Kokad mahetaludes ehk olete jälle siia oodatud

Asi algas sellest, et Airi helistas. Kuidagi olen selleni jõudnud, et kui mulle kusagil osalemist pakutakse, siis olen kõhklematult nõus. Nii ka pakkumisega teha koostööd Villa Wesseti restoraniga. Seni on see seisnenud talukauba tarnes restorani. Meie talu porgand, kartul ja sibul rõõmustavad seal kliente. Nüüd tipneb asi peakoka külaskäiguga tallu. Mis külaskäik, ikka töö tegelikult! Selle plaani kohaselt, mis siin läbi sai arutatud, on tegemist tõelise paiga maitsemeelele.

27.09.15 kuulutus

Palun enda osalemisest teada anda.

Advertisements

Kõige Ilusamale Inimesele

Tegin koju jõudes täpselt seda, millest juttu oli, kõndisin majapidamisele tiiru peale ja meenutasin: seda tegid Sina. 

Ma pole tõepoolest kunagi varem kohanud nii Ilusat Inimest. Kedagi, kes on äärmiselt töökas, abivalmis, taibukas ja delikaatne korraga.

Sel õhtul, kui pakkusid end appi paprikaid puhastama ja siis muuseas tükeldasid lisaks seened ja koorisid sibulad, oli minu süda jäägitult Sinu. 

Tundsin end halvasti, kui iga päev sai vabatahtliku kuuest töötunnist kaksteist, hullematel päevadel neliteist tundi tööd. Sa jõudsid selle napi nädalaga tehtud rohkem, kui mõni teine kuuga ( või üldse kunagi).

Mul on hea meel, et minu toidud Sulle meeldisid ja kahju, et mul polnud aega veel paremini teha, oleksid seda väärinud.

Tänan Sind kõige eest.

Ja…ütlesin algul, et kõik vabatahtlikud on mulle tahtmatult midagi õpetanud, nii ka Sina. Aga see on isiklik.

Ühtlasi tänan veelkord kõiki, kes on kustumatult minu mälus: Maris, Kairi, Alex, Kiersten, Ewoud.

Sepa mahetalu ootab jätkuvalt Wwoof vabatahtlikke.

Tagasivaate asemel

See aasta on alanud nii tempokalt, et pole aega möödunud aastale tagasi vaadata. Ju ma mõttes seda siiski teinud olen. Tulemuseks see, et tegemist oli ühe halvema aastaga. Loomulikult on meie perel olnud väga palju hullemaid aegu, aga möödunud aastale olid ootused hoopis teised, kui see mis lõpuks tuli.

Ainult märksõnadena: väga ebameeldiv perekonda puudutav sündmus, mis pani pitseri kõigele muule, loodetust oluliselt kehvem loomade poegimine ja sellest tulenev piima vähesus=toodangu vähesus=rahapuudus, enda tervisprobleemid, mis haiglasse viisid, veelkord pereprobleem, seekord teistsugune.

Parema poole pealt: talu külastanud vabatahtlikud, tänu kellele sai mitte ainult palju tööd tehtud, vaid ka kõrvaltseisja pilk ja hinnang siin olevale ja toimuvale. Eelkõige Kaire ja Aleksi mõtted, mis aitasid a)mõttetust toodangu paljususest tulemuslikuma tootmiseni jõuda ja b) tõesti masendaval hetkel jõudu leida, et talu arenguteed jätkata (Leader projekti kirjutamine). Jõudmine äratundmiseni, et keha ja tervis ei ole mõeldud ainult lõputuks kasutamiseks, ning midagi peab olema väga valesti, et nii palju terviseprobleeme on. Jõudmine järeldusele, et rohkem “b kategooria varuosasid” ja “ülearuse” eemaldamisi ma ei soovi. Esimesed väikesed sammud õigema eluviisi poole. Jõudmine äratundmisele, et on tekkinud valmisolek oma ellu kaaslase lubamiseks ja veel olulisemana kindel teadmine, milline see inimene olema peab. Väike esimene samm isikliku arenemise teel – inglise keele kursus. Võib-olla idee nüüd juba alanud hooaja edukamaks muutmisel, laadad pean silmas. Kindel veendumus tõhusamalt teenida. Väike veel õhku jäänud mõte eelmise aasta lõpust, mis (kes) nüüdseks juba meie laudas on ja vartsi piimalisa lubab.

Olen ammu jõudnud arusaamisele, et kõigel toimuval on põhjus. Muidu ju poleks õigustust toimunud koledustele, suurtele kaotustele, halbadele aastatele. 

