Kõige Ilusamale Inimesele

Tegin koju jõudes täpselt seda, millest juttu oli, kõndisin majapidamisele tiiru peale ja meenutasin: seda tegid Sina. 

Ma pole tõepoolest kunagi varem kohanud nii Ilusat Inimest. Kedagi, kes on äärmiselt töökas, abivalmis, taibukas ja delikaatne korraga.

Sel õhtul, kui pakkusid end appi paprikaid puhastama ja siis muuseas tükeldasid lisaks seened ja koorisid sibulad, oli minu süda jäägitult Sinu. 

Tundsin end halvasti, kui iga päev sai vabatahtliku kuuest töötunnist kaksteist, hullematel päevadel neliteist tundi tööd. Sa jõudsid selle napi nädalaga tehtud rohkem, kui mõni teine kuuga ( või üldse kunagi).

Mul on hea meel, et minu toidud Sulle meeldisid ja kahju, et mul polnud aega veel paremini teha, oleksid seda väärinud.

Tänan Sind kõige eest.

Ja…ütlesin algul, et kõik vabatahtlikud on mulle tahtmatult midagi õpetanud, nii ka Sina. Aga see on isiklik.

Ühtlasi tänan veelkord kõiki, kes on kustumatult minu mälus: Maris, Kairi, Alex, Kiersten, Ewoud.

Sepa mahetalu ootab jätkuvalt Wwoof vabatahtlikke.

Wwoofer Ewoud

Nii kiiret kokkulepet ja tulekut pole meil ennem olnud: ta helistas esmaspäeval ja teisipäeval tõi Jorma Tallinnasse kaupa viies juba ka Ewuodi siia.  Ma ei ole nii töökat inimest vist kohanud. Tunnistan, et üsna suuresti teen ise tööd, sest peab. Tema tegi, sest armastab töötada. Täiuslik, kas pole?

Esimene tööpäev oli kolmapäev. Siis palusin roosidele mulda vedada ja lehti riisuda. Peale seda, kui Jorma oli loomadele heinarullide vedamise lõpetanud, hakkasid nad koos mullikaid vedama.

IMG_6192Aias sees on viimane, kes Pikaverre tuli: Pille. Aia kõrval on kas Amore või Eeva, neil on nii kaugelt raske vahet teha. Pärast tegid nad veel koos Jormaga lauda töid: sõnnik välja, heinad ette, nüüd ka mullikate jootmine lisaks.

Neljapäeval läksin mina kaubaringile. Ewoud alustas lehtede riisumisega, hiljem vedasid nad koos Jormaga puid. Kes mida laudas tegi, ma ei tea, aga kõik oli tehtud.

Reedel ladus ta kõigepealt eelmise päeva puud kuuri ära, mina ei juhendanud midagi ja usun, et ka Jorma mitte. Lihtsalt on suurepäraseid töökaid ja tarku inimesi, kes ise aru saavad, mida on vaja teha. Üks neist sattus meilegi 🙂 Hiljem jätkas lehtede riisumisega.

Laupäevaks leppisime kokku natuke siiski ka kohalikke vaatamisväärsusi vaadata. Kuigi see polnud kaugeltki oluline. Oluline oli talu ja talutööd! Niisiis nii kaua kui mina lüpsin jätkas ta veel lehtede riisumisega.

IMG_6196

IMG_6199Nüüd on siis naabritele ja mööda jalutajatele selge, tänu kellele see õu viisakam välja näeb.

Peale seda, kui olin ise juba ka riided vahetanud, läksin teda otsime, et lähme siis ringi vaatama. Leidsin laudast sõnnikut vedamast. Tõin siis vahepeal Silvi käest palvemaja võtme, et sinna sisse saada. Ja kui koju jõudsin läksid Ewoud ja Jorma parasjagu karjust maha võtma! Õnneks oli Lily vahepeal söögi tegemisega lõpusirgele jõudnud, nii jõudsime enne minekut veel lõunastada. See oli muidugi õige tegu, hilisema pika kõndimsega oleks kindlasti muidu väga näljaseks muutunud.

