Lapimaa reis

Nüüd siis tagasi Lapimaa reisilt. Kirjutan põhjalikult ja panen ka hulga pilte peale seda kui: 1) on vastu võetud Demo Farmi projekti käigus suur bussitäis lätlasi ja 2)  käidud ka Keskkonnaameti poollooduslike koosluste taastamise koolitusel.

Nüüd siis pikemalt.

Eestist sõitis Lapimaale 20 julget unistajat. Sõitsime bussiga Tallinna ja laevaga Helsingisse, sealt rongiga Rovaniemi, ning uuesti bussiga sihtkohta. Meie jaoks oli põnev rongisõit, alates pealesaamisest. Ühel unistajal, Kail oli vend Helsingis, kelle autole sai panna rasked kotid, et vähe kergemalt raudteejaama jalutada. Kokkelepe oli, et auto tuleb koos kottidega kella kümneks jaama ette. No, läks pisut kauem aega, tulemuseks grupp tormavaid eestlasi, rasked kotid loha järel, et mitte rongist maha jääda. Ilmselt kõige raskem kott oli mul, sest vedasin kaasa oma piimatooteid termokastis. Õnneks aitas Renee selle koti rongile tirida. Ega me enamus polnudki sellise rongiga sõitnud, kellel mälestused vene ajast, kellel üldse mitte eriti. Meil olid väga väiksed kolmekordse nariga magamisvagunid. Esimese hooga ei osanudki end sinna paigutada. Hiljem polnud väga viga. Asusime kohe rõõmsalt sotsialiseeruma, abiks Tiiu kilud ja Ene marineeritud kurgid. Süüa oli nii palju, et mina restoran vagunisse ei jõudnudki. Tublimad ikka käisid, olevat tore pidu olnud. Sõitsime terve öö, kes sai mgada, kes mitte eriti, ise ei kurda.
Rovaniemis tervitas meid turismitalu vanaperemees oma suure bussiga. Sõitsime veel umbes 65 km ja jõudsime Miekojärvi äärde Loma-Vietoneni talusse. Seal jagunesime majadesse, ehk mökkidesse.

 Peale asjade ära panemist suundusime konverentsimajja, mis oli kogu seltskonna jaoks küll liiga väike, kokku oli kolmelt maalt üle 50 osaleja.

Tootenäidised sai laudadele välja pandud ja siis kuulasime kohalike ettevõtjate tutvustust. Rääkisid meie majaperenaine, veel üks kohapealne turismitalu perenaine ja kandlemeister. Peale seda oli lõunapaus ja järgnes kõigi osalejate poolt lühike enda ja oma toodangu tutvustus.

Eassalu-Neitsi Külaseltsi naised oma toodetega.

Toidukaubaga olid esindatud ainult eestlased, ülejäänutel oli ainult käsitöö. Mina tutvustasin oma piimatooteid suht enne sirutuspausi, nii et pausi ajal sain juba inimestele tooteid degusteerida pakkuda. Kaasas olid mustsõstra ja maasikajogurt, kodujuust, toorjuust ja toorjuust tilli ja soolaga, ning või ja koduleib. Eriliselt kiideti toorjuustu tilli ja meresoolaga.

Minu jaoks väga suur au oli Marika tunnustus minu jogurti kohta. Õnneks sain enamuse müügiks toodud toodetest päeva lõpus ka müüdud. Ühtlasi ka oma esimese õppetunni: ostjad olid valmis tunduvalt rohkem maksma, kui mina söandasin küsida.


Õhtusöögile järgnes sotsialiseerumine ja soovijatel oli võimalus saunas käia.
Teisel päeval sõitsime pisut kaugemale ühte jahikeskusesse, kus meie jaoks olid ette valmistatud töötoad.

Pildil punumise töötoa juhendaja, kes oskas meid hästi õpetada.

Grupiti saime moosi keeta (erilist keetmist küll ei toimunud, rohkem nagu keemilised reaktsioonid). 

Pildil mina moosi keetmas.

Käisime ka Lapimaa looduses jalutamas. Pildil männist tuuleluud.

Moos ja marmelaad said murakast tehtud, nii palju, kui need retseptid marju sisaldasid. Tore oli see, et pärast sai igaüks oma toodangu koju kaasa. Moos ja marmelaad tehti kolme liikmelistes gruppides.

Pildil Anu ja Kai marmelaadi tegemas.

Õhtul peatuspaigas toimus meie Rootsi poolse koordinaatori Marju moenäitus.