2014 on alanud hästi. Esimene müük oli 4.01.14 ja see läks väga hästi. Kuigi teine müük 6.01.14 oli täielik läbikukkumine, ei väära see minu kindlat usku heasse aastasse. Ju see kehv müük oligi, et veelkord kinnitada: igale poole ei pea ka ronima 🙂 Sel aastal on meil vaja maksta eelmis(t)e võlgu ja teenida omaosalust piima/töötlemisruumi projektile. Selleks on vaja tõsiselt tööd teha, natuke õnne ja vedamist ka, et  olla oma kaubaga õigel ajal õiges kohas.

Selle viimasega teen algust homme, st. 18.01.14 Viljandi OTTi tootjate ja tarbijate koosolekul, kus on ka müük planeeritud. Järgmisel laupäeval läheme Tallinnasse jõulupuid põletama. Edasi tuleb veebruaris Kuldkala ja Jääfestival

Lõpetuseks veel üks armas pilt fotograaf Haide Rannakivilt:

IMG_9796

Kokkuvõtlikult vahepealsest ajast

Olen nii pikalt mitte kirjutanud, et nüüd ei hakka plaanitud kolme teemat tegema, vaid panen kõik kenasti punti.

Tööd:

Uskumatu, aga meie maaharimise saaga on selleks hooajaks läbi. Olen jõudnud nii öelda, kui mõelda, et kui meil kõik nii aeglaselt ja saamatult käiks, poleks üldse mõtet talu pidada. Põhjused on muidugi täiesti reaalsed: kõigepealt pidi Jorma suhteliselt üksi hakkama saama kõigi majapidamise meestetöödega, nii ei jäänud tal aega igivana sõnnikulaotajat korralikult remontida. Midagi ikka tegi, aga see oli ebapiisav. Tükk aega ootasime ka seda, et peale tõstetud saaks. Uuno vedas meil Parasmaalt metsa välja ja tundus mõistlik lasta tal see kõigepealt lõpetada. Siis oli tal veel natuke oma tööd teha, nii et sõnnikuvedu algas vist alles detsembri algul, enam täpselt ei mäletagi.

IMG_6204Oleme üksteist aeg-ajalt aidanud, nii oli Uuno nõus tõstma tulema, kuigi masin ei ole just selle töö jaoks mõeldud.

IMG_6207Esisilla kardaani ühendamine, ilma selleta ei oleks traktor vist liikuda suutnud.

IMG_6211Koorem on peal.

IMG_6216Ja nii saab see sõnnik põllule.

Ilusat vaatepilti eriti kauaks ei jätkunud. Mingi väike katkine vedru sundis Jormat iga natukese aja tagant traktorit seisma jätma, välja tulema ja seda uuesti paika panema, et laotaja koormat maha keriks. Selgus ka, et sõnnikulaotaja enda kardaan on väga väsinud ja nii keevitas Jorma teda esimesel päeval mitu korda kodus. Lõpuks viis Mati juurde, kes asja korralikult korda tegi. Uunol lagunes kopa kinnitus, sest sõnnik oli liiga raske tõsta. Kokku võttis see kõik praktiliselt terve nädala ja osa jäi vedamata ka, sest Uunol lagunes masin jälle ära. Õnneks jäi puudu ainult kaks koormat. Endale kasvuhoone taha sain paar koormat ikka kohe algul, et oleks kõrvitsatele kasvukohta 🙂

Teatavasti tuleb sõnnik kohe maasse künda. Paraku jõudis meil maa vahepeal ära külmuda, ikkagi detsember. Ka oli vaja tagasi viia meie käes pikalt laenuks olnud hobuveok. Kuna sellel tagasiviimisel oli tähtaeg, siis jätsime muud asjad kõrvale ja püüdsime mullikaid vedada. Just püüdsime… Mullikatel oli asjast natuke teine arusaam. Nii sai ainult Materiia nii kaugele, et veokisse ja sellega Naissoosse. Seal ei saanud Jorma nööri nii kiiresti ta sarvede küljest kätte, kui vaja. Elukas pööras end kärus ringi ja väljus koos tagaluugiga. Luuk oli muidugi vana, nagu ka terve veok, aga eks looma jõud on ikka looma jõud. Niisiis oli enamus loomi vedamata, käru täiesti katki, tähtaeg see tagastada kolme päeva pärast ja raha ka polnud. Õnneks laekus järgmisel päeval Parasmaalt tehtud hakke raha, nii sai Jorma käru remondiks materjali ära osta. Ja meie õnneks oli Kristo nõus remondi teostama, ta nägi ka Naissoos oma silmaga toimuvat ja minul oli oidu teda kohe appi paluda. Lõppviimistlusena värvis Artur veel uut luuki.

IMG_6219Uus luuk sai kahtlemata parem, kui vana, tugevam.

