Olen reisil

21.07-27.07.15 olen õppereisil. Sellega seoses võib esineda häireid tavapärases kaubatarnes.

Eesti keeles: kõiki tellitud tooteid ei saa. Olemas on piim, munad, sõir, või, ürdivõi ja ghee. Jäätis ka muidugi.

Vastutab kaubaringi ja laatade eest Artur.

Sepa mahetalu tooted on 25.7-26.07.15 Ehtsa Talutoidu märgi all Jäneda talupäevadel, ning 26.07.15 Sangaste Rukkipäeval. Olemas ka Vally keraamika.

Advertisements

Itaaliasse?

21.07-27.07.15 toimub Pärnumaa Talupidajate Liidu korraldatud õppereis Itaaliasse. Tegemist on lennureisiga, Toscana maakonda, külastatakse Firenzet:

Ekskursioon renessansi kultuuri hällis Leon Battista Alberti poolt kujundatud uhke fassaadiga Santa Maria Novella kirik. Rikaste pankurite linnaelamu Palazzo Strozzi. Linnakeskus ümber kuulsa S. Maria del Fiore võluva, heleda marmorpitsiga katedraali, kellatorni ja baptisteeriumi. Palazzo Vecchio, mille vaatamisväärsusteks on kaunistatud sammasõu, uhked siseruumid ja saalid. Ponte Vecchio, linna vanim tänaseni säilinud sild ja linna sümbol täis kullassepaärisid. Lisaks kitsad keskajast pärinevad tänavad, mis jutustavad mitmeid lugusid siin toimunud sündmustest. Võib käia kirikutes, piiluda sisse siseõuedesse, istuda kohvikus ja hingata sisse Firenze tabamatut hõngu. Ööbimaja Firenze kesklinnas ***hotellis (2-sed toad).

Lisaks vaatamisväärsustele tutvutakse kahe talumeierei ja kahe veinitalu tegemistega, ning veel üks põnev metssea kasvatus. Kultuuri poolelt veel:

Sõidame Sienasse, mis on vaieldamatult üks Toscana pärlitest ja tõeline turismimagnet. Itaalia kauneim väljak Piazza del Campo – keskväljak, mida kroonivad imekaunis graatsiline gooti stiilis raekoda Palazzo Pubblico ja selle 102 m kõrgune kellatorn Torre del Mangia. Väljak on ümbritsetud lugematute väikeste poodide, kohvikute ja restoranidega. Tänavakohvikus istudes saab nautida Toscana suurepäraseid veine ja selle väga vana Kesk-Itaalia linna õhustikku. Sienas on Itaalia võimsaim gooti katedraal, mille marmormosaiik­põrand on üks tähtsamaid vaatamisväärsusi. Toomkirik on valgest ja mustast marmorist ning seest ja väljast triibuline. Marmorsammastele toetuv võlvlagi on kui kuldsete tähtedega kaetud öötaevas. Vaba aeg lõunasöögiks. Seejärel väike jalutuskäik võluvas keskaegses mägilinnakeses San Gimignanos, mida kohalikud kutsuvad tornide linnaks. Linn oli keskajal Euroopasse suunduvate palverändurite populaarne peatuskoht. 12.-13. saj on säilinud 13 rivaalitsevate aadliperekondade poolt ehitatud torni, mis ilmestavad keskajast peaaegu muutumatuna seisnud linna omapärast siluetti. Linn on rikas kunstiaarete, heade restoranide ja kaupluste poolest.

Ja veel:

Soovijatele vaba aeg Chianciano Termides, näiteks võimalus lõõgastuda kuulsates Sensioraaltermides (vaja ette tellida). Teistele väljasõit Etruuria südamesse. Etruski linn Pitigliano tundub, nagu oleks otse kaljust välja kasvanud ning see ongi mägilinna tähtsaimaks vaatamisväärsuseks. Vie Cave – keegi ei tea täpselt, miks etruskid kaevasid need sügavad teed, mis meenutavad kanjoneid, 20 meetri sügavusele Maremma kivisesse pinda. Mõned neist kulgevad asulate vahel kilomeetrite viisi. Saturnia – siia tullakse eelkõige kuulsate vete pärast. Soojad mineraalidest küllastunud veed orus toidavad neljatärni spaad, mis on küll peen koht, kuid haiseb mädamuna järele. Uhke spaa asemel lähme kümblema hoopis Cascate del Gorello vabaõhu soojaveeallikatele, kus saab mõnuleda looduslikes veekeeristes täiesti tasuta. Sõit tagasi Chianciano Termidesse, ühine õhtusöök restoranis Pulcino, mille uhkuseks on kauni vaatega terrass Montepulciano linnale ning salapärased antiiksed keldrikäigud, mida on võimalus erinevate käikude vahel käia vaatamas.