Pildil Marju ise oma kapuutsiga pluusis. Ta kasutab oma loominguks vanu käsitsivalmistatud kvaliteetkangaid, millele annab uue elu. Modellid oli lahedad ja riided väga kihvtid.

Pildil Soome koordinaator Piia ühes eksklusiivsemas ja kaunimas komplektis.

Komandal päeval sõitsime veel põhja poole Pellosse. Alustasime osalejate pooleks jagamisest, pooled läksid käsitöökeskusesse, pooled sõitsid edasi.
Meie alustasime käsitöökeskusest. Seal olid meie jaoks jällegi töötoad. Saime valida, mida teeme, kas: helkurtutti, koome helkurit, teeme paberlille või tähte.

Pildil üks juhendajatest Riinale helkurtuti tegemist õpetamas.

Üle hulga aja varrastega. See töötubade värk viis mõtteni, et meilgi võiks ikka koht olla, kus koos käia.

Põnev oli saami käsitöö ja elulaadi tuvustus, seal saime praktilise tööna paela punuda.

Saami naine räägib meile oma käsitööst ja kultuurist.

Lõunaks sõitsime kõik koos söögikohta, kus ühel pool oli savikoda koos poega ja teisel pool toitlustamine. Alustasime savikojast, kus meile näidati toodangu valmistamise protsessi. Poest sai asju ka kaasa osta, kuigi eestlaste jaoks oli see kaup ikka väga kallis.

Peale ülihead lõhesuppi, kui mõlemad grupid olid lõpetanud sõitsime väga huvitavasse kunagisse koolimajja. Seal toimus kohalikest taimedest valmistatud toodete tutvustus.

Endale saime teha kaselehtedest vanniürdi tutsu. Tegemine oli küll ülilihtne, aga tore ikkagi. Lapimaal ollakse taimede kasutamisega pisut kaugemale jõutud, seal on loodustaimed ka kosmeetika toodetes. Edasi rääkis maja perenaine sellest, kuidas nad abikaasaga ostsid tühjaks jäänud koolimaja ja muutsid selle majutusettevõtteks.

Väga toredalt oli sisustuselemendina kasutatud vana koolimööblit ja kaarte.
Peale seda esines minu isklik lemmik Heidi oma turismitalu tuvustusega.

Heidi on noor ja särav naine, kes peab turismitalu, kus igal loomal on oma nimi. Ise oli ta väga vaimustatud oma elulaadist ja loomadest, see oli armas ja kaasakiskuv.
Lõpuks räägiti meile veel, kuidas kohalikud töötud noored tööharjutuse käigus suusamäge hooldavad. Nende töötasu kuuldes soovis nii mõnigi meist Soome töötuks jääda (õnneks küll mitte päris tõsimeeli).
Neljandal päeval toimus meil kõigil arutelu, mis kõige rohkem kogetust meeldis. Üsna ülekaalukalt tuli esile vitspunutiste töötuba ja saami käsitöö õpetamine. Minu kolmas lemmik oli Heidi, kes meeldis pea kõigile.
Edasi kuulasime loengut pakenditest ja selle rollist turunduses, natuke anti ka praktilist nõu. Peale lõunat oli hinnakujunduse alane loeng, mis toimus rohkem küsimuste ja vastuste vormis.

Kõlama jäi see, et hind peab olema selline, mis võimaldab inimese poolt soovitud elatustaseme. Juhul, kui seninsed tarbijad ei soovi sellist hinda maksta, tuleks leida uus turg. Mõtlemise koht.
Üheks oluliseks sündmuseks oli parimate toodete valimine. Selleks pidi igaüks sealoldud aja jooksul hääletuskasti 5 sedelit laskma. Viie parima toote valimine oli üsna keeruline. Võitis üks rootslanna oma viltide ja vilditud salliga, teiseks jäi Anu mütsi ja kinnastega.

Pärast sai igaüks üle vaadata, kas tema toode on kellegi poolt hinnatud, või kommenteeritud. Minu piimatoodetel läks päris hästi, kuigi nad olid nähtavad ainult degusteerimise ajal. Keegi pani isegi maksimumpunktid. Arvan, et üks neist soomalnnadest, kes tooteid koju kaasa ostis. Aitähh.

Meie võõrustajad Marju, Piia ja Anne.

Põhjapõdrad olid seal muidugi ka.
Lõpuks pidasime omavahel nõu, kuidas septembris ise soomlasi ja rootslasi vastu võtta.
Ärasõit toimus viienda päeva varahommikul. Vanaperemees viis meid bussiga Rovaniemi ja sealt lendasime Riiga, edasi bussiga koju.