Pisut toimetustest

Kahetsusväärselt on postitusi väheks jäänud. Süüdi on ajapuudus, aga mitte ainult. Kirjutamisega on ka natuke nii, et inspiratsiooni on vaja. Pegasust valgel hobusel 🙂

Vahepeal on olnud nii müüke laatadel, talutöid, suhtlemist ajakirjndusega, tore külaskäik ja muidugi põhitöö meiereis.

Laatadest nii palju, et kuna sellel aastal minu poolt esimesena registreerutud Viljandi Hansapäevad (jaanuari algul registreerusin), müüs end sponsoritele maha ja mul sinna seega asja polnud, siis käisime Vallyga eile Põlva päevade laadal. Algus oli küll väga ehmatav, kui korraldaja teatas, et mingit elektrit ei saagi, aga õnneks ikka saime ja müük oli rahuldav. Ju ma õpin kogu aeg, nüüd tean, et kui enda jaoks uude kohta lähen, siis küsin elektri asja ikka üle ka. Põlva korraldaja arvates olin ma väga kapriisne inimene (nii ta ütles) aga minu jaoks oleks see olnud tõeline katastroof, kui peale kolme poolt sõidutundi tõepoolest poleks elektrit saanud, kogu jäätis oleks üles sulanud ja tulnud ära visata. Kogu see töö ja tooraine ja loodetav teenistus… Ilmselt ongi nii, et mitte kõigil pole ühesugune võime end teise olukorda panna ja asjadest aru saada.

Artur oli samal ajal Pootsi laadal, mis oli meie jaoks ootuspärane, see tähendab müük oli täpselt selline nagu lootsime ja natuke parem ka.

Sama ei saa kahjuks öelda Ääsmäe laada kohta täna. Nii palju, kui Arturilt telefonis kuulsin, oli see meie jaoks täiesti mõttetu, kuna meie müügikoht oli sellise koha peal, kuhu inimesed ei jõudnudki. Korraldajad, palun ärge tehke nii! Kui teil juba on ära planeeritud müügiplats, siis oleks küll ausam hilisematele küsijatele öelda, et kohad on täis. Talus oleks teha küll olnud, selle asemel, et oma aeg ja kütus ära kulutada, lihtsalt kusagil passimiseks.

Mis ajakirjandusse puutub, siis talus käis Maalehe ajakirjanik Heli Raamets. Lugu olen juba näinud, millal ilmub, seda ei küsinud.

Tulemas on Pärnu Postimehe ajaikrjanik.

Tore külaskäik oli meil Vallyga Anne juurde. Põlva laadalt tulles käisime tema juurest Üvasi talust Rasinas läbi. Pilte ei teinud, tegelikult olin väga väsinud, aga Anne ja tema pere positiivsus, sihikindlus ja teadmispõhine majandamine olid minugi jaoks väga innustavad. Anne valmistab suurepäraseid kitsepiima juustusid: halloumit praadimiseks ja võrratut salatijuustu.

Meiereis olen ma täpselt nii palju, kui vaja on. Mõned lehmad on veel poeginud ja piima rohkem, kui enne. Põhirõhk on jäätisel ja sõiral. Olen oma meierei ja seadmete üle siiralt õnnelik. Tegelikult ei olegi ma enam võimeline niimoodi käsitsi kõike tegema, kui eelneval kolmel aastal. Eelmine sügis hävitas mu vasaku käe… liiga palju koormust.

Järgmisel nädalavahetusel müüme Rakveres Pika tänava laadal ja tõenäoliselt Artur on sõiraga Ihamaru Kõivualutse päeval

Advertisements

Maahommikust ja muust

Eile (07.03.2015) oli ETV Maahommiku saates lõik Sepa mahetalust. Järelvaadatav internetist siin