Sõit mere äärde, kõige populaarsemasse Versilia ranniku kuurorti Kuulsat palmidega ääristatud rannapromenaadi kaunistavad juugendstiilis 20. sajandi alguse ehitised. Talvel viiakse aga Viareggios läbi ühte Itaalia kuulsamat karnevali. Vaba aeg mere ääres. Õhtuhämaruses teeme romantilise jalutuskäigu Pisa viltuse torni juurde. Öömaja Pisa lähistel ***hotellis (2-sed toad).

Õigupoolest on terve see reis tihedalt täidetud ülihuvitavate kohtade ja raamatutest loetud linnadega. Lisaks muidugi kohalikud talud. Aga ise arvan küll, et reis võiks huvi pakkuda ka mitte just otseselt talupidajale, vaid lihtsalt huvilisele.

Miks kirjutan? Äkki keegi tahab reisikaaslaseks tulla. Ise tuleb maksta ja summa pole väga väike, aga mulle tundub küll, et sealt saab emotsiooni vastu täie raha eest. Võtke ühendust, kui huvi tekkis!

Kuidas sloveenid mind õpetasid…

…ehk lollidelt tulebki raha ära võtta, nagu ükskord keegi ütles. Antud juhul olin siis loll mina. Õpetus iseeneset oli väga lihtne ja tõhus: kui piiri näed, siis otsi heaga üles kuhu ja kellele see tee maks ära maksta, muidu…

Asi iseenesest lihtne, olengi esimest korda üksi välismaal, lugesin küll tee maksudest, aga kuna mõnest kohast sõitsin pimedas ja kõrvalteid pidi, siis Sloveenia piiril enam ei mõelnudki sellele. Viga. Peeti kinni ja väga valus oli raha ära anda, mäletatavasti kurtsin oma kehva seisu üle veidi aega tagasi, nüüd on veel hullem. Aga kuna autos laiutab juustukatel, siis ei jäänud mul muud üle, kui majutus otsida. Nii olen jälle Austrias. Kuna mul polnud aimugi, millal ma tegelikult Sloveeniast ära tulen, siis aegsat reserveeringut polnud. Mõtlesin natuke naiivselt, et lähen samasse kohta, kui eile, aga minu jahmatuseks selgus, et see oli kinni. Selle asemel, et omanikule helistama hakata, mõtlesin, et mis seal keerulist, Booking.com äpi tõmbasin ju kodus telefoni, nii et lihtne teine koht leida. Selgus, et polegi nii lihtne: hotelli telefoninumber ilmub alles peale kõigi väljade täitmist ja reserveeringu kinnitamist. Reserveeringust on kasu, siis kui see on õigeaegne, see et olen poole tunni pärast kohal, on ikka rohkem telefoni jutt. Ja veel: aadressid pole korrektsed. Nende jaoks on ilmselge, et kui esimene pool kohanimest ära jätta, siis ikkagi saavad kõik aru, aga GPS ei lase otsimagi hakata. Nii pidin ühte kohta veel üle googeldama, et teada saada, see asub samas külas, kust äsja minema sõitsin. Õnneks sain siiski teisel katsel jutule ja siin ma nüüd jälle olen.

GPSi puhul on minu jaoks naljakas kiirusepiirangu värk. Kitsas tee keerutab mäkke, ühel pool mägi, teisel pool kuristik (minu jaoks 🙂 ) aga lubatud kiirus näitab 100 km tunnis 🙂 Kohalike jaoks ilmselt jällegi polnud väga naljakas minu taga sõitma juhtuda, äkki mõni tahtiski 100 km tunnis sõita, aga mööda ka ei pääsenud 🙂

Juustukatelde jutt jääb hilisemaks kirjutamiseks.