Viimane katse mullikaid vedada ebaõnnestus täielikult: Eeva põgenes koos sarvis oleva köiega, hea, et poisse laiaks ei tallanud. Nii viis Jorma käru kokku lepitud ajal tagasi. Mullikad jäid neljakesi Lii maja juurde.

Kuna suur kiire mullikatega oli möödas ja ilm vahepeal sulaks läinud, tegelesime jälle maaharimisega. Uuno laenas randaali ja Jorma randaalis pea hektari karjamaad, mida uuendada plaanime. Sõnnik sai ka kenasti peeneks ja mulda.

IMG_6230See on randaalimine. Pole eriti midagi näha, eks? No ega Jorma tööd teha ka ei näinud, üsna pime oli juba.

IMG_6231Siin on Aivo kündmas: meie traktor ja Mati ader. Jorma pole kündnud ja seekord polnud ka õppimiseks aega: vaja oli minu asemel kaubaringile minna. Kündi edasi lükata ka ei kannatanud, ikkagi detsember, iga hetk võib maa uuesti ära külmuda. Nii palusimegi Aivo appi. Ei ole just parim künd, sest Mati ader on väsinud, aga parem ikka kui üldse tegemata. Kevadel ehk teeb Ants kevadkünni oma parema adraga.

Peale maaharimist ja sellele järgnenud müüki oli aega jälle mullikatega tegeleda. Püüdsime neid mööda karjusest koridori Pikaverre ajada, Naissoosse ju käruga ei saanud. Paraku kartsid loomad vahepeal olevat maanteed, nii läks vähemalt neli katset (ikka päev katse kohta ja vahepeal muid töid ka) enne kui Artur tegi ettepaneku heinast teerada risti üle tee tuua. Lõpuks siis Birja jahuämbri järel mööda seda rada ka ära tuli, loomulikult tulid siis teised ka järgi.

Sellega pole kiireloomulised tööd veel lõppenud…

Kodumasinad:

Uskumatu, aga kaks kodumasinat otsustas korraga hingusele minna: köögikombain ja tolmuimeja. Kuna teen ikka veel köögikombainiga võid, siis oli kiiresti uut vaja. Seda vana oli Jorma juba niigi kodus kaks korda edukalt parandanud, aga seekordne diagnoos oli kulunud rihm. Uue rihma tellimine oleks liiga kaua aega võtnud ja ega seal polnud enam muud masinat ka suurt järel. Nii istusin arvuti taha ja hakkasin otsima. Mitte väga kallist, piisava mahu ja võimsusega köögikombaini. Jõudsin Nezzo internetipoeni. Kuigi otsisin ka Pärnu poodidest, ei leidnud midagi sobivat ja nii tellisin meeldima hakanud masina ära. Kenwood. Kohale jõudis uskumatult kiiresti: esmaspäeval enne lõunat tellisin ja kolmapäeval oli kohal. Olen selle poega väga rahul: hinnad oluliselt soodsamad kui päris poes, teenindus kiire, igati soovitan.

Tolmuimejat plaanisin algul mitte ostma tormata, kuid kui ajakirjanik tulemas oli, tahtsin maja ikka puhtamaks saada. Tolmuimejaga on see mugavam, kui ilma… Seekord netipoest sobivat ei leidnud, kuid valiku tegin ikkagi netis. Valisin Kärcheri, kuna see on ehk pisut töökindlam masin. Igal juhul on see soodne, kallimaid ei hakanud üldse kaalumagi, meil tolmuimejad just pikaealisusega ei hiilga. Seadme ostsin Stokkerist, ostu sooritamine võttis alla viie minuti. Masin on täitsa hea, tolmukott suur, rattad veerevad hästi, toru on kerge, väga mugav seinu ja lae aluseid puhastada. Esialgu olen küll rahul.

Meedia:

Mingil hetkel peaks Maalehes ilmuma artikkel vanadest rehielamutest, kus tegelikult elatakse (mitte uhked suvilad) ja üks kahest näidisest oleme meie. Ettepaneku tegi Elo Lutsepp Vabaõhumuuseumist – tunneme sellest ajast, kui ta tudengitega Pikaveres oli.

Nüüd käis ajakirjanik ajakirjast “Mari”. Lugu ilmub veebruaris. Kusjuures fotograaf tuleb eraldi, nii saan ennast ja maja korra veel sättida.

Kassid:

Iti ja Kusti olen Rääbakateks ristinud, nagu perekonnanimi või nii, olenevalt olukorrast kasutan ka sõna “Rajakad”. Neil tekkis kõhulahtisus, mida sai dieettoidu ja koguni antibiootikumi toega ravitud. Sai nagu korda ja siis hakkas uuesti. Nüüd on jälle ülikalli dieettoidu peal, tuleb seda pikemalt sööta. Vaatamata sellele on nad juurde kasvanud: Iti 2,175 kg ja Kusti 2,80 kg.