Täna oli mul rõõm blogi külastatavusest näha, et inimesi on huvitanud, seda tõestas tegelikult ka eilne mitte eriti edukas müügipäev Nõme turul, üks vanapaar oli mu telefoninumbri peale saadet internetist üles otsinud ja helistas. Tulidki turule ostma 🙂 Muidugi võib tagantjärele tarkusena tõdeda, et oleks ikka pidanud blogis teada andma, et oleme laupäeval Nõmme turul. Oleks mõnigi huviline veel tulnud, poleks päeva tulemus nii kesiseks kujunenud. Aga, mis seal ikka. Blogimise asemel tegelesin mina ju õhtu varem hoopis juustukatelde hinnapakkumistega.  See toob nüüd järgmise teema juurde:

Sõidan ära. Sellel nädalal EI TOIMU Pärnu kaubaringi, samuti pole meid Pärnu OTTis. See, et OTTis pole, on esimene kord üldse, oleme muidu igal korral kohal olnud. Võib-olla oleksin ma väga hea tahtmise juures siiski suutnud kuidagi kedagi enda asemele organiseerida, aga see, et ma ainsa teedel sõita võiva auto kodust ära võtan, muudab asja siiski natuke liiga keeruliseks… Püüan veel neile meile saata, kes ei tea, et nädal vahele jääb.

Sõidan tõepoolest Sloveeniasse, oma juustukatelt ära tooma ja ülejäänud asju üle vaatama. Kui asjad hästi sujuvad, saan ehk ka ühe portatiivse jahutustanki tuua. Tuli kiire tellimus.

Küll olen järgmisel nädalal uuesti oma klientide juures, loodetavasti täis värsket indu tooteid teha ja ehk ka juba uut katelt proovimas, et kuidas töötab.

Ajakirjanduse lainel

Varsti peaks ilmuma Pärnu Postimehes artikkel meie talu kohta.

Tükk aega tagasi  toimunud Maalehe külaskäigu tulemusel peaks artikkel rehielamutest, kus meist ka kirjutatkse, ilmuma sellel neljapäeval.

Ajakirja Mari artikkel näeb välja selline:

ajakiri mari1 ajakiri mari2

ajakiri mari3

 

Artikkel ilmus veebruaris 2014 aastal.

Varasemalt siia blogisse mitte jõudnud on Eesti Naise artikkel:

eesti naine1

eesti naine2

eesti naine3

eesti naine4See ilmus juulis 2012 aastal.

 

Ilmunud

Ajakirjas “Mari” meie taluelu tutvustav artikkel Pealkiri võtab asja kenasti kokku küll…

Neljapäeval soetame selle numbri endalegi, mitte et ma ei teaks mis seal kirjas, aga lihtsalt ilus vaadata 🙂

Plaanisin “Eesti Naises” ilmunu sisse skaneerituna siia blogisse panna, aga pole pihta saanud. Äkki panen siis korraga.

Tagasivaate asemel

See aasta on alanud nii tempokalt, et pole aega möödunud aastale tagasi vaadata. Ju ma mõttes seda siiski teinud olen. Tulemuseks see, et tegemist oli ühe halvema aastaga. Loomulikult on meie perel olnud väga palju hullemaid aegu, aga möödunud aastale olid ootused hoopis teised, kui see mis lõpuks tuli.

Ainult märksõnadena: väga ebameeldiv perekonda puudutav sündmus, mis pani pitseri kõigele muule, loodetust oluliselt kehvem loomade poegimine ja sellest tulenev piima vähesus=toodangu vähesus=rahapuudus, enda tervisprobleemid, mis haiglasse viisid, veelkord pereprobleem, seekord teistsugune.