Reis

Olen Facebooki paar koledat pilti laadinud 🙂 Pärnus gaasi tankimist oodates (jookseb paaki aeglasemalt, kui bensiin või diisel) tulin äkki mõttele, et jäädvustan end tanklates. CNG-d pole ju väga paljudes kohtades ja nii on marsruut tanklaid pidi. Aga kuna Warssavis läks asi metsa (oleks ju ikka võinud neid zlotte varuda), siis oligi järgmine tankla alles Tšehhis. Muide ühe paagitäie gaasiga sõitsin 750 km, mis teeb kilomeetri hinnaks 0,036 eurot…, sama bensiiniga oleks 0,077 eurot. Vahe on hinnas ja kütusekulus. Elagu CNG! Eriti, kui tankida õnnestub…

Praegu mõnulen ühes väga õdusas Austria hotellis ja homme hommikul suundun Sloveeniasse. Teel olen kasutanud ainult inglise keelt, praktika mõttes 🙂

Maahommikust ja muust

Eile (07.03.2015) oli ETV Maahommiku saates lõik Sepa mahetalust. Järelvaadatav internetist siin

Täna oli mul rõõm blogi külastatavusest näha, et inimesi on huvitanud, seda tõestas tegelikult ka eilne mitte eriti edukas müügipäev Nõme turul, üks vanapaar oli mu telefoninumbri peale saadet internetist üles otsinud ja helistas. Tulidki turule ostma 🙂 Muidugi võib tagantjärele tarkusena tõdeda, et oleks ikka pidanud blogis teada andma, et oleme laupäeval Nõmme turul. Oleks mõnigi huviline veel tulnud, poleks päeva tulemus nii kesiseks kujunenud. Aga, mis seal ikka. Blogimise asemel tegelesin mina ju õhtu varem hoopis juustukatelde hinnapakkumistega.  See toob nüüd järgmise teema juurde:

Sõidan ära. Sellel nädalal EI TOIMU Pärnu kaubaringi, samuti pole meid Pärnu OTTis. See, et OTTis pole, on esimene kord üldse, oleme muidu igal korral kohal olnud. Võib-olla oleksin ma väga hea tahtmise juures siiski suutnud kuidagi kedagi enda asemele organiseerida, aga see, et ma ainsa teedel sõita võiva auto kodust ära võtan, muudab asja siiski natuke liiga keeruliseks… Püüan veel neile meile saata, kes ei tea, et nädal vahele jääb.

Sõidan tõepoolest Sloveeniasse, oma juustukatelt ära tooma ja ülejäänud asju üle vaatama. Kui asjad hästi sujuvad, saan ehk ka ühe portatiivse jahutustanki tuua. Tuli kiire tellimus.

Küll olen järgmisel nädalal uuesti oma klientide juures, loodetavasti täis värsket indu tooteid teha ja ehk ka juba uut katelt proovimas, et kuidas töötab.

Ikka veel Saksamaa

31.10.2014 Klosterhof Ziegenkäse, minul märkus: väga korras meierei.

Sealt sain mina ka täiesti uskumatu romantikalaksu: Sombusest hommikust sammus välja kepiga kitsekarjus.

DSC_0715

DSC_0716

Pildid ei anna paraku suurt midagi edasi, nii et katsuge parem ette kujutada. Igatahes nii nad seal karjamaale läksid.

DSC_0717

Selle vaatepildi peale ütles üks meie grupi kitsekasvataja “Ei tea jah, miks naabrid meid ei armasta” See elupuu, mida viimane kits pügab, ei kuulu ilmselgelt selle talu juurde.

Kitsed karjamaale viidud, tuli peremees tagasi ja näitas meile alustuseks lauta. Üksiti selgitas ka, miks kitsi pidama hakkas. Nimelt ei olnud talul piimakvooti, kitsede puhul aga seda nõutud pole, et peaks olema.

Laudas olid sõimed tehtud sellised, et on võimalik loomi fikseerida, meile selgitati, et pole väga hea mõte lüpsiplatsil ebameeldivaid protseduure teha. Hiljem ei pruugi kitsed platsile tahta tulla. Laut nägi välja nii:

DSC_0725

Mina jõudsin järeldusele, et mulle meeldivad lühema karvaga kitsed rohkem, jätavad korralikuma mulje. Kasutasin seal ka juhust ja lasin end koos kitsega jäädvustada.