IMG_6200Pikavere palvemajas. Berry trügis ka kaasa.

Peale seda läksime Kuresele. Peale kahte !! Urmasele helistamist leidsin mõlemad allikad üles. Jõime alumisest allikast ja andsin sealt ka väikese pudeliga vett kaasa. Teatavasti teeb selle allika veega pesemine nooremaks ja vesi on väga hea maitsega. Rääkisin Kuresest nii palju, kui minu kehv keeleoskus lubas. No tegelikult rääkisin terve selle aja oluliselt rohkem, kui minu inglise keele oskus oleks lubanud 🙂 Kuna Kuresel olen tegelikult väga ebakindel ja väga kehv orienteeruja nagunii, siis rõõmustasin, kui Ewoud soovis Maalinna näha ja loobus Kuresel edasi seiklemisest.

Maalinnas pole eksida võimalik, nii jõudsime väikese kõndimise järel kohale ja vaatasime linnusemäelt ümbrust.

IMG_6202Tagasiteel.

Minu suureks kurvastuseks peab ta esmaspäeval tööl olema ja sõitis täna Tallinna tagasi. Ewoud on hambaarst.

Olen täiesti nõus, et linnas on igav elada, eriti nii töökal inimesel. Ja nii palju, kui mina aru sain, siis meeldis talle eriti meie vaikus. Tema kodumaal Hollandis polevat enam eriti selliseid rahulikke kohti.

Ewoud, sa oled alati teretulnud, kas üksi või koos perega, kas tööle, lihtsalt läbi astuma või ka puhkama.

 

 

 

 

Wwoof teiselt poolt nähtuna

“I found the farm to be both quaint, lovely, and beautiful. My host Nele and her son made my feel at home and went above and beyond to make me feel as comfortable as possible. I learned much about how difficult it is to run a small farm in a post-Soviet country. It’s remarkable that they can keep this farm running with basically only themselves and some assistance from local inhabitants. 
I loved seeing all the cuisine and the uses of local vegetables as well as the milk from their dairy cows. I don’t think I will ever be able to drink milk in American again! The milk, butter, and cheese that Nele creates is just absolutely delicious. 
Unfortunately Nele does not speak much English, I wish I we could speak the same language so we could talk about what life is like in Estonia. She does speak Russian and Estonia so if you speak either of those languages then you are in luck. Either way, you will walk away from her farm with a wonderful experience. I only wish I could have stayed longer.”

Küsisin tagasisidet talu külastanud selle suve vabatahtlikelt. See oli Kiersteni tagasiside talus kogetule. Loodan, et teised ka saavad vastata. Tahan Wwoofi lehel talu tutvustuses neid vastuseid kasutada, ootan veel pisut. Iseenesest saab ka ainult sellega natuke värvi tutvustusele lisada.

Minu inglise keel edeneb siiani visalt. Igal neljapäeval on tund, nii et nüüd olen ise ka kaubaringi sõitnud. Olen otsustanud mitte puududa, nii kehva algtaseme juures poleks see just hea mõte. Iseenesest on üsna kummaline end rumalana tunda. Tavaliselt mul sellist tunnet ei teki. Üks tark inimene ütles selle mõtteavalduse peale, et see ei lase nina liiga püsti ajada (ütluse mõte oli selline). Ilmselt see nii ongi.

Ühe õppetunni sain veel: eile Pärnu turul, oma naabermüüjalt ja täitsa tasuta 🙂 Vaatasin mitu tundi, kuidas ta õunu ja õunamahla müüs. Ilusad endakasvatatud õunad, värske õunamahl ja pastöriseeritud õunamahl. Õuntel erinev hind, ikka nii, et vähe kehvemad odavamalt. Ja plekiga õunad ta pani kõrvale, lõikas pleki välja ja ütles, et need lähevad mahlaks.

