Ikka müügiteemal

Tartu Turuhoone müügikoht on nüüd avatud olnud varsti kuu aega, esimene katsetus oli 17. oktoobril.

Esimese päeva müügiedu tiivustas kohta rentima, november on aga olnud üsna kesine. Kuna kulud kohale on üsna kõrged, siis paremate tulemuste saavutamiseks on seal nüüd müügil ka teiste tootjate kaup. Loomulikult on tegemist töödeldud taimekasvatussaadustega, nii et lugupeetud kõike kontrollivad organid ei pea mitte muretsema – see on lubatud.

Õnneks on sõbralikke väiketootjaid, kes kohe soostusid kaupa müüki andma. Näiteks Tõrvaaugu Mahe Talu tatrajahu ja- kruup.

Kaatarusaare (mahe) talu hoidised: mahlad, siirupid, supipõhjad, salatid.

Lisandumas Alt-Lauri (mahe) talu hapukapsas ja -kurk.

Kes teab, äkki tuleb veel mõni tore mõte.

Letis on uuesti Sepa mahetalu kanamunad. Vahepeal neid lihtsalt ei jätkunud. Nüüd on kanad aga pisut jahedama ilmaga kohanenud ja munevad jälle kenasti. Järgmine tagasilöök on ootamas muidugi siis, kui ilmad päris külmaks lähevad… aga seni müüme täpselt nii palju, kui müüa on.

Ikka veel on viimata jäätisekülmik, aga küllap jõuab seegi peagi turule.

Minu enda täiesti hullumeelne elukorraldus, kui elasin enamuse nädalast Tartus, on nüüd pisut rahulikum. Väga armas vanaproua soostus mind turul müügiga pisut aitama. Täiesti vabatahtlikult.

Advertisements

Kevad

Ilmad hakkavad vaikselt soojaks minema. Olen oma roosipeenrast nii umbes 2 meetrit ära kaevanud, see on vast viiendik. Paabulinnud laulavad ja tantsivad, eriti isane. Tema kullake päeval põhiliselt tantsib, aga eile õhtul kostis kuni kella kümneni katuselt kohutavaid helisid, lind laulis 🙂 Mina olen haige. Ju sealt Maamessilt mingi viiruse sain. Köha, nohu ja nüüd, peale nädalast “vindumist” lõpuks ka palavik. Mis teha, tegelikult peaks aja maha võtma. Aga… aega ei ole. Õnneks aidatakse osa töid ära teha. Ise koostan hinnapakkumisi ja katsun kuidagi olla. Limusiinid poegivad hooga, pull Asti näitab tipptaset, põhimõtteliselt sünnib vasikas päevas. Kui ise ära olime, siis tagasi tulles, oli tervelt kolm vasikat juures. Asendustalunik Arvi nummerdas ühe, me ise Arturiga kaks, teine asendustalunik Laivi aitas. Meil on karjas paar looma, keda siiski peab eemale peletama. Enamus suhtuvad asjasse täiesti rahumeelselt. Kahjuks on üks lapsuke loid ja isutu. Võtsima ta ema juurest ära, sest tundus, et lapsuke hakkab lausa surema. Ei saanud aru, kas asi on lehmas või vasikas. Lehm Miina ületas iseennast ja katsus vasika kaitseks meile lausa kallale tulla. Tegelikult on ta hoopis arg loom. Tõime vasika ära ja nüüd on selge, et see lapsuke on teistsugune. Midagi pole teha, anname oma parima ja vaatame, mis saab.

miina vasikas 15

Väikseke autos, Arturil on üks parem pilt tema jootmisest, eks panen selle ka, kui pildi kätte saan.

Aga, kui… tuleks maale?

Usun, et nii mõnigi linnainimene on sellise mõttega mänginud. Mis siis, kui koliks maale elama? Paraku ei ole see ka teoorias väga lihtne, praktikast rääkimata. Kes ise pole maal elanud, see ju tegelikult ei tea, mis ees ootab.

See oli nüüd sissejuhatus, selleks et jõuda pakkumiseni. Tulge proovige järele!

Tunnistan ausalt, et mul on oma huvi ka kõvasti mängus. Lihtsalt ei jõua kõigega toime tulla. Praegu on maja vaid minu päralt ja koos sellega ka tööd. Loomulikult käib abilisi, kuid sellest ei piisa.

