Loomaaed talumajas

Selline tunne aeg-ajalt tekib. Alust selleks annavad kassid, koer ja vutid, kes kõik praegu meiega eluruumi jagavad. Õudne?!? Absoluutselt nõus.

IMG_6168Kassid on omavahel kenasti sõbrunenud. Katsusin neid vahepeal päevaks välja saata, aga väiksemad said selle peale uuesti nohu. Ega nad muidugi õues polnud, jooksid kõik kohe padinal lakka ja redutasid seal. Petkaga on meil nüüd küll nii tõsine probleem tekkinud, et tema põhiline elukoht saab olema väljaspool meie eluruume. Arvuti tagust riiulit tualetina kasutades just minu poolehoidu ei saavuta… Kusjuures olen talle juba mitu võimalust andnud tõestada, et ta kasutab liivakasti. Vahest kasutab ka, aga siis eelistab jälle dokumente riiulis… Ja ei maksa arvata, et WC nii täis on, vahetame kassiliiva iga päev, tihedamalt ma ka ei ole nõus vahetama, niigi läheb seda 30-40 kg nädalas.

IMG_6169Vutid elavad praegu Arturi toas, aga õige koht see muidugi pole, peame midagi muud välja mõtlema.

IMG_6177Iti hobiks on linnuvaatlused.

IMG_6184Kusti on avastanud, kui tore on koeraga sõber olla. Berry on relvitu, kui niimoodi pugema tullakse, et lausa suhu ronitakse. Diivanikatte maha ajamine on meil Berry töö.

Selline suur seltskond on ühest küljest tüütu, teisalt jällegi, igav ei hakka. Kevadel kolivad nad muidugi välja.

 

 

 

 

Advertisements

Kassid, ehk kuidas asjalood nüüd on

Mäletatavasti kurtsin kasside puudumise üle. Rotid on maja üle võtnud ja ehk kusagil lipugi heisanud. Selle vastu otsustasime soetada kassid. Nüüd on kõik õnnelikult uude koju jõudnud ja end enam-vähem sisse seadnud.

Kõigepealt saabusid kaks väikest kassikest. Kuue kuused, aga nii väikesed, et kui korduvalt seda vanust üle poleks kinnitatud, siis küll ei usuks. Kuna emane oli nii väike ja haige, siis ei tahtnud nimesid enne panna, kui loomakese saatus selge. Alustuseks tõin Halvetist ussirohu (igaks juhuks) ja nohu vastu antibiootikumi tabletid. Arst soovitas anda Royal Canini veterinaar sarja kassipoja toitu. Seda nad ka saama hakkasid. Algul panime loomakesed kasti kinni. Kasutasime olemas olevat kasti, mille pealt kindlustasime. Seda seetõttu, et kassid ei osanud liivakasti kasutada. Nii olidki nad esimesed kaks päeva “vangis” koos kassiliiva, krõbinate ja veega. Magamisase ka muidugi. Siis kui näha oli, et liivakasti kasutamine selge, tegime kasti pealt lahti ja kassid hakkasid väljas käima. Liivakasti tõstsime kastist välja. Kuna oli näha, et nad pead raputavad, siis saatsin nad igaks juhuks koos Jormaga kliinikusse. Selguski, et kõrvas on palju lesta. Kõrvad puhastati ja nad said välisparasiidi tõrje. Peale sealt tagasi tulekut otsustasin nimed ära panna. Nimed on Iti ja Kusti.

IMG_6118Iti alustas koeraga heade suhete sõlmimisest. Berry näo järgi otsustades pugemine toimib. Samal ajal Kusti oli ikka väga ettevaatlik ja piilus kastist, kas koer on kohal.

IMG_6126Peale veendumist, et “õhk on puhas” ronis ta krabinal välja ja hakkas mürgeldama. Praegu ei karda ka Kusti enam koera ja möllab endale meeldival ajal.

IMG_6133Toas möllamas.

IMG_6130Iti

IMG_6136Kusti

Kolmas kassike jäi esialgu ootele, kuna Itil oli väga tugev nohu ja Kusti ka tirtsus natuke. Eile jõudis ta lõpuks kohale.

Kolmas kassike on eelmistest kaks kuud noorem, aga kaalub 1775 grammi, st. pool kilo raskem, kui Iti praegu ja tervelt poole raskem, kui Iti nädal tagasi. Ta paistab veelgi suurem tänu poolpikale karvale. Teistest kassidest ta hästi ei arvanud, koera peale sülitas, aga inimesi armastab ta väga.

IMG_6148Nii alustas tema oma elu uues kodus. Jorma ei võtnud teda sülle, ta ronis ise:) Nimeks sai Petka. Pikk vorm Peeter.