IMG_6238Iti on kotti pugenud, pildistamine äratas ta magusast unest. Iti Rääbakas on väga korra armastaja, ta käib liivakastis poiste (eriti Kusti) järelt koristamas ja koguni peseb Kustit. Kusti ise on igavaene ülbik, ainult koerale käibki pugemas, inimesed teda ei huvita. Hakkab juba laulujoru üles võtma. Loodan, et ta ikka kasvab veel suuremaks, sellisena ta küll rotte ei püüa. Suured rotid on sama suured.

IMG_6242Siin mängib koos Petkaga, ta ongi sellise ülbe näoga.

Petka on selle eest vägagi kobe kass. Nüüd juba 3,215 kg kassi. Karv läigib ja tervis on korras.

IMG_6254Petka on väga lihamaias, nii mõtlesime, et näitame, kus tema liha asub. Jorma püüdis talle roti 🙂 Petka sõi ühe neljandiku rotti ära, algul küll läks aega, et “ots” kätte saada, aga lõpuks edenes päris hästi. Loodan, et loomakaitsjad mu blogi ei loe. Mõtlesime, et nii suur kass peaks juba natuke tööd ka tegema, saadame ta vist ööseks lauta praktikale.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Wwoofer Ewoud

Nii kiiret kokkulepet ja tulekut pole meil ennem olnud: ta helistas esmaspäeval ja teisipäeval tõi Jorma Tallinnasse kaupa viies juba ka Ewuodi siia.  Ma ei ole nii töökat inimest vist kohanud. Tunnistan, et üsna suuresti teen ise tööd, sest peab. Tema tegi, sest armastab töötada. Täiuslik, kas pole?

Esimene tööpäev oli kolmapäev. Siis palusin roosidele mulda vedada ja lehti riisuda. Peale seda, kui Jorma oli loomadele heinarullide vedamise lõpetanud, hakkasid nad koos mullikaid vedama.

IMG_6192Aias sees on viimane, kes Pikaverre tuli: Pille. Aia kõrval on kas Amore või Eeva, neil on nii kaugelt raske vahet teha. Pärast tegid nad veel koos Jormaga lauda töid: sõnnik välja, heinad ette, nüüd ka mullikate jootmine lisaks.

Neljapäeval läksin mina kaubaringile. Ewoud alustas lehtede riisumisega, hiljem vedasid nad koos Jormaga puid. Kes mida laudas tegi, ma ei tea, aga kõik oli tehtud.

Reedel ladus ta kõigepealt eelmise päeva puud kuuri ära, mina ei juhendanud midagi ja usun, et ka Jorma mitte. Lihtsalt on suurepäraseid töökaid ja tarku inimesi, kes ise aru saavad, mida on vaja teha. Üks neist sattus meilegi 🙂 Hiljem jätkas lehtede riisumisega.

Laupäevaks leppisime kokku natuke siiski ka kohalikke vaatamisväärsusi vaadata. Kuigi see polnud kaugeltki oluline. Oluline oli talu ja talutööd! Niisiis nii kaua kui mina lüpsin jätkas ta veel lehtede riisumisega.

IMG_6196

IMG_6199Nüüd on siis naabritele ja mööda jalutajatele selge, tänu kellele see õu viisakam välja näeb.

Peale seda, kui olin ise juba ka riided vahetanud, läksin teda otsime, et lähme siis ringi vaatama. Leidsin laudast sõnnikut vedamast. Tõin siis vahepeal Silvi käest palvemaja võtme, et sinna sisse saada. Ja kui koju jõudsin läksid Ewoud ja Jorma parasjagu karjust maha võtma! Õnneks oli Lily vahepeal söögi tegemisega lõpusirgele jõudnud, nii jõudsime enne minekut veel lõunastada. See oli muidugi õige tegu, hilisema pika kõndimsega oleks kindlasti muidu väga näljaseks muutunud.

IMG_6200Pikavere palvemajas. Berry trügis ka kaasa.

Peale seda läksime Kuresele. Peale kahte !! Urmasele helistamist leidsin mõlemad allikad üles. Jõime alumisest allikast ja andsin sealt ka väikese pudeliga vett kaasa. Teatavasti teeb selle allika veega pesemine nooremaks ja vesi on väga hea maitsega. Rääkisin Kuresest nii palju, kui minu kehv keeleoskus lubas. No tegelikult rääkisin terve selle aja oluliselt rohkem, kui minu inglise keele oskus oleks lubanud 🙂 Kuna Kuresel olen tegelikult väga ebakindel ja väga kehv orienteeruja nagunii, siis rõõmustasin, kui Ewoud soovis Maalinna näha ja loobus Kuresel edasi seiklemisest.