Mõtlesin kahetsusega oma korjamata jäänud õuntele. Sel aastal oli väga hea saak ja üldse mitte ei õunamähkuri ega -koi kahjustust. Rohkem  nii ei tee. Meil on õunapuud olemas, nii Pikaveres, kui Naissoos, nii vanad, kui minu istutatud. Sest meie pere on alati aia rajanud: ma tean, et vanemad istutasid Tammarusse viljapuid, Naissooosse rajasid nad uue õunaaia vanale lisaks. Koongasse istutasid palju õunapuid. Ma ei tea, kas nad Oidremale jõudsid puid istutada, aga mind ei üllataks, kui ka seal oleks nende istutatud puid. Nii olen ka mina Pikaverre uue viljapuuaia rajanud, see pole küll veel valmis, aga esimesed puud kannavad juba päris korralikult. Nii, et puud ju juba on. See, et saak enamalt jaolt koristamata jäi ei ole mitte laiskuse viga, vaid me lihtsalt ei jõua kõike tehtud. Mis toob uuesti ka vabatahtlike teema juurde tagasi. Rohkem vabatahtlikke palun!

Õunamahla me muidugi tegime, nii 140 liitrit, enda tarbeks. Samas ütles Jorma selle minu jutu peale, et mahla saaks ju veel teha. Muidugi saaks, maha varisenud õunad kõlbavad praegu veel mahlaks. 

Arvestades ka seda, et kogu ülearune (ja õigupoolest enamgi) juurikasaak – porgand ja punane peet on müüdud ja oleks rohkemgi ostetud, tuleb järgmisel aastal juurikaid rohkem maha panna. Nii, et tööd siin jätkub.

Homme ja homne

Homme on piimaruumi/töötlemisruumi projekti kaitsmine. Positiivse otsuse korral on see suur samm edasi. Võimaldab laiendada tootmist ja asendada teavitatud koduköök tunnustatud ettevõttega. Võimaldab inimestele tööd pakkuda. Kui…

Homne on igal juhul edasimineku tähe all. Tunnistan, et vahest olen väsinud ja tuju on paha. Kui raha ei ole ja töid tehtud ei jõua. Aga see läheb üle. Eilne Uma Mekk tõestas veelkord, et olen õigel teel. Homme Lindorale pole millegagi minna. See ei tohiks nii olla. Tuleb nii kaugele saada, et terve suvi kahele müügikohale toodangut jätkub, siis on ka millega edasi areneda. Ja mis töödesse puutub, siis pöördusin oma selle suve vabatahtlike poole. Loodan, et nad aitavad mul talu tutvustuse paremaks teha. Natuke abi saaks ikka, kui rohkem vabatahtlikke käiks.

Mitte ainult talu ei vaja arendamist, seda vajan ka mina. Alustuseks läksin inglise keele kursusele. Mõningaid mõtteid on veel.

Wwoofer Kiersten

Kiersten avaldas aegsasti soovi meile tulla. Kahjuks sattus see tulemine ühele kiirematest nädalatest, nii ei saanud me väga tema siin viibimisele pühenduda. Kiersten saabus teisipäeval ja jõudis koos Jormaga Hapukurgifestivalile üsna hilja. Kuna vihma ka sadas, siis ei olnud me seal enam kaua, vaid pakkisime asjad ja sõitsime koju. Sõitmine iseenesest oli pisut raskendatud, nimelt auto generaator oli lakanud töötamast (hommikul veel töötas!) ja Jorma ühendas järgi traktori aku, et üldse koju tagasi saada. Samuti tuli jälgida temperatuuri, radiaator on ka katki… Üliväga kaua võtab aega BTA kindlustuse KASKO juhtumi lahendamine. Nii sõidame vist juba üle kuu katkise radiaatoriga. Ja veel vahemärkusena: ilmselt on Fordi tootja ette näinud auto ära viskamise, kui generaatoriga midagi juhtub, sest seda ei saa lihtsalt kätte.