Parema poole pealt: talu külastanud vabatahtlikud, tänu kellele sai mitte ainult palju tööd tehtud, vaid ka kõrvaltseisja pilk ja hinnang siin olevale ja toimuvale. Eelkõige Kaire ja Aleksi mõtted, mis aitasid a)mõttetust toodangu paljususest tulemuslikuma tootmiseni jõuda ja b) tõesti masendaval hetkel jõudu leida, et talu arenguteed jätkata (Leader projekti kirjutamine). Jõudmine äratundmiseni, et keha ja tervis ei ole mõeldud ainult lõputuks kasutamiseks, ning midagi peab olema väga valesti, et nii palju terviseprobleeme on. Jõudmine järeldusele, et rohkem “b kategooria varuosasid” ja “ülearuse” eemaldamisi ma ei soovi. Esimesed väikesed sammud õigema eluviisi poole. Jõudmine äratundmisele, et on tekkinud valmisolek oma ellu kaaslase lubamiseks ja veel olulisemana kindel teadmine, milline see inimene olema peab. Väike esimene samm isikliku arenemise teel – inglise keele kursus. Võib-olla idee nüüd juba alanud hooaja edukamaks muutmisel, laadad pean silmas. Kindel veendumus tõhusamalt teenida. Väike veel õhku jäänud mõte eelmise aasta lõpust, mis (kes) nüüdseks juba meie laudas on ja vartsi piimalisa lubab.

Olen ammu jõudnud arusaamisele, et kõigel toimuval on põhjus. Muidu ju poleks õigustust toimunud koledustele, suurtele kaotustele, halbadele aastatele. 

2014 on alanud hästi. Esimene müük oli 4.01.14 ja see läks väga hästi. Kuigi teine müük 6.01.14 oli täielik läbikukkumine, ei väära see minu kindlat usku heasse aastasse. Ju see kehv müük oligi, et veelkord kinnitada: igale poole ei pea ka ronima 🙂 Sel aastal on meil vaja maksta eelmis(t)e võlgu ja teenida omaosalust piima/töötlemisruumi projektile. Selleks on vaja tõsiselt tööd teha, natuke õnne ja vedamist ka, et  olla oma kaubaga õigel ajal õiges kohas.

Selle viimasega teen algust homme, st. 18.01.14 Viljandi OTTi tootjate ja tarbijate koosolekul, kus on ka müük planeeritud. Järgmisel laupäeval läheme Tallinnasse jõulupuid põletama. Edasi tuleb veebruaris Kuldkala ja Jääfestival

Lõpetuseks veel üks armas pilt fotograaf Haide Rannakivilt:

IMG_9796

Perekond

Tänu ajakirjas “Mari” ilmuvale artiklile, käis meil täna fotograaf. Tulemuseks perepilt:

IMG_9777Fotograaf Haide Rannakivi

Selle üle, kas ma ikka võin seda pilti oma blogisse panna, ma pead murda ei kavatse. Ajakirja veebruari numbris on artikkel, ju seal siis näha on, mis pildid sinna valiti.

 

Kokkuvõtlikult vahepealsest ajast

Olen nii pikalt mitte kirjutanud, et nüüd ei hakka plaanitud kolme teemat tegema, vaid panen kõik kenasti punti.

Tööd:

Uskumatu, aga meie maaharimise saaga on selleks hooajaks läbi. Olen jõudnud nii öelda, kui mõelda, et kui meil kõik nii aeglaselt ja saamatult käiks, poleks üldse mõtet talu pidada. Põhjused on muidugi täiesti reaalsed: kõigepealt pidi Jorma suhteliselt üksi hakkama saama kõigi majapidamise meestetöödega, nii ei jäänud tal aega igivana sõnnikulaotajat korralikult remontida. Midagi ikka tegi, aga see oli ebapiisav. Tükk aega ootasime ka seda, et peale tõstetud saaks. Uuno vedas meil Parasmaalt metsa välja ja tundus mõistlik lasta tal see kõigepealt lõpetada. Siis oli tal veel natuke oma tööd teha, nii et sõnnikuvedu algas vist alles detsembri algul, enam täpselt ei mäletagi.

IMG_6204Oleme üksteist aeg-ajalt aidanud, nii oli Uuno nõus tõstma tulema, kuigi masin ei ole just selle töö jaoks mõeldud.

IMG_6207Esisilla kardaani ühendamine, ilma selleta ei oleks traktor vist liikuda suutnud.

IMG_6211Koorem on peal.

IMG_6216Ja nii saab see sõnnik põllule.