Maalinnas pole eksida võimalik, nii jõudsime väikese kõndimise järel kohale ja vaatasime linnusemäelt ümbrust.

IMG_6202Tagasiteel.

Minu suureks kurvastuseks peab ta esmaspäeval tööl olema ja sõitis täna Tallinna tagasi. Ewoud on hambaarst.

Olen täiesti nõus, et linnas on igav elada, eriti nii töökal inimesel. Ja nii palju, kui mina aru sain, siis meeldis talle eriti meie vaikus. Tema kodumaal Hollandis polevat enam eriti selliseid rahulikke kohti.

Ewoud, sa oled alati teretulnud, kas üksi või koos perega, kas tööle, lihtsalt läbi astuma või ka puhkama.

 

 

 

 

Wwoof teiselt poolt nähtuna

“I found the farm to be both quaint, lovely, and beautiful. My host Nele and her son made my feel at home and went above and beyond to make me feel as comfortable as possible. I learned much about how difficult it is to run a small farm in a post-Soviet country. It’s remarkable that they can keep this farm running with basically only themselves and some assistance from local inhabitants. 
I loved seeing all the cuisine and the uses of local vegetables as well as the milk from their dairy cows. I don’t think I will ever be able to drink milk in American again! The milk, butter, and cheese that Nele creates is just absolutely delicious. 
Unfortunately Nele does not speak much English, I wish I we could speak the same language so we could talk about what life is like in Estonia. She does speak Russian and Estonia so if you speak either of those languages then you are in luck. Either way, you will walk away from her farm with a wonderful experience. I only wish I could have stayed longer.”

Küsisin tagasisidet talu külastanud selle suve vabatahtlikelt. See oli Kiersteni tagasiside talus kogetule. Loodan, et teised ka saavad vastata. Tahan Wwoofi lehel talu tutvustuses neid vastuseid kasutada, ootan veel pisut. Iseenesest saab ka ainult sellega natuke värvi tutvustusele lisada.

Minu inglise keel edeneb siiani visalt. Igal neljapäeval on tund, nii et nüüd olen ise ka kaubaringi sõitnud. Olen otsustanud mitte puududa, nii kehva algtaseme juures poleks see just hea mõte. Iseenesest on üsna kummaline end rumalana tunda. Tavaliselt mul sellist tunnet ei teki. Üks tark inimene ütles selle mõtteavalduse peale, et see ei lase nina liiga püsti ajada (ütluse mõte oli selline). Ilmselt see nii ongi.

Ühe õppetunni sain veel: eile Pärnu turul, oma naabermüüjalt ja täitsa tasuta 🙂 Vaatasin mitu tundi, kuidas ta õunu ja õunamahla müüs. Ilusad endakasvatatud õunad, värske õunamahl ja pastöriseeritud õunamahl. Õuntel erinev hind, ikka nii, et vähe kehvemad odavamalt. Ja plekiga õunad ta pani kõrvale, lõikas pleki välja ja ütles, et need lähevad mahlaks.

Mõtlesin kahetsusega oma korjamata jäänud õuntele. Sel aastal oli väga hea saak ja üldse mitte ei õunamähkuri ega -koi kahjustust. Rohkem  nii ei tee. Meil on õunapuud olemas, nii Pikaveres, kui Naissoos, nii vanad, kui minu istutatud. Sest meie pere on alati aia rajanud: ma tean, et vanemad istutasid Tammarusse viljapuid, Naissooosse rajasid nad uue õunaaia vanale lisaks. Koongasse istutasid palju õunapuid. Ma ei tea, kas nad Oidremale jõudsid puid istutada, aga mind ei üllataks, kui ka seal oleks nende istutatud puid. Nii olen ka mina Pikaverre uue viljapuuaia rajanud, see pole küll veel valmis, aga esimesed puud kannavad juba päris korralikult. Nii, et puud ju juba on. See, et saak enamalt jaolt koristamata jäi ei ole mitte laiskuse viga, vaid me lihtsalt ei jõua kõike tehtud. Mis toob uuesti ka vabatahtlike teema juurde tagasi. Rohkem vabatahtlikke palun!

Õunamahla me muidugi tegime, nii 140 liitrit, enda tarbeks. Samas ütles Jorma selle minu jutu peale, et mahla saaks ju veel teha. Muidugi saaks, maha varisenud õunad kõlbavad praegu veel mahlaks. 