Täpsustan tingimusi: Võimalik kasutada ühte tuba, tegelikult isegi kahte, kui vaja. Ühisruumid on elutuba, köök, vannituba, WC. Mina ise loomulikult elan ka siin. Reeglid on minult. Kõige olulisem: tuleb osaleda talutöödes.

Oodatud on maaelust huvitatud inimene ( või paar), lapsi paraku väga ei tahaks, kuna kooliealine ju nagunii tulla ei saaks, aga nooremad tekitavad tahes tahtmata ka mulle lisakoormust ja lisakoormus on absoluutselt viimane asi, mida vajan. Niisiis üks või kaks lasteta inimest. Periood teie valikul, kuid mitte alla kahe nädala. Huvilised, võtke ühendust!

Trolli püüdmine

Korra oli selline olukord, et olin üsna haavatud: ühel sõrmel Trolli hambajäljed (loomulikult Troll hammustab, kui ise nii loll olla, et talle sõrm suhu panna!) ja teisel käel küünistus – Piialt, ei mitte kass, vaid hoopis paabulind.

See esimesena märgitud elukas -Troll, on vasikas. Kuna ta muutus iga päevaga ülbemaks, võttis pähe, et võib juua täpselt nii palju piima, kui talle sisse mahub, sõltumata sellest, kellele see piim tegelikult mõeldud oli ja põhjustas sageli lihtsalt ämbri ümber ajamise, nii et keegi õieti ei saanud, otsustasime ta minema viia. Loomakese vanus võimaldas ka tema piimast ilma jätmist.

Niisiis Trolli püüdmine. Kõigepealt esimene katse, et äkki tuleb ise piimaämbri järel auto peale. Kahjuks ei olnud piima isu nii suur. Võttis kätte ja pööraas meile lausa selja:

DSC_0096

Nii me seda muidugi ei jätnud ja edasi tulid radikaalsed meetmed:

DSC_0098

DSC_0099

DSC_0100

Ja nii see sõit võiski alata. Naissoosse. Kahjuks tekitas ta sealgi esilagu probleeme, tuli muudkui aiast välja. Panime päeavaks päris köide. Nüüd on vist olukorraga leppinud.

Paar päeva hiljem kolisime limusiinid järgmisele karjamaale.

Loomade puhul ei kehti mingid eeldused. Mina nimelt eeldasin, et nad lähevad mööda teed ja keeravad rahulikult uuele karjamaale. Nemad jällegi arvasid, et on hea mõte kohe paremale keerata ja kindlasti tahetakse neid Pikaverre või Urale ajada.

Seda erimeelsust klaarisime vähemalt pool tundi. Jorma sõitis päris autoga loomadele ette ja suunas nad tagasi. Ja siis, kui nad juba olid õieti minemas, tuli üsna suurel kiirusel auto, vist oldi lennukile hilinemas. Igatahes ehmatas see loomad jälle valele poole.

Kunagi oli komme, et kari lasti tee peal läbi. See oli siis, kui maal veel palju loomi peeti ja oli tavaline, et kari läks üle maantee teisele karjamaale. Ei olnud siis ka mingit eriluba selleks, ega ülekäiguradasid või liiklusmärke. Inimesed lihtsalt ootasid, kuni loomad üle tee läksid. Äkki võiks nüüd ka… Eriti, kui arvestada, et lihaveised on oluliselt metsikumad, kui kunagi teedel kõndinud lüpsilehmad ja halvemal juhul võib kellegi “lennukile tõttamine” teistele väga palju lisatööd põhjustada.

Samas on hästi armas, et on ka inimesi, kes lausa abi pakuvad või appi tulevad. Aitähh neile.

Limusiinid on praegu lausa Koongas. Arvatavalt nädalaks kuni kaheks. Siis mõtleme, kust kaudu talvekorteri suunas minema hakata. Teel on veel mitu karjamaad tühjaks süüa. Lüpsilehmad elavad oluliselt “vaesemalt”.

Pöörane aeg

Ütlesin eile koju ostma tulnud klientidele, et viis laata nädalas on liig. Noh, et natuke vabandada valitsevat segadust. Siis, kui vastuseks kuulsin, et teine käib ka viis päeva nädalas kontoris tööl, sain aru, et me ei räägi sama keelt.

Korra ilmus “Eesti Naises” artikkel elulaadist, kus vaadeldi üht minu päeva. Selle nädala kõrval see näiteks toodud päev kahvatub. 