Ilusat vaatepilti eriti kauaks ei jätkunud. Mingi väike katkine vedru sundis Jormat iga natukese aja tagant traktorit seisma jätma, välja tulema ja seda uuesti paika panema, et laotaja koormat maha keriks. Selgus ka, et sõnnikulaotaja enda kardaan on väga väsinud ja nii keevitas Jorma teda esimesel päeval mitu korda kodus. Lõpuks viis Mati juurde, kes asja korralikult korda tegi. Uunol lagunes kopa kinnitus, sest sõnnik oli liiga raske tõsta. Kokku võttis see kõik praktiliselt terve nädala ja osa jäi vedamata ka, sest Uunol lagunes masin jälle ära. Õnneks jäi puudu ainult kaks koormat. Endale kasvuhoone taha sain paar koormat ikka kohe algul, et oleks kõrvitsatele kasvukohta 🙂

Teatavasti tuleb sõnnik kohe maasse künda. Paraku jõudis meil maa vahepeal ära külmuda, ikkagi detsember. Ka oli vaja tagasi viia meie käes pikalt laenuks olnud hobuveok. Kuna sellel tagasiviimisel oli tähtaeg, siis jätsime muud asjad kõrvale ja püüdsime mullikaid vedada. Just püüdsime… Mullikatel oli asjast natuke teine arusaam. Nii sai ainult Materiia nii kaugele, et veokisse ja sellega Naissoosse. Seal ei saanud Jorma nööri nii kiiresti ta sarvede küljest kätte, kui vaja. Elukas pööras end kärus ringi ja väljus koos tagaluugiga. Luuk oli muidugi vana, nagu ka terve veok, aga eks looma jõud on ikka looma jõud. Niisiis oli enamus loomi vedamata, käru täiesti katki, tähtaeg see tagastada kolme päeva pärast ja raha ka polnud. Õnneks laekus järgmisel päeval Parasmaalt tehtud hakke raha, nii sai Jorma käru remondiks materjali ära osta. Ja meie õnneks oli Kristo nõus remondi teostama, ta nägi ka Naissoos oma silmaga toimuvat ja minul oli oidu teda kohe appi paluda. Lõppviimistlusena värvis Artur veel uut luuki.

IMG_6219Uus luuk sai kahtlemata parem, kui vana, tugevam.

Viimane katse mullikaid vedada ebaõnnestus täielikult: Eeva põgenes koos sarvis oleva köiega, hea, et poisse laiaks ei tallanud. Nii viis Jorma käru kokku lepitud ajal tagasi. Mullikad jäid neljakesi Lii maja juurde.

Kuna suur kiire mullikatega oli möödas ja ilm vahepeal sulaks läinud, tegelesime jälle maaharimisega. Uuno laenas randaali ja Jorma randaalis pea hektari karjamaad, mida uuendada plaanime. Sõnnik sai ka kenasti peeneks ja mulda.

IMG_6230See on randaalimine. Pole eriti midagi näha, eks? No ega Jorma tööd teha ka ei näinud, üsna pime oli juba.

IMG_6231Siin on Aivo kündmas: meie traktor ja Mati ader. Jorma pole kündnud ja seekord polnud ka õppimiseks aega: vaja oli minu asemel kaubaringile minna. Kündi edasi lükata ka ei kannatanud, ikkagi detsember, iga hetk võib maa uuesti ära külmuda. Nii palusimegi Aivo appi. Ei ole just parim künd, sest Mati ader on väsinud, aga parem ikka kui üldse tegemata. Kevadel ehk teeb Ants kevadkünni oma parema adraga.

Peale maaharimist ja sellele järgnenud müüki oli aega jälle mullikatega tegeleda. Püüdsime neid mööda karjusest koridori Pikaverre ajada, Naissoosse ju käruga ei saanud. Paraku kartsid loomad vahepeal olevat maanteed, nii läks vähemalt neli katset (ikka päev katse kohta ja vahepeal muid töid ka) enne kui Artur tegi ettepaneku heinast teerada risti üle tee tuua. Lõpuks siis Birja jahuämbri järel mööda seda rada ka ära tuli, loomulikult tulid siis teised ka järgi.