DSC_0726

Nägime ka viisakat lüpsiplatsi. Desopudel ripub toru küljes, selge, et seal farmis tehakse nii udara puhastust, kui ka järeldeso.

DSC_0736

Lisaks kitsedele nägime seal veel igasugu toredaid asju. Näiteks kimalasepesa, tuvimaja ja raskeveo hobust.

DSC_0720

DSC_0750DSC_0748

Peale farmi viidi meid väga väikesesse ja korras talupoodi. Seal pilti ei teinud, polnud eriti ruumi. Selle eest pildistasin läbi klaasi meiereid, see oli ka üsna väike, hästi varustatud ja korras.

DSC_0762DSC_0763DSC_0777

Talus tehti kõva juust ja sulatatud juustu. Midagi oli vist veel. Igatahes käib peremees ise ka müümas, selleks oli tal spetsiaalne kauplusauto soetatud.

DSC_0757

Vaade väljast…ja vaade seest

DSC_0754

Kogu ettevõte jättis väga hea mulje. Talus oli ka perenaine, keda vilksamisi nägime, selgusetuks jäi tema roll majapidamises, vähemalt sellega, mida meile näidati, tundus mees üksi tegelevat.

Saksamaa reisi lõpp

Teen kangelasliku jõupingutuse, et saada kirja kolm viimast käidud ettevõtet. Kuna nii palju on aega möödas, on täitsa kohane kuupäevad ette panna.

30.10.2014, kell 12.00

Bio-Hof Vogel. Veebilehte neil pole. Märkusena juures: stabilisaatoriga jäätis.

Tegelikult oli ka selles ettevõttes mei tervitamas abielupaar, koguni koos lastega. Ei tea, miks selle esimese hooga unustasin.

DSC_0670

Keskel on tõlk, temast kumbalgi pool siis abielupaar jäätise valmistajaid.

Tegemist piimatootmistaluga, kus lisateenistuse hankimiseks jäätist valmistatakse, valdavalt ka ise müüakse.

DSC_0671

Jäätise müügiks kohandatud haagis. Müümas käiakse igal nädalavahetusel, mitte eriti kaugel, äkki oli see ring 50 kilomeetrit? Enam täpselt ei mäletagi. Igatahes ei pea nad väga kaugele minema. Müügid toovad hästi sisse. Üks põhjus on kahtlemata asustustihedus, seal on lihtsalt ostjaid rohkem. Teine põhjus on ilmselt hind, see on pigem madal. Sealoleku aja jooksul käisid ka lapsed ostmas. Küsiti ikka mitu palli. Meil siin küsitakse pigem ühe palliga ja ma ei ole kindel, et märgatav hinna alandamine olukorda muudaks. Aga kavatsen seda siiski katsetada 🙂

Alustuseks pakuti meile lõunasööki, milleks olid lihapallid saksa kartulisalatiga. Kõhu sai igatahes täis.

DSC_0672

Edasi jagati meie grupp kaheks, nii et osa jäid peale lõunasööki omavahel jutustama ja teine osa läks koos peremehega jäätise valmistamist vaatama. See oli iseenesest lihtne: kogu keerukus oli komponentide kaalumises, milleks oli korralik täpne kaal. Edasi tegi kõik jäätisemasin: pastöriseeris, jahutas segu, tegi jäätise valmis ja mõne minuti pärast oli võimalus see masinast karpi lasta. Sellise nutika masina hinnatase on umbes 50 000 eurot.

DSC_0681DSC_0674DSC_0678

See, mis jäätise sisse läks, oli muidugi omamoodi. Tõenäoliselt nad kasutasid oma talu piima, aga ega seegi päris kindel polnud. Munakollased olid pakiga sügavkülmas, need ongi niimoodi müügil, et ise peab ainult sisse kallama, ei mingeid päris kanu, ega tüütut munade avamist, rebu eraldamist. Meie nägime ploomijäätise tegemist. Ploomidel olid kivid eemaldatud, tõenäoliselt võis olla tegemist tervena ostetud ploomidega, millel nad ise kivi välja võtsid. Suhkru asemel kasutati spetsiaalset jäätisesuhkrut, kuhu oli juba lisatud stabilisaator ja ka muid komponente. Igaks juhuks ei täpsusta, aga pakki uurides oli seal küll rohkem nimetusi. Kogu see värk mahemärgiga. Nii, et lõpptoodanguks mahejäätis. Meile anti proovida ka, oli küll hea. Mitte nii hea, kui eelmisel päeval proovitud lambapiima jäätis, aga ikkagi hea. Ei olnud tunda mingit stabilisaatori kõrvalmaitset. Ilmselt seda need muud suhkrusse lisatud komponendid tegidki – peitsid stabilisaatori maitset. Vaatamata isiklikule kogemusele, et maitses küll, oli see minu jaoks ikkagi mitte päris õige asi. Kuigi, kui nüüd võrrelda sellega, mida suurtootjad toodavad ja müüvad, siis loomulikult kordades puhtam ja ohutum toode.

