Gotlandile

Juba esmaspäeva varahommikul sõidan uuele reisile. Gotlandi reis on päriselt ka õppereis, koos VTA ametnikega. See tähendab, reis ongi VTA ametnikele, mõni tootja on kaasa kutsutud diskussiooni tekitamiseks. Selles osas pean katsuma end ilmselt tagasi hoida 🙂

Reisi kava on igatahes ülihuvitav. Loodan peale tagasi jõudmist sellest ka kirjutada.

Kodus teostas Trulla oma üllatuse, kelleks on kena väike pullvasikas. Piima puudus on  nüüd jälle läbi. Ka Pamela poegib väga lähemal ajal. Kuidas ma oma energiat toodete ja aiatööde vahel jagama hakkan, on muidugi keeruline.

Trulla valmistub üllatuseks

Täna oli esimene päev, kui voodist päriselt välja sain. Nii, et haige kolm päeva Austrias, kaasa arvatud tagasisõit ja veel kolm päeva Eestis. Luhta läks Vabaõhumuuseumi laat, ei olnud must toodete valmistajat, ega müüma minejat. Jorma lüpsis kolm päeva, tänaseks oli Maia kaubeldud, teadsin ju, et lähen laadale.  Tuleb tunnistada, et antibiootikumid aitavad, üsna lootusetust enesetundest on saanud juba enam-vähem hea.

Täna karjus Sofia pool päeva ja Jorma saatis mu vaatama, mis tal ometi viga on. Sofial ei suutnud mina küll ühtegi viga leida, aga avastasin Trulla. Kõndis minu juurde, endal udar juba suureks läinud. Üllatus missugune, arvasin, et tal on poegimiseni vähemalt kaks, kui mitte kolm kuud. Selgub, et ta on siiski kohe peale eelmist poegimist uuesti tiineks jäänud ja ajaliselt võib sel juhul poegima hakata küll. Ometi lasin tal tiinustki katsuda ja selle info põhjal oleks pidanud aega veel küll olema. Ju siis ikka ongi nii, et maatõugu lehmadel on raske emakat tabada ja nii see segadus tekkiski. Iseenesest selgitab see ka hästi,  miks ta ennast ise kinni jättis, ju ta ise teadis millal vasikas tulema peab 🙂

Tulevane rõõmus sündmus võib väga hästi aset leida ka minu Gotlandil oleku ajal. Sel juhul on mai keskel piima mured murtud ja saan jälle tellimusi täita, ning lõpuks laatadel ka müümas käia.

Üllatus

Mussa on olnud talvel esimene poegija ja kohe jälle tiineks jäänud. Nii on tema vasikad aina enam talvest sügisesse nihkunud. Täna läks Jorma Naissoost puid tooma ja limusiinidele vett laskma ja helistas, et ma tuleks tangide ja numbritega. Mussal pidi olema väga väledalt jooksev vasikas. See tähendab, et vasikas sündis , kas täna varahommikul või eile õhtul. Väikese jooksu järel sai Jorma vasika siiski kätte.

 

Mina ja Artur julgestasime, et ülejäänud kari ei sekkuks. Tegelikult polnud seda vajagi. Loomad on ilmselt aru saanud, et vasikatele liiga ei tehta ja keegi ei üritanud sekkuda. Esimesel aastal läksid loomad nii pöördesse, et ähvardasid “ründajaid”, st meid maha lüüa.

 

Sündis tüdruk.

Leiname Bossi

See kevad on olnud nii mõneski mõttes ebaedukas ja õnnetu. Loomade poole pealt puudutab see eelkõige limusiine. Esimesena poegis Epu, see oli sama päev, kui mu auto katki läks. Epu üllatas meid ebameeldivalt musta vasikaga. See tähendab, et puhtatõulisel lehmal sündis ristand vasikas. Meil oli karjas vana tõupull Tom ja ilmselt ei olnud ta enam oma ülesannete kõrgusel. Niisiis on Epu lehmvasika isa mustavalgekirju Poiss.

