Pisut toimetustest

Kahetsusväärselt on postitusi väheks jäänud. Süüdi on ajapuudus, aga mitte ainult. Kirjutamisega on ka natuke nii, et inspiratsiooni on vaja. Pegasust valgel hobusel 🙂

Vahepeal on olnud nii müüke laatadel, talutöid, suhtlemist ajakirjndusega, tore külaskäik ja muidugi põhitöö meiereis.

Laatadest nii palju, et kuna sellel aastal minu poolt esimesena registreerutud Viljandi Hansapäevad (jaanuari algul registreerusin), müüs end sponsoritele maha ja mul sinna seega asja polnud, siis käisime Vallyga eile Põlva päevade laadal. Algus oli küll väga ehmatav, kui korraldaja teatas, et mingit elektrit ei saagi, aga õnneks ikka saime ja müük oli rahuldav. Ju ma õpin kogu aeg, nüüd tean, et kui enda jaoks uude kohta lähen, siis küsin elektri asja ikka üle ka. Põlva korraldaja arvates olin ma väga kapriisne inimene (nii ta ütles) aga minu jaoks oleks see olnud tõeline katastroof, kui peale kolme poolt sõidutundi tõepoolest poleks elektrit saanud, kogu jäätis oleks üles sulanud ja tulnud ära visata. Kogu see töö ja tooraine ja loodetav teenistus… Ilmselt ongi nii, et mitte kõigil pole ühesugune võime end teise olukorda panna ja asjadest aru saada.

Artur oli samal ajal Pootsi laadal, mis oli meie jaoks ootuspärane, see tähendab müük oli täpselt selline nagu lootsime ja natuke parem ka.

Sama ei saa kahjuks öelda Ääsmäe laada kohta täna. Nii palju, kui Arturilt telefonis kuulsin, oli see meie jaoks täiesti mõttetu, kuna meie müügikoht oli sellise koha peal, kuhu inimesed ei jõudnudki. Korraldajad, palun ärge tehke nii! Kui teil juba on ära planeeritud müügiplats, siis oleks küll ausam hilisematele küsijatele öelda, et kohad on täis. Talus oleks teha küll olnud, selle asemel, et oma aeg ja kütus ära kulutada, lihtsalt kusagil passimiseks.

Mis ajakirjandusse puutub, siis talus käis Maalehe ajakirjanik Heli Raamets. Lugu olen juba näinud, millal ilmub, seda ei küsinud.

Tulemas on Pärnu Postimehe ajaikrjanik.

Tore külaskäik oli meil Vallyga Anne juurde. Põlva laadalt tulles käisime tema juurest Üvasi talust Rasinas läbi. Pilte ei teinud, tegelikult olin väga väsinud, aga Anne ja tema pere positiivsus, sihikindlus ja teadmispõhine majandamine olid minugi jaoks väga innustavad. Anne valmistab suurepäraseid kitsepiima juustusid: halloumit praadimiseks ja võrratut salatijuustu.

Meiereis olen ma täpselt nii palju, kui vaja on. Mõned lehmad on veel poeginud ja piima rohkem, kui enne. Põhirõhk on jäätisel ja sõiral. Olen oma meierei ja seadmete üle siiralt õnnelik. Tegelikult ei olegi ma enam võimeline niimoodi käsitsi kõike tegema, kui eelneval kolmel aastal. Eelmine sügis hävitas mu vasaku käe… liiga palju koormust.

Järgmisel nädalavahetusel müüme Rakveres Pika tänava laadal ja tõenäoliselt Artur on sõiraga Ihamaru Kõivualutse päeval