Sellega pole kiireloomulised tööd veel lõppenud…

Kodumasinad:

Uskumatu, aga kaks kodumasinat otsustas korraga hingusele minna: köögikombain ja tolmuimeja. Kuna teen ikka veel köögikombainiga võid, siis oli kiiresti uut vaja. Seda vana oli Jorma juba niigi kodus kaks korda edukalt parandanud, aga seekordne diagnoos oli kulunud rihm. Uue rihma tellimine oleks liiga kaua aega võtnud ja ega seal polnud enam muud masinat ka suurt järel. Nii istusin arvuti taha ja hakkasin otsima. Mitte väga kallist, piisava mahu ja võimsusega köögikombaini. Jõudsin Nezzo internetipoeni. Kuigi otsisin ka Pärnu poodidest, ei leidnud midagi sobivat ja nii tellisin meeldima hakanud masina ära. Kenwood. Kohale jõudis uskumatult kiiresti: esmaspäeval enne lõunat tellisin ja kolmapäeval oli kohal. Olen selle poega väga rahul: hinnad oluliselt soodsamad kui päris poes, teenindus kiire, igati soovitan.

Tolmuimejat plaanisin algul mitte ostma tormata, kuid kui ajakirjanik tulemas oli, tahtsin maja ikka puhtamaks saada. Tolmuimejaga on see mugavam, kui ilma… Seekord netipoest sobivat ei leidnud, kuid valiku tegin ikkagi netis. Valisin Kärcheri, kuna see on ehk pisut töökindlam masin. Igal juhul on see soodne, kallimaid ei hakanud üldse kaalumagi, meil tolmuimejad just pikaealisusega ei hiilga. Seadme ostsin Stokkerist, ostu sooritamine võttis alla viie minuti. Masin on täitsa hea, tolmukott suur, rattad veerevad hästi, toru on kerge, väga mugav seinu ja lae aluseid puhastada. Esialgu olen küll rahul.

Meedia:

Mingil hetkel peaks Maalehes ilmuma artikkel vanadest rehielamutest, kus tegelikult elatakse (mitte uhked suvilad) ja üks kahest näidisest oleme meie. Ettepaneku tegi Elo Lutsepp Vabaõhumuuseumist – tunneme sellest ajast, kui ta tudengitega Pikaveres oli.

Nüüd käis ajakirjanik ajakirjast “Mari”. Lugu ilmub veebruaris. Kusjuures fotograaf tuleb eraldi, nii saan ennast ja maja korra veel sättida.

Kassid:

Iti ja Kusti olen Rääbakateks ristinud, nagu perekonnanimi või nii, olenevalt olukorrast kasutan ka sõna “Rajakad”. Neil tekkis kõhulahtisus, mida sai dieettoidu ja koguni antibiootikumi toega ravitud. Sai nagu korda ja siis hakkas uuesti. Nüüd on jälle ülikalli dieettoidu peal, tuleb seda pikemalt sööta. Vaatamata sellele on nad juurde kasvanud: Iti 2,175 kg ja Kusti 2,80 kg.

IMG_6238Iti on kotti pugenud, pildistamine äratas ta magusast unest. Iti Rääbakas on väga korra armastaja, ta käib liivakastis poiste (eriti Kusti) järelt koristamas ja koguni peseb Kustit. Kusti ise on igavaene ülbik, ainult koerale käibki pugemas, inimesed teda ei huvita. Hakkab juba laulujoru üles võtma. Loodan, et ta ikka kasvab veel suuremaks, sellisena ta küll rotte ei püüa. Suured rotid on sama suured.

IMG_6242Siin mängib koos Petkaga, ta ongi sellise ülbe näoga.

Petka on selle eest vägagi kobe kass. Nüüd juba 3,215 kg kassi. Karv läigib ja tervis on korras.

