbrus säramas, porimülkad kadunud ja mis kõik veel.

Loetakse pahatahtlikult avalikustatud toetussummasid ja arvutatakse, mida kõike selle raha eest oleks ise saanud. Ja siis lööb lõkkele kustutamatu kadedus. See kadedus paneb mürki pritsima ja ühtlasi tundub, et muudab ka eksperdiks.

Mul on siin ka talu pidada. Ja toetusi saan ka. Vähem, kui Martin, sest kujutage ette, neid toetusi ei antagi lihtsalt niisama, vaid need on seotud kasutatava maaga ja ka loomade arvuga. Minul on lihtsalt väiksem talu. Sellegi poolest võin kihla vedada, et ka minu summad tekitaksid mõnes isehakanud eksperdis selle kena edasiviiva kadeduse. Kindlasti suudaks iga teine täiesti vabalt selle rahaga oluliselt paremini ära majandada. Ilmselt oleks juba uue laudagi ammu ehitanud. Ja ümbruse korda teinud. Ja loomade olukord oleks parem. Ja… mida kõike veel.

Nii kaua, kui ajakirjandus verejanuliselt ründab, on ilmselt ka neid eksperdist kommentaatoreid. Ah jaa, kindlasti on nad vähemalt magistrid. Ja töölistele suudavad nad ka normaalselt palka maksta. Huvitav, kuidas ma siia saaksin kasvõi ühe sellise eksperdi? Minul, kujutage ette on ära majandamisega raskusi. Pidevalt pean mõtlema, mida saan teha ja mis tuleb edasi lükata. Mis üldse ära unustada. Aga plaane on palju. Nii, et vajan eksperti

Toidust

Pisut üle aasta on nüüd möödas sellest, kui lõpuks teada sain osade oma terviseprobleemide põhjuse. Selleks on toidutalumatus. Seda, mis on omakorda toidutalumatuse algpõhjuseks, ma veel ei tea. Arvestades, kui kaua võtab asjadest teada saamineaega, siis, võib-olla ei saagi teada. Näiteks puukborrelioosi haigestusin 1986 aastal, teada sain, mis minu piinad põhjustas 2011 aastal.

Umbes viimased 10-15 aastat olen olnud teadlik madalast hemoglobiinitasemest, tundnud pidevat väsimust, halvematel päevadel nii hullusti, et olen ka päeval püüdnud lisaks magada. Lisaks väga halb mälu. Mõned aastad tagasi lisandus seletamatu lööve. Pereõde küsis seda nähes, et mis see on? Selle asemel, et öelda, mul pole õrna aimugi ja tegelikult oleks pidanud selle küsimuse hoopis mina esitama, püüdsin kuidagi asja põhjendada. Justkui end süüdi tundes, et endal lööve käe peal ja ei oskagi vastata, et mis see on… Lisaks hakkas kimbutama seletamatu seedehäire. Ja kehakaal tõusis.

Lõpuks jõudsin selleni, et ikkagi arsti juurde minna ja uurida, ega äkki pole tegemist tsöliaakia või laktoositalumatusega. Sai käidud Ida-Tallinna keskhaiglas uuringul. Tulemus oli null. See tähendab kõik oli korras. Kõik peale minu tervise. Aga see olukord oli mulle juba enam, kui tuttav. Millegi pärast on alati nii välja kukkunud, et minu hädasid ei diagnoosita. No näiteks see borrelioos, või puusaprobleem või aneemia või väsimus. Kuna mul on ausalt öelda muud ka teha, kui enda tervisele mõelda, siis sai see asi mõneks ajaks sinnapaika jäetud. Kuni eelmise aasta LINK konverentsini Itaalias. Siis pööras lööve ikka väga koledaks. Nii, et koju jõudes hakkasin lahendust otsima. Selleks ajaks olin juba piisavalt hästi aru saanud, et tavameditsiinist pole mulle abi. Õnneks on nüüd olemas internet ja saab ise ka üht-teist uurida. Olin toidutalumatust juba ise kahtlustama hakanud. Niisiis läksin tasulisele uuringule Biokliinikusse Tartusse ja lasin teha selle toidutalumatuse testi . Loomulikult doktor Trofimova soovitusel. Tulemus oli ehmatav, selgus, et ma ei talu suurt midagi. Vähemalt esialgu tundus küll nii. Paar esimest kuud läkski olukorraga kohanemise tähe all. Aga hakkama ma sain ja enesetunne hakkas paranema. Küll ignoreerisin ma doktori soovitust jätta välja ka suhkur ja mesi. Test seda ei näidanud ja minu jaoks oli muutus niigi väga suur. Kõige raskem oli taluda mõtet, et ma ei saa juustu süüa. Põhimõtteliselt häiris mind see, et ise maal elades ja loomi kasvatades pean ise hoopis kookospiima ostma. Milline ökoloogiline jalajälg!

See protest viiski kitsede soetamiseni. Kitsepiim ju oli lubatud, see tähendab sellele mu keha ei reageerinud negatiivselt.Ajapikku hakkas aga kahtlus tekkima, kuidagi liiga selge oli seos lööbe ja kitsepiimatoodete vahel. Ka ei olnud pojad vaimustatud mõttest, et kasutan toitudes kitsepiima ja eelistasid kindlalt kookospiima.