Advertisements

Kevad

Ilmad hakkavad vaikselt soojaks minema. Olen oma roosipeenrast nii umbes 2 meetrit ära kaevanud, see on vast viiendik. Paabulinnud laulavad ja tantsivad, eriti isane. Tema kullake päeval põhiliselt tantsib, aga eile õhtul kostis kuni kella kümneni katuselt kohutavaid helisid, lind laulis 🙂 Mina olen haige. Ju sealt Maamessilt mingi viiruse sain. Köha, nohu ja nüüd, peale nädalast “vindumist” lõpuks ka palavik. Mis teha, tegelikult peaks aja maha võtma. Aga… aega ei ole. Õnneks aidatakse osa töid ära teha. Ise koostan hinnapakkumisi ja katsun kuidagi olla. Limusiinid poegivad hooga, pull Asti näitab tipptaset, põhimõtteliselt sünnib vasikas päevas. Kui ise ära olime, siis tagasi tulles, oli tervelt kolm vasikat juures. Asendustalunik Arvi nummerdas ühe, me ise Arturiga kaks, teine asendustalunik Laivi aitas. Meil on karjas paar looma, keda siiski peab eemale peletama. Enamus suhtuvad asjasse täiesti rahumeelselt. Kahjuks on üks lapsuke loid ja isutu. Võtsima ta ema juurest ära, sest tundus, et lapsuke hakkab lausa surema. Ei saanud aru, kas asi on lehmas või vasikas. Lehm Miina ületas iseennast ja katsus vasika kaitseks meile lausa kallale tulla. Tegelikult on ta hoopis arg loom. Tõime vasika ära ja nüüd on selge, et see lapsuke on teistsugune. Midagi pole teha, anname oma parima ja vaatame, mis saab.

miina vasikas 15

Väikseke autos, Arturil on üks parem pilt tema jootmisest, eks panen selle ka, kui pildi kätte saan.

Lahtiste uste päev

Lahtiste uste päev toimub laupäeval 04.04.2015 Sepa mahetalus, Pikavere külas, Koonga vallas kell 12.00-15.00

Idee sündis natuke varem, kui üle-Eestiline avatud talude päev välja kuulutati. Kuna meil on nüüd nii mõndagi muutunud, näiteks meierei on valmis, piimaruum ka ja toorpiima müügi luba on olemas, siis on põhjust külla kutsuda. Lahtiste uste päev on sel korral mõeldud eelkõige klientidele, nii praegustele, kui tulevastele. Loomulikult on oodatud ka Plevniku seadmete vastu huvi tundjad, aga sel juhul oleks mõistlik endast siiski ennem märku anda.

Homme uurin, kuidas on võimalik bussi Koongast Pikaverre ja tagasi tellida. Pärnust seekord bussi käima ei pane. Praegune ilm väljas olekut ei soosi, aga siseruumidesse meil väga palju inimesi korraga ei mahu. Suvisel avatud talude päeval oleme muidu ka osalemas 🙂

Seekordsest kavast:

12.00 Avamine
12.15 Kohv, tee, kook, degusteerimine
13.00 Piimandusmuuseumi ettekanne – teadur Mai Kukk Koonga meierei ajaloost
13.30 Ringkäik talus
13.50 Teeme jäätist
14.40 Võimalus tooteid kaasa osta
15.00 Lõpetamine
Algus ja lõpp tähendavad muide seda, et enne antud kellaaega ma kedagi ei oota ja pärast ei taha ka enam näha 🙂 Vahepeal on küll võimalus tulla endale sobival ajal ja ka lahkuda varem, kui soovi on.
Veel: kuna arukas on iseenda vigadest õppida, siis seekord ootan registreerumist 🙂
Selleks on variandid:
a) siia kommentaarina
b) facebooki kommentaarina
c) meilile (neletamm70@gmail.com)
d) telefonitsi (56659135)
e) suusõnaliselt
Olen täiesti teadlik, et vahest juhtub ka nii, et plaanid äkki muutuvad, aga mingi ülevaate saaksin ju ikkagi 🙂

Aga, kui… tuleks maale?

Usun, et nii mõnigi linnainimene on sellise mõttega mänginud. Mis siis, kui koliks maale elama? Paraku ei ole see ka teoorias väga lihtne, praktikast rääkimata. Kes ise pole maal elanud, see ju tegelikult ei tea, mis ees ootab.

See oli nüüd sissejuhatus, selleks et jõuda pakkumiseni. Tulge proovige järele!

Tunnistan ausalt, et mul on oma huvi ka kõvasti mängus. Lihtsalt ei jõua kõigega toime tulla. Praegu on maja vaid minu päralt ja koos sellega ka tööd. Loomulikult käib abilisi, kuid sellest ei piisa.