Mis siis nüüd nii erilist? Aga muidugi 20. august, riigipüha. Ja mida teeb eesti rahvas riigipühal? Eks ikka korraldab üritusi, kaasa arvatud laatu. Nii polnudki ma veel eelmise nädalavahetuse möllust toibunud ( mäletatavasti “Augustiunetus” Pärnus, samal ajal Jorma Raekoja platsil, see oli laupäev, pühapäeval Artur Ökofestivalil Põlvas ja Jorma ikka Raekoja platsil), kui juba kolmapäevaks oli vaja uut kaupa, et müüa korraga nii Võru linna päevade laadal, kui Hapukurgifestivalil Tahkurannas. Hapukurgile läksin ka ise kaasa, oli seal ju Romantilise Rannatee retseptiraamatu esitlus, kus ka minu retsept sees.

Niisiis püüdsin unustada kallale kippuvat masendust ja tegin, mis suutsin. Sõira oleks võinud rohkem olla, aga tekkis toorme puudus. Peale kolmapäeva on teatavasti neljapäev ja see on meie kaubaringi päev. Ka selleks oli loomulikult kaupa vaja. Nii, et peale Tahkurannast koju jõudmist hakkasin jälle sõira tegema. Kahjuks ei olnud sel nädalal tõesti võimalik klientidele mune müüa. Palun vabandust ebameeldivuste pärast. 

Läheb tüütuks, aga ka neljapäeval tegin terve päeva tööd. No ja eilne oli muidugi tipp. Sinna mahtus viimase heinapõllu ülevaatus – tulemusena suunasime ühe mehe vaalutama. Sinnateel loomadega tegelemine, täpsemalt naabrimehe vasikad oli vaja meie karjast minema ajada. Ja kuna parem on karjamaalt otsas ja kari närviline, siis sai ka Jormale ülesandeks tehtud uut karjamaad juurde panna. Selleks oli vaja ühest kohast karjus üles võtta ja siis uude kohta panna. Trakorile tõstuk taha panna, et heinarullid eest ära lohistada. Paraku pidi ta vahepeal ka veel linnas ära käima, et osta geneka rihm, mis neljapäeval kõigil meelest oli läinud.  Nii, et ka tema lõpetas siis, kui pimedaks hakkas minema ja auto pakkimine jäi väsimuse tõttu ööseks. 

Samal ajal ehitas Artur koos Erikuga kanalat. Lõpuks hakkab asi ilmet võtma ja selle aasta noored kanad saavad munemist alustada uues kanalas. Siinkohal olen VÄGA tänulik Erikule, kes aitab olulistel tööettappidel ja tegi ka plaani, mis moodi asja üldse lahendada. Tegelikult ta ka taastas minu vahepeal kaduma hakanud usu meeste arukusse… Mul lihtsalt on vaja vahepeal kogeda suhtlust endast targema inimesega.

Siinkohal on paslik juhtida tähelepanu muudetud päiselausele. Tõepoolest, siinseid tekste ei saa käsitleda asitõendina toimunud sündmuste ja nendega seotud isikute kohta, kuna tegemist on minu ilukirjandusliku ajaviiteblogiga. Eitan kategooriliselt kõike – vajadusel.

Tagasi tulles minu enda pöörase päeva juurde. Sõira ja ürdivõid tegin nii umbes kella kaheteistkümneni, õhtul muidugi. Edasi jätkasin ainult jäätisega. Vahepeal andis Maia teada, et üks meie noor pull on karja juurest leelet tõmmanud. Mina ei saanud teda paraku ennem aega otsida, kui jäätisesegu jahtuma olin saanud. Selleks ajaks oli juba peaaegu pime. Niisiis võtsin seekord asja rahulikult ja eeldasin, et küllap ta läheb naabri loomade juurde, etteruttavalt, nii ka juhtus. Kõndisin lühikese tiiru, veendusin, et pulli pole näha ja tulin tagasi kööki tööle. Uus masin võimaldab piiramatult järjest jäätist teha, nii tukkusin diivanil ja reageerisin masina seisma jäämisele, et siis uus segu sisse panna. Kuna Jorma pidi poole neljast tõusma, siis polnud nagunii magama minekuga kiiret, lihtsam oli järjest üleval olla, et teda siis äratada. Jormal oli vaja ennem laadale minekut limusiinid joota ja muidugi auto pakkida. Artur ärkas natuke hiljem ise, ka tal jäi õhtul auto pakkimata. Minu asi on välja saadetav kaup ja inventar komplekteerida. Sellega tegelesin siis kuni kella viieni hommikul. Ja lõpuks, kui poisid olid ära sõitnud, läksin magama.