IMG_6159Petka

Omavahel pole kassid veel sõbrunenud. Õue ei saa ennem keegi, kui Petka ka kodunenud on ja Iti ning Kusti täiesti terved.

IMG_6143Iti ja Kusti käivad vahest veel kastis ka magamas, aga valdavalt kasutavad oma äranägemisel diivaneid või on pliidi all. Petka on valdavalt elutoas.IMG_6160

Armastab aknalaudu, tahab vist õue pääseda.

Kiisu on praegu pisut tõrjutud, kuna ma ei ole nõus talle ülikallist kassipoja toitu andma. Nii valvan tema toas käike.

IMG_6157

Kiisu ja Berry. Neil on suhe…

Niimoodi siis elavad kassikesed talus.

Suur võit ja hulga väikseid rõõme

Suur  võit läheb küll tegelikult Berry kirja.

IMG159

Seda looma loeme täitsa isiklikuks, meie toidul ta ju oli. Mahekanad…

Andsime Berryle ülesande öösiti valvata ja ta täitis seda ülesannet hästi. Eile õhtul sai rebase-Reinu kätte. Loodame, et tal sugulasi maha ei jäänud. Koer sai igatahes väga palju kiita.

Väikesed rõõmud on kõik need järgnevad:

IMG135

IMG138Papa Meilland

IMG140Arthur Bell

IMG137Polarsonne

IMG141Naissoost ära toodud roos, äkki Saima?

IMG145Las Vegas

IMG152Gloria Dei

IMG151 (1)Olen tõepoolest väga palju maasikaid söönud. Jätkub ka jäätise ja jogurti tegemiseks.

IMG157Kahtlemata on need noored kanad õnnelikud, peavad ennnast päris lindudeks 🙂

IMG160Arbuusitaimed. Kui veab, saame saaki ka.

IMG162Need pole esimesed tomatid, esimesi saime jaanipäevaks. Sort on Terma, massilise valmimiseni on siiski aega.

IMG163Esimesed kartulid on ka ammu söödud, sort on Solist. Müügiks siiski veel ei ole, aga varsti tuleb.

IMG164Spinat, peaks kohe tarbima hakkama.

IMG165Salat, saan ka teiega jagada.

IMG166Jääsalat

IMG167Ka salat

IMG169Natuke veel redist, tuleb uus külv tha.

IMG171Till, nagu pits

IMG172Loomapeet ja need muud asjad ka. Ei ole kõige hullemini rohtus 🙂

Täna tolmutasin paar kõrvitsa õit, neid peaks ka ohtralt tulema. Suvikõrvits juba valmib. Ka kurgid kasvavad kenasti, oleme juba söönudki.

Need ja palju muid asju ongi minu väikesed rõõmud.

Varga nägu

IMG_5698

 

Karjakoer Berry tassis meil talvel mõnuga sokke, mille loomulikult varastas, sest koertel ju pole sokke. Nüüd on sokkidega kitsaks läinud, me suvel neid väga ei kanna. Sokipuuduses on varganägu hakanud jalanõusid varastama.

IMG_5699

 

See on meil üle. Pakkusin Sassile, aga tema pere oma see pole. Kes ära tunneb, minge võtke postkastide juurest kiviaia pealt ära. Panin sinna, et ehk omanik näeb.

IMG_5700

 

Ja see on puudu. Jorma oma, peaaegu täitsa uus. Kes leiab, andku märku või pangu samuti postkastide juurde aia peale.

Palume külaelanike käest varguste pärast vabandust!

Kokkamise lainel

Aneemia on üks väga salakaval haigus. Hiilib vaikselt ligi ja kuna üks sümptom on ka mälu nõrgenemine, siis mõni ime, et rauapreparaadi hankimine ja võtmine meeldegi ei tule. Kuni lõpuks ei jõua ei üleval olla, ega magada, töö tegemisest rääkimata.

Aitab muu hulgas rauarikka toidu söömine. Ja mis võiks olla veel parem, kui borš veiselihaga? Ohtralt punast peeti ja punane liha. Ainult valmistamine on pisut aeganõudev.

 

Retsepti võtsin siit ja muutsin ainult natuke. Suurendasin koguseid, ega mul pole aega iga päev süüa teha. Tomatipastat läks natuke rohkem ja musti ploome polnud, küll leidsin kuivatatud aprikoose 🙂 Tunnistan, et pole nii maitsvat veiseliha veel keetnudki. Kuulub nende suppide hulka, mis soojendatult paremad on. Ilmselt on minu isikliku kire taga selle supi vastu ka organismi rauavajadus.

