Istanbul

Üle pika aja valmistun tõsisemalt kirjutama. Mobiilis pole see paraku pooltki nii mugav, kui arvutis. Suvalisel hetkel võib grammeri pakutav inglise keelne sõna läbi lipsata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Minu jaoks on praegu nii mõnigi asi peaaegu, et esmakordne. Võiks ju olla ka esmakordne, mõtlen nüüd päris üksi reisimist, kui ma poleks juba sooritanud seda natuke pöörast autosõitu Sloveeniasse. Aga teistmoodi on küll.

Alustan lennust. Ei ole veel nii mugavat lennukit näinud, kõigil olid personaalsed erineva programmivalikuga päris korraliku ekraaniga seadmed, koos kõrvaklappidega. Paraku ise ei kasutanud, kuna poole tunnise lennu edasilükkamise tõttu jõudsin lennujaamas Elisa raamatuäpi alla tõmmata ja muidugi oli raamatki juba pooleli. Tagasilennu ajal katsetan lennuki seadet, kui ikka on sama mugav lennuk. Ja mugav oli see muuski mõttes, ruumikas, pakuti sooja toitu ja jooke, tasuta. Nii, et kui seni pidasin Lufthansat heaks, siis Turkish Airlines on parem.

Minu õnneks ei pidanud hoomama, kui suur on Istanbuli lennujaam, vaid kõik, see tähendab passikontroll ja pagasiala oli väga lähedal väravale, kust sisenesin.

Paraja segaduse tekitas see, et inimene kellega kohtuma pidin ei olnud ootamas ja ei vastanud ka telefonile. Hiljem selgus, et põhjuseks oli tema lennu hilinemine ja minu helistamise ajal tema alles lendas.

Igatahes lahenes kõik hästi ja sõitsime hotelli. Hotell Topkapi on küll üsna tavaline aga hea asukohaga, kuulus Topkapi Palace on paraja jalutuskäigu kaugusel, samuti suur turg.

 

Ja vaade aknast linnale:

Õhtul jõudnuna polnud muud teha, kui end sisse seada ja välja sööma minna. Väljas sadas, kuigi ilm on oluliselt soojem, kui Eestis, nii 10 kraadi ringis, siis ikkagi kahetsusväärselt sarnane.

Mõningase otsimise järel astusime sisse Jeemeni restorani. Türgi keelt nad seal ei rääkinud, küll aga inglise keelt. Personaliks olid süürlased. Ja peale konkreetset üle küsimist selgus, et minu kaaslane on kurd. Niisiis Türgis, Jeemeni restoranis, kus töötavad süürlased, koos kurdiga. Päris segane värk 😏

Toit oli küll hea, aga mu kaaslane kinnitas, türgi köök on oluliselt parem ja tema enam Jeemeni restorani ei lähe. No jah, mis siis ikka.

Restoran nägi iseenesest välja selline:

Järgmisel hommikul tegin natuke uurimistööd, et mis on hotellile iseseisva uurimisretke jaoks sobivas asukohas ja leidsin, et Topkapi palee, mille järgi hotell nime on saanud, on pisut alla tunnise jalutuskäigu kaugusel ja mis veel olulisem lihtne minna.

Istanbuli liikluse kohta sain esimesel õhtul lihtsa ja praktilise õpetuse – tuleb joosta. Ilmselgelt on pidevad kiirabiautode signaalid märk kodanike kehvast sportlikust vormist.

Selle teadmisega varustatult panin jalga oma Ecco ketsid, mis on iga nende eest makstud senti väärt ja alustasin iseseisvat linna uurimist. Miks nii? Sest kujutage ette, mu kaaslane peab siin ka tööd tegema 😃 Ja ongi hästi, sest muidu oleks mul jäänud saamata äärmiselt äge kogemus. Selleks on ülevoolav rõõm ise hakkama saamisest, võimalus valida oma tempo ja tunda rõõmu võõra linna detailide märkamisest.

Natuke veel selle liikluse ja jooksmise kohta: ülekäiguradasid pole just palju ja levinud praktika on lihtsalt üle tee lipata. Ennem tuleb veenduda, kui kaugel on autod ja nende ning enda kiirust adekvaatselt hinnata. Kusjuures autode vahelt võib ilmuda ka roller, mis on natuke raskemini ennustatav. Aga jalakäija lastakse läbi ( enamasti )

Esimene minu pilku köitnud detail oli kassimaja. Selline:

Seal on mitu täiskasvanud kassi, kassipojad ja maja ees väljas kassitoit ja veekauss, see kõik tavalise kortermaja ees.

Ka järgmine detail on seotud loomadega, täpsemalt küll lindudega. Tuvipesula.

Samba jalamil on sinine plastikust pessukauss veega. Ega see tuvide alt väga välja ei pista, linnud naudivad pesemist. Sammas ise selline:

Ägedat arhitektuuri, enamalt jaolt mošeesid on siin nii palju, et ei jõua ära pildistada.

Topkapi palee piletijärjekorras lasin end ära rääkida vene keelset ekskursiooni pakkuval giidil. Pakkumine sisaldas siis pileteid väljapool järjekorda ja umbes kahe tunnist tuuri. Koos minuga moodustasid grupi kaks kena noort Kasastanist. Ikkagi kunagi ûks CCCR

Selgus, et noormees ( kasahh) oli äärmiselt hästi kursis Türgi ajalooga ja küsis kogu aeg giidilt juurde. Teadmised pärinesid seriaalidest, mis meilgi jooksnud ja midagi jookseb praegugi. Tunnistan, et mina neid vaadanud ei ole ja olin üsna võhik. Kuulasin ja vaatasin, mida räägiti ja imetlesin palee ilu ja tohutut territooriumi. Kujutlusvõime hakkas tööle nähes kõigis peenardes tihedalt istutatud, praegu maha lõigatud roose. Giid ütles, kevadel on seal tulbid. Neid peenraid oli meeletult palju.

Lisan siia nüüd pilte paleest. Minu enda jaoks oli isegi suurem elamus tegelikult Kuldsarve laht. Lugematutest raamatustest lapsena loetud, küll hakkasid selle lahe äärest mereröövlite seiklused, küll muud seiklused….

Ehk jätkub

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s