Ise tahan endiselt stabilisaatorivaba jäätist teha. Aga, kui ümber peaksin mõtlema, siis tean, kust sellist stabilisaatorit saada, mis ostja ära petab.

Õhtupoolikul külastasime Fulda linna. Meil oli tund aega vabakava. Arvasime Annega, et targem on giidiga kokku hoida ja tõenäoliselt tegime parima valiku.

Väike jäädvustus palmi all

DSC_0698

Ülearu soe just ei olnud 🙂

Läksime vaatama Fulda katedraali (rohkem pilte vaadake tripadvisori vahendusel 🙂 )

DSC_0699

Minu muljed hoonest: tohutu, muljetavaldav, ilus, mustade marmorsammastega. See viimane, mustad marmorsambad, avaldas mulle kõige sügavamat muljet.  Kirik ise on katoliiklaste süda Saksamaal. Sinna on maetud Püha Bonifatius, vaatasime loomulikult ka hauda (seda, mis näha on). Nii, nagu kord üks teatrietendus (Maarja kuulutamine) avardas mu maailmapilti ja pani kristlust teatud määral mõistma, nii ka kummalisel kombel Fulda katedraal. Ilmselt oli suur roll ka giidi vahendusel saadud selgitustel. Kirikus olnud uhked pihitoolid enam kasutusel ei olevat, kunagi olid nad kindlalt praeguste psühholoogide aseaine. Nii, nagu katoliiklikud pühad olid muu hulgas  rõõmupühad, erinevalt siin meie madala taeva all elujõuliseks saanud luterlusest.

Igatahes panin seal küünlad kõigile, kellest hoolisin. Palju küünlaid…

Lisaks katedraalile jalutasime veel kuurvürsti lossi aias ja oligi aeg kogunemiseks. Vahepeal oli Airi välja võlunud hea söögikoha. Mina küll ei tea, mis moodi ta nii tõhusalt suutis parimad asjad meie jaoks leida…

Igatahes läksime “Musta kukke” Haa, nüüd seda netist otsides sain ise ka targaks: tuleb uurida selliseid lehti, nagu see restorani kriitikute oma ja ongi pilt selge 🙂

Igatahes meie ooteaeg oli üüratu, sest koht oli kogu aeg täis ja nagu keegi väga tabavalt arvas ” paarike võib ju majale minna, kui teenindus liialt venib, aga kuhu see suur grupp ikka läheb”. Õigus. Kui lõpuks serveeriti, siis mina ei pettunud, toit oli maitsev.

DSC_0705

Igaks juhuks enam ei ütle, mis see oli 🙂

DSC_0704

Miljöö oli selline hubane.

Minu jaoks oli šokk maksmise koht: Airi kaart ei kõlvanud ja giid maksis oma kaardiga! Aga kui giid ei oleks saanud maksta? Terve grupp nõusid pesema või?!? Ometigi kaardimakse, kui selline seal toimis.

Ööbima viidi meid uude majutuskohta, mis sealses mõistes eksootiline ja romantiline. Eestis on paraku täiesti tavaline, et keset loodust võib majutuskoha leida… Mugavusi oli oluliselt vähem, kui eelmises hotellis, aga kurtmiseks ka põhjust polnud.

DSC_0713

Selline romantiline majake sattus 🙂 olime mitmes majas. Õhtul arutasime Tiidu eestvedamisel, mis plaanid kellegi jaoks olulised on. Selline mõnus ühesuguste huvidega inimeste vestlusring.