Kahjuks pidas Jorma vajalikuks mulle iga 1,5 tunnit tagant helistada, et täpsustavaid küsimusi esitada… Ja lõppude lõpuks jäi meil Vanamõisa laadale ikkagi minemata. Minu viga, et nende tingimustega korralikult ei tutvunud. Eeldasin lihtsalt, et ju nad siis ei tahagi kohamaksu, kui arvet ei esitata. Kohapeal selgus, et see oleks pidanud makstud olema. Huvitav küll kuidas, ilma arveta? Igatahes ei tahtnud Jorma korraldajatega jagelema hakata ja mina (magavana) leidsin, et võtku siis kogu kaup Raekoja platsile. Praegu on meie tooted Tallinnas Raekoja platsil ja Jõgeval Küüslaugufestivalil. Mina kirjutan, üle pika aja. Siis hakkan piimajahutajat (uut) tühjendama. Kuumutan ära ühe potitäie hapupiima. Teen homseks ühe sõira juurde. Küllap see ära kulub. Kuulan, kuidas Madis traktorit käivitab, ehk saab viimase põllu rullitud. Ideaalis hakkan koristama. Ilmselt hakkan ikka praktiliselt ka. 

Järgmine nädal ON oluliselt rahulikum. Kuigi… Pärnu Taimelaadal teeme korraldajate palvel ka seekord kohvikut. Pärnu Taimelaat on absoluutselt kõige paremini organiseeritud laat! No igatahes üritan välja mõelda, mida menüüsse panna. Suurt grillpanni oleks vaja, aga raha selle ostuks ei ole ja rent on ebamõistlikult kallis.

Ah jaa, raha. Seda lugedes võib jääda mulje, et nii palju laatasid, ju siis teenime hullult hästi. Kahjuks pole see nii.

Võist, jäätisest ja ootamisest

Mina olen sel kevadel-suvel põhilise aja ootamisega tegelenud. Kõigepealt  LEADERI otsust ( 6 kuud), siis PRIA otsust (3 kuud), siis panga otsust ( 3 nädalat). Nüüd ootan jäätisemasinat, peaks olema jäänud veel 2 nädalat oodata. Kujutage ette, edasimüüja ei vormistanud ennem arve tasumist tellimust ja siis teatas, et tehas hakkab NÜÜD SEDA MASINAT VALMISTAMA!

Võimasin peaks saabuma sel nädalal, nii et järgmiseks neljapäevaks ehk on võiga asjad korras. Remonti saadetud köögikombainist pole aga midagi kuulda…

Vahepeal soetasin uue mikseri, kuna ka see oli üsna katki, vana mikser muidugi.

Jäätist teen praegu täpselt nii palju, kui masinad võimaldavad. Ei suuda teha tellitud väikesi ämbreid, kuna ka klientidele näha olev sortiment ei ole ilmtingimata see, mis parasjagu töös. Eile tegin näiteks terve päeva Hansa jäätist, eks ikka kohe algavateks Hansapäevadeks. Ennem seda piparmündi-šokolaadi jäätist. Kumbagi tellimise nimekirjas (Pärnu OTT) ei ole. Kevadist pole teinud, sest nõgesed on ikka korjamata. Toorest nõgesest enam ei tee, kuna see ei sobi. Niisiis tuleb nõgesed korjata, pesta, kuivatada ja jahvatada. (Kes k.rat käskis mul seda jäätist välja mõelda!) Kohe hakkan maasika jäätist tegema, hooaeg on ju alanud. Niisiis on jäätiste sortiment suuremas muutuses, kui minu napp aeg võimaldab teada anda.

Praegu sisaldavad kõik jäätised suhkrut (pruun, mahe), piima, koort ja munakollaseid. Sellele lisandub siis vastav lisand. Mahemärki ei ole, see kui mahe jäätis on, sõltub ennekõige sordist. Näiteks šokolaadi jäätis ja Hansa ei ole kindlasti mahedad, seevastu mustsõstra võiks küll kohe mahemärgiga olla.

Edaspidi mõtlen ka uuesti diabeetikutele, veganitele ja kõikvõimalikele muudele gruppidele, kes ei või või ei taha, mida iganes see siis olla võib.  See edaspidi tähendab seda, kui kõik seadmed on olemas ja töötlemisruum valmis. Praegu olen paindumatau ja teen seda, mida saan ja jõuan.