Täpsustan tingimusi: Võimalik kasutada ühte tuba, tegelikult isegi kahte, kui vaja. Ühisruumid on elutuba, köök, vannituba, WC. Mina ise loomulikult elan ka siin. Reeglid on minult. Kõige olulisem: tuleb osaleda talutöödes.

Oodatud on maaelust huvitatud inimene ( või paar), lapsi paraku väga ei tahaks, kuna kooliealine ju nagunii tulla ei saaks, aga nooremad tekitavad tahes tahtmata ka mulle lisakoormust ja lisakoormus on absoluutselt viimane asi, mida vajan. Niisiis üks või kaks lasteta inimest. Periood teie valikul, kuid mitte alla kahe nädala. Huvilised, võtke ühendust!

Degustaatoriks?

Soovitavalt Pärnust, miks mitte Koongast.

Kuna ma ei suuda oma loomingut ise objektiivselt hinnata, siis oleks vaja kedagi, kes viitsiks maitsta ja ausat arvamust avaldada.

Loodan leida vabatahtlikku.

Minu poolt oleks siis degusteeritav toodang, kogus üks pakend (jäätise puhul on see 500g), sellest jätkub maitsmiseks tervele perele. Vastu tahan ausat ja argumenteeritud hinnangut.

See siin on konkurss 🙂 Osalemiseks saatke sõnum meilile, võib ka kommentaaridesse ja põhjendage vähemalt ühe (võib ka rohkema) lausega, miks just Teie sobite degusteerima.

Kanala, lõpuks!

Eraldi kanala vajadus oli ilmne juba eelmisel aastal. Siis sai ka plaan tehtud, kuhu selline asi üldse mahutada. Meil on küll suur rehielamu (elame jah loomadega ühes majas  🙂 ), aga kõik on juba kas täis või ära planeeritud. Välja arvatud teine korrus. Sinna see kanala siis pidigi tulema. Esimene asi oli trepp, tavalisest redelist ju kanasöögi ämbriga üles ei roni. Sellest sain isegi aru. Aga edasi ma enam aru ei saanud, mis moodi asi tehniliselt lahendada. Ei taha ju, et vahelagi paari aasta pärast mäda oleks. Ja mis moodi seinad ja lagi teha, soojustada? Kutsusin ühe kohaliku ettevõtja, kes vaatas ja siis pakkumise tegi. Sellist raha mul (õnneks) ei olnud. Nii jäi asi katki, vaid trepp õnnestus tuttavalt (kes ei soovi avalikustamist) tellida. Trepp sai nii hea, et minusugune vähenõudlik paneks selle kõhklematult ka eluruumi.

Kanalaga alustasime tõsisemalt sel aastal. Tänu Erikule, kes planeeris ja pakkus arusaadavad ja toimivad lahendused. Hea, et eelmisel aastal raha polnud, sest see põrand, mis siis pakuti, küll poleks sobinud. Aga nüüd järjest.

DSC_0036

Siin on juba põrand üle löödud “musta” lauaga, tehtud karkass seinale ja laele, ning uus vahesein. Pooleli on kivivilla ja seda katva niiskustõkke kile paigaldus.

DSC_0039

Selles faasis on olemasoleva lakaluugi kohale kokku pandud kaks kasutatud akent, nii saab ruumi pisut loomulikku valgust. Olemasolev väike aken jäi väljapoole, st. kõrgemale. Soojustus on pandud (va. lae peale) ja kaetud OSB plaadiga. Selles ehituse faasis oleksime kõik (mina ja pojad) olnud nõus ise ruumi sisse kolima, nii toa moodi paistis. Veel pilte:

DSC_0041

DSC_0042

Edasi tuli laudpõranda immutamine ja katmine plekiga.

DSC_0051

DSC_0050

Selle koha peal Erik lõpetas ja edasi tegi Artur üksi. Ausalt, kui Erik ei oleks nii palju aidanud, siis oleks see kanala vist alles järgmiseks jaanipäevaks valmis saanud!

Siin minu tungival nõudmisel ruumile lisatud eraldi toake, kas siis tibudele, vuttidele või kellele iganes, keda eraldada on vaja. Seda on võimalik vajadusel vahepeal desinfitseerida. Siin alles pooleli:

DSC_0061

See siin on kanade oma trepp. Hakkavad ainult siit kanalasse pääsema.