31.10.2014, viimane reisipäev…. jätkub siiski veel ühes postituses, kuna tunnen end pisut väsinuna…

Saksamaa IV

Selgituseks: tegemist on ikka selle ühe reisi kirjeldusega. Mul lihtsalt ei ole aega, et kõik järjest ära kirjutada, nii lähen edasi ettevõtete kaupa. Kokku on neid üheksa, nii et üle poole veel.

Teise reisipäeva lõunaks saabusime kohta nimega Stiftsgut Wilhelmsglücksbrunn Tegemist järjekordse suurejoonelise kompleksiga. Jõudsin juba mõelda, et saksa talud ei pruugigi pinnalt nii suured olla, kui eesti talud, kuid hoonete osas oleme meie ikka väga väikesed ja vaesed.

Selles ettevõttes oli mitu suunda: piimalambad, lambajuust, turism, restoran, ökohotell, loomulikult talupood, lisaks veel lihaveised ja ka pühvlid, keda ka lüpsta plaanitakse.

Alustuseks pakuti meile lõunasööki, ise valisime, kes mida soovis. Minu valik oli lambahakkliha kartulipüreega. See koht taastas minu kadunud usu hea toidu võimalikusesse Saksamaal. Eelnevad kogemused nii sellel reisil, kui eelmisel, lisaks veel Austria mälestused olid ausalt öelda viinud mind veendumusele, et ega seal head toitu ei saagi. Eksisin.

Saksamaa reis okt 2014 - 463

Lamba hakkliha oli hautaud, pakuks, et purustatud tomatitega, lisandiks olevad aedoad suitsupeekoniga. Kartulipüree pallid ja lambahakkliha üle puistaud riivjuustuga ja üle küpsetaud. Maitsed väga head. Restorani kohta räägib muidugi ka külastatvus ja see koht oli lõuna ajal inimesi täis.

Peale lõunat tuli meie juurde peremees, et ettevõtet tutvustada.

Saksamaa reis okt 2014 - 99 (1)

Läksime ringkäigule. Juba hoonete ümbrus jättis hea mulje.

Saksamaa reis okt 2014 - 161

Ikkagi roosid. Annab tunda, et koht on mõeldud ka turistidele – sildid.

Saksamaa reis okt 2014 - 119

Saksamaa reis okt 2014 - 303

Saksamaa reis okt 2014 - 360

Piimalambad 🙂 Lamba kohta väga mõnusalt rahulikud. See tüüp tuli pai lunima. Tundub, et piimalambad on tuleviku loomad. Kuigi tuleb tunnistada, et peremehe jutt umbes kümme aastat kestvast normaalse karja saamisest (kuna müüakse kehvemaid loomi, tuleb head endal kasvatada), oli üsna hirmutav. Samas, lambapiim on sama kasulik, kui kitsepiim, kuid kõrvalmaitse on väiksem. Tean 🙂

Saksamaa reis okt 2014 - 556

Lambapiim, mida proovida anti. Natuke magus ja õige õrna kasuka maitsega. Lambapiimast jäätis oli jällegi superhea, lausa vist parim, mida saanud. Minu küsimusele stabilisaatorite kasutamise kohta vastati üsna nördinult, et loomulikult mitte!

Saksamaa reis okt 2014 - 448

Vahele veel maastik taamal sööva lambakarjaga.

Lammaste lüpsmiseks kasutatakse väga väikeste nisakannudega masinat, kannud plastikust, et võimalikult kerged oleks. Lüpsmine toimub lüpsiplatsil, nii nagu kitsedelgi.

Saksamaa reis okt 2014 - 93

Lamba nisakann.

Saksamaa reis okt 2014 - 96

Lambapiimast juustud.

Koht jättis hea mulje, eriti toit 🙂 Lambad on toredad loomad. Huvitav, et ma siis päris nii ei arvanud, kui meil endal lambad olid 🙂 Kuigi oli aru saada jah, et need lüpsilambad ongi rahulikumad, kui minu mälestustes olevad eesti tumedapaelised, kes karjusid igal võimalikul ja võimatul juhul, ning ründasid sama järjekindlalt ka oma aiast välja. Selliseid rahulikke lambaid võiks isegi pidada.