Toetused kaovad

Mina olen end selle mõttega juba täiesti harjutanud. Ärritab vaid see, et kuni päris viimase ajani räägiti ja kirjutati sellest, kuidas meie põllumeeste toetused muudkui tõusevad ja peagi euroopa omadele järgi jõuavad.

Viie rikkama riigi hulka!

Tuleb tuttav ette, eks? Ainult vahe on selles, et seda eeltoodut ei võtnud vist keegi hetkeski tõsiselt, põllumeeste toetuste tõusu aga uskusid enamus. Tõenäoliselt usuvad mõned veelgi. Faktid räägivad juba praegu teist keelt: ammlehma ja veisetoetust enam ei ole. Kui jõustub kaua tehtud uus Maaelu arengukava, tuleb ebameeldivaid üllatusi veelgi. Ja see, et sellest edasi järgmisesse perioodi (peale 2020 aastat) veel üldse midagi järele jääb, ei ole väga põhjust uskuda.

Praegu on väljas suur kevad ja mina tegelen oma maa küsimustega. Mõned lepingud on veel saamata, paar asja lahtised, mõned küsimused on veel küsimata ja taotlused tegemata. Eesmärk on märtsi jooksul maa asjad korda saada. Seda enam, et praegu on ideaalne aeg maid korrastada, pealekasvanud võsa maha võtta jne. Viimase hetke alustajana (tõsiselt ju alles 2009 aastal) oli meil saada ainult see, mida teised ei tahtnud või ei vaevunud asju ajama (vahest on rendile saamine ka pisut keeruline, kui omandisuhted on keerulised või omanik kaugemal), nüüd jätkame samal lainel – korrastame kasutamata maid. Tulevikus paistab asi hoopis helgem – need omanikud, kes praegu ise oma maid “kasutavad”, see tähendab purustavad ja toetusi võtavad, suure tõenäosusega ilma toetusteta enam seda tegema ei vaevu ja võivad maid rendile anda.

Meie jaoks tähendab see veel seda, et selleks ajaks peab tootmine end ilma toetusteta ära tasuma. Ilmselt pole küsimustki lüpsilehmades ja kanades, kuidas on lugu lihaveistega, selles ma küll nii väga kindel ei ole. Kaldun arvama, et nii mõnigi lihaveisekasvataja “paneb pillid kotti” ja seda kõrval haruna tegev loobub.

Ajakirjanduses on eufooria suurte toetuste ümber pisut vaibunud. Minu soov oleks, et lõpetage see lollitamine nüüd päriselt ära ja kirjutage, kuidas asi tegelikult on. Kardetavasti pole paljud veel väga süvenenud ja arvavad endiselt, et kõik jätkub ja läheb järjest paremaks.

Ja veel kehvemaks läheb

Meil on olnud juba mõningane aeg mure uue lehma Taiga pärast. Pildi temast, kui ikka on keda pildistada, panen siis, kui ta vähe kabedam välja näeb.

Taiga on hiiglane, tema turjakõrgus on suurem, kui minu pikkus. See heasüdamlik hiiglane jäi haigeks. Ravisime teda vastavalt oma tarkusele ja võimalusele. Kuna praegu on veterinaarid muutunud täiesti väljasurnud elukutseks (on ainult väikeloomakliinikud ja sealsed arstid, kes ei tegele suurloomadega), siis ei osanud mujale pöörduda, kui Tartusse. Täna siis käis Maaülikooli kliiniku meeskond lehma diagnoosimas.

maaülikooli veterinaaridSee on mobiilifoto ja pole väga kvaliteetne.

Nüüd ma vähemalt tean, mis viga on ja oskan looma edaspidi ka jälgida. Kahjuks midagi väga rõõmustavat ei kuulnud. See häda, mis minu kirjelduste põhjal kohapeal (telefoni)konsultatsiooni võimaldaval arstil pakkuda oli, ei ole paikapidav. Vähemalt tean, kuidas looma edasi sööta, sest ketoosi pole tal kohe kindlasti.

Kahjuks läheb kogu see teadmine mulle väga palju maksma, koduvisiit Tartust…

Isiklikult pean ebanormaalseks olukorda, kus loomapidajad on sisuliselt abitus seisus. Liiguvad euroopa toetusrahad ja see peaks võimaldama riiklikku tugiteenust ka selles valdkonnas. Eriti, kuna tegemist on elusolenditega. Praegu on riigi toel võimalik vaid korjust utiliseerida…

 

Tagasivaate asemel

See aasta on alanud nii tempokalt, et pole aega möödunud aastale tagasi vaadata. Ju ma mõttes seda siiski teinud olen. Tulemuseks see, et tegemist oli ühe halvema aastaga. Loomulikult on meie perel olnud väga palju hullemaid aegu, aga möödunud aastale olid ootused hoopis teised, kui see mis lõpuks tuli.