Arvestades ka seda, et kogu ülearune (ja õigupoolest enamgi) juurikasaak – porgand ja punane peet on müüdud ja oleks rohkemgi ostetud, tuleb järgmisel aastal juurikaid rohkem maha panna. Nii, et tööd siin jätkub.

Homme ja homne

Homme on piimaruumi/töötlemisruumi projekti kaitsmine. Positiivse otsuse korral on see suur samm edasi. Võimaldab laiendada tootmist ja asendada teavitatud koduköök tunnustatud ettevõttega. Võimaldab inimestele tööd pakkuda. Kui…

Homne on igal juhul edasimineku tähe all. Tunnistan, et vahest olen väsinud ja tuju on paha. Kui raha ei ole ja töid tehtud ei jõua. Aga see läheb üle. Eilne Uma Mekk tõestas veelkord, et olen õigel teel. Homme Lindorale pole millegagi minna. See ei tohiks nii olla. Tuleb nii kaugele saada, et terve suvi kahele müügikohale toodangut jätkub, siis on ka millega edasi areneda. Ja mis töödesse puutub, siis pöördusin oma selle suve vabatahtlike poole. Loodan, et nad aitavad mul talu tutvustuse paremaks teha. Natuke abi saaks ikka, kui rohkem vabatahtlikke käiks.

Mitte ainult talu ei vaja arendamist, seda vajan ka mina. Alustuseks läksin inglise keele kursusele. Mõningaid mõtteid on veel.

Suur tänu

Suur tänu kõigile 209-le mahetoidu päevale kohale tulnud inimesele!

Palun veelkord vabandust kogetud ebamugavuste pärast. Tunnistan, et meil oli valmisolek 100-150 inimese tulekuks. Oleme õppust võtnud ja järgmised sarnased üritused tulevad ikkagi eelregistreerimisega. Sel aastal peaks tulema veel kaks mahetoidupäeva, äkki Võrumaal ja kus see veel oligi? Igatahes Pärnumaa päev oli nüüd ära.

Kasutan juhust ja tänan ka kõiki abilisi: Ailit, Margust ja Martinit, kes aitasid õuet koristada. Antsu, kes aitas sõnnikuhunnikud koomale lükata ja kruusa aukudesse vedada. Asendustalunik Üllet, kes sattus õppepäeva tegema kõige tihedamale ettevalmistuspäevale ja tegi tunduvalt rohkem, kui temalt oodata oskasin ja nägi ka ise, mis vaja teha. Hillet ja Karinit, kes aiatsid ettevalmistusi teha, süüa teha (ilma nendeta poleks niigi palju süüa olnud, kui nüüd oli :)), serveerida, müüa jne. Riinat lastega tegelemise eest ja ka suvikõrvitsa piruka retsepti eest.  Maiat, kes oli kohe valmis lehmi uudistajatele lähemale meelitama ja muidu ka ikka vastu tuleb. Jormat jooksutasin ma loomulikult kogu selle aja ja pean sellist enda tegevust igati normaalseks 🙂

Veel: Silviat uudisloo eest Pärnu Postimehes. Kristhelt, kes pildistas ja kes neid pilte ka peagi kasutada annab. Andrest, kes kohe soostus avasõnu ütlema, Kaljot ja Silverit, kes selle õnnetu teise bussi tagasisõiduks kohe ära korraldasid. Olavit, kes oma plaane ringi tegi, et meid muusikaga rõõmustada. Herdist, Anu, Darjat ja Elenit, kes oma tarkust meiega ettekannete näol jagasid. Kadrit ja Anetti, kes tulid oma talude kaupa müüma. Pretty reklaami, kes tegi väga kiiresti päris kenad reklaami kujundused. Tõhelast Andrest suure telgi ja mööbli paigaldamise eest, Remit Autot bussi eest.

Loomulikult veelkord Anut selle võimaluse eest. Airit meeldiva koostöö eest ja Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutust ning Põllumajandusministeeriumi, kes kõik selle kinni maksavad.

Wwoofer Kiersten

Kiersten avaldas aegsasti soovi meile tulla. Kahjuks sattus see tulemine ühele kiirematest nädalatest, nii ei saanud me väga tema siin viibimisele pühenduda. Kiersten saabus teisipäeval ja jõudis koos Jormaga Hapukurgifestivalile üsna hilja. Kuna vihma ka sadas, siis ei olnud me seal enam kaua, vaid pakkisime asjad ja sõitsime koju. Sõitmine iseenesest oli pisut raskendatud, nimelt auto generaator oli lakanud töötamast (hommikul veel töötas!) ja Jorma ühendas järgi traktori aku, et üldse koju tagasi saada. Samuti tuli jälgida temperatuuri, radiaator on ka katki… Üliväga kaua võtab aega BTA kindlustuse KASKO juhtumi lahendamine. Nii sõidame vist juba üle kuu katkise radiaatoriga. Ja veel vahemärkusena: ilmselt on Fordi tootja ette näinud auto ära viskamise, kui generaatoriga midagi juhtub, sest seda ei saa lihtsalt kätte.