Igatahes koju me jõudsime. Õhtusöögiks oli plaanis pasta. Ja uskuge, ma tõesti ei söandanud seda valmistada, kui majas on itaallanna. Niisiis tegin Kierstenile ettepaneku süüa teha. Õnneks oli ta sellega kohe nõus ja valmistas väga maitsva toidu. Sellega oli esimene päev ka läbi, mis läbi.

Komapäeval oli meil plaanis limusiinidelt verevõtmine. Algus küll natuke venis ja Kiersten pidi lihtsalt ootama, kuid siis andis Helve (loomaarst) talle ülesande loomade numbrid vereproovide järjekorras üles kirjutada. See oli ka märksa turvalisem ülesanne, kui pisut närvilisi nii 500-600 kiloseid lehmi aias puuri ajada. Kuna see möll kestis vast paar tundi, päev on aga teadupoolest pikem , siis palusin tal peale lõunat kartuleid võtta. See oli ka üks lihtsamini selgitatavaid ülesandeid. Sel momendil sain veel Sigridi abi tõlkimisel kasutada. Suhtlemisega oli muidu nii, et minu õnneks selgus, et ma siiski suudan ennast mõistetavaks teha. Muidugi mitte nii hästi, kui peaks, aga siiski. Jorma räägib inglise keelt märgatavalt paremini, nii et temal probleemi polnud. Nii suhtleski peamiselt Jorma. Vaatamata kesisele keeleoskusele läksin meie palvemaja tutvustama siiski mina. Õnneks tuli Kalama Andres ja aitas mu hädast välja. Ta rääkis päris hästi, kuigi algul kinnitas, et ei räägi üldse 🙂

Neljapäev on meil teadupärast kaubaringi päev. See tähendab seda, et olgu või vabatahtlik majas, enne ma talle aega pühendada ei saa, kui kaup välja saadetud on. Peale seda palusin Kierstenil veel kartuleid võtta. Õhtul pidi Jorma laenatud aiamoodulid Mihklisse tagasi viima, ta kutsus Kiersteni kaasa, et Mihkli kirikut näidata. Sisse nad muidugi ei saanud, aga kirik avaldas ka väljast muljet. Päris õhtul leidis Berry väljast siili ja Jorma tõi loomakese korraks sisse, et näidata.

IMG_5982Siil sai muidugi välja tagasi ja koera hoidsime toas, et ta teda rohkem ei kimbutaks.

Reedel oli rendikäru veel meie käes, nii otsustas Jorma natuke puid vedada. Kiersten aitas siis puid laduda. Minu enda aeg oli täidetud Lüübnitsa laadaks ette valmistuste tegemisega. Peale puude vedu tuli käru linna tagasi viia, arvasime mõlemad, et kuna Kiersten Eestit eriti rohkem ei näe, kui meie näitame, siis on mõttekas talle Pärnut tutvustada. Jorma siis näitas randa ja ausalt-öelda ma ei teagi mida veel.

Laupäeva kohta andsime valida, kas Kierten tahab koos meiega laadale tulla või eelistab Pikaverre jääda. Valik langes laada kasuks. See tähendas paraku ka kell 3.00 öösel tõusmist. Pakkisime asjad auto peale ja sõitsime kõige otsemat teed Lüübnitsa suunas. Korraldajad tahtsid, et kaupmehed enne kella 8.00 kohal oleksid. Laat algas muidu kell 10.00. Kohale jõudes rõõmustas meid hea müügikoht, meie ja lava vahel oli ainult üks müüja veel.