Tegin teise katse ka lihtsa kohupiima-kirsikoogiga. Seekord oli Erika tordipulber, kirsside asemel ikka pohlad. Kohupiima asemel kasutasin toorjuustu. Natuke lisasin katteks olevale purule riivitud šokolaadi. Seisis teine laual ja ootas jäätise sisse panemist…

 

 

Mina ei kurda tulemuse üle.

Lõpuks arvas Artur, et koerast tuleb ka pilti teha. Ja saigi selline üllatav pilt, ei mingeid lollusi, ega ebasündsaid poose. Koer magab laua all.

Berry käis arsti juures

Eile õhtul hakkas Berry kiunuma ja käitus igati haige koerana. Käitumine viitas kõhuvalule. Valuhood olid hootised, kiunus ja katsus oma saba-alust lakkuda, närida. Masseerisime kõhtu ja lohutasime. Lõpuks helistasin lemmikloomade hädaabisse, kust soovitati söetablette anda. Seda me ka tegime.

Põhjusena olid kahtluse all:

  • minu poolt antud vürtsikas karriga kanaliha ja kartul (mille üle ta söömise ajal ei kurtnud)
  • kulli poolt maha murtud ja kuskile kadunud kana, et äkki sõi koer ülejäägid koos kontidega ja kondid teevad haiget)
  • ussid, kuigi ussirohtu sai umbes 1,5 kuud tagasi
  • kuskilt leitud rotimürk, kuigi meie majapidamisest ta seda saada ei saanud
  • mingi sisemine vigastus, Jormale meeldib koera esikäppade tagant hoides üles tõsta

Lemmikloomade hädaabist lisati kahtluste nimekirja seljavigastus.

Täna käis Berry Arturiga linnas arsti juures ja selgus, et haiguse põhjuseks on konditükid sooltes. Niisiis ootame Jormat, et vaseliiniõli koerale sisse anda. Berry muutus väga kahtlustavaks, kui Artur teda hoidis ja mina katsusin süstlaga rohtu kurku lükata, isegi hammustas õrnalt hoiatuseks.

Kontide päritolu on endiselt pisut selgusetu. Ta võis selle murtud kana ära süüa, või sai konte mõne naabri juurest. Berryle ikka meeldib naabreid külastada ja ta ei häbene ka pisut keha kinnitada, kui midagi ripakil on.

Igatahes on tervenemise prognoos hea.

Talv oktoobris

Jasmiin on täies lehes lume all. Berry on meil muide ainus loom, kes lumest suurt rõõmu tunneb, jookseb ja hullab nagu pöörane. Kanad selle eest on siiralt nördinud.

Noored kuked on harjunud laialt ringi jalutama ja ei oska nüüd midagi peale hakata. Kasvuhoones lumevangis on veel kõige viimane pesakond, kanaema koos kaheksa lapsega. Sellistes oludes ma neid välja ei lase.

Õunapuud olid ka asjade seisust jahmunud ja hakkasid üksmeelselt kiirkorras lehti langetama.

Täna kolisime Illegaali Mati juurest koju tagasi. Tal polnud ka kaugelt tulla, kõigest üle tänava. Mati tegi õuntest raja ja Illegaal tuli kenasti mööda seda, kuni aru sai, et peab koju tagasi tulema. Siis läks muidugi pullide vahel jõu katsumiseks. Meie ülejäänud “küla peal” loomad on vaja ka koju tuua. Väike Poiss jääb Hille ja Kalevi juurde, aga Kiilakas ja kolm tüdrukut on vaja küll Toivo juurest ära tuua. Poistel on ka ärasõidu kuupäev paigas. Tegelikult on see aasta meil esimene natukenegi tõsisem loomade müügi aasta.

Limusiinid tegid eile elu ka pisut põnevamaks. Jorma käis seal neile vett laskmas, aga selle peale ei tulnud, et raske lumi karjuse nööri on alla vajutanud. Limusiinid vaatasid, et aeda ees ei ole ja läksid paremaid olusid otsima. See neil muidugi ei õnnestunud, igal pool ju lumi maas. Ajasime nad tagasi ja käisime aia üle. Loomad saavad õnneks üsna hästi aru, kui on vaja koju tagasi minna.

Meie Berry üllatas eile õhtul uue trikiga. See, et ta mitu korda päevas diivanikatte maha ajab, on siinkäinutele teada. Eile võttis ta selle endale peale nagu teki. Ausõna, ise pani sedasi.