DSC_0101

DSC_0126

Esimesed umbes kolmkümmend lindu on kanalasse tassitud! Nende kolimine sai teoks õhtul, kõik on ükshaaval süles üles viidud ja hoiame neid seal mõned päevad täiesti kinni, et uue kohaga harjuksid.

DSC_0130

Esimesed munad uues kanalas.

DSC_0129

Pesakast on pikalt ja käib haagiga lahti. Aga esialgne variant polnud hea, sest andis võimaluse väärkasutuseks:

DSC_0137

Täiustatud variant on selline:

DSC_0156

Üles on ka riba lisatud, nii et magama sinna enam ei pääse.

DSC_0131

Söögiküna. Saab ämbriga kõrgemalt sisse kallata. Vajadusel pestav.

Meie kanade menüüs on mahejahu, mahekartul, mahepiimast kohupiim, mineraal “Kanamin” ja vahest ka see, mis oma toidulaualt üle jääb. Lisaks praen neile munavalged, mis jäätise tegemisest üle jäävad.

Soovitan uurida, mis moodi teie pere munadega varustav talunik oma linde söödab. Taludes kasutatakse ka lihtlabast GMO jõusööta ja see, kui väike see talu on, ei anna mingit garantiid. Samuti uurige, kui palju lindudel väljas jalutusruumi on. Väliaed võib olla ka täiesti paljaks söödud väike aedik.

Edasi meie kanalaga. Magamine:

DSC_0132

Siin servas sel momendil veel redelit polnud, oli ainult teises servas. Aga järgmisel pildil on juba redel ka:

DSC_0154

Nagu enne öeldud, hoiame neid mõne päeva kinni. Nüüd on uues kanalas juba peaaegu kõik kohal, täna hommikul oli väljas veel viis kana, kes ka tuleb kinni püüda ja üles viia. Edasi saavad nad oma vabaduse tagasi. Et kasvõi traktorirooli minna 🙂

DSC_0110

Ja loomulikult aia ääri pidi kõndida:

DSC_0091

Või appi tulla kartuleid võtma:

DSC_0114

Igatahes on minu enda jaoks selge (olles teadlik, mismoodi teised ja mujal oma kanu peavad ja olles ka teiste mune kasutanud), et Sepa mahetalu kanamunad on absoluutne kvaliteedi tipp!

Näljast

Vaevalt, et asjaga mitte kokku puutuv inimene märgata oskab, aga maal on nälg tulemas. Loomadel. Asi on tingitud selle aasta ilmadest. Kevadel oli pikalt kuiv ja ka väga soe, hein hakkas kiiresti kõrt looma ja jäi väga hõredaks ja madalaks. Kuivale ja kuumale järgnes mäletatavasti pikk külma ja vihma periood. Juba niidetud või karjatatud maadel ädal kasvama ei hakanud, õigemini hakkas väga visalt. Terve juuni läks heina tegemise mõttes väga halvasti, vihmad käisid nii tihedalt, et heina koristatud ei saanud, vähemalt mitte õigeaegselt. Meil mädanes osa päris ära, see sobib vaid allapanuks. Või väga hullu näljaga söötmiseks. Oleme ausad, see väga hull nälg on juba paistmas. Põld, kus eelmisel aastal oli 190 rulli, andis sel aastal 90 rulli heina. Ja nii igal pool, üle poole vähem, kui tavaliselt. Siin on asi muidugi hullem, kui ehk mujal – meie mullastik on valdavalt “väga õhuke paepealne muld”, see ei hoidnud niiskust ja nii jäigi hein erakordselt kiduraks.

Praegu saab muidugi kenasti heina teha, ainult saaki ei kogune. Ja muidugi annab tunda raisku läinud juuni – praeguseks peaks juba rohkem tehtud olema. Samas, kui vaadata üle niidetud hektareid, siis neid on palju. Peaaegu kõik põllud on niidetud, vajaminevast söödast on aga üle poole puudu.