IMG_5990

Seekord oli selle üle topelt suur rõõm, kauge külaline sai meie kultuurist mugavalt osa. Peab ütlema, et programm oli küll väga hea. Ei olnud mingeid tühje vahesid, ega ootepause, üks esineja järgnes teisele. Valdavalt rahvatantsijad, nii eesti, seto- kui vene grupid.

IMG_5997Siin on tantsuhoos ainus seto segarühm. Nime kahjuks peast ei mäleta.

IMG_6001Vaade meie oma telgist. Parasjagu esinevad vene noored.

Peaesineja oli Anne Veski.

IMG_6004Ja kuigi heli ei olnud just parim, tegi vähemalt meie diiva väga korraliku kontserdi. Kõlasid armastatud lood, sõnad olid peas ja esitus hea. Inimesed tõid talle tänutäheks ohtralt lilli, sibulaid, küüslauku ja vist muudki aiakraami.

Teiseks päevaks me jääda ei plaaninudki, Kiersten pidi pühapäeval juba ära sõitma ja ka ööbimist oleks olnud natuke keeruline korraldada. Nii sõitsime koju, kohale jõudsime 23.30. Sellised need kaugemad laadad on.

Pühapäeval oli siiski ärasõiduni veel  aega. Palusin Jormat, et ta Kiersteni õunu korjama ja puhastama paneks. Nii saigi viimaseks tööks õunamoosi materjali ettevalmistamine. Mõtlesin natuke ka meie muusikat tutvustada. Pärt muljet ei avaldanud, Maarja ka mitte. Laulupidu avaldas küll, selle mastaapsus. Aga siis pani Jorma Evert and The Two Dragonsi mängima ja see avaldas küll muljet. Kohe nii palju, et Kiersten plaanib New Yorgis nende kontserdile minna.

Küsisin Kierstenilt muljeid meie maa kohta. Vastuseks kuulsin positiivset: Eesti on roheline ja sinine, puhas, inimesed on uhked oma maa üle, maal ja väikelinnades on veel noori. Talle meeldis.

Kirjutamiseks ja piltide avaldamiseks küsisin luba ja selle ka sain.

Meie Jormaga jõudsime järeldusele, et ootame rohkem vabatahtlikke ja et 5 päeva on liiga lühike. Seitse päeva võiks olla minimaalne aeg ja optimaalne aeg on kaks nädalat. Siis jõuab midagi tehtud ka ja meie jõuame oma piirkonda tutvustada. See, mida näitame sõltub suuresti inimese enda huvist.

Wwoofer Alex

Öeldakse, et igaüks võib kirjutada ühe raamatu – enda elust. Minu oma tuleks üsna keeruline, kirju, ootamatute, vahest ka müstikasse kalduvate sündmustega. Suurte õnnetuste, leina ja meeleheitega, visa tööga, ambitsioonikusega, väga tugevate tunnetega, mis vahelduvad endassetõmbumise ja järjest kalgimaks muutumisega. Seda raamatut ma ei kirjuta. Kirjutan hoopis Alexist, kes oli meil vabatahtlikuna viis päeva.

Teisipäev kujunes vastu mu ootusi nii kirjuks, et enamuse päevast ma lihtsalt sõitsin ringi. Lihulasse Alexile vastu, Pärnusse arsti juurde, Hille juurde mune lisaks tooma. Ja nii oli mul vaid hetk, et paluda temalt tomatite ära kuivamisest päästmist ja aeda vallutava pujuga võitluse alustamist. Hiljem näitasin Pikavere küla ja kuna Alexit huvitab muu hulgas loodus, siis meie Lubjatammikut.

Ma ei ole kunagi vallanud tähtsusetu lobisemise peent kunsti ja nii on minu jaoks väga oluline, et teine inimene oleks hea suhtleja. Ja võite väga vabalt seda mitte uskuda, kuid nüüd oskan nimetada seitset meest, kellega on olnud väga hea suhelda. Ma pean silmas vestlemist. Ja kui aus olla, siis ka naisi on umbes sama arv. Nii, et neid inimesi, kellega mina ennast hästi tunnen, ei ole just palju. Alexiga oli väga hea suhelda, kuigi minu vene keel jättis soovida ja ma ei osanud end iga kord nii väljendada, nagu tahtnuksin.