Järgmisena poegis Miina ja tema vasikas oli surnud. Samuti mitte Tomi vasikas.

22.03.2012 poegis Boss ja kaotas elu. Tal tekkis emaka väljalangemine, kui Jorma ta leidis, oli Boss surnud. Siin viimane pilt temast, jaanuaris 2012

Boss oli 100% limusiin ja selles karjas kõige arukam. Ta küll ei tahtnud hästi andestada oma sarve lõikamist, kuid kuri ta ei olnud. Oma vasikad kasvatas ta hiilgavalt üles. Me pole sellest kaotusest siiani toibunud. Üks asi on rahaline pool, sellise looma väärtus on vähemalt 1400€, aga meie loomad on ju peaaegu nagu lemmikloomad. Põllumajandusloomade hukkumise korral tuleb korjused saata Väike-Maarja utiliseerimistehasesse. Vähemalt see on positiivne, et riik toetab seda suuresti.

Bossil sündis elus pullvasikas, kes suure tõenäosusega on Tomi vasikas ja seega 100% limusiin. Kuna meil oli üks ilma emata vasikas ja üks ilma vasikata lehm, siis viis Jorma vasika Miinale. Vähemalt keegi sai ka õnnelikuks.

Miina koos Bossi lapsukesega.

Väikseke on rõõmsameelne ja jookseb ringi.

Nüüd ootame peaaegu paaniliselt Maša ja Lontu poegimist. See peaks juhtuma lähipäevil. Täna läksime hommikul kell pool seitse (uue kella järgi) Naissoosse vaatama, siis oli kõik rahulik. Katsume vähemalt kolm korda päevas ära käia. Eelmisel aastal oli ainus mure vasikatele numbrid kõrva saada, enne kui nad liiga väledaks muutuvad…

Nimekonkurss

Teet pakkus välja, et puuduvate vasika nimede jaoks võiks nimekonkursi korraldada. Pean üles tunnistama, et puuduvaid nimesid on rohkem, kui kaks. Tegelikult on puudu Bossi, Epu, Lontu tütarde nimed. Elukad on limusiinid, pruunikas punased. Ja siis Mussa tumepruun tütreke ja Amanda süsimust tütreke. Nii, et pakkuge nimesid. Kõigil osalejatel on võimalik (soovi korral) ristilastega kohtuda, minu poolt üllatuskingitused välja valitud nimede autoritele.

Amandal on vasikas

Rõõmus sündmus toimus neljapäeva lõuna ajal. Tänu Sassi abile oli Amandal laudas koht olemas ja ta jõudis sellega ka ära harjuda. Sündis väga tragi süsimust lehmapreili. Nime veel ei ole (nagu ka Mussa vasikal). Mõlemad lapsukesed on Tomi vasikad, see tähendab poolenisti (Mussa oma 2/3) limusiinid. Amanda ise on ka ikkagi lihaveise ristand. Polnud selles siiani üldse kindel, aga ta on viimase paari kuuga tohutult juurde kasvanud ja on nüüd väga suur. Ka kasukas reedab, see on palju pikem, tihedam ja karmima karvaga. Piima annab ta vist täitsa normaalselt, nii kiiresti ei saa otsustada. Mis puutub kommetesse, siis esimene kord sain ise lüpstud, teine kord lüpsis Jorma, aga nüüd toimub asi nii, et Jorma hoiab ninast see aeg, kui mina masina alla panen, kuni masina ära võtmiseni. Muidu lööb jalaga. Arvan, et jõuludeks on asi korras ja saan ka üksi hakkama.
Panen siia pildi, kus Amanda on veel ilma vasikata.

