Kokkulepetest

Minu jaoks on mingisse ühendusse kuulumine kokkulepe. Kokkulepe, et saame asjadest enam-vähem ühte moodi aru, tuleme kokku kas koosoleku vormis või muul põhjusel. Saame kasutada käsuahelat, mis on MTÜ puhul küll alati natuke küsitav.

Viimasel ajal on minu jaoks lausa kuhjunud erinevate kokkulepete koorem. On selline kokkulepe, mis kohustab periooditi lausa kaks korda kuus koosolekul käima, on üks teine kokkulepe, kus on samuti koosolekud juba igal kohtumisel, kõik justkui väga olulised. Ja siis on selline kokkulepe, kus kirjutatakse ette mis moodi tuleb oma territooriumi hooldada.

Vaatan kõiki neid kokkuleppeid ainult enda mätta otsast, ei püüa ega taha panna end teiste osaliste kingadesse.

Minu jaoks on pool päeva vältav koosolek tootmispäeva kotamine. Ei jõua midagi tehtud ei enne, ega pärast.

Kaugel müügipäevale järgnev koosolek tähendab seda, et koju jõudmine on alles päris õhtul. Ja ausalt, ma ei oleks ettegi kujutanud, et on olemas nii palju intriige.

See viimane kokkulepe on nüüd kohustanud mind ära riisuma oma maaga piirneva peatänava ääred. No tore ju, linnas ka majaomanikud peavad oma tänava ääri hooldama. Ainuke probleem on selles, et reeglina on see hooldatav ala meetrites. Meil tuleks juhtumisi üle kilomeetri aia ääri riisuda.

20. märtsil oli mul plaaniline randmekanali operatsiooni aeg. Jätsin selle ära, sest sain aru, et mul ei ole võimalik seda aega kaotada ja keegi ei saa praegu sellisel määral minu tööd üle võtta. Läbi nende käte käib nelja inimese sissetulek. Kui meiereist natukene aega on, siis tuleb tegeleda kõikvõimaliku paberitööga, mis alalõpmata on ebapiisavalt tehtud. Raamatupidamine, laoarvestus, kõikvõimalikud aruanded, taotlused, planeerimine õigupoolest lõputu loetelu.

Minu isiklik prioriteet on ettevõtte arendamine. Selleks on vaja täie energiaga tegeleda kõige eelloetletuga. Meierei töötab seitse päeva nädalas, mul ei ole puhkepäevi ja see on minu enda valik.

Küll ei ole minu teadlik valik olnud see, et keegi saab mulle veel ette kirjutada, mida tegema pean.

Ilmselt on selle koha peal juba nii mõnigi arvanud, et ega ma siis üksi kõike ei pea tegema. Loomulikult, aga eks kõigil meie meeskonnast on omad kohustused ja ei ole siin ülearu vaba aega kellelgi.

Järgmine tore mõte on muidugi see, et siis võib ju kedagi palgata. Oleme sellele isegi mõelnud ja kavatseme seda teha ka.

Seni, aga kavatsen taganeda kõigist nendest kokkulepetest, kuni olen uuesti võimeline mingeid siduvaid kokkuleppeid sõlmima.

Tunnustus, lõpuks!

Pika ja vaevarohke töö tulemusena on Sepa mahetalu meierei saanud piimakäitlemisettevõtte tunnusnumbri, selleks on T104. See tähendab, et meil on õigus müüa oma tooteid nii poodidele, kui restoranidele, kui  igale poole, kuhu võimalik.

Selleni jõudmiseks tuli lisaks ammu olemas olevale meierei ruumile ehitada juurde puhas vahekoridor. Lisaks koostada kehvema diplomitöö mahus pabereid. Kõik see on meie aja ja raha ressurssi (õigupoolest selle puudumist) arvestades olnud vägagi närvesööv. No kes tegeleb ehitusega, kui puuduvad vahendid? Vastus on, et eks ikka see, kes selleks on sunnitud. Tulemus on muidugi hea ja oleme ka ise rahul, et tingimused paranesid.

Nüüd on siis vaja teha kaua oodatud arenguhüpe ja leida ostjaid ja koostööpartnereid oma toodetele.

Leiame, et meie grilljuust sobib restorani, meie kordi tunnustatud sõir samuti. Loodame kaupluste huvi meie 40% hapukoorele, kodujuustule ja teistelegi toodetele, mis kannavad ka mahemärki.

Pildil see vaheruum, mis oli vajalik tunnustuse saamiseks.

IMG_0560[1]