Kolmapäeval palusin tal alustuseks rohelisi sõstraid korjata, siis kartuleid võtta ja saime kätte ka vahepeal laenuks olnud trimmeri, millega aeda niitma asuda. Alex jälgis ise, et töötada kuus tundi, nagu wwooferitel kokkulepe on. Kuna tal oli eeltöö tehtud, mida siinkandis huvitavat, siis tahtis ta Kuresele minna. Kahjuks oli Urmas ära ja mina pakkusin esialgu Maalinna. Seal siis õhtul käisimegi. Ma ei ole varem pidanud vene keeles eesti ajaloost rääkima, nii, et see osa jäi üsna segaseks.

Mulle sai selgeks tõsiasi, kui kehvas füüsilises vormis ma olen. Ronisime üles torni ja kui Alexil isegi mitte hingamise rütm ei muutunud, siis mina hingeldasin tükk aega. Kahtlustan, et sellel pole erilist seost ei vanuse-, ega soo vahega, vaid asi on lihtsalt treeningus.

Neljapäeval sõitsin kaubaringile, jättes kodus marjade korjamise päevatööks. Tagasi jõudes selgus, et mul on pool väikest ämbrit puhtalt korjatud rohelist ja umbes ämbri jagu musta sõstart. Pole paha.

Linnast tõin lõpuks uue sadula oma armsale jalgrattale. Ma pole seda ise väga kaua kasutanud, ka katkine sadul oli muidugi takistuseks. Kuid meil pakutava hulgas oli ratas mainitud ja Alex tahtis sellega ise ümbrust uurida. Maalinnas käies sõitsime läbi Mihkli, nii läkski ta rattaga sinna ise tagasi, et tutvuda Mihkli tammiku ja kirikuga. Eriliselt hea energiaga pidavat olema kiriku ümbrus.

Reedel lasi ta mulle kastmisvett, kastis kurke ja tomateid. Koos Jormaga panid nad limusiinide karjust edasi ja siis vedasid natuke küttepuid. Kuna Urmast polnud, et Kuresega väärikalt tutvuda ja mina ei söandanudki seda paika ise näidata, siis langes otsus hoopis Tõhela järve kasuks. Kohe, kui sellest järvest juttu tuli, meenusid mulle Andrese elektripaadid, nii helistasin ja leppisime paadilaenutuse kokku. Ka mina polnud Tõhela järve ääres käinud 🙂

Paadiga järvel oli muidugi tore. Rahulik, nii et Alex arvas selle heaks kohaks mediteerimiseks. See muidugi ajendas mind küsima, kas ta tegeleb joogaga. Selgus, et tegeleb. Ta tuletas mulle meelde, mis tunne on peale joogaharjutusi, kui kerge ja ühtlasi värske on olla. Tõhela järve puhkeala avaldas ka suurt muljet, et nii väikses kohas on selline euroopalik puhkeala.

Peale järvel käiku tahtis ta näha Oidrema mõisa ja kuigi mul oli piinlik Marika ja Riho koduõue tungida, küsisin ometigi Marikalt luba mõisa ümber ringi vaadata. Muidugi lubati ja nii tutvusime põhjalikult pargiga. Peale meie tiiru oli Riho õues ja kui küsisin looduslike pühapaikade kohta, mis külalist eriliselt huvitavad, juhatas Riho meid lauda juures tiigi ja künka lähedal kasvava hiiglasliku paju juurde. Selgus, et paju asus okastraadi taga, mis kustutas koheselt minu soovi puud lähemalt uurida. Aru saades Alexi tunduvalt paremast füüsilisest vormist, soovitasin tal üksi minna. Läks ka ja oli puu juures tükk aega. Peale üle aia ronimist küll uuris hetke oma pükse, ei julgenud mina küsida, kas tõmbas katki ka 🙂 Ja koju kaasa viis lehe Oidremaa hõbepajult – pühalt puult.