Loomadele ei jätku talvist sööta, aga ilusaid põlde purustatakse…

Võist, jäätisest ja ootamisest

Mina olen sel kevadel-suvel põhilise aja ootamisega tegelenud. Kõigepealt  LEADERI otsust ( 6 kuud), siis PRIA otsust (3 kuud), siis panga otsust ( 3 nädalat). Nüüd ootan jäätisemasinat, peaks olema jäänud veel 2 nädalat oodata. Kujutage ette, edasimüüja ei vormistanud ennem arve tasumist tellimust ja siis teatas, et tehas hakkab NÜÜD SEDA MASINAT VALMISTAMA!

Võimasin peaks saabuma sel nädalal, nii et järgmiseks neljapäevaks ehk on võiga asjad korras. Remonti saadetud köögikombainist pole aga midagi kuulda…

Vahepeal soetasin uue mikseri, kuna ka see oli üsna katki, vana mikser muidugi.

Jäätist teen praegu täpselt nii palju, kui masinad võimaldavad. Ei suuda teha tellitud väikesi ämbreid, kuna ka klientidele näha olev sortiment ei ole ilmtingimata see, mis parasjagu töös. Eile tegin näiteks terve päeva Hansa jäätist, eks ikka kohe algavateks Hansapäevadeks. Ennem seda piparmündi-šokolaadi jäätist. Kumbagi tellimise nimekirjas (Pärnu OTT) ei ole. Kevadist pole teinud, sest nõgesed on ikka korjamata. Toorest nõgesest enam ei tee, kuna see ei sobi. Niisiis tuleb nõgesed korjata, pesta, kuivatada ja jahvatada. (Kes k.rat käskis mul seda jäätist välja mõelda!) Kohe hakkan maasika jäätist tegema, hooaeg on ju alanud. Niisiis on jäätiste sortiment suuremas muutuses, kui minu napp aeg võimaldab teada anda.

Praegu sisaldavad kõik jäätised suhkrut (pruun, mahe), piima, koort ja munakollaseid. Sellele lisandub siis vastav lisand. Mahemärki ei ole, see kui mahe jäätis on, sõltub ennekõige sordist. Näiteks šokolaadi jäätis ja Hansa ei ole kindlasti mahedad, seevastu mustsõstra võiks küll kohe mahemärgiga olla.

Edaspidi mõtlen ka uuesti diabeetikutele, veganitele ja kõikvõimalikele muudele gruppidele, kes ei või või ei taha, mida iganes see siis olla võib.  See edaspidi tähendab seda, kui kõik seadmed on olemas ja töötlemisruum valmis. Praegu olen paindumatau ja teen seda, mida saan ja jõuan.

Ikka Vastseliina

Sellel nädalavahetusel müüme Vastseliina laadal. Et mitte pikalt keerutada – minge ja ostke oma sõir KOHE ära, sest see saab otsa.

Nüüd lõpuks on meil poeginud kõik lehmad peale Sofia, kellel on veel aega. Kinni jäämas pole niipea kedagi, nii et piima on palju. Ainult… Lemmik ja Kiki poegisid vastavalt kaks päeva ja üks päev tagasi. Molu küll juba kuu alguses, aga tema kauaoodatud poegimine päädis rikutud udaraga. Meil on nüüd lehm, kes lüpsab ainult kahe veerandiga. Sealjuures momendil rohkem, kui teised. Samas oli meil ammu kokku lepitud, et toome Kiki eelmiselt pererahvalt ühe vahva lehmvasika, nii et Molu piim on läinud valdavalt ikkagi vasikatele (ta enda oma ju ka). See on siis põhjendus, miks sõira niiiiii vähe kaasas on.  Me ise prognoosime, et kell 12.00 laupäeval on sõir otsas.

Jäätist seevastu on. Laupäeval tuleb ju väga viisakas ilm (asjaolusid arvestades) – tervelt 13-15 kraadi sooja, vihma ei peaks sadama, tuul on nõrk. No mida ühelt suvelt veel tahta! Minge sööge jäätist, päris ehtsast talu toorainest, ilma igasuguste kahjulike kõrvalaineteta.

Ja veel nädalavahetusest: 22.06.2014 toimub Koonga jaanituli. Meil on kokkulepe, et võime seal jäätist müüa. Ilmselt saan selleks ajaks ka ühe sõira juurde tehtud, mida siis rõõmsalt maha müüa. Ilmaga on jällegi kokkulepe, et ei saja (peaaegu).