 

 

 

Saksamaa III

Meie teine reisipäev. Alustasime ettevõttest nimega Selgenhof. Päris palju kuulsime ettevõtte alustamise koha peal, et see on rendile võetud. Või mulle tundus, et palju? No igatahes seal oli küll nii, et paar peret rentis farmi koos maaga ja siis nad hakkasid seda edasi arendama ja otsisid oma niši, mida ja kuidas toota ja turustada. Seal oli valikuks piima müük. Piimaringidega, koju kätte ja ka neile poodidele, kust telliti. Pakendi küsimus oli neil üsna omapäraselt lahendatud: korduvkasutatvad plastpudelid.

Saksamaa reis okt 2014 - 367

Need pudelid olid hoopis tugevamast materjalist, kui mina seni näinud. Meile näidati üle kümne aasta ringelnud pudelit, mis nägi välja täiesti normaalne. Pudelite tagasi saamiseks oli neil oma pandimaks, see oli küll tegelikust pudeli hinnast madalam, nii et iga ära visatud suure pudeliga nad kaotavad raha. Väikesed pudelid olid pandi väärtusega kaetud. Neid pidavat ka oluliselt vähem tagasi tulema. Teoreetiliselt peaksid kliendid tagastama puhta pudeli, praktiliselt aga tagastati ka täiesti pesemata taarat. Neile lasti vesi sisse, leotati ja pesti siis suures potipesumasinas, koos kastiga. Pudelid kinnitati jämeda traadi taha, et nad pesus kastist välja ei tuleks.

Saksamaa reis okt 2014 - 145

Omanik  näitab süsteemi. Ise ta küll leidis, et see on põhimõtteliselt ajale jalgu jäänud: osa inimesi tahavad kvaliteetpiima kindlasti klaastaaras, teine osa jällegi viskavad nagunii pudeli ära, siis oleks mõistlik ühekordne plastpudel. Ega nad polnudki veel kindlad, mis moodi seda pakendi asja muuta.

Piimaringid iseenesest toimuvad kuuel päeval nädalas, nii et kahel päeval nädalas ühte ringi, see tähendab kokku kolm erinevat ringi. Kõige suurema ja kasulikuma osa moodustavad erakliendid. Neile viiakse piim ukse taha, lastakse kella ja see on siis inimese asi, kui kiiresti ta piima ära võtab. Kord kuus esitatakse arve. Ilmselt tagastatav taara on siis ka ukse taha jäetud. Koju toomisel piirsummat (miinimumtellimust) ei ole, kuid on koju toomise tasu 80 senti korralt. Lisaks piimale saab neilt tellida ka võid, jogurtit ja petti (päris võipiima, kuna seal tehakse hapukoore võid)

Saksamaa reis okt 2014 - 481

Pilt töötlemisruumile:

Saksamaa reis okt 2014 - 209

Töötajad on varustatud firma nimega tööriietega. Tegelikult jättis see omanik hea mulje ka palkadest rääkides. Lihtsalt sellega, et ütles palju nad praegu maksavad ja kui palju ta tahaks maksta, et inimesed rahul oleksid.

Näidati ka lauta:

Saksamaa reis okt 2014 - 484

Vasikad olid väga julged ja uudishimulikud, tundus, et üks saksa lehmapreili oleks olnud nõus kaasa tulema. Siin on nad pundis:

Saksamaa reis okt 2014 - 126

Farmihooned muidugi suured ja korralikud:

Saksamaa reis okt 2014 - 35 (1)

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi pealtnäha kõige lihtsam – piima müük, siis ometi huvitas see meid tõsiselt. Küsimusi küsiti palju ja minul oli kohe kindlasti huvitav, üsna sarnane ju sellele, mida mina teen. Ja muidugi polnud ma meie grupist ainus, kellel piimaring on 🙂

Saksamaa II

Tuleb tunnistada, et sellise tempoga kirjutades võib enne mõni uus reis peale tulla, kui see üles tähendatud saab. Haa, pigem küll mitte 🙂

Enne teise meiereisse suundumist külastasime väikest Lauterbachi linna. Meie reisikorraldaja Airi selge huvi olid maheettevõtted, üsna ilmselt olid selle järgi ka meiereid valitud. Ka tutvustas ta meile kaubanduse mahepoolt. Minu jaoks oli see muidugi muljetavaldav. Väga hea valik, korralikult tähistatud, lausa eraldi riiulid, hinnadki täiesti mõistlikud. Näide marketist:

Saksamaa reis okt 2014 - 335

Meie kaubandusel on selleni veel üksjagu maad minna, eelkõige on otsused aga ikkagi ostjate käes: kui on piisavalt nõudlust, küll tuleb ka pakkumine.