Ainult märksõnadena: väga ebameeldiv perekonda puudutav sündmus, mis pani pitseri kõigele muule, loodetust oluliselt kehvem loomade poegimine ja sellest tulenev piima vähesus=toodangu vähesus=rahapuudus, enda tervisprobleemid, mis haiglasse viisid, veelkord pereprobleem, seekord teistsugune.

Parema poole pealt: talu külastanud vabatahtlikud, tänu kellele sai mitte ainult palju tööd tehtud, vaid ka kõrvaltseisja pilk ja hinnang siin olevale ja toimuvale. Eelkõige Kaire ja Aleksi mõtted, mis aitasid a)mõttetust toodangu paljususest tulemuslikuma tootmiseni jõuda ja b) tõesti masendaval hetkel jõudu leida, et talu arenguteed jätkata (Leader projekti kirjutamine). Jõudmine äratundmiseni, et keha ja tervis ei ole mõeldud ainult lõputuks kasutamiseks, ning midagi peab olema väga valesti, et nii palju terviseprobleeme on. Jõudmine järeldusele, et rohkem “b kategooria varuosasid” ja “ülearuse” eemaldamisi ma ei soovi. Esimesed väikesed sammud õigema eluviisi poole. Jõudmine äratundmisele, et on tekkinud valmisolek oma ellu kaaslase lubamiseks ja veel olulisemana kindel teadmine, milline see inimene olema peab. Väike esimene samm isikliku arenemise teel – inglise keele kursus. Võib-olla idee nüüd juba alanud hooaja edukamaks muutmisel, laadad pean silmas. Kindel veendumus tõhusamalt teenida. Väike veel õhku jäänud mõte eelmise aasta lõpust, mis (kes) nüüdseks juba meie laudas on ja vartsi piimalisa lubab.

Olen ammu jõudnud arusaamisele, et kõigel toimuval on põhjus. Muidu ju poleks õigustust toimunud koledustele, suurtele kaotustele, halbadele aastatele. 

2014 on alanud hästi. Esimene müük oli 4.01.14 ja see läks väga hästi. Kuigi teine müük 6.01.14 oli täielik läbikukkumine, ei väära see minu kindlat usku heasse aastasse. Ju see kehv müük oligi, et veelkord kinnitada: igale poole ei pea ka ronima 🙂 Sel aastal on meil vaja maksta eelmis(t)e võlgu ja teenida omaosalust piima/töötlemisruumi projektile. Selleks on vaja tõsiselt tööd teha, natuke õnne ja vedamist ka, et  olla oma kaubaga õigel ajal õiges kohas.

Selle viimasega teen algust homme, st. 18.01.14 Viljandi OTTi tootjate ja tarbijate koosolekul, kus on ka müük planeeritud. Järgmisel laupäeval läheme Tallinnasse jõulupuid põletama. Edasi tuleb veebruaris Kuldkala ja Jääfestival

Lõpetuseks veel üks armas pilt fotograaf Haide Rannakivilt:

IMG_9796

Kokkuvõtlikult vahepealsest ajast

Olen nii pikalt mitte kirjutanud, et nüüd ei hakka plaanitud kolme teemat tegema, vaid panen kõik kenasti punti.

Tööd:

Uskumatu, aga meie maaharimise saaga on selleks hooajaks läbi. Olen jõudnud nii öelda, kui mõelda, et kui meil kõik nii aeglaselt ja saamatult käiks, poleks üldse mõtet talu pidada. Põhjused on muidugi täiesti reaalsed: kõigepealt pidi Jorma suhteliselt üksi hakkama saama kõigi majapidamise meestetöödega, nii ei jäänud tal aega igivana sõnnikulaotajat korralikult remontida. Midagi ikka tegi, aga see oli ebapiisav. Tükk aega ootasime ka seda, et peale tõstetud saaks. Uuno vedas meil Parasmaalt metsa välja ja tundus mõistlik lasta tal see kõigepealt lõpetada. Siis oli tal veel natuke oma tööd teha, nii et sõnnikuvedu algas vist alles detsembri algul, enam täpselt ei mäletagi.