Igatahes koju me jõudsime. Õhtusöögiks oli plaanis pasta. Ja uskuge, ma tõesti ei söandanud seda valmistada, kui majas on itaallanna. Niisiis tegin Kierstenile ettepaneku süüa teha. Õnneks oli ta sellega kohe nõus ja valmistas väga maitsva toidu. Sellega oli esimene päev ka läbi, mis läbi.

Komapäeval oli meil plaanis limusiinidelt verevõtmine. Algus küll natuke venis ja Kiersten pidi lihtsalt ootama, kuid siis andis Helve (loomaarst) talle ülesande loomade numbrid vereproovide järjekorras üles kirjutada. See oli ka märksa turvalisem ülesanne, kui pisut närvilisi nii 500-600 kiloseid lehmi aias puuri ajada. Kuna see möll kestis vast paar tundi, päev on aga teadupoolest pikem , siis palusin tal peale lõunat kartuleid võtta. See oli ka üks lihtsamini selgitatavaid ülesandeid. Sel momendil sain veel Sigridi abi tõlkimisel kasutada. Suhtlemisega oli muidu nii, et minu õnneks selgus, et ma siiski suudan ennast mõistetavaks teha. Muidugi mitte nii hästi, kui peaks, aga siiski. Jorma räägib inglise keelt märgatavalt paremini, nii et temal probleemi polnud. Nii suhtleski peamiselt Jorma. Vaatamata kesisele keeleoskusele läksin meie palvemaja tutvustama siiski mina. Õnneks tuli Kalama Andres ja aitas mu hädast välja. Ta rääkis päris hästi, kuigi algul kinnitas, et ei räägi üldse 🙂

Neljapäev on meil teadupärast kaubaringi päev. See tähendab seda, et olgu või vabatahtlik majas, enne ma talle aega pühendada ei saa, kui kaup välja saadetud on. Peale seda palusin Kierstenil veel kartuleid võtta. Õhtul pidi Jorma laenatud aiamoodulid Mihklisse tagasi viima, ta kutsus Kiersteni kaasa, et Mihkli kirikut näidata. Sisse nad muidugi ei saanud, aga kirik avaldas ka väljast muljet. Päris õhtul leidis Berry väljast siili ja Jorma tõi loomakese korraks sisse, et näidata.

IMG_5982Siil sai muidugi välja tagasi ja koera hoidsime toas, et ta teda rohkem ei kimbutaks.

Reedel oli rendikäru veel meie käes, nii otsustas Jorma natuke puid vedada. Kiersten aitas siis puid laduda. Minu enda aeg oli täidetud Lüübnitsa laadaks ette valmistuste tegemisega. Peale puude vedu tuli käru linna tagasi viia, arvasime mõlemad, et kuna Kiersten Eestit eriti rohkem ei näe, kui meie näitame, siis on mõttekas talle Pärnut tutvustada. Jorma siis näitas randa ja ausalt-öelda ma ei teagi mida veel.

Laupäeva kohta andsime valida, kas Kierten tahab koos meiega laadale tulla või eelistab Pikaverre jääda. Valik langes laada kasuks. See tähendas paraku ka kell 3.00 öösel tõusmist. Pakkisime asjad auto peale ja sõitsime kõige otsemat teed Lüübnitsa suunas. Korraldajad tahtsid, et kaupmehed enne kella 8.00 kohal oleksid. Laat algas muidu kell 10.00. Kohale jõudes rõõmustas meid hea müügikoht, meie ja lava vahel oli ainult üks müüja veel.

IMG_5990

Seekord oli selle üle topelt suur rõõm, kauge külaline sai meie kultuurist mugavalt osa. Peab ütlema, et programm oli küll väga hea. Ei olnud mingeid tühje vahesid, ega ootepause, üks esineja järgnes teisele. Valdavalt rahvatantsijad, nii eesti, seto- kui vene grupid.

IMG_5997Siin on tantsuhoos ainus seto segarühm. Nime kahjuks peast ei mäleta.

IMG_6001Vaade meie oma telgist. Parasjagu esinevad vene noored.

Peaesineja oli Anne Veski.

IMG_6004Ja kuigi heli ei olnud just parim, tegi vähemalt meie diiva väga korraliku kontserdi. Kõlasid armastatud lood, sõnad olid peas ja esitus hea. Inimesed tõid talle tänutäheks ohtralt lilli, sibulaid, küüslauku ja vist muudki aiakraami.