Linnakeses saime teha ka väikese kainuse kontrolli: jõe ületamine.

Saksamaa reis okt 2014 - 173

Mitte, et mei grupil oleks joovastavate jookidega probleeme olnud, lihtsalt see tuli pähe.

Teine meierei mida külastasime oli Altenschlirf Seal hakkas tunduma, et see reis ühendab edukalt kaks minu eriala: sotsiaaltöö ja põllumajanduse, kuna tegemist oli teise sotsiaalse ettevõttega. Seekord sihtgrupiks vaimupuudega inimesed. Mul ei ole väga hea numbrimälu ja üles ma ei kirjtanud, nii võin arvudes eksida. Umbes 140 hoolealust ja ca 60 töötajat. Tegemist MTÜ vormiga, kus sinna (tööle) asunud astuvad üksiti ka MTÜ-sse. Kuivad faktid faktideks, aga tõsiasi on see, et ühele töötajale tuli koormuseks umbes 2-3 hoolealust. Loomulikult jällegi riik rahastab seda. Järjekord ukse taga pikk, kuna hoolealused eriti ei liigu. Kui nüüd võrrelda sellega, mis meil on, siis tekib masendus, eks ikka meie pärast.

Eestis püütakse tööandjaid motiveerida puudega (ka vaimupuudega) inimesi tööle võtma naeruväärse poole aastase palgatoetusega, kuigi on ilmne, et sellise inimese tööle võtmisel ongi kohe ühe tavalise töötaja ülesanne teda valvata ja suunata, mitte pool aastat, vaid alaliselt. Saksamaal on arusaamine, mida see töö tähendab ja vastav on ka riigi tugi. Puudega inimesed teevad endale jõukohast tööd, elavad kogukonnas ja tunnevad ennast täisväärtuslike ühiskonna liikmetena. Meil oli seal võimalik näha, kui rahul nad oma eluga olid, kui uhked oma töö üle.

Põllumajandus ja põllumajandussaaduste töötlemine on kahtlemata väga sobiv valdkond mis iganes grupi rehabilitatsioonitegevuseks. Loomadega töötamine, rutiin ja oma töö tulemuse nägemine on rahustav ja mõjub hästi ka täiesti tervetele inimestele.

Pildil pisut kadestamisväärne laut: loomadele on võimalik veel rohelist ette vedada, soojem kliime, kui meil.

Saksamaa reis okt 2014 - 22

Lisaks meiereile oli seal veel puidu- ja pagaritöökoda. Nende pagaritöökoja toodanguna valminud suured pannipitsad olid meie lõunasöögiks. Kahjuks jäi mul sellest pilt tegemata. Peale lõunat tehti meile ringkäik ja hoolealused ise tutvustasid oma tööd. Juhendamisel loomulikult.

Saksamaa reis okt 2014 - 46

Valges riietuses inimesed on hoolealused, vasakul serval on juhendaja.

Sellises ettevõttes pole just ülearu tähtis tootmise automatiseerimine ja efektiivsemaks muutmine. Jogurti pudelisse valamine saab ju olla kellegi äärmiselt oluline ülesanne.

Meile pakuti ka kohalikku juustu.

Saksamaa reis okt 2014 - 455

Lisaks meiereile näidati pagaritöökoda:

Saksamaa reis okt 2014 - 62 (1)

Neid inimesi ühendas seal rõõm ja uhkus oma töö üle. Tuletan veelkord meelde, et meie ühiskonnas on sellised inimesed sisuliselt tõrjutud, mõne väikese erandiga, nt. Pahkla Camphilli küla

Otse loomulikult oli selles ettevõttes ka oma pood:

Saksamaa reis okt 2014 - 391 (1)

Meie esimese päeva lõpetas õhtusöök hotelli töötajate poolt meile reserveeritud söögikohas. Hinnad olid keskpärase restorani väärilised, kuid toit vaid väga kehva baari tasemel.

Saksamaa reis okt 2014 - 493

Päeva kokkuvõtteks võib öelda, et nägme, kuidas toimib meilgi palju räägitud sotsiaalne ettevõtlus js saime proovida väga head juustu.