Suvel Avatud talude päeval sattus siia inimene, kes soovitas mul loobuda ka magusast. Mõte iseenesest polnud ju uus, mäletasin küll, mida dr. Trofimova rääkis. Katsusin siis vaikselt loobuma hakata. Proovisin mõned nädalad, aga tulemus ei olnud just päris ootuspärane. Tundus, et ka see ei ole lahendus. Ikka tekkis lööve ja päris ära ei kadunudki, lihtsalt aeg-ajalt oli hullem ja siis leebemas versioonis.

Otsustasin lõpuks teha uue testi, sest midagi pidi ju ometigi veel olema. Kuna tahtsin nii-öelda konkureerivat arvamust ja ka Tartusse sõit ei vaimustanud sugugi, siis läksin seekord Madleen Simsoni juurde Steliori. Ega selgust see küll ei toonud, kuna tulemused erinesid. Ometi oli ka seal midagi, mis tundus loogiline. Välja tuli erinevates vormides nitraatide talumatus. See on ilmselgelt tõsi, kuna hetkel on lööve jälle tagasi ja põhjuseks üks kena punane singitükk, mis kingiks toodi. Punane värv töödeldud lihal ei ole teadupärast mitte loomulik, vaid nitraatide tulemus. Kes on ise liha suitsutanud või kasvõi küpsetanud, teab, et liha muutub hallikaks. See, selleks ju läheb üle ka. Kahjuks on nii, et kui miski on ärrituse vallandanud, siis selle vaibumine võtab aega pea nädala.

Ometi on just viimasel ajal olnud selliseid nädalaid, kus mul tõepoolest ei ole mitte mingit löövet. See tähendab, et olen saanud enda jaoks õieti toituda. Ka energiatase on juba ammu oluliselt parem, kui vahepealsetel aastatel.

Olen ikka aeg-ajalt mõelnud, et kui palju oleksin suutnud teha ja korda saata, kui poleks olnud neid tervise probleeme. Arvestades, kui palju olen suutnud sellegi poolest korda saata.

Praktilise poole pealt ka natuke. Kitsed läksid uude koju. Kuna oma eesmärki nad minu elus ei täitnud, siis polnud mõtet nii palju vaeva nende eraldi lüpsmisega ka näha. Uus kodu on Hiiumaal ja seal nad said uuesti natuke suurema karja liikmeks.

img_01651

Kui oleksin lehmade asemel kitsekarja pidanud, oleks need kaks kaunitari olnud vägagi toredad. Aga lehmad on ikkagi need loomad, kes siin on ja toodavad. Nii, et head elu uues kodus!

Toidust. Olen nüüd käinud Tervisetoidukoja praktilises loeng/õpitoas ja põhjus, miks sinna läksin oli tõepoolest nii proosaline, et tahtsin õppida paremini süüa tegema. Minu jaoks ei ole eesmärk omaette kehakaalu alandamine, kuigi tunnistan, et mulle meeldib, kui see kaal alaneb. Olulisem on hea enesetunne. Kuna ikkagi on piirangud toiduvalikule päris suured, siis tuleb süüa teisi asju ja ei tee paha ka õppida juurde.

img_00091

See on nüüd asi, mida enam täpselt ei mäletagi. Just see kotlet, kas see oli kikerherne- või kalakotlet. Igatahes riis on indiapärane, india pähklite ja kurkumi ning curryga, salat on minu jaoks Franzise salat, üks tore vabatahtlik tegi seda siin: porgand, peet, õun, sibul, paprika mõnusas sidruni-oliiviõli kastmes ja siis aedoad. Oliiviõliga praetult. Kuna mulle ei sobi rapsiõli, ega kahjuks ka ghee.

img_01681

Minu ost Foodfestilt: väga korralik blender. Mitu spetsiaalset programmi. Tunnistan, et mõtlesin paremast blendrist juba mõningane aeg ja kui Foodfestil seda riista töötamas nägin, hakkasin seda endale tahtma. Kui aga valmis toodet proovida sain, oli asi otsustatud. Tektstuur on väga palju parem, kui tavalise riistaga, see on lausa õhuline.

img_01701

Tulemus enam nii fotogeeniline ei ole. Mürkroheliseks muudab segu spiruliina.

img_01711

Tegelikult oligi see tänane õhtusöök ajend, miks lõpuks kirjutasin. Lihtsalt nii suurepärane. Meie pere on ka eriliselt tänulik Kapteni talu klient Pärnu OTTis. Praetud ahvenafilee, paneeritud riisijahuga, lisandiks pruun riis, salat avokaado, tomati, sibula ja küüslauguga ning taimne külm kaste päevalilleseemnetest.

Toidu teema lõpetuseks. Kuna meierei ei pea iga päev töötama, kui ma seda ei taha, tänu uuele suurele katlale, siis kaks päeva oli see hoopis mahla päralt.

img_01661img_01671

Tulemuseks õuna-porgandi mahl. Ma ei kavatse seda müüa!