IMG_6254Petka on väga lihamaias, nii mõtlesime, et näitame, kus tema liha asub. Jorma püüdis talle roti 🙂 Petka sõi ühe neljandiku rotti ära, algul küll läks aega, et “ots” kätte saada, aga lõpuks edenes päris hästi. Loodan, et loomakaitsjad mu blogi ei loe. Mõtlesime, et nii suur kass peaks juba natuke tööd ka tegema, saadame ta vist ööseks lauta praktikale.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pikavere on kaardil

Esimest korda näen mina sellist Eesti kaarti, kus on peal nüüd moodsa väljendiga “lühikese tarneahelaga” tootjad, turustajad, võrgustikud. Pärnumaalt on lisaks Pärnule Audru ja Pikavere.

Mina olen küll uhke, et natuke üle aasta tegutsemist on mind ja Pikavere küla Eesti kaardile viinud. Ja kuna Audru on Pärnu ligidal, siis Pikavere laiutab üksi uhkelt keset Pärnumaad 🙂

kaart

Kahjuks ei leia ma praegu internetiversiooni, lugu on “Maalehes” nr. 7, 14. veebruar 2013 ja lk. 22-23

Viljandis on muidugi Viljandi OTT ja seal on ju ka Sepa mahetalu tooted olemas 🙂

Ainult edasi!

Viljandi OTTi sünnipäevakohtumine Männiku metsatalus oli ootuspäraselt inspireeriv. Imetlen siiralt selle toimkonna säravaid ja tarku naisi.

Ülevaade Aktuaalses kaameras on siin

Toitumise (ja muidugi ka muu) tagajärgedega puutusin koolis töötades igapäevaselt kokku. Fakt on see, et lapsed on tunduvalt ülekaalulisemad, kui varem. Fakt on see, et käitumishäireid on tunduvalt rohkem, kui varem. Fakt on see, et füüsiline areng on märgatavalt kiirenenud. Ja see varem, millest ma siin räägin on umbes 30 aastat. Tegelikult on 30 aastat ju väga lühike ajaperiood, kui mõelda inimese eluea peale.

Täna tutvustati OTTi koosolekul erinevaid mahe- ja tavatoidu aspekte, kaasa arvatud tavatoitu puudutavad uuringud: GMO  ja pestitsiidide mõju, maitsetugevdajate mõju. Peamiselt on tehtud küll loomkatseid, mille üle ka teadlased vaidlevad, kuidas neid tulemusi õieti tõlgendada tuleb. Ometi on loomkatsete puhul võimalik lühikese ajaga saada aine mõju kolmandale põlvkonnale. Inimeste puhul on kolmas põlvkond minu poegade lapselapsed. Sest minu nooruses, kui ise lapsed sain, sellist “küllust” poelettidel veel ei olnud. Niisiis meie seda enam ei näe, mis tagajärjed kõigil neil mürkidel veel varuks on. Ja lubatud kasutada on oi kui palju keemiat. Seda tavatoidus. Ainult kasum on see, mis määrab mida toitudes kasutatakse.

Loodan, et võisin edastada. Darja Matt´i muljetavaldav ettekanne on vaadatav siit

Lugesin täna poes ise ka veel tähelepanelikumalt silte ja tõepoolest, osta ei olegi ju midagi.

Samas enamus inimesi kardab osta hoopis talutoitu. Ei tea ju mis seal sees on! Absurd, eksole.

Mina olen oma esimese sammu tunnustatud mahetöötlemise poole astunud ja tänase mõjul kavatsen nüüd ikkagi kiirendatud korras mahemärgi toodetele saada.  Vaatamata sellele, et see tähendab uskumatut paberimäärimist. Praegu on enamus tooteid ju sisuliselt mahedad, aga ametlikku tunnustust pole ma vaevunud taotlema. See on siis ametlik pool. Sisuline pool vajab töötlemise rajamise jaoks uskumatut ettevõtlikust ja investeeringuid. Ma võtan selle ette.

Praktilise sammuna võiks linnukasvatust esialgu plaanitust veel rohkem laiendada. Probleem tekib ilmselt tööjõuga. Ise ma ju ei jõua nii palju ja kas poistel on motivatsiooni rohkemaks, on pisut kahtlane. Aga võiks.

Ja veel. Uue maaelu arengukava koostamisel esitan enda ettepanekud. Kes mind ikka takistada saab 🙂