Proovisin lõpuks mascarponet teha ja siis hakkasin vaatama, et mis sellest edasi teha. Selgus, et tiramisu on kõige levinum valik. Proovin siis täna õhtul peale lüpsi teha. Eriti tore, et retsept sisaldab ohtralt alkoholi, kahjuks ei raatsi ma seda praegu osta ja kasutan kodus olevaid varusid.

November on ilmselt selle aasta vaesemaid kuid. Paar korda läheme Rakverre müüma ja siis veel Viljandi OTT ja Pärnu kaubaring. Nõmme OTTil on ilmselt nii hea varustatus piimatoodetega, et sealt pole vastatudki. Nii, et ilmselt seda müügivarianti ei tule. Nüüd on huvitav kas ja kuidas reageerib Pärnu Keskuse Taluturg, mille esindaja Merlega ühendust võtsin.

Asjaolusid arvestades tegin lüpsigraafiku, et ise ja ka Maia aru saaks, kes millal lüpsab. Ise lüpsan nüüd tunduvalt tihedamalt. Vabaks jätsin teisipäeva ja kolmapäeva, ülejäänud nädal sõltub sellest, kas on ka kuskile müüma minna, kui pole, lüpsan ise.

Uus mullikas

Kelle nimi on Pamela, on suurt kasvu ja paljutõotav loom. Iseloom on pisut ergem, kui Sofial, aga taltsas koduloom on ta küll. Lasin kohe järgmisel päeval peale toomist koos teistega õue, ta ei tahtnud kellegagi jõudu katsuda (erinevalt Sofiast, kes pool päeva klaaris, mis positsioonil ta karjas on ja lõpuks ilmselt Molu käest tappa sai), vaid oli kõigiga sõbralik. Esimesel õhtul tuli lauta ka ilusti ja sai aru, kuhu kohale minema peab. Eile jäi ta aga viimaseks ja lauta tuleku asemel läks karjamaale tagasi. Üsna pime oli juba ja mina sumpasin tükk aega lumes, et teda lauta ajada. Lõpuks sain aru, et pole mõtet, tema oma nelja pika jalaga on iga kell kiirem, kui mina. Kutsusin siis Berry appi ja asi muutus paugupealt: Berry ajas Pamela üsna kiiresti õue lauda ette. Seal arvas Pamela, et tema küll koerale ei allu ja ähvardas Berry maha lüüa (sarvedega). Mulle ta õnneks ikka allus ja läks lauta ka, mõtlesin küll, kui kinni panin, et kas saan sarvega, aga inimest Pamela lüüa ei kavatsenud. Igatahes tõestas Berry, et on ikka asja eest tallu soetatud, ilma temata oleks mullikas välja jäänud.

Pilte kommentaaridega

Olen siin ikka pildistanud, kui midagi põnevat on. Panen need nüüd suht korraga ja kokku.

Kõigepealt lindudest: Linnumajas käib meil arvukalt tihaseid, varblasi, leevikesi ja veel linde, keda me ei tunne.

Lisaks neile käivad meil iga päev söömas  põldpüüd ehk nurmkanad.

Päris kanad on terve talve nautinud lehmakütet, noored kuked kasutavad ka jalasoojendust.

Karjakoer Berry naudib kassijahti, siin on ta kanaredelit kasutades aknalauale roninud, et lae alla pugenud Jussi kätte saada.

Tööst vaba aega sisustab meie Berry nii:

Ja veel: arvake ära, kelle voodi see on?

Kanad katusel

Ega nad sinna nalja pärast ei läinud.  Naabri koer Muska on suure jahikire ja vähese aruga taksi ja ei tea kelle ristand. Muska peremees on rahulik inimene, ei lase end eriti häirida sellest, et ma olen kolm korda helistanud, kaks korda rääkimas käinud ja kokku kahel korral ta peale peaaegu (võib-olla ka päriselt) karjunud. Ikka selle pärast, et Muska käib meie õues kanu rappimas. Õnneks pole veel kedagi päris maha murdnud. No ja täna käis jälle. Nooremad ja sportlikumad kanad päästsid ennast katusele lennates.

Mina polnud sellist vaatepilti ennem näinud. Kunagi, kui meil muskuspardid olid,  siis need lendasid küll päris üles katusehrjale ja vaatasid sealt siis tähtsalt alla, aga kanad ja veel nii palju korraga… Ikkagi linnud. Tund aega hiljem oli osa veel alles.

Praegu on kõik õnnelikult maas.
Meie Berry on võtnud uue kombe, käib nüüd tooli peal istumas. Köögi diivan on niigi sisuliselt tema oma, aga sellest ei piisanud.

Eilse koera jaoks kehva päeva: pidi toas ootama ja keegi ei tegelenud, kompenseerib tänane: sai juba vasikaid ajada ja läheb kooli.