IMG_6204Oleme üksteist aeg-ajalt aidanud, nii oli Uuno nõus tõstma tulema, kuigi masin ei ole just selle töö jaoks mõeldud.

IMG_6207Esisilla kardaani ühendamine, ilma selleta ei oleks traktor vist liikuda suutnud.

IMG_6211Koorem on peal.

IMG_6216Ja nii saab see sõnnik põllule.

Ilusat vaatepilti eriti kauaks ei jätkunud. Mingi väike katkine vedru sundis Jormat iga natukese aja tagant traktorit seisma jätma, välja tulema ja seda uuesti paika panema, et laotaja koormat maha keriks. Selgus ka, et sõnnikulaotaja enda kardaan on väga väsinud ja nii keevitas Jorma teda esimesel päeval mitu korda kodus. Lõpuks viis Mati juurde, kes asja korralikult korda tegi. Uunol lagunes kopa kinnitus, sest sõnnik oli liiga raske tõsta. Kokku võttis see kõik praktiliselt terve nädala ja osa jäi vedamata ka, sest Uunol lagunes masin jälle ära. Õnneks jäi puudu ainult kaks koormat. Endale kasvuhoone taha sain paar koormat ikka kohe algul, et oleks kõrvitsatele kasvukohta 🙂

Teatavasti tuleb sõnnik kohe maasse künda. Paraku jõudis meil maa vahepeal ära külmuda, ikkagi detsember. Ka oli vaja tagasi viia meie käes pikalt laenuks olnud hobuveok. Kuna sellel tagasiviimisel oli tähtaeg, siis jätsime muud asjad kõrvale ja püüdsime mullikaid vedada. Just püüdsime… Mullikatel oli asjast natuke teine arusaam. Nii sai ainult Materiia nii kaugele, et veokisse ja sellega Naissoosse. Seal ei saanud Jorma nööri nii kiiresti ta sarvede küljest kätte, kui vaja. Elukas pööras end kärus ringi ja väljus koos tagaluugiga. Luuk oli muidugi vana, nagu ka terve veok, aga eks looma jõud on ikka looma jõud. Niisiis oli enamus loomi vedamata, käru täiesti katki, tähtaeg see tagastada kolme päeva pärast ja raha ka polnud. Õnneks laekus järgmisel päeval Parasmaalt tehtud hakke raha, nii sai Jorma käru remondiks materjali ära osta. Ja meie õnneks oli Kristo nõus remondi teostama, ta nägi ka Naissoos oma silmaga toimuvat ja minul oli oidu teda kohe appi paluda. Lõppviimistlusena värvis Artur veel uut luuki.

IMG_6219Uus luuk sai kahtlemata parem, kui vana, tugevam.

Viimane katse mullikaid vedada ebaõnnestus täielikult: Eeva põgenes koos sarvis oleva köiega, hea, et poisse laiaks ei tallanud. Nii viis Jorma käru kokku lepitud ajal tagasi. Mullikad jäid neljakesi Lii maja juurde.

Kuna suur kiire mullikatega oli möödas ja ilm vahepeal sulaks läinud, tegelesime jälle maaharimisega. Uuno laenas randaali ja Jorma randaalis pea hektari karjamaad, mida uuendada plaanime. Sõnnik sai ka kenasti peeneks ja mulda.

IMG_6230See on randaalimine. Pole eriti midagi näha, eks? No ega Jorma tööd teha ka ei näinud, üsna pime oli juba.

IMG_6231Siin on Aivo kündmas: meie traktor ja Mati ader. Jorma pole kündnud ja seekord polnud ka õppimiseks aega: vaja oli minu asemel kaubaringile minna. Kündi edasi lükata ka ei kannatanud, ikkagi detsember, iga hetk võib maa uuesti ära külmuda. Nii palusimegi Aivo appi. Ei ole just parim künd, sest Mati ader on väsinud, aga parem ikka kui üldse tegemata. Kevadel ehk teeb Ants kevadkünni oma parema adraga.

Peale maaharimist ja sellele järgnenud müüki oli aega jälle mullikatega tegeleda. Püüdsime neid mööda karjusest koridori Pikaverre ajada, Naissoosse ju käruga ei saanud. Paraku kartsid loomad vahepeal olevat maanteed, nii läks vähemalt neli katset (ikka päev katse kohta ja vahepeal muid töid ka) enne kui Artur tegi ettepaneku heinast teerada risti üle tee tuua. Lõpuks siis Birja jahuämbri järel mööda seda rada ka ära tuli, loomulikult tulid siis teised ka järgi.