Tagasi sõitsime Tarva kaudu, kuna selleks ajaks oli mulle täiesti selge, kui suur on huvi puude vastu, peatusime ka Panga tamme juures. Ja ohtralt vanu väärikaid puid leidub mõisa parkides, nii pakkusin, et ka Veltsa mõisa parki võib imetleda. Seal polnud vajadust pererahva koduõue tungida. Ometigi meid märgati ja perenaine ise kutsus meid ka majale pilku heitma. Ja kuigi Veltsal vestlesime perenaisega eesti keeles, jäi Alexil ometi väga hea mulje ka meie inimestest. Mul oli päris uhke öelda, et selliste toredate inimestega ma suhtlengi (kui aega on).

Laupäeval korjas ta loomadele peete ja jätkas trimmerdamisega. Kuigi tegelikult ei pea wwooferid nädalavahetusel töötama (või oli see lihtsalt üks päev nädalas?), siis ta ise avaldas soovi siiski aidata. Mul poleks muidugi pähegi tulnud, et nädalavahetusel võib mitte tööd teha 🙂

Pakkusin, siis et ta võib kohe peale lõunasööki ümbrust uurima minna. Selleks ajaks oli mulle juba meenunud, mis tunne on rattaga sõita, kuidas tuul, lõhnad ja ehedad aistingud ümbritsevast muudavad selle nii nauditavaks ja vahetuks. Kuidas ma ise kunagi nii meeleldi rattaga sõitsin ja unistasin korralikust rattamatkast. No natuke ju matkasin ka.

Alex jõudis tagasi pimedas ja selgus, et esialgse eesmärgi -Tuhu soo järel oli ta otsustanud ka Paadremaa jõge uurida ja siis juba üksiti Varblas ka ära käia. Kes tahab, võib ise kaardilt vahemaid vaadata 🙂

Pühapäeva hommikul oli meil väga varane äratus ja start Sangaste suunas. Alexilt küsisin veel luba teda pildistada ja selle ka sain. Samuti loa tema siinviibimisest kirjutada.

IMG_5778

Tunnistan, et mõnepäevase habemega nägi ta tunduvalt vanem (ja seksikam) välja. Peale habemajamist võiks teda vabalt Jormast nooremaks pidada.

Miks see külaskäik minu jaoks VÄGA oluline oli?

Sest ta tuletas mulle meelde asju, mida kunagi olin isegi tähtsaks pidanud ja armastanud: loodus, jalgratas, jooga. Sest ta näitas mulle, et on inimesi, kes suhtlevad väga siiralt ja avatult. Kes on intelligentsed, nii et tundsin üle väga tüki aja, et on millest rääkida ja me mõistsime üksteist. Ma ei kavatse enam kunagi leppida halbade suhetega, kus inimene su kõrval on hoopis teistsugune ja ei vaevu ei kuulama, rääkima, ega püüdmagi mõista.

Tundsin ka seda, et minu enda laiskus, mis on takistanud mind näiteks inglise keelt enam-vähemgi viisakalt räägitavana ära õppima, on piinlik, kasvõi võrrelduna tema nii kuue-seitsme keele valdamise kõrval.

Ja kui sa seda ise loed Alex, siis seda pidasin ma silmas, kui ütlesin, et tegelikult tulid sa mind siia hoopis õpetama. Sa oled alati teretulnud ja mul on suur rõõm, kui me veel kunagi kohtume.

Ja võib-olla isegi kohtume, on ju nüüd Eesti üks neid riike kuhu sa tahaksid kunagi elama tulla. Ja nagu ma mõistsin, siis tegelikult sa natuke juba saad eesti keelest aru.