Teiseks päevaks me jääda ei plaaninudki, Kiersten pidi pühapäeval juba ära sõitma ja ka ööbimist oleks olnud natuke keeruline korraldada. Nii sõitsime koju, kohale jõudsime 23.30. Sellised need kaugemad laadad on.

Pühapäeval oli siiski ärasõiduni veel  aega. Palusin Jormat, et ta Kiersteni õunu korjama ja puhastama paneks. Nii saigi viimaseks tööks õunamoosi materjali ettevalmistamine. Mõtlesin natuke ka meie muusikat tutvustada. Pärt muljet ei avaldanud, Maarja ka mitte. Laulupidu avaldas küll, selle mastaapsus. Aga siis pani Jorma Evert and The Two Dragonsi mängima ja see avaldas küll muljet. Kohe nii palju, et Kiersten plaanib New Yorgis nende kontserdile minna.

Küsisin Kierstenilt muljeid meie maa kohta. Vastuseks kuulsin positiivset: Eesti on roheline ja sinine, puhas, inimesed on uhked oma maa üle, maal ja väikelinnades on veel noori. Talle meeldis.

Kirjutamiseks ja piltide avaldamiseks küsisin luba ja selle ka sain.

Meie Jormaga jõudsime järeldusele, et ootame rohkem vabatahtlikke ja et 5 päeva on liiga lühike. Seitse päeva võiks olla minimaalne aeg ja optimaalne aeg on kaks nädalat. Siis jõuab midagi tehtud ka ja meie jõuame oma piirkonda tutvustada. See, mida näitame sõltub suuresti inimese enda huvist.

Kiire nädal

See nädal on läinud üsna ebatavaliselt. Kõigepealt lehmadele uus karjamaa. Ja kuna sinna tuleb mõni samm kõndida, siis said lõpuks Trulla sõrad ka värgitud (pediküür lehmale 🙂 ). Siis kutsusin limusiinid majale lähemale, et saaks karjuseliini natuke lühemaks. Minu kõva ja väidetavalt kileda vissi-vissi peale tulid nad üsna suure jooksuga.

IMG217

 

Ja edasi üle tänava kodu poole.

IMG219

 

Asti ja Ella

Teisipäeval Hapukurgifestival Tahkurannas. Suurepärane kurgipidu. Sel aastal rikkus küll vihm pool pidu ära, aga mina jäin ikkagi rahule. Ja miks mitte rahule jääda, kui paar tundi müüsin jäätist nii, et kogu aeg oli järjekord. Isegi üle kümne inimese seisis ja ootas. Nii, et järjekordne tore päev. Ja korraldus muidugi hea, nii nagu Tahkurannas kombeks.

IMG_5974Lavalt tervitab osalejaid Tiiu, sõnajärge ootab Raili.

Ise külastasin minu müügikoha kõrval asuvat Fotostuudiot:

Filmikohvik Hapukurgifestival Nele Tamm-1Naeratusele aitasid kaasa mööduvad noormehed, üks hõikas “Naerata!”

Festivalile jõudis ka meie praegune vabatahtlik Kiersten. Teme siinolekust kirjutan pikemalt, kui selleks loa saan.

Kolmapäevaks oli meil kokku lepitud lihaveistelt vereproovide võtmine. Seda peab tegema kord nelja aasta tagant.  Meie (ja ka meie loomade) jaoks oli see esmakordne kogemus. Laenasime jällegi moodulaedu, meil küll on, aga suurema karja korraga püüdmiseks ikkagi ei jätku. Enamus sai ka kenasti aeda.

IMG_5975See asi, mille ümber askeldatakse, on puur. Loomad pidid läbi selle välja tulema, muidugi väikese peatusega, et vereproov võetud saaks. Enam-vähem nii see ka läks.

IMG_5980Peale verevõtmise lõppu oli mul piimajahutaja tühjaks teha. Nädala rütm oli ju teisipäevase müügipäevaga rikutud, nii oli hea, et enne õhtust lüpsi jahutaja tühjaks sain.

Nüüd valmistun laupäevaseks Lüübnitsa laadaks. Enne seda oli täna veel grupp hiidlasi võõrustada. Pakkusin oma tooteid maitsta:

IMG_5985Ka rääkisin oma talust, näitasin küla ja meie palvemaja. Palvemaja juures tehti ka grupipilti:

IMG_5986Ja nagu sellest veel vähe oleks, avaldas soovi tulla ka maheinspektor. Nii, et ka kontroll käis täna ära. Ettekirjutusi ei tehtud 🙂

Nüüd siis teen sõira. Täpselt nii palju, kui see tooraine poolest võimalik on. Ilmselt tuleb väga pikk päev.