Sellega pole kiireloomulised tööd veel lõppenud…

Kodumasinad:

Uskumatu, aga kaks kodumasinat otsustas korraga hingusele minna: köögikombain ja tolmuimeja. Kuna teen ikka veel köögikombainiga võid, siis oli kiiresti uut vaja. Seda vana oli Jorma juba niigi kodus kaks korda edukalt parandanud, aga seekordne diagnoos oli kulunud rihm. Uue rihma tellimine oleks liiga kaua aega võtnud ja ega seal polnud enam muud masinat ka suurt järel. Nii istusin arvuti taha ja hakkasin otsima. Mitte väga kallist, piisava mahu ja võimsusega köögikombaini. Jõudsin Nezzo internetipoeni. Kuigi otsisin ka Pärnu poodidest, ei leidnud midagi sobivat ja nii tellisin meeldima hakanud masina ära. Kenwood. Kohale jõudis uskumatult kiiresti: esmaspäeval enne lõunat tellisin ja kolmapäeval oli kohal. Olen selle poega väga rahul: hinnad oluliselt soodsamad kui päris poes, teenindus kiire, igati soovitan.

Tolmuimejat plaanisin algul mitte ostma tormata, kuid kui ajakirjanik tulemas oli, tahtsin maja ikka puhtamaks saada. Tolmuimejaga on see mugavam, kui ilma… Seekord netipoest sobivat ei leidnud, kuid valiku tegin ikkagi netis. Valisin Kärcheri, kuna see on ehk pisut töökindlam masin. Igal juhul on see soodne, kallimaid ei hakanud üldse kaalumagi, meil tolmuimejad just pikaealisusega ei hiilga. Seadme ostsin Stokkerist, ostu sooritamine võttis alla viie minuti. Masin on täitsa hea, tolmukott suur, rattad veerevad hästi, toru on kerge, väga mugav seinu ja lae aluseid puhastada. Esialgu olen küll rahul.

Meedia:

Mingil hetkel peaks Maalehes ilmuma artikkel vanadest rehielamutest, kus tegelikult elatakse (mitte uhked suvilad) ja üks kahest näidisest oleme meie. Ettepaneku tegi Elo Lutsepp Vabaõhumuuseumist – tunneme sellest ajast, kui ta tudengitega Pikaveres oli.

Nüüd käis ajakirjanik ajakirjast “Mari”. Lugu ilmub veebruaris. Kusjuures fotograaf tuleb eraldi, nii saan ennast ja maja korra veel sättida.

Kassid:

Iti ja Kusti olen Rääbakateks ristinud, nagu perekonnanimi või nii, olenevalt olukorrast kasutan ka sõna “Rajakad”. Neil tekkis kõhulahtisus, mida sai dieettoidu ja koguni antibiootikumi toega ravitud. Sai nagu korda ja siis hakkas uuesti. Nüüd on jälle ülikalli dieettoidu peal, tuleb seda pikemalt sööta. Vaatamata sellele on nad juurde kasvanud: Iti 2,175 kg ja Kusti 2,80 kg.

IMG_6238Iti on kotti pugenud, pildistamine äratas ta magusast unest. Iti Rääbakas on väga korra armastaja, ta käib liivakastis poiste (eriti Kusti) järelt koristamas ja koguni peseb Kustit. Kusti ise on igavaene ülbik, ainult koerale käibki pugemas, inimesed teda ei huvita. Hakkab juba laulujoru üles võtma. Loodan, et ta ikka kasvab veel suuremaks, sellisena ta küll rotte ei püüa. Suured rotid on sama suured.

IMG_6242Siin mängib koos Petkaga, ta ongi sellise ülbe näoga.

Petka on selle eest vägagi kobe kass. Nüüd juba 3,215 kg kassi. Karv läigib ja tervis on korras.

IMG_6254Petka on väga lihamaias, nii mõtlesime, et näitame, kus tema liha asub. Jorma püüdis talle roti 🙂 Petka sõi ühe neljandiku rotti ära, algul küll läks aega, et “ots” kätte saada, aga lõpuks edenes päris hästi. Loodan, et loomakaitsjad mu blogi ei loe. Mõtlesime, et nii suur kass peaks juba natuke tööd ka tegema, saadame ta vist ööseks lauta praktikale.