Wwoofijad!

Sepa mahetalus ootab teid ees võimalus rohida, trimmerdada, muru niita, proovida lehmalüpsi (päris lüpsmise jaoks on oskusi ka vaja 🙂 ), kanu sööta, mune korjata, aidata piimatoodete pakendamisel.

Saab õppida erinevate piimatoodete valmistamist jäätisest sõirani.

Talus on viis lüpsilehma, lihaveised (kelle karjust saab ka nii edasi panna, kui kontrollida), hulga kanu ja tibusid. Ja üks hüperaktiivne austraalia karjakoer, keda me haige olemises kahtlustame, kui ta käitub nagu tavaline koer 🙂

On “hull” perenaine, kes töötab öösel kella 2-3-ni, et siis pisut varem (nii poole kuuest) tõusta, et veel pisut töötada ja perepoeg, kes tegeleb peaaegu kõigi meeste töödega (need meeste tööd, millega perepoeg ei tegele, jäävad lihtsalt tegemata) ja tema sõbranna, kes on kohal võimalusel.

Ah, jaa kindel see, et jäätisemüügi ja laadamelu kogemuse saab ka.

Peab ära ütlema, et vabatahtlike tööpäevad on normaalse pikkusega ja perenaine ei eelda endaga samas rütmis tegutsemist.

Meil on ka ilus loodus, tiik, vanad kiviaiad ja võimalus tutvuda rohkearvuliste loodus- ja muinas vaatamisväärsustega.

Võimaldame omaette toa (valikus on koos koeraga ja ilma koerata tuba).

Olete oodatud!

Wwoof talus

Wwoof on ülemaailmne organisatsioon, mis vahendab vabatahtlikke mahetaludesse. Eesti haru organisaatorid ja huvilised külastasid Sepa mahetalu 28.07-29.07.12. Erinevalt kõigist teistest huvilistest ja kontrollidest tegid wwoofijad tööd ka. Laupäeval korjasid marju ja noormees ladus kiviaeda. Pühapäeval laadisid kive peale ja maha Ura maastikukaitsealal olevate kiviaedade tarvis.

Teadmiseks vastutavatele ametnikele: selline traktor on rangelt butafoorilise eesmärgiga ja noored inimesed lihtsalt poseerisid pildistamiseks.

Vabatahtlik Maris oli talus nädala. Selle aja sees jõudis ta palju rohida, õppis jäätist valmistama, proovis lüpsmist, pakendas piimatooteid, aitas süüa teha jne. Marise siin olles sündis meile ka vasikas.

Agarus on ogarus

Suutsin oma eilse ja tänase nii täis planeerida, et Viljandi kaup hilineb ja osa asju on ka puudu. Loll.

Eile käis komisjon, mille liikmed hindavad parima mahetalu kandidaate. Kandidaadiks sattusin “tänu” Pärnu Mahedale, kes mind esitas. Ise olin nõus. Loll.

Õhtul oli küla koosolek avatud külapäeva korraldamiseks. Venis pikemaks, kui algul lootsin. No ei kirjuta kolmandat korda.

Nüüd siis asun helistama, vabandama ja raha tagasi kandma, kuna lihtsalt ei jõudnud kõike valmis.

Ainuke hea asi on see, et talus on WWOOF vabatahtlik Maris, kes on väga asjalik ja abivalmis, ilma temata poleks sedagi jõudnud. Siis oleksin muidugi kohe heaga terve öö tööks jätnud, nüüd vähemalt magasin vahepeal 7 tundi.

Pärnu Keskuse turul oleme kuni 30.07.2012, kaasa arvatud. Edasi jääb see pind meist vabaks. Kes Sepa mahetalu kaupa Pärnus tahab, siis selle kuu lõpuni Pärnu Keskuse eest seda saab.

Laupäeval tuleb põhimüük Viimsi taluturul, kus toimub ka Rannarahva festival.