Amanda on vasakpoolne, see must. Tema kõrval on Leedi. Ketis on nad öösel, päeval on kõik väljas lahtiselt. Miks nad laudas olles ketis on, sellest võin väga kirglikult ja pikalt rääkida. Lühidalt kokku võttes on see nende endi turvatunde huvides. Kinnitan, et nad on rahulolevad ja õnnelikud. Ja liiguvad päeval täpselt nii palju, kui tahavad.

Amanda kasvuspurt põhjustas tal poegimishalvatuse, mis on muidu mullikatel haruldane. Nii  sai ta neljapäeva õhtul vet. Helvelt veenisüstiga kaltsiumi ja glükoosi. Ilmselt selle tõttu ma ta üksi lüpstud sainigi, et ta oli veel täielikult taastumata. Ka järgmisel hommikul oli meil tunne, et ta vajab veel üht süsti, sest jälle ei suutnud tõusta. Mina ju plaanisin veel koolitusele minna, aga siis mõtlesime, et ju ei saagi. Sõitsin linna kaubaringile, nagu kokku lepitud, et kohe, kui apteegid avatakse rohud võtta ja Helvele järele sõita. Õnneks helistas Jorma, et Amanda tõusis siiski ise ja õnneks olin just eelmisel päeval Jorma lüpsma õpetanud ja õnneks sai Jorma Amandaga üksi hakkama. Nii, et mina kihutasin ikkagi Olustverre, nagu algne plaan oli. Jäin ainult pool tundi hiljaks ja sain palju targemaks. Seda tarkust jagan mõni teine kord. Õhtul oli Amanda juba täitsa kraps, jalg käis kiiresti ja kõrge kaarega. Nii hoidiski Jorma teda kinni, kuni mina lüpsin. Ja kui kogu see lauda toimkond läbi sai, polnud enam mingit mõtet PLP meeskonnakoolitusele Lavassaarde sõita. Loodan, et korraldaja Ene andestab. Minu toodangut läks kohaliku toidu degusteerimisele ohtralt: mune, piima, kodujuustu, kohupiima, toorjuustu, toorjuustu ürtidega, kahte sorti sõira ja leiba ka. Leib on mul mitte mahe, aga hea. Oleksin ise ka tahtnud jõuda, aga asjad ikka tähtsuse järjekorras.

Mussal juba vasikas

Mussa on poolenisti limusiin ja elab koos lihaveistega. Sel aastal on tal juba teine vasikas, sest esimene sündis 9. jaanuaril 2011. Tean seda peast nii täpselt, sest läksin sel päeval haiglasse ja vasikas oli viimane tore kodune uudis. Nüüd on tal tore plüüškaru meenutava kasukaga tüdruk.

Jorma ja Artur panid pisikesele numbrid ilma probleemideta ära. Mina käisin katsikul (leivaga) ja pildistamas järgmisel päeval.

Kevadised vasikad on vahepeal kenasti kosunud:

Vasakpoolne on Epu vasikas ja parempoolne Epu ise. Ega väga palju vahet polegi. Võrdselt oluline hea kasvamise juures on nii geneetilised omadused (lihaveis, puhtatõuline, heade omadustege vanemad), kui ka see, et piim priilt käes on. Oluline on see, kui palju ammlehmal piima on. Karjas on nähe, kelle vasikad kiirem kasvavad. Kodus ämbrist joodetud vasikatega ei saa üldse võrrelda, sest nii heldelt mina piima ei anna.

Vasikad jälle kodus

Tänase päeva hommikukohvi joon alles nüüd. Selle eest on meie kolm jooksikut jälle kodus tagasi. Suur tänu Antsule, kes helistas ja teada andis, kus loomad on. Arvasin eile isegi, et vaevalt nad väga kaugel on, kui pikali heidavad, siis ju eriti kaugele ei paista. Igatahes saime nad Jormaga lõpuks koju. Olid järjega Antsu karja juures ja kõige keerulisem oli neid Antsu karjusest välja saada. Panin küll nööri maha, aga nemad ikka kartsid. Lõpuks tuli kõige noorem leivaga meelitades üle nööri, edasi teised juba lihtsalt sai järgi ajada. Vahepeal oli veel natuke jagelemist meie suure Poisiga, kes suvel Antsule müüa sai, ta oli koos lehmadega ja arvas, et võiks ka vanasse koju tagasi tulla. Oli suuremaks kasvanud ja uhke kaelarihma saanud, aga tegi ikka sellist natuke naljakat peenikest häält. Ajasin ta tema uue karja juurde tagasi ja probleem oli lahendatud. Meie oma karjusesse vasikate sisseajamine läks lihtsalt, must pull kohe tahtis minna ja teised läksid järgi. Panen nüüd paar värskemat pilti meie jooksikutest.

Esiplaanil must Poiss on Molu vasikas.

See nina kuulub Leedi vasikale, kah Poiss. Tema on viimane , see tähendab kõige noorem. Tal piima joomine kõige paremini veel meeles, tuleb ligi ja loodab saada. Nüüd harjutan leiva ja jahuga, et metsikuks ei muutuks. Talveks on natuke rammusamaks ka vaja saada.

Kõige viimane vasikas on Totu, tema on seltskonna ainus tüdruk ja Trulla vasikas. Nime sai käitumise põhjal. Olen aru saanud, et maatõugu loomad ja intelligentsus ei käi kokku. Totu on passi järgi tegelikult limusiin, sest isa on limusiini pull. Temast saab ammlehm ja läheb limusiinide karja hulka.

Vaatan, et mobiilifotode kvaliteet isegi kannatab lehele panekut. Ainult siseruumis ei tule midagi, sest pole ju välklampi.

Vasikad jooksus

Mõni päev kohe on selline, et kõik veab viltu. Nagu näiteks täna. Hommikul läks presskannu klaaskann katki, lihtsalt põhi tuli alt ära. Edasi helistas Maia, et meie must vasikas on aia taga. Ajasin Jorma uuesti üles, sest ise pidin lüpsma minema. Väikese hääle tõstmise järel läks Jorma ja ajas vasika tagasi. Siis ei tulnud üks ports võid välja, vahest juhtub ka nii. Edasi ei saanud üht klienti kätte ja olin unustanud, et algab koolivaheaeg. Huvitav, et piisas poolest aastast eemalolekust koolist ja juba olin unustanud, et vaheajad üldse olemas on, nende alguse ajast rääkimata. Ostsin Kanpolist uue presskannu sisu ja väga kindlameelselt ei tahtnud ostutšekki (miks see oluline on, võite juba arvata). Vähemalt koju sain suht varakult. Ja kuna vasikatega oli juba probleeme olnud, tegime ära ettevalmistused, et nad eesõue tagasi tuua. Ja oh üllatust, neile järgi minnes selgus, et vasikad on kadunud. Otsisime poolteist tundi ja ei midagi. Õhtune lüpsiaeg juba tuli ja piimajahutaja pesemine enne seda veel vaja ära jõuda. Niisiis jätkame vasikate otsinguid homme. Panen siia pildi, see on küll mõned kuud vana, aga nad on ikka sama värvi vähemalt.

Tagaotsitavad: kokku kolm vasikat, kaks punast ja üks must. Kohalikud, kes neid loomi märkavad võiksid helistada telefonil: 56659135 ja teada anda.

Piimalehmade vasikad

Olen ikka veel võlgu Leedi vasika pildi. Panen selle nüüd siis ära:

Ega ta ju teab mis iludus pole, natuke piimane ka, sest alles jõi…
Meie teised vasikad on pisut vanemad. Pildil Artur vasikaid jootmas, enne kui tuli suur Poiss ja pool Totu piima ära jõi.

Esimene vasikas on Poiss, Molu vasikas ja teine on Totu